Taani poliitik Karl Kristian Steincke tegi oma 1948. aastal ilmunud autobiograafias sarkastilise märkuse, tõdedes, et “ennustamine on keeruline asi, eriti mis puutub tulevikku.” Ometi ei ole meil sellest kellelgi pääsu. Me kõik teeme oma igapäevastes toimetamistes tulevikku suunatud valikuid, mille eeldusteks on mõni ennustus.
Taani poliitik Karl Kristian Steincke tegi oma 1948. aastal ilmunud autobiograafias sarkastlilise märkuse, tõdedes, et “ennustamine on keeruline asi, eriti mis puutub tulevikku”. Ometi ei ole meil sellest kellelgi pääsu. Me kõik teeme oma igapäevastes toimetamistes tulevikku suunatud valikuid, mille eeldusteks on mõni ennustus. Nii näiteks ei osta me palgapäeval kogu laekunud raha eest kõiki asju, mida hing on ihaldanud — sest me lähtume vaikivast ennustusest, et me elame veel vähemalt neli nädalat, mis meid järgmisest palgapäevast lahutab ning selle aja jooksul tekib meil kulusid, mis vajavad katmist. Kui me kaalume autoliisingut või majalaenu, siis ulatub sama eeldus veel palju pikema perioodi peale tulevikku.
Samas teame me muidugi ka seda, et keegi meist ei ela igavesti. Selle osas, kui pikalt täpselt meil oleks mõistlik oma elu kõige üldisemais piires ette planeerida, ei ole muidugi üksmeelt. Üheks selliseks võimalikuks ettevaatavaks horisondiks on “oodatava eluea” näitaja, mis kõige lihtsamalt väljendudes tähistab seda vanust, milleni antud riigis ja antud hetkel inimesed keskeltläbi tõenäoliselt elavad.
Statistikaameti andmetel oli Eestis 2016. aastal oodatav eluiga keskmiselt 77,78 aastat. Iseenesest on see huvitav näitaja, mis võimaldab võrrelda erinevaid riike omavahel või ka jälgida, kuidas on oodatav eluiga muutunud läbi aja. Samas eraldiseisvalt ja lihtsalt ühe numbrina on see umbes sama illustratiivne, kui näiteks öelda, et Eesti metsades on puud keskeltläbi kuus meetrit pikad. Igaüks, kes kunagi metsa sattunud on, teab omast kogemusest, et täpselt kuuemeetriseid puid võib seal näha harva ning see (väljamõeldud ja näitlik) keskmine ütleb väga vähe selle kohta, mis pilt metsas tegelikult avaneb.
Esiteks tuleb oodatavast elueast rääkides silmas pidada, et see on inimese keskmine eeldatav eluiga arvestades sünnist ning eeldades, et suremusnäitajad jäävad selliseks, nagu nad sel hetkel on. See viimane eeldus on muidugi väga kahtlane. 1930. aastatel oli Eesti mehe keskmine oodatav eluiga ca. 51 aastat, täna on sama näitaja 73 aastat. Seega on selle täna 73 keskmise Eesti mehe oodatav eluiga tema elu jooksul pikenenud umbes 22 aastat. Teisisõnu — iga päevaga selle 73 aasta jooksul, mille puhul see keskmine Eesti mees elusana õhtuni vastu pidas, pikenes tema oodatav eluiga keskeltläbi 6 tunni võrra.
Neil igapäevaselt lisanduval kuuel tunnil on paar erinevat põhjust. Ühelt poolt on selle taga elutingimuste paranemine ja meditsiini võimaluste avardumine, nagu näiteks vaktsineerimise lai levik, mis on radikaalselt vähendanud haigustesse suremise riski varasel eluperioodil. Teiselt poolt töötab siin aga ka lihtsalt statistika efekt — iga elatud päev, kuu ja aasta parandab veidi meie väljavaateid elada veel veidi kauem. Nii elab täna 65-aastane Eesti mees keskeltläbi mitte 73, vaid juba vähemalt 80 aasta vanuseni.
Aga ka keskmised on petlikud — need näitavad pelgalt populatsiooni keskmist, millest mõlemale poole jääb palju nii lühemaid kui ka pikemaid elukaari. Eluigade distributsiooni kohta lähevad erinevate ennustajate prognoosid veidi lahku: kindlustusseltsid kipuvad siin olema konservatiivsemad, demograafid jälle omakorda optimistlikumad.
Üldiselt võib aga öelda, et tänaste prognooside kohaselt on minusugusel 46-aastasel mehel umbes 25-protsendiline šanss elada veel vähemalt pool sajandit ning ligikaudu üks kümnest minuga samal aastal sündinud mehest saab tähistada oma 100. sünnipäeva. Kui aga vaadata seda põlvkonda, kes sünnib praegu, siis nende seast näeb Eesti 200. sünnipäeva hinnanguliselt vähemalt iga neljas/viies ning umbes pooled neist elavad 95.
Ja veelkord: see ennustus põhineb tänasel statistikal selle kohta, kui vanaks inimesed keskeltläbi täna elavad, mis ajalooliselt on tegelikku eluiga milleni inimesed päriselt keskeltläbi jõuavad tublisti alahinnanud.
Meie pikeneval elueal on terve hulk erinevaid huvitavad tagajärgi. Muuhulgas on need numbrid, mida tasuks meeles pidada, kui me räägime viimastel nädalatel ja kuudel taaskord palju vastakaid seisukohti põhjustanud pensioni teisest sambast. Käivad tõsimeelsed arutelud teemal, et kas keskmine eestlane üldse jõuab pensionieani ning et seega pole tal selleks puhuks mingit mõtet täna investeerida.
Neile inimestele, kes usuvad, et nad oma pensionipõlve pärast muret tundma ei pea kuna nad enne lihtsalt ära surevad, on mul halb uudis: väga tõenäoliselt nii ei lähe.
Arvamus on avaldatud ERR portaalis.
