Tänavusel vabariigi juubeliaastal on saanud kombeks heita pilk 100 aasta tagusesse aega. Üks põhjustest, miks me seda tehes võime õigustatult uhkust tunda, on tõsiasi, et Eesti oli esimeste riikide seas, kus naised juba sajand tagasi said õiguse nii valimistel osaleda kui ka neil valitud saada. 

Täpsemalt said naised Eesti territooriumil valimisõiguse juba 1917. aastal tollase Ajutise Valitsuse määrusega. See õigus kandus edasi ka 1918. aastal Ajutise Maanõukogu poolt vastu võetud Eesti Asutava Kogu valimisseadusse, mis ütles sõnaselgelt, et „… valimistest osavõtmise õigus on mõlemast soost Eesti Vabariigi kodanikkudel“.

1920. aasta põhiseaduse 6. paragrahv sätestas Eesti kodanike ühetaolisuse seaduse ees ning mainis eraldi: „Ei või olla avalikõiguslikke eesõigusi ja paheõigusi, mis olenevad sündimisest, usust, soost, seisusest või rahvusest.“ Huvitava remargina võib ära märkida, et see usu, soo ja rahvuse otsene äramärkimine tekitas toona Asutavas Kogus ka põgusa vaidluse, kuid kogu otsustas August Rei parandusettepaneku (need sõnad 6. paragrahvist välja jätta) siiski tagasi lükata.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et võrreldes mitmete muude Euroopa riikidega, kus naiste poliitiliste õiguste üle käis kohati päris tõsine madin, lahenes Eestis küsimus suhteliselt lihtsalt. Sellel oli küll mitmeid arvestatavaid ja prominentseid vastaseid – ilmselt kõige kuulsamana võib ära mainida Jaan Tõnissoni –, kuid Eestis ei jõudnud asi kunagi nii kaugele nagu Inglismaal, kus sufražetid haamrid käes tänavatel marssisid ja aknaklaase purustasid.

Poliitilised õigused – kui olulised need ka ei oleks – on aga vaid üks osa laiemast poliitilisest osalusest. Kui esimesega olid lood head, jäi naiste poliitiline esindatus aga kehvaks läbi kogu „esimese vabariigi“ aja. Asutava Kogu 120st kohast olid vaid seitse naiste käes ning riigikogu esimeses viies koosseisus oli saja rahvasaadiku hulgas naisi vastavalt kolm esimeses, üks teises, kolmandas ja neljandas ning kaks viiendas koosseisus.

Selle ajaga võrreldes on olukord muidugi märgatavalt paranenud. Tänases, riigikogu 13. koosseisus on naisi 101 liikme hulgas 28 ehk 27,7 protsenti. Samas – kui sada aastat tagasi oli Eesti naiste poliitiliste õiguste osas maailmas selgelt esirinnas, siis täna annab see arv meile esindatuse osas tulemuseks tagasihoidliku koha alles kusagil viiendas kümnes, koos selliste riikidega nagu Kasakhstan, Turkmenistan, Vietnam ja Alžeeria.

Tõsi, Kesk- ja Ida-Euroopa võrdluses ei ole see positsioon sugugi halb ning niisamuti oleme me kaugel ees ka näiteks Ameerika Ühendriikidest, kus naisi on Kongressis alla 20 protsendi. Skandinaavia maadega võrreldes ei ole aga rõõmustamiseks paraku põhjust: nii Rootsis, Soomes kui Norras on naiste osakaal parlamentides üle 40 protsendi.

Kui vaadata selle edetabeli tippu, võib sealt meie Skandinaavia naabrite kõrvalt leida mitu riiki, kelle kõrge koht on ilmselt üllatav – näiteks Ruanda, Nikaraagua, Boliivia, Mehhiko, Senegal ja Lõuna-Aafrika Vabariik. Kõigi nende puhul on tegu maadega, kus naiste positsioon ühiskonnas ei ole üldiselt kindlasti parem kui Eestis.

Vastus küsimusele, kuidas nad sellegipoolest naiste poliitilise esindatuse osas meist nii palju ette on jõudnud, on lihtne: need riigid on tunnistanud, et naiste kehvem ühiskondlik positsioon ning poliitiline alaesindatus on üksteisega tihedalt seotud probleemid, mis moodustavad omamoodi nõiaringi: kui naisi peetakse üldiselt avalikus sfääris vähem kompetentseteks, siis mõjutab see otseselt nende võimalusi valituks osutuda, mis aga omakorda vähendab võimalusi näidata, et see eelarvamus paika ei pea.

Üks võimalus sellest ringist välja pääseda on muidugi oodata, kuni naiste ühiskondlik positsioon tasapisi paraneb ning sedamööda tõuseb ka nende poliitiline esindatus. See on põhimõtteliselt see, kuidas meie oleme oma tänase 27 protsendini oleme jõudnud. Varem mainitud riigid (nii Aafrika ja Ladina-Ameerika kui Skandinaavia) on aga valinud teise tee ja võtnud ette erinevaid seadusandlikke samme, et soodustada ning suurendada naiste osalust poliitikas. See mitte ainult ei paranda naiste positsiooni avalikkuses, vaid aitab kaasa ka konkreetsete poliitikate kujundamisel, mis erinevaid soolise ebavõrdsuse probleeme tulevikus leevendada aitaksid.

Pärast seda, kui Saudi Araabia 2015. aastal naiste valimisõiguse seadustas, on Vatikan jäänud viimaseks riigiks, kus naistel seda õigust ei ole. Sajakonna aastaga oleme seega kogu maailmas jõudnud sinnamaani, et poliitiliste õiguste osas on meeste ja naiste võrdsus saanud kõikjal enesestmõistetavaks. Jääb üle loota, et ei pea ootama teist sajandit, et me kõik ka poliitilise osaluse osas sama kaugele jõuaksime.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.