Millalgi eelmise sajandi kuuekümnendatel või seitsmekümnendatel — täpset hetke ei ole hiljem keegi suutnud taastada — tegi Ameerika futuroloog ja arvutiteadlane Roy Amara tähelepaneku, mida täna tuntakse Amara seadusena ja mis kõlab nii: “Me kaldume ülehindama tehnoloogia mõju lühikeses perspektiivis ja alahindama selle mõju pikas perspektiivis”.

Lahtiseletatuna tähendab see, et iga uue tehnoloogilise läbimurdega käivad kaasas taevakõrgused ootused muutuste suhtes, mida see endaga kaasa toob ning reeglina ei ole need määratud täituma. Sellele järgneva paratamatu pettumuse varjus kogub aga tihtipeale hoogu teistlaadi muutus, mida me esmalt näha ei oska — ega saagi — kuna see eeldab aset leidmiseks fundamentaalseid nihkeid selles, mis üldse on võimalik ja mõeldav. Näiteks kui 19. sajandi teises pooles asendusid auruturbiinid tehastes tasapisi elektrimootoritega, siis läks aega enam kui 30 aastat, enne kui tuldi selle peale, et seniste väga suurte efektiivsuskadudega mehhaaniliste jõuülekannete asemel on võimalik viia töökohtadel asuvate masinateni hoopis elektrijuhtmed ja pistikud ning alles see realiseeris elektrienergia kasutamise tegeliku potentsiaali.

Amara seadus kehtib aga ühtmoodi nii tehnoloogia võimaluste kui ohtude osas. Rääkides viimastest, käib meie tänane diskussioon suuresti ümber selliste teemade, nagu küberkuritegevus ja -rünnakud, privaatsus või töökohtade kadumine automatiseerimise tulemusena. Need kõik on tegelikud probleemid, kuid Amara seaduse valguses on alust kahtlustada, et me ülehindame nende mastaapi ning mõju. Tegelik, suure mastaabiga küsimus ei ole pikemas perspektiivis mitte see, kas ja kui paljud töökohad saavad inimeste asemel robotite poolt täidetud, vaid see, milliseks muutub seeläbi töö olemus ja roll ühiskonnas üldse.

Tuntud Iisraeli ajaloolane Yuval Noah Harari püstitas ühes oma hiljutises artiklis väga intrigeeriva küsimuse: kas tehnoloogia areng võib saada saatuslikuks kogu meie tänasele maailmakorraldusele? Harari toob välja, et nii poliitilises kui majanduslikus mõttes põhinevad liberalism ja vabaturukapitalism detsentraliseerimisel. Nii majandus kui poliitika on tänaseni levinud seisukoha järgi liiga komplekssed, et neid oleks võimalik tulemuslikult ennustada. Detsentraliseerimine, suurte ja keerukate probleemide pihustamine tohutu hulga erinevate lahendajate vahel oli tema hinnangul see, mis andis 20. sajandil liberaalsele Läänele eelise autokraatliku ja tsentraliseeritud idabloki ees. Selliselt vaadatuna ei olnud läinud sajandit defineerinud kommunismi-kapitalismi konflikt mitte niivõrd ideoloogiline, kui infotehnoloogiline: vastamisi olid kaks ühiskondlikku süsteemi, mille erinevus seisnes eeskätt selles, kuidas nad lähenesid ressursside jagamise ja planeerimise probleemile.

Tehnoloogia, ja ennekõike tehisintellekti tormiline areng viimastel aastatel annab põhjust küsida, kas eelpool mainitud veendumus ikkagi on päriselt põhjendatud. Mis saab siis, kui peaks osutuma, et majanduse planeerimisprobleem, mis oli lahendamatu inimeste jaoks, ei ole seda tehisintellekti puhul? Siis, vastab Harari, võib väga lihtsalt juhtuda, et tsentraliseeritud süsteemidel ja autokraatlikel ühiskondadel on oluline eelis hajutatute ja liberaalsete ees. Mudelid on teadupärast seda paremad ja täpsemad, mida rohkem on neil informatsiooni ning see on valdkond, kus Hiina liigub väga pikkade sammudega, olemata kammitsetud kõigist neist erinevatest isikuvabadustest, privaatsusest ja omandi- ning autoriõigustest tulenevatest piirangutest, millega läänemaailm tehnoloogiliste arengutega seoses praegu igapäevaselt maadleb. Kui nende piirangute hinnaks on pikas perspektiivis aeglasem majanduskasv, madalam materiaalne heaolu ning suurem ebakindlus, siis kas me oleme ühiskondadena oma tänaste vabaduste eest valmis seda hinda maksma? Ja kui peaks tõesti minema nii, et suurandmete najal otsuseid langetavad tehisintellekti süsteemid võimaldavad saavutada veenvalt paremaid tulemusi, kui poliitikutest koosnevad koalitsioonivalitsused, siis miks on meil üldse vaja demokraatlikke valimisi? See viimane on muide küsimus, mida esitatakse ühtmoodi sagedasti nii Hiinas kui Räniorus — ning viimasel ajal on hakanud ka meil Eestis olema kuulda hääli, mis räägivad sellest, kuidas meie elu võiks juhtida vähem poliitikuid ja rohkem algoritme.

Need on küsimused, millele me peaks juba praegu vastust otsima. Sest kui me ise neile ei vasta, teeb seda meie eest üsna pea keegi teine.

Arvamus on ilmunud ERR portaalis 29.10.2018.