Marre Karu, Praxise analüütik

Keset palavat suve on meil taas põhjust rääkida ühest Praxise lemmikteemast – vanemapuhkustest. Rahvusvaheline teadlastevõrgustik Leave Policy and Research on avaldanud järjekordse 35 riigi ülevaate, mis pakub kõige värskemat infot vanemapuhkustest Euroopa riikides, kuid ka näiteks Austraalias, Kanadas, Uus-Meremaal, Jaapanis, Iisraelis ja Lõuna-Aafrikas. Lugeda saab nii 35 riigi võrdlevat analüüsi, iga riigi üksikasjalikku aruannet kui ka alla laadida kogu ülevaate.

Võrreldes teiste riikidega hakkab Eesti vanemapuhkuste süsteem jätkuvalt silma pika puhkuse ja helde vanemahüvitisega, kuid vähese paindlikkusega. Ka ei ole Eesti süsteemis ühtegi mehhanismi, mis julgustaks isasid lapsehoolduspuhkusele jääma. Kuigi poliitretoorikas räägitakse vastuseks vanemapuhkuste kriitikale ka isadele loodud soodsatest võimalustest, on tõsiasi, et ligi 95% Eesti peredest on lapse hooldamine esimestel eluaastatel ema kohustus. Lühike isapuhkus ema rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal pigem rõhutab isade abistavat ja teisejärgulist rolli.

Maailmas on järjest rohkem riike, kus on mõistetud, et isade osalemine laste kasvatamisel ja seega ka vanemapuhkusele jäämine on kasulik nii lastele, isadele kui ka emadele, mistõttu on välja mõeldud erinevaid viise, kuidas julgustada ja soodustada seda, et isad rohkem vanemapuhkust kasutaksid. On mõistetud, et vaatamata võrdsele õigusele vabalt valida, on ühiskonnas levinud stereotüübid ja soorollid jätkuvalt sedavõrd piiravad, et väikeste laste isadel on ilma poliitikameetmete toetuseta keeruline lapsehoolduspuhkust võtta. Seega on otsustatud paljudes riikides osa puhkusest spetsiaalselt isadele määrata. See on nö isakuu ehk vanemapuhkuse osa, mida saab kasutada ainult isa.

Meil ollakse harjutud mõtlema, et tegu on ainult rikaste põhjamaade nagu Islandi, Norra ja Rootsi poliitika ja veidrusega, kuid tegelikult tähtsustavad isade lapse eest hoolitsemise rolli juba ka paljud teised riigid. Aruandest leiab tervelt 16 riiki, kus on ära määratud, kui suur osa puhkusest on mõeldud isale, kui suur emale, et kindlustada seda, et mõlemad vanemad saaksid kindlasti oma puhkuseosa kasutatud. Belgias näiteks on vanemapuhkus kaheksa kuud – neli kuud puhkust isale, neli kuud emale. Puhkuse võib Belgias välja võtta ka osalise ajaga kahekümne kuu jooksul ja see võimalus on väga populaarne, eriti meeste hulgas. Sarnast võimalust pakub ka näiteks Sloveenia, mis hakkab silma eriti suure valikuvõimaluste rohkuse ja paindlikkusega. Võimalust kombineerida osalise ajaga tööd ja vanemapuhkust pakuvad ka näiteks Horvaatia, Taani, Soome, Prantsusmaa, Ungari, Portugal. Horvaatias on võimalik nelja emale ja nelja isale mõeldud vanemapuhkuse kuud välja võtta samuti osalise ajaga ja mõlemad vanemad üheaegselt, näiteks mõlemad osalise ajaga ja tööd kombineerides. Horvaatias saab kasutada vanemapuhkuse päevi lausa kuni lapse kaheksa–aastaseks saamiseni. Aruanne näitab, et neid variante, kuidas soovijatele pakkuda erinevaid võimalusi tööd ja pereelu kombineerida, on päris hulgaliselt.

Terve rida riike motiveerib isasid vanemapuhkusele jääma sellega, et pakub peredele, kus isa puhkust kasutab, kas rahalist boonust kõrgema hüvitise näol või annab neile peredele lisa puhkuseaega. Need riigid pole sugugi põhjamaad vaid hoopis Portugal, Jaapan, Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa, Horvaatia ja Austria. Saksamaal näiteks saab perekond, kus isa võtab vähemalt kaks kuud vanemapuhkusest, kaks kuud pikema tasustatud lapsehoolduspuhkuse kui pere, kus isa väikelapse hooldamisse ei panusta. Sarnane süsteem on ka Jaapanis. Seega on tegu tõesti juba ülemaailmse arengu ja eesmärgiga, mitte sotsiaaldemokraatlike riikide veidrustega. Sage vastuargument, et isad ei suuda imetada, ei ole neis kõrgelt arenenud riikides kõlama jäänud (vt selleteemalist blogisissekannet) ja lapsed saavad vaatamata isade puhkuseõigusele imetatud.

Oleme pikalt olnud uhked oma vanemahüvitise üle – üks Euroopa pikimaid ja heldemaid. See teeb tõesti väikelapse vanemate elu palju lihtsamaks. Samas loodeti vanemahüvitisest imevitsa, mille abil hakkavad lapsed jälle sündima ja Eesti rahvas taas kasvama, kuid seda ei ole juhtunud. Praxise analüüs näitas, et vanemahüvitis võis aidata kaasa sellele, et haritud naised sünnitasid oma teise ja kolmanda lapse. Mõningane positiivne mõju teiste ja kolmandate laste sünnile oli vanemahüvitisel ka majanduskriisi kõrghetkel, kui vanemahüvitis võis järgmise lapse sünnil osutuda soodsamaks kui kriisi ajal langenud töötasu. Esimeste laste sündide arv on aga majanduskriisi hetkest alates langenud. Tõsi – parimas sünnituseas naiste hulk on alates 2004. aastast samuti langenud, kuid vaid ligikaudu 6% võrra. Esmasündinute hulk on samal perioodil langenud aga 18%. Talupojamõistus ütleb, et kui pole esimesi sünde, ei tule ka teisi ja kolmandaid.

Küsimus on, kas on võimalik midagi süsteemis parandada, et vastata rohkem lapsevanemate vajadustele ja sedasi soodustada ka sündimust. Puhkuse pikkuse ja vanemahüvitise helduse suurendamine veelgi pole ilmselt vastuseks. Seega võiks mõelda, kuidas oleks võimalik muuta süsteemi ühelt poolt paindlikumaks, et võimalikult palju peresid saaksid kasutada just neile ideaalset puhkusevarianti. Ent teisalt oleks tarvis soodustada seda, et laste eest hoolitsemine oleks meeste ja naiste vahel võrdsemalt oleks jaotunud. See, et lapse sündimine tähendab naisele pikka tööelust kõrvale jäämist võib pere lapsesaamise plaane edasi lükata. Pikk paus tööelus ja tõsiasi, et laste eest hoolitsemise põhikoormus on enamasti naiste kanda, on üheks põhjuseks, miks Eesti tööturul valitseb sooline ebavõrdsus – miks naistel on raskem karjääriredelil ronida ning miks naiste palgad on madalamad.

Keegi ei kahtle, et on igati hea, et lastele ja  nende emadele (5–6% vanemapuhkust kasutanud julgeid isasid ei muuda üldpilti) on antud võimalus olla laste esimestel eluaastatel koos. Küll võib kahelda, et enamik mehi tahavad ööd ja päevad tööpostil istuda, tunda survet olla edukas ja rikas ja lõpuks varakult südame-veresoonkonna haigustesse surra. Et mehed  ei tahagi hoolitseda oma laste eest, saada nendega lähedaseks, õppida üksteist tundma.

Seega suure ringi küsimus – kes võtab vastu valimisi enda lubadusteportfelli lubaduse muuta vanemahüvitise süsteem peresõbralikumaks? Rohkem mõtteid sellel teemal, kuidas vanemapuhkuste süsteemi Eestis arendada, leiab ka Praxise hiljuti ilmunud vanemapuhkuste süsteemi analüüsist.

Märkus: postituse algul viidatud veebileht www.leavenetwork.org on lapsepuhkuste huvilistele asendamatu allikas. Lisaks sellele, et igal aastal täiendatakse ja uuendatakse 35 riigi info, leiab sealt ka varasemad aastaraamatud, aastaseminaride ettekanded ja uudiste rubriigist ka teateid poliitikamuudatustest ja teadusartiklitele, mis lapsepuhkuse vallas avaldatud. Seega tasub huvilistel sellise veebilehekülje olemasolu meelde jätta ja aeg-ajalt sellele pilk peale visata.

*Illustratsiooniks kuulus Rootsi lapsepuhkuse kampaania plakat.

Mitmes meediakajastuses, mis annavad edasi Praxise äsja valminud vanemapuhkuste süsteemi analüüsi tulemusi, tõlgendati mõnd analüütikute soovitust meelevaldselt ning seetõttu peame vajalikuks diskussioonis teravamalt kerkinud teemadele vastata.

Kohustust pole

Meedias leidis kogu kõnealusest analüüsist ja soovitatust kõige enam kajastust, aga ka vääriti tõlgendamist, soovitus reserveerida üks osa vanemahüvitisest isadele. Väide, et Praxis tegi ettepaneku isad kohustuslikus korras lastega koju saata, on kahtlemata intrigeeriv ning arutelule kutsuv, kuid see on siiski eksitav. Analüütikute soovituse kohaselt peaks selleks, et pere saaks maksimaalse päevade arvu ulatuses vanemahüvitist, isa senisest aktiivsemalt osalema lapse eest hoolitsemises. Isa osaluse soodustamiseks võiks teatud osa vanemahüvitist olla mõeldud kasutamiseks ainult isale. Selle kasutamine ei ole kohustuslik, jätkuvalt jääb perele õigus valida, kas isa kasutab temale reserveeritud osa. Koju jääma ei sunnita kedagi, küll aga saab riik pakkuda präänikut – ühte osa vanemahüvitisest, mida saab kasutada ainult isa – peredele, kus isa on väikelapse hooldamisse rohkem kaasatud.

Samaaegselt võiks lubada lapsehoolduspuhkuse osaajalist kasutamist, mis võimaldaks vanematel soovi korral väiksema koormusega töötamist jätkata. Ühtlasi oleks sellisel juhul võimalik lapse eest hoolitsemist peres vanemate vahel jagada. Näiteks kui tööandjal on võimalik sellist lahendust pakkuda, töötab poole nädalast ema, poole isa ning teise poole on emb-kumb lapsehoolduspuhkusel ja hoolitseb lapse eest. Ettepanek vanemapuhkuste süsteemi sedalaadi paindlikkust tuua, on saanud palju positiivset vastukaja.

Küsitud on ka, miks oleme soovituste tegemisel toetunud Põhjamaade kogemustele ega ole arvestanud tegelikke võimalusi soovitatut ellu viia. Analüüsis kasutatakse tõesti muuhulgas ka Põhjamaade kogemust ja statistikat, kuna just seal on vanemapuhkuste süsteem juba analüüsimist võimaldava piisavalt pika aja jooksul sisaldanud nii erinevaid valikuvõimalusi töö- ja pereelu ühitamiseks kui ka isade osalust motiveerivaid elemente ehk just seda, mille sisseviimise võimaluste uurimist töö tellinud Sotsiaalministeerium Praxisele ülesandeks tegi. Siiski ei toetu analüüs ega tehtud järeldused pelgalt teiste kogemustele, vaid väga põhjalikult käsitlesime nii Eestis hetkel kehtivate vanemapuhkuste ning nendega kaasnevate toetuste ja hüvitiste süsteemi kui ka erinevaid võimalusi selle muutmiseks justnimelt siin ja praegu.

Rinnaga toitmist tuleb soodustada

Soov kaasata isasid senisest enam laste eest hoolitsemisesse on vallandanud mitmete jaoks mure, justkui jätaks isade aktiivsem osalus, eriti isade lapsehoolduspuhkusel olemine, lapsed ilma rinnapiimast. Ka meie leiame, et rinnaga toitmist tuleb soodustada ja võimaldada ning oleme kursis uuringutega, mille kohaselt rinnapiim mõjutab laste tervist ja arengut positiivselt. Tervise Arengu Instituudi poolt perearstidelt 2012. aastal kogutud andmete kohaselt olid kuni kuus kuud rinnapiimatoidul 55,3% lastest, üle aasta said rinnapiima 10% lastest. Neid lapsi, kes erinevatel põhjustel rinnapiima üldse ei saa, on tervisekäitumise uuringu andmeil Eestis 6,5%.

Eestis on lapsehoolduspuhkuse kolme aasta pikkune ning pool sellest on kaetud vanemahüvitisega. Kuigi esimesed pool aastat on lapsed valdavalt (rinna)piimatoidul, kahaneb selle osakaal ja pakkumise tihedus lapse vanuse kasvades. Pered, kus lapsi toidetakse rinnaga ning kes soovivad võimaldada isal lapse eest lapsehoolduspuhkuse ajal kodus hoolitseda, saavad valida isa kojujäämise aja vastavalt pere võimalustele ja vajadustele. Seejuures on võimalik ja vajalik arvestada ka lapse söömisgraafikuga. Rinnaga toitmist toetab ka Eesti seadusandlus – Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §10 kohaselt peab tööandja kuni 1,5 aasta vanust last rinnaga toitvale naisele võimaldama selleks iga kolme tunni tagant vähemalt pool tundi kestvaid pause.

Et isade lapsehoolduspuhkus ja rinnaga toitmine on omavahel kombineeritavad, näitab ilmekalt Norra, esimesena isadele mõeldud lapsehoolduspuhkuse osa sisse viinud riigi, kogemus. Pea pooled (46%) Norra emadest toidavad oma last rinnapiimaga vähemalt ühe aasta hoolimata seal kehtivast isakuust, mida kasutab ligi 90% isadest. Seega ei tähenda ema naasmine tööellu automaatselt rinnaga toitmise lõpetamist ning isale reserveeritud vanemahüvitise osa ei tähenda tingimata seda, et isa peab lapsega tema esimestel elukuudel koju jääma, kui see pere ja lapse vajadustele ei vasta.

Ebavõrdusus ühiskonnas

Sageli kaheldakse laste eest hoolitsemise ja kodutööde ebavõrdses jagunemises Eesti peredes ning viidatakse, justkui oleksid naised kodutöödes loomupäraselt meestest osavamad. Kuigi hiljuti meedias kajastatud OECD ülevaate kohaselt teevad Eesti mehed tõepoolest ajaliselt palju kodutöid, ei tähenda see kodutööde võrdset jaotust Eesti peredes – iga naise poolt kodutöödele kulutatud tunni kohta teeb mees koduseid töid 33 minutit ehk peaaegu poole vähem. Loe pikemalt sel teemal meie teisest blogikandest.

See, kellel tuleb harjutamise käigus omandatav soki nõelumine, õhtusöögi valmistamine või lambipirni vahetamine paremini välja, ei saa ega tohi olla argumendiks stereotüüpse töödejaotuse jätkamise poolt või, veelgi enam, vanemapuhkuste süsteemi muutmise ettepanekute vastu. Eriti lubamatu on see olukorras, kus soostereotüübid päädivad ebavõrdsusega ühiskonnas. Näiteks kinnitas varasem Praxise ja Centari palgalõhe uuring, et võrreldes naistega, kel ei ole lapsi, kaotab lastega naine palgast 1,2% iga lapse kohta. Eestis, kus ligi 10% lastest elab absoluutses vaesuses ning visalt püsib Euroopa suurim sooline palgalõhe, ei saa me vananeva ühiskonna ja madala iibe taustal maksta nii kõrget hinda mugavuse eest jätkata harjumuspäraste ajale jalgu jäänud rollikäsitlustega. Ära ei tasu unustada ka laste õigust mõlema vanema ajale ja hoolitsusele ning isade õigust luua oma lapsega lähedane ja usalduslik suhe.

Uuringu aruandes on ära toodud analüüsi lähtekohad, mis olid ette antud Sotsiaalministeeriumi poolt ning keskendusid kahele peamisele uurimisküsimusele: leida viise, kuidas meie vanemapuhkuste süsteemi tuua paindlikkust ning meelitada isasid rohkem väikelaste eest kodus hoolitsema. Samast aruandest leiab ka ülejäänud soovitused poliitikakujundajatele, mis isadele vanemahüvitise osa reserveerimise kõrval meedias väga laialdast kajastamist ei leidnud. Huvilised on teretulnud neid lugema ja edasi diskuteerima.

Kommentaari on koostanud Praxise töö- ja sotsiaalpoliitikaanalüütikud Helen Biin ja Marre Karu