Viimastel aastatel on riiklike peretoetuste summade proportsioonid ja ka paljulapselistele peredele makstavate toetuste viis paljuski muutunud. Tekib küsimus, kas praegune perepoliitika ja riiklik toetamissüsteem on eesmärgipärane ning kas kulutused on efektiivselt sihitatud?

Praxise analüütikute Andres Võrgu ja Marre Karu poliitikaanalüüsis vaadeldakse perioodil 1998-2008 toimunud muutusi lastega peredele suunatud rahalistes toetustes ning nende mõjus ebavõrdsusele, sündimusele ning tööturukäitumisele.

Vaata Andres Võrgu ettekannet analüüsi tulemustest Praxise mõttehommikul!

Praxise analüüs annab peredele suunatud rahalistest toetustest järgmise pildi:

• Eestis toetatakse lastega peresid ennekõike rahaliselt
• Toetuste suurus on varasemast enam seotud vanemate palgaga
• Toetused on seotud eeskätt lapse sünniga
• Ebavõrdsus toetustes on suurenenud
• Kõrgema palgaga ja kõrgema haridusega naised on hakanud rohkem sünnitama
• Vanemahüvitis motiveerib naisi enne lapse sündi töötama, samas aeglustab emade naasmist tööturule
• Laste vaesust vähendavad kõige efektiivsemalt paljulapselistele peredele suunatud toetused

Sellisest hetkeolukorrast tulenevalt näevad Praxise analüütikud peretoetuste süsteemil kolme võimalikku  arengusuunda:

I  Jätkame sünnile suunatud toetustega, suurendame universaalsete toetuste (asemel) sihitust, kuid väldime vaesuslõkse (nn stiimulitekeskne)
II Suurendame universaalsete toetuste rolli ja kärbime kulusid vanema-hüvitisele ning tulumaksuvabastusele (nn võrdsusekeskne)
III Tõstame täiendavalt makse, mille arvelt rahastame vanemahüvitist ja hoiame universaalsete peretoetuste reaalväärtust (kallim hetkeolukord)

Peeter Ernits kirjutab 3.septembri Maalehes:

Ehkki eliitemadele makstav emapalk on niigi kõrge, otsustas muidu igat senti kokku hoida püüdev valitsus läinud nädalal selle ülempiiri veelgi tõsta.

Viis aastat tagasi oli vanemahüvitise ülemmäär 15 741 krooni, tänavu 30 729 krooni, järgmisel aastal tõuseb see 35 316 kroonini. Kui algul kehtis emapalk ühe aasta, siis nüüd poolteist aastat.

“Suur hulk riigi raha suunatakse suhteliselt väiksele arvule peredele,” tõdevad vanemahüvitist ja selle mõju analüüsinud teadlased Andres Võrk, Marre Karu ja Ene-Margit Tiit oma põhjalikus raportis. Uurijad juhivad tähelepanu sellele, et samal ajal kulub kõikidele teistele peretoetustele, mida saab 265 000 last, kõigest 1,6 miljardit.

Krõks käis eelmisel aastal. Sestpeale suunab riik rohkem raha lapse esimesele 18 elukuule kui ülejäänud 18 eluaastale kokku.

“2000. aastal oli aastasele lapsele minev kogutoetus kuus korda suurem kui 7aastasele lapsele, eelmisel aastal oli erinevus juba 16kordne,” väidab Andres Võrk. Ta rõhutab: “Me toetame üheaastast last 16 korda rohkem kui seitsmeaastast.”

Loe artikli täisteksti siit!

Opositsiooni soov alandada jõuliselt vanemahüvitise ülempiiri 30 tuhandelt kroonilt 15 tuhandele kroonile on selge ninanips Reformierakonnale. Eks osalt on selle provotseerinud ka Reformierakond ise olles oma valimiskampaaniates üleekspluateerinud vanemahüvitist, mis tegelikult on ju üks väga kitsas sotsiaalpoliitika instrument. Samuti ei ole ilmselt toonud kasu ka nendepoolsed ajakirjanduslikud hüüdlaused, et vanemahüvitise skeemi vähimgi muutmine mõjub katastroofiliselt Eesti sündimusele.

Teisest küljest ei nõustuks ma ka teise äärmusega, mida mõned ühiskonnateadlased on väitnud, et vanemahüvitisel üldse mitte mingisugust mõju ei ole olnud sündimuskäitumisele. Kui ikka vanemahüvitist saada kokku kuni pool miljonit krooni lapse pooleteist aastaseks saamiseni, siis see võib muuta lapsevanemate otsust, kas ja millal järgmine pisipõnn kodus ringi tatsama hakkab. Eriti kui võrrelda seda olukorraga enne vanemahüvitist, kui sama aja eest saadi kokku 12 tuhat krooni lapsehooldustasu.
Loe edasi »

29.aprillil toimub Radisson SAS Hotellis Praxise mõttehommik “Kuidas edasi peretoetustga?”.

Riik maksab 2009. aastal lastega peredele üle 5 miljardi krooni rahalisi toetusi – neli korda rohkem kui kümnendi alguses. Perede toetamine on selle aja jooksul muutunud ka tunduvalt mitmekesisemaks – võrdse suurusega lastetoetustele on lisandunud vanemahüvitis ja laste arvuga seotud tulumaksusoodustus.

Muutused tekitavad küsimuse, kas aina keerukam ja kallim perede toetamise viis ikka saavutab oma eesmärgid? Kas kulutused on õigustatud ning raha parimal viisil kasutatud?

2007. aastal moodustatud valitsusliidu pere- ja rahvastikupoliitika peaeesmärgiks oli seatud positiivne iive, mille oluliseks komponendiks on sündimuse kasv. Samaaegselt on olnud Eesti tööpoliitika eesmärgiks lastega naiste osalemine tööturul ning sotsiaalpoliitika eesmärgiks lastega perede vaesusriski vähendamine. Kas peretoetused on aidanud neid eesmärke täita?

Praxise mõttehommikul otsime koos osalejatega vastuseid küsimustele:
Milliseid tulemusi annavad praegused peretoetused?
Millistele vajadustele tänane süsteem hästi ei vasta?
Kuidas riigieelarve vahendite nappuses seada prioriteete?
Mida ootame perepoliitika edasiarendamisest?