Pirjo Turk, Praxise külalisuurija

Eestlaste, kui väikerahva jaoks, on kahanev rahvaarv olnud pidev murekoht. Viimastel aastatel on aga seoses vananeva rahvastiku, madala sündivuse ja suureneva väljarändega hakatud mõistma ka üha kasvavat töökäte puuduse probleemi. Kuigi iive sõltub nii sündidest kui ka surmadest, nähakse positiivse iibe saavutamiseks siiski eelkõige sündimuse suurendamist läbi perepoliitika meetmete, mis on põhiliselt suunatud 25-40-aastastele. Tööturu aspektist on aga ka selles vanusrühmas elanikkond parimas tööeas, tegu on üldjuhul eriala omandanud ja eelneva töökogemusega inimestega. Seega on Eesti poliitikakujundajatele suureks väljakutseks leida viisid, kuidas soosida ja toetada laste saamist samal ajal mainitud sihtrühma töö tegemise potentsiaali võimalikult efektiivselt ära kasutades.

Väikelaste vanemate töötamisvõimaluste parandamiseks on vajalik soodustada töö- ja pereelu ühitamist ning pakkuda vanematele piisavalt valikuvõimalusi enda ja oma pere huvidest lähtuvalt neid kahte eluvaldkonda kombineerida. Praxise 2013. aastal koostatud Eesti vanemapuhkuste süsteemi analüüsist järeldub, et täna Eestis kehtivaid vanemapuhkuseid ja nendega kaasnevaid rahalisi toetuseid ja hüvitisi reguleeriv kord on paindumatu ega toeta töö- ja pereelu ühitamist kuigivõrd.

Ilma süsteemi täiendamata ja muutmata, ei ole lapsevanemate töö- ja pereelu ühitamist võimalik senisest enam toetada. Oluliseks teguriks paremate võimaluste saavutamiseks on ka isade julgustamine senisest rohkem laste eest hoolitsema ning emadega hoolduskoormust jagama. Praxise analüüsi aruandest selgub ka, et tasakaalustatum lapsehoiu jaotus on saavutatud vaid riikides, kus on teatud osa lapsehoolduspuhkusest isadele reserveeritud. Ka OECD poolt hiljuti välja antud Eesti majandust käsitlevas uuringus jõuti järeldusele, et naiste ja meeste hoolduskoormuse tasakaalustamine aitaks Eestis kaasa tööjõu efektiivsemale kasutamisele ning ühtlasi looks tööturul naistele võrdsemaid võimalusi.

Vanemahüvitise saajad soo lõikes

Pidades silmas nende kahe uuringu järeldusi ja soovitusi, vaatlesime kas ja milliseid lahendusi näevad 2015. aasta Riigikogu valimistel kandideerivad erakonnad töö- ja pereelu ühitamiseks läbi vanemapuhkuste süsteemi muutuste. Üldiselt võib öelda, et enam kui pooled erakonnad näevad vanemahüvitise süsteemi muutmises potentsiaali paremaks töö- ja pereelu ühitamiseks.

Reformierakond on mitmed aastad jäigalt vastu olnud suuremate muudatuste tegemisele vanemahüvitise süsteemis. Nende eelmiste Riigikogu valimiste üks lubadus oli tagada, et vanemahüvitise süsteemi ei muudetaks. 2015. aasta valimislubadustes on nad aga avatumad ning perepoliitika programmis lubatakse vanemahüvitise täiendusettepanekuid, kuid klausliga, et vanemahüvitise aluspõhimõtted ei muutuks. Täpsustades Reformierakonnalt, millistena peetakse aluspõhimõtteid, selgus, et siinkohal peetakse silmas nii vanemahüvitise arvutamise põhimõtteid (ehk ei toetata vanemahüvitisele madalama lae seadmist) kui ka vanemahüvitise maksmise kestust. Praegusest valimisprogrammi sõnastusest selgub seega vaid valmisolek vanemahüvitise süsteemi mingil määral muuta, kuid konkreetseid samme pole veel otsustatud. Ka Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on oma lubadustes üldsõnaline, lubades kehtestada õiglasema vanemahüvitise süsteemi täpsustamata, mida selle all silmas peetakse.

Konkreetsemaid lubadusi vanemahüvitise süsteemi paindlikumaks muutmiseks on andnud nii Sotsiaaldemokraatlik Erakond kui ka IRL. Sotsiaaldemokraadid lubavad anda lapsevanematele võimaluse kasutada poolteist aastat makstavat hüvitist jao kaupa kuni lapse 8-aastaseks saamiseni ning ka vanemahüvitise saaja vahetamise sujuvamaks muutmist. Ka IRL on lubanud võimalust kasutada pooleteise aasta pikkust vanemahüvitist pikema perioodi vältel pakkudes Sotsiaaldemokraatidest tagasihoidlikumat nelja-aasta pikkust perioodi. Lisaks lubab IRL katta lapse hooldamiseks kuluvat aega ka siis, kui vanem osaajaga töötab ehk senisest suuremat võimalust vanemahüvitise saamise perioodil töötada vähendades hüvitist proportsionaalselt töötamise koormusega.

Nagu eelnevalt kirjeldatud, saab erinevate riikide kogemusele tuginedes öelda, et töö- ja pereelu ühitamine (mis on vanemahüvitise seaduse üks põhieesmärke) on olnud kõige edukam riikides, kus isade aktiivsus vanemapuhkuste kasutamisel on suurem. Analüüsides sellest lähtuvalt erakondade lubadusi, võib järeldada, et erakonnad kas ei näe vajadust suurendada isade panust lapse eest hoolitsemisel või kardetakse, et sellised lubadused ei leia positiivset vastuvõttu valijate poolt. IRL on ainsana oma perepoliitika valimisprogrammis lubanud reserveerida vanemahüvitisest kaks kuud kasutamiseks vaid ühele vanemale.

Teisisõnu kohustatakse seeläbi mõlemat vanemat vanemahüvitise perioodil olema vähemalt kaks kuud lapsehoolduspuhkusel (erandid on aktsepteeritud vaid juhul, kui lapse sünniaktis puudub märge teise vanema kohta, kui teine vanem on surnud lapse sünnil, sünni järgselt või hüvitise maksmise perioodi jooksul). Kui üks vanematest loobub kahekuusest lapsega kodus olemise võimalusest, kaotatakse need kaks kuud vanemahüvitise perioodist. Kuigi pooleteise aasta pikkuse vanemahüvitisega kaetud lapsehoolduspuhkuse perioodist võib kaks kuud näida naiste tööturupositsiooni muutmiseks ja traditsiooniliste soorollide murdmiseks lühikese ja ebapiisava ajana, oleks see oluline algus ja sõnum toetamaks isade suuremat osalust laste kasvatamisel.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et kuigi Eesti Sotsiaaluuringu andmetel on potentsiaalseid vanemahüvitise kasutajaid Eesti isade hulgas umbes 90%, ei näe suurem osa erakondasid selles kasutamata võimalust töö- ja pereelu paremaks ühitamiseks ja olemasoleva tööjõuressursi paremaks kasutamiseks. Arvestades, et isade suurem osalus laste eest hoolitsemisel on üks meede sündide soodustamiseks (kuna nii et tunne emad hoolitsemiskohustust vaid oma õlul) ning samuti on see võimalus vähendada soolist ebavõrdsust tööturul, on kahetsusväärne, et vaid üks erakond on oma valimislubadustes seda teed läinud.

Vaadeldud on täisnimekirjadega kandideerivate erakondade platvorme.

Mitmes meediakajastuses, mis annavad edasi Praxise äsja valminud vanemapuhkuste süsteemi analüüsi tulemusi, tõlgendati mõnd analüütikute soovitust meelevaldselt ning seetõttu peame vajalikuks diskussioonis teravamalt kerkinud teemadele vastata.

Kohustust pole

Meedias leidis kogu kõnealusest analüüsist ja soovitatust kõige enam kajastust, aga ka vääriti tõlgendamist, soovitus reserveerida üks osa vanemahüvitisest isadele. Väide, et Praxis tegi ettepaneku isad kohustuslikus korras lastega koju saata, on kahtlemata intrigeeriv ning arutelule kutsuv, kuid see on siiski eksitav. Analüütikute soovituse kohaselt peaks selleks, et pere saaks maksimaalse päevade arvu ulatuses vanemahüvitist, isa senisest aktiivsemalt osalema lapse eest hoolitsemises. Isa osaluse soodustamiseks võiks teatud osa vanemahüvitist olla mõeldud kasutamiseks ainult isale. Selle kasutamine ei ole kohustuslik, jätkuvalt jääb perele õigus valida, kas isa kasutab temale reserveeritud osa. Koju jääma ei sunnita kedagi, küll aga saab riik pakkuda präänikut – ühte osa vanemahüvitisest, mida saab kasutada ainult isa – peredele, kus isa on väikelapse hooldamisse rohkem kaasatud.

Samaaegselt võiks lubada lapsehoolduspuhkuse osaajalist kasutamist, mis võimaldaks vanematel soovi korral väiksema koormusega töötamist jätkata. Ühtlasi oleks sellisel juhul võimalik lapse eest hoolitsemist peres vanemate vahel jagada. Näiteks kui tööandjal on võimalik sellist lahendust pakkuda, töötab poole nädalast ema, poole isa ning teise poole on emb-kumb lapsehoolduspuhkusel ja hoolitseb lapse eest. Ettepanek vanemapuhkuste süsteemi sedalaadi paindlikkust tuua, on saanud palju positiivset vastukaja.

Küsitud on ka, miks oleme soovituste tegemisel toetunud Põhjamaade kogemustele ega ole arvestanud tegelikke võimalusi soovitatut ellu viia. Analüüsis kasutatakse tõesti muuhulgas ka Põhjamaade kogemust ja statistikat, kuna just seal on vanemapuhkuste süsteem juba analüüsimist võimaldava piisavalt pika aja jooksul sisaldanud nii erinevaid valikuvõimalusi töö- ja pereelu ühitamiseks kui ka isade osalust motiveerivaid elemente ehk just seda, mille sisseviimise võimaluste uurimist töö tellinud Sotsiaalministeerium Praxisele ülesandeks tegi. Siiski ei toetu analüüs ega tehtud järeldused pelgalt teiste kogemustele, vaid väga põhjalikult käsitlesime nii Eestis hetkel kehtivate vanemapuhkuste ning nendega kaasnevate toetuste ja hüvitiste süsteemi kui ka erinevaid võimalusi selle muutmiseks justnimelt siin ja praegu.

Rinnaga toitmist tuleb soodustada

Soov kaasata isasid senisest enam laste eest hoolitsemisesse on vallandanud mitmete jaoks mure, justkui jätaks isade aktiivsem osalus, eriti isade lapsehoolduspuhkusel olemine, lapsed ilma rinnapiimast. Ka meie leiame, et rinnaga toitmist tuleb soodustada ja võimaldada ning oleme kursis uuringutega, mille kohaselt rinnapiim mõjutab laste tervist ja arengut positiivselt. Tervise Arengu Instituudi poolt perearstidelt 2012. aastal kogutud andmete kohaselt olid kuni kuus kuud rinnapiimatoidul 55,3% lastest, üle aasta said rinnapiima 10% lastest. Neid lapsi, kes erinevatel põhjustel rinnapiima üldse ei saa, on tervisekäitumise uuringu andmeil Eestis 6,5%.

Eestis on lapsehoolduspuhkuse kolme aasta pikkune ning pool sellest on kaetud vanemahüvitisega. Kuigi esimesed pool aastat on lapsed valdavalt (rinna)piimatoidul, kahaneb selle osakaal ja pakkumise tihedus lapse vanuse kasvades. Pered, kus lapsi toidetakse rinnaga ning kes soovivad võimaldada isal lapse eest lapsehoolduspuhkuse ajal kodus hoolitseda, saavad valida isa kojujäämise aja vastavalt pere võimalustele ja vajadustele. Seejuures on võimalik ja vajalik arvestada ka lapse söömisgraafikuga. Rinnaga toitmist toetab ka Eesti seadusandlus – Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §10 kohaselt peab tööandja kuni 1,5 aasta vanust last rinnaga toitvale naisele võimaldama selleks iga kolme tunni tagant vähemalt pool tundi kestvaid pause.

Et isade lapsehoolduspuhkus ja rinnaga toitmine on omavahel kombineeritavad, näitab ilmekalt Norra, esimesena isadele mõeldud lapsehoolduspuhkuse osa sisse viinud riigi, kogemus. Pea pooled (46%) Norra emadest toidavad oma last rinnapiimaga vähemalt ühe aasta hoolimata seal kehtivast isakuust, mida kasutab ligi 90% isadest. Seega ei tähenda ema naasmine tööellu automaatselt rinnaga toitmise lõpetamist ning isale reserveeritud vanemahüvitise osa ei tähenda tingimata seda, et isa peab lapsega tema esimestel elukuudel koju jääma, kui see pere ja lapse vajadustele ei vasta.

Ebavõrdusus ühiskonnas

Sageli kaheldakse laste eest hoolitsemise ja kodutööde ebavõrdses jagunemises Eesti peredes ning viidatakse, justkui oleksid naised kodutöödes loomupäraselt meestest osavamad. Kuigi hiljuti meedias kajastatud OECD ülevaate kohaselt teevad Eesti mehed tõepoolest ajaliselt palju kodutöid, ei tähenda see kodutööde võrdset jaotust Eesti peredes – iga naise poolt kodutöödele kulutatud tunni kohta teeb mees koduseid töid 33 minutit ehk peaaegu poole vähem. Loe pikemalt sel teemal meie teisest blogikandest.

See, kellel tuleb harjutamise käigus omandatav soki nõelumine, õhtusöögi valmistamine või lambipirni vahetamine paremini välja, ei saa ega tohi olla argumendiks stereotüüpse töödejaotuse jätkamise poolt või, veelgi enam, vanemapuhkuste süsteemi muutmise ettepanekute vastu. Eriti lubamatu on see olukorras, kus soostereotüübid päädivad ebavõrdsusega ühiskonnas. Näiteks kinnitas varasem Praxise ja Centari palgalõhe uuring, et võrreldes naistega, kel ei ole lapsi, kaotab lastega naine palgast 1,2% iga lapse kohta. Eestis, kus ligi 10% lastest elab absoluutses vaesuses ning visalt püsib Euroopa suurim sooline palgalõhe, ei saa me vananeva ühiskonna ja madala iibe taustal maksta nii kõrget hinda mugavuse eest jätkata harjumuspäraste ajale jalgu jäänud rollikäsitlustega. Ära ei tasu unustada ka laste õigust mõlema vanema ajale ja hoolitsusele ning isade õigust luua oma lapsega lähedane ja usalduslik suhe.

Uuringu aruandes on ära toodud analüüsi lähtekohad, mis olid ette antud Sotsiaalministeeriumi poolt ning keskendusid kahele peamisele uurimisküsimusele: leida viise, kuidas meie vanemapuhkuste süsteemi tuua paindlikkust ning meelitada isasid rohkem väikelaste eest kodus hoolitsema. Samast aruandest leiab ka ülejäänud soovitused poliitikakujundajatele, mis isadele vanemahüvitise osa reserveerimise kõrval meedias väga laialdast kajastamist ei leidnud. Huvilised on teretulnud neid lugema ja edasi diskuteerima.

Kommentaari on koostanud Praxise töö- ja sotsiaalpoliitikaanalüütikud Helen Biin ja Marre Karu

Sellel nädalal selgus Riigikohtu otsusest, et vanemahüvitise seaduse üks säte on põhiseadusega vastuolus. Avaks selle otsuse tagamaid analüütiku vaatevinklist.

Nii nagu koma asukoht lauses võib määrata otsuse, kas „tappa, mitte armu anda“ või „tappa mitte, armu anda“, nii võib ka sulu asukoht keerulises valemis määrata, kas raha antakse või võetakse.

Vanemahüvitise seaduses on üks valem, mille alusel vähendatakse vanemahüvitise ajal töötasu saavate inimeste vanemahüvitist. Üldpõhimõte on see, et kui lapsevanem soovib, võib ta vanemahüvitise perioodil (väikese koormusega) töötada ning saada töötasu. Et sellel perekonnale rahaliselt ka mõtet oleks, väheneb sel ajal küll vanemahüvitise summa, kuid inimese kogusissetulek (hüvitis + palk) peaks idee järgi ikkagi suurenema.

Selles valemis oli seaduse vastuvõtmisel aga väike viga. Viga valemis võis tekitada ebamõistliku olukorra, kus inimesel, kes sai vanemahüvitist ja samal ajal ka väikest töötasu, ei vähendatud vanemahüvitist proportsionaalselt teenitud palgaga vaid teatud piiri ületades hüppeliselt rohkem. Näiteks võis palga suurenedes 10 krooni võrra vanemahüvitist vähendada 100 krooni võrra või veelgi enam. Seega puudus motivatsioon rohkem töötada või kõrgemat palka ülemuselt välja kaubelda, kuna tulemuseks poleks mitte sissetuleku suurenemine vaid hoopis vähenemine.

Seda, et vanemahüvitise seadust vastu võttes tekkis sellesse valemisse väike apsakas, teadis ja tunnistas sotsiaalministeerium juba üsna ammu. Sellele olid tähelepanu juhtinud nii Praxise analüütikud kui ka Riigikontroll juba 2005. aastal.

2007. aastal muudetigi vanemahüvitise seadust, kuid sellega parandati ära valemis üksnes pool viga. Töötasu suurenedes 10 krooni võrra, ei vähendatud vanemahüvitist enam 100 krooni vaid 75 krooni võrra ja ebamõistlik jõnks jäi valemisse ikka sisse.

Mina ise olin välja pakkunud juba 2005. aastal, et tõstes uues valemis lihtsalt sulu teise kohta, oleks saanud selle ebamõistliku olukorra kaotada ning inimese vanemahüvitist küll vähendataks, kui ta tööle läheb, kuid kokkuvõttes inimese sissetulek ikkagi suureneks. 2007. aastal sain tagasisideks, et ettepanekut arutanud Riigikogu sotsiaalkomisjoni arvates ei peagi vanemahüvitise kõrvalt töötamist soodustama ja seetõttu ei pea neid apse valemites eemaldama. (Olgugi, et samal ajal räägivad Praxise analüütikud ja poliitikud juba ammu ka vajadusest muuta seadust paindlikumaks, et lapsevanemad ei peaks valima töö või pere vahel, vaid saaksid soovi korral mõlemat üheaegselt kombineerida.)

Sellel nädalal tuli siis sotsiaalpoliitika ekspertidele lõpuks appi lausa Riigikohus, kelle otsus (nr 3-4-1-7-13) andis lõpuks selge hinnangu, et tegemist on ebamõistliku seadusepunktiga. Ehkki Riigikohtusse jõudis asi maksimaalset vanemahüvitist saava inimese kaasust analüüsides ja see ajendas endist sotsiaalministrit viitama, et tegemist on marginaalse probleemiga, siis Riigikohus märkis õigesti, et tegelikult puudutab see valem potentsiaalselt kõiki, kes kaaluvad vanemahüvitise ajal töötamist. Praegu võib öelda, et sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu saavad vanemahüvitisega samal ajal ligi 7% vanemahüvitise saajatest, kes võiksid konkreetselt olla puudutatud sellest valemist.

Milline võiks olla lahendus? Minu ettepanek oleks tõsta praeguses valemis lihtsalt sulg teise kohta (mille tulemusena valem lihtsustub) ja muuta rangemaks parameetrit, mis vanemahüvitist vähendab töötamise korral. Kokkuvõttes silub see inimese jaoks tema eelarvekõvera ja igal vanemahüvitise tasemel tööpanuse suurendamine ikkagi tõstab inimese kogutulu. Võrreldes praeguse olukorraga võidaksid just osa-ajaga töötajad, mis võiks olla ka töö- ja pereelu ühitamise seisukohast tähtsam, ja kaotaksid vanemahüvitise kõrvalt täisajaga või väga kõrge palga töötavad inimesed.

Lõpetuseks olgu lisatud, et analoogseid lõkse, kus inimesel sissetulek hoopis väheneb, kui ta hakkab töötama või töötamist suurendab, leidub Eesti sotsiaalkaitsesüsteemis veelgi ning nende mõju töötamise stiimulitele võib olla kordades suurem, kui seda saab muuta mõneprotsendise tulumaksumäära langetamisega.

Nii kaotavad kogu oma ennetähtaegse vanaduspensioni need inimesed, kes sooviksid kasvõi veerand kohaga tööle minna või mõne juhuotsa teha. Samamoodi kaotavad töötud enda töötutoetuse või töötuskindlustushüvitise osa-ajaga tööle minnes. Ka hiljuti vastuvõetud vajaduspõhises peretoetuste süsteemis võib sissetuleku vaid ühe-eurone suurenemine jätta pere ilma kogu vajaduspõhisest lapsetoetusest. Samas nii nende inimeste kui ka riigi huvides oleks, et kõik ühiskonnaliikmed tööturul võimete- ja võimalustekohaselt osaleks. Kõikidel nendel juhtudel tasub poliitikakujundajatel kaaluda, kas neid järske jõnkse valemites ei saaks siluda, nii et samaaegselt säiliks inimeste töömotivatsioon ja hoitaks kokku ka sotsiaalkaitsekulusid.

P.S. Et majandusteadlased on viimasel ajal saanud kurikuulsaks vigade tegemisega enda valemites, siis olgu toodud igaks juhuks siin ära ka Stata käsufail, millega ülalpool tehtud joonised on saadud.  Et kogemata poliitikakujundamisel suluviga mängima ei hakkaks (do-fail).

Isade osakaal vanemahüvitise saajate seas on hakanud langema. Ehkki see valmistab pettumust soolise võrdõiguslikkuse eest võitlejatele, on see veel üks indikaator – küll väga kaudne – et tööturul on hakanud olukord paremaks minema.

Meeldetuletuseks, et 2007. aasta septembris toodi vanemahüvitise saamise periood isade jaoks oluliselt varasemaks – lapse 6 kuu vanusest 70 päevale. Selle tulemusena hakkas isade osakaal vanemahüvitise saajate seas kiiresti tõusma. Kui tolle ajani oli vanemahüvitise saajate seas isasid ca 1%, siis pooleteist aastaga, mida võib lugeda seaduse sisseelamise perioodiks, see mitmekordistus ja jõudis 5%ni.

Sealt kasvas see veel pisut ja tipp saavutati 2010. aasta kevadel – 6.4%. Sellest ajast hakkas isade osakaal aga langema ning eelmise kuu andmetel oli see 5.2% ja näib, et langev trend jätkub.

*Vt märkust andmete kohta lõpust

Mul on hüpotees, et isade osakaalu muutus ajavahemikul märts 2009 – veebruar 2011 peegeldab tööturu olukorra mõju. Paljud valgekraedest värsked isad kaotasid töö või langetati nende palka ja neil oli mõttekas ise vanemahüvitist saada. Või ei olnud emadel eelnevalt töökohta ja nii oleks emade vanemahüvitis olnud üksnes miinimumpalk. Seetõttu pered optimeerisid summaarset sissetulekut ja vanemahüvitise peale jäi endine kõrgepalgaline isa, kes jätkas samal ajal võimaluse korral töötamist.

Selle kohta, et pered on aru saanud vanemahüvitise skeemi võimaluste ärakasutamisest, olgu toodud kinnituseks ka üks tsitaat perekool.ee-st, kus üks ema selle aasta veebruaris kirjutab:

Meie perele oli kasulikum kui lapse isa sai VH enda nimele. Lisaks sellele, käis ametlikult miinimumi eest endisel tööl edasi. Mina olin sel ajal lapsega kodus, kuigi kindlustuseta. … Samas, rahaliselt olime need 6 kuud palju paremas seisus, kui enne VH saaja vahetamist.

Mida võib sellest käitumisest järeldada vanemahüvitise skeemi eesmärkide ja disaini kohta.

Kokku läheb isadele ligi kümnendik vanemahüvitise summadest ehk eelmisel aastal suurusjärgus 270 miljonit krooni. (Kogu vanemahüvitise kulud olid 2,72 miljardit krooni.) Isade poolt saadud keskmine vanemahüvitis on palju kõrgem kui naistel – eelmise aasta lõpus oli isadel 18700 krooni ja emadel 10600 krooni kuus. Isad moodustavad tervelt viiendiku maksimaalse vanemahüvitise saajatest.

Samas ei jää kõik isad koju, vaid suur osa jätkab töötamist ja koju jääb siiski ema, nagu iseloomustas ka ülal toodud tsitaat. Sotsiaalkindlustusameti andmetel sai 2010. aasta lõpus 31% isadest lisaks vanemahüvitisele ka töötasu. Arvatavasti on need kõrgepalgalised isad, kelle töö iseloom võimaldab tööaja ja töökoha paindlikkust.

Vanemahüvitis on kallis meede sündimuse tõstmiseks, sest ta mõjutab väheste sündi, kui maksma peame seda kaua ja palju kõikidele. Samas võrdõiguslikkuse nimel kõrgepalgalistele isadele vanemahüvitise maksmine ja samal ajal neil töötamise lubamine näib sotsiaalpoliitika kulude otstarbekuse seisukohast lausa luksuskaup. Kuid võrdõiguslikkus vist seda ongi.

Eks tuleb siis loota, et isegi kui kõik vanemahüvitist saavad isad ei vaheta kodus lapse mähkmeid, siis väikese omapoolse panuse võrdõiguslikkuse mõtteviisi levitamiseks nad siiski annavad.

P.S. Lisan ausalt, et olen täiesti erapoolik antud teema suhtes ja kavatsen võrdõiguslikkuse nimel hakata ka ise sellel aastal maksimaalset vanemahüvitist saama ja võimalusel mõõdukat töötamist jätkata.

*Märkus andmete kohta: Sotsiaalkindlustusamet avaldab kahesugust statistikat. Vanemahüvitise saajad antud kuu jooksul, mida on kasutatud joonisel, ja vanemahüvitist saavad inimesed mingi kuu lõpu seisuga. Isade osakaalu dünaamika on sarnane, ehkki teisel juhul ca 0.2-0.3% kõrgem ja 2010. aasta märtsi maksimum oli ca 6.7%.

“Kuidas edasi peretoetustega” mõttehommiku diskusiooni avasid kolm sõnavõttu inimestelt, kes valdkonnaga üsna erinevalt seotud. Sõnavõttudest teeb ka ülevaatliku kokkuvõtte Annika Uudelepp, Praxise valitsemis-ja kodanikuühiskonna programmi direktor (videos minutid 25:30 – 27:15).

Sõnavõttudega esinesid hetkel veel rahanduskomsjoni esimehena Jürgen Ligi:

Emadus ei ole mingi palgatöö ja laps ei ole riigile, minu jaoks on tegemist selge ühiskonna solidaarsus avaldusavaldusega kõige õrnematele: väga värskele emale ja väga pisikesele lapsele ja selle riski maha võtmine, et ta loobuks majanduslikel põhjustel sünnitamast, et tal ei tekiks selle tõttu majanduslikke raskusi ja ma olen kategooriliselt vastu sellele, et seda meedet võetaks kui hetke kus saab kulusid nivelleerida.

Loe edasi »