Kuidas väärtustada neid vähemalt 30 000 inimest, kes alates 1991. aastast on Eestis surnud, kuigi seda oleks saanud ehk vältida. Just niipalju surmasid oleks minu rehkenduste kohaselt võinud olla vähem, kui vaba riigi ehitamise käigus rahvastiku suremusnäitajad oleks jäänud 1990.a tasemele. Iga aasta augustikuus, kui tähistatakse iseseisvuse taastamist, tuleb see arv mulle meelde.

Minu jaoks on suurem osa just nendest anonüümseist inimestest iseseisvuse taastamise kangelased, kuigi nad ei surnud dramaatiliselt tankiroomikute all.

Lisaks neile on kusagil Eestis kümneid tuhandeid inimesi, kelle tervis on Eesti elu ränkraske edendamise tõttu kehvemaks jäänud kui see ehk normaalse vananemisega oleks seletatav.

Täna, kui arutasime hea kolleegi Annikaga, mida ta võiks rääkida reedel „Vabariigi Kodanikud“ saates ootuste presidendile järgneval viiel aastal, tuli jutuks, kas meie, võitjate põlvkond ning meie juba vabas Eestis sündinud lapsed oskame õiglaselt hinnata meie vanemate, täna 50-aastaste ja vanemate tööealiste inimeste panust selle saavutamisel, mida võime täna Eestis nautida. Kas meie vanemate kohatist kibestumust Eesti Vabariigi suhtes saab põhjendada üksnes tänamatuse, saamatusega või nõukanostalgiaga? Ehk ongi nende koorem kõigist teistest vanuserühmadest kõige raskem?

Palehigis tööd teinutena on tänaste 50-70-aastaste lootus isikliku heaolu paranemisele valdavalt piiratud pisut suurema valikuga kaupluses. Jaks uue elu võimaluste ära kasutamiseks enese kasuks hakkab vanuse tõustes otsa lõppema ning pensionipõlves tuleb paratamatult leppida sellega, mis enesel kõrvale on pandud või siis sellega, mis lastel ja ühiskonnal eneste vajaduste rahuldamisest üle jääb. Kasvav usk, et lastel on ometigi nendest parem elu vabas riigis saakski ehk nende jaoks olla kõige suurem „võit“.

Kuid 20 oma elu kõige väärtuslikumat aastat on nad ehitanud vaba Eesti riiki ja ühiskonda! Mitmed neist ei kohanenudki või siis jõudnud koormat edasi kanda… Muidugi on hea, et meil on olnud ettevõtlikke inimesi ja tarku poliitikuid, kuid, olgem ausad – nende hüvitis tehtud pingutuse eest küünib kaugelt üle elementaarse eluspüsimise.
Ma ei saa välistada, et Nõukogude rahvaste vangla püsimisel oleks rahva tervis samuti halvenenud. Niisamuti võiks ju rõõmu tunda, et vähemalt viimasel kümnel aastal on meil läinud paremini kui näiteks Venemaal. Ja ometi – maailmas ühe kiireima ühiskondliku ümbersünni läbi teinud Eestil, aga ka Lätil ja Leedul on sellega seoses tulnud samuti läbi elada rahuaja suurimad inimkaotused.

Jah, tänaste võitjate emadel-isadel on täielik õigus taotleda ka isekat isiklikku tunnustust. Meie, võitjad ei saa aega tagasi pöörata, kuid vähim, mida saame teha, on vääriliselt tunnustada oma vanemate panust viimase 20 aasta jooksul, mõista nende mõneti lootusetut olukorda ja toetada neid. Ja muidugi on meil moraalne kohustus saavutatud õnne hoida ja jagada ning … edasi ehitada. Muidu oleksid need kümned tuhanded ohvrid ju asjata?!

Elukestva õppe valdkonnas valimisliidu programm erilisi üllatusi ei paku. Erisoodustusmaksu kaotamine tasemekoolituselt oli oodatav – selles olid ühel nõul suurem osa valimistel kandideerinud erakondadest.

Positiivse noodina on selgelt eesmärgiks seatud elukestvas õppes osalemise suurendamine. Küll aga sunnib kulmu kergitama eesmärk tõsta elukestvas õppes osalevate täiskasvanute osakaal 20%-ni. Pikemas perspektiivis, miks ka mitte. Kuid ilmselt on sellega arvestanud ka valitsusliit, et järgmise nelja aasta jooksul on see väga ebatõenäoline. Valitsus ise on alles äsja kiitnud heaks eesmärgi tõsta elukestvas õppes osalevate täiskasvanute osakaalu aastaks 2020 17%-ni.

Poole lausega mainitakse ka ümberõppes osalevate madalama haridusega isikute kasvu. See peaks olema väga oluline eesmärk, arvestades, et just nendele peaks elukestev õpe pakkuma turvalisust tööturul ning võimalust oma konkurentsivõimet suurendada. Siiski ei mainita kuidas seda soovitakse saavutada. Senine kogemus on näidanud, et üldiselt täiskasvanute elukestvas õppes osalemise kasvatamine on viinud olukorrani, kus madalaima ja kõrgeima haridusega inimeste osalemise erinevus on üheksa-kordne. See tähendab, et madalama haridusega inimeste osaluse suurendamiseks on vaja just nendele suunatud meetmeid, mida täna ei ole piisavalt. Riigi senisest tegevusest elukestva õppe suunal lõikavad selgelt kasu eelkõige niigi parema haridustasemega inimesed.

Tundub, et peamine valitsuse strateegia elukestvas õppes osalemise suurendamiseks on EL finantside ärakasutamine. Ühest küljest ei ole see halb, et olemasolevaid vahendeid soovitakse maksimaalselt rakendada elukestva õppe valdkonna arendamiseks ja parema juurdepääsu pakkumiseks elukestva õppe võimalustele. Kuid pikemas perspektiivis peaks olema oluline vastutuse jaotus erinevate kasu saavate osapoolte vahel (st riik, tööandjad ja elukestvas õppes osalejad).

Üldiselt uusi suundi täiskasvanuhariduse valdkonnas ei võeta. Arendatakse edasi seniseid tegevusi ning jätkatakse suuresti samal kursil. Iseenesest on positiivne, et areng on stabiilne ja võtab pikemaajalised sihid. Kuid ühtlasi tähendab see ohtu, et seni käsitlemata jäänud probleemid jäävad ka edaspidi tähelepanuta. Üsnagi ambitsioonikad sihid on paigas. Loodetavasti võetakse järgmisel neljal aastal ette ka nende probleemide lahendamine, mis aitaksid seatud eesmärke saavutada.

10. märtsil vaatas  valitsus tagasi senisele neljale tegevusaastale ja hakkas juba  kavandama ka uue perioodi tegevusi.  Võimuliidu koosseis jääb küll samaks, kuid prioriteedid vaadatakse värske pilguga üle.  Riigikantselei  pani kokku nii aruande istuva valitsuse tegevusprogrammi täitmisest kui ka tulevikku vaatava raporti, milles  on koondatud soovitused olulistes poliitikavaldkondades. Need ettepanekud  koos  poliitikute läbirääkimistulemuste ehk koalitsioonileppega on  järgmise nelja aasta jooksul valitsuse tegevuse aluseks.

15. märtsil tutvustati raportit selle  koostamisel osalenud ametnikele ja teistele asjatundjatele.

Valdkondi on mitu, meetmete pakett on mahukas ning seetõttu on allpool toodud vaid põgus mosaiik-pilt kogu materjalist.

Teemal „haritud rahvas ja sidus ühiskond“  hakkas silma, et  plaanis on üle vaadata viisade ja elamis- ning töölubade andmise tingimused. Kui siin pisutki piiranguid leevendatakse, on lootust, et soodustame nii  tudengite  kui tippspetsialistide  Eestisse tulekut.
Tegeletakse hariduse ja tööturu vajaduste vaheliste seoste loomisega.  Töötutele mõeldud  aktiivsete tööturumeetmete puhul   vaadatakse üle seosed  makstavate hüvitistega ning hinnatakse, millistest abinõudest on rohkem kasu.

Vananevale elanikkonnale mõeldes on plaanitud luua spetsiaalsed meetmed vanemaealiste inimeste töö turule tagasi aitamiseks. Perepoliitikas analüüsitakse vanemahüvitisesüsteemi paindlikumaid skeeme.

Ettevõtluskeskkonna riigipoolse soodustamise teemal  soovitatakse valida täpsemalt sihitud ja mõjusamaid meetmeid, jätkatakse eksporditoetuste maksmist.

Välisinvesteeringute meelitamiseks  plaanitakse luua spetsiaalne fond kohalikele omavalitsustele ning tugevdada maakondlike arenduskeskuste rolli.  Ettevõtjatele aga käivitatakse terviklik talendiprogramm kvalifitseeritud töötaja leidmiseks ja maaletoomiseks.
Innovatsiooni peatükis  on ettepanek täiendada riigihangete regulatsiooni riigi prioriteetsete poliitikate  (sealhulgas näiteks innovatsioon, loomemajandus, disain, säästev ressursikasutus, kosmosetehnoloogiatel põhinevad uued teenused, jt.) edendamiseks.

Põhjalikult käsitletakse energiamajandust ja ressursisäästu. Tähelepanu on pööratud Eesti rahvusvahelise mõju suurendamisele ning demokraatia ja julgeoleku edendamisele maailmas.

Julgeoleku puhul peetakse vajalikuks keskenduda erinevate riigi ametiasutuste ja valitsusväliste osapoolte (erasektor, vabatahtlikud) vahelisele koostööle. Samuti tuleb tõhustada piiriülest koostööd ebaseadusliku sisserände efektiivsemaks tõkestamiseks.

Riigivalitsemise tõhustamiseks peaksid keskvalitsus ja  omavalitsused pakkuma avalikke teenuseid koostöös.

Väljakutsed ehk poliitikameetmed ei ole muidugi unistuste ostunimekiri – raport peaks sisaldama vaid  olulisimaid  arendustegevusi. Valdkonnad on aga kirjeldatud erineva detailsusega ja mõnikord tundub, et  kirja on saanud terve tööplaan.  Samas puudub  ajaline mõõde, millal plaanid ellu viiakse ja millal võib tulemusi loota.

Vaadates rahandusministeeriumi esitlust riigieelarve  positsiooni kohta, on selge, et hakkama tuleb saada  kulutusi tõstmata.  Raporti koostajate sõnul polegi   meetmete käivitamisel alati vaja rohkem raha, vaid näiteks paremat koostööd. Konkreetsete arendusprojektide käivitamiseks  olevat ikkagi võimalik  leida rahastust, keerulisem on muudatustega, mis eeldavad  püsikulude suurendamist.

Mis edasi saab? Riigikantseleil ja ministeeriumitel on  järgneva kuu aja jooksul  plaanis teha oluliste meetmete mõjude analüüs,  rahandusministeerium hindab ka   kulusid. Selle põhjal valitakse välja olulisimad tegevused, mida rakendama asutakse.

Märtsi  jooksul on oodata ka koalitsioonilepet.
Aprilli keskpaigas kutsutakse koostajatest ametnike grupid taas kokku ning  arutatakse läbi   vahepeal tehtud valikud. Selleks ajaks on selgem ka see, milliseid arendus-suundi poliitiliselt esile tõstetakse.

Seega on just praegu õige aeg materjaliga tähelepanelikult tutvuda ja  oma arvamust avaldada. Riigikantselei strateegiadirektori sõnul on raporti materjal mõeldud laiema arutelu käivitamiseks ning   oodatud on mõtted,  millega veel tuleks tegeleda.

Eesti Päevalehe ja Postimehe artiklitest, kus on püütud välja arvutada tulevase Riigikogu isikukoosseisu, aga ka mitmetes kommentaariumites kõlab mõte, nagu jaotataks valituks mitte osutunutele antud hääled ümber nö. võitjaparteidele. See võib mõjuda hääletajate hirmutamisena või soovitusena mitte toetada neid, kelle Riigikogusse pääsemine tundub ebakindel.

Näiteks kirjutab üks kommentaator: “Nendel valimistel valib suur hulk inimesi Riigikokku mittepääsevaid üksikkandidaate ja parteisid (nende hulgas on tõenäoliselt ka rohelised ja Rahvaliit). Pisiparteid ja ükskkandidaadid võivad kokku saada 15-20% häältest. Meie valimisseaduse järgi jaotatakse need hääled ümber suurematele erakondadele ehk Keskerakonnale ja Reformierakonnale.”

Kommentaar Poliitikauuringute Keskuse Praxis projektijuht Hille Hinsbergilt

Demokraatlikud valimised tähendavad,  et igaüks saab vabalt väljendada oma poliitilist tahet ja valida, kelle poolt ta iganes tahab. Seega pole õige rääkida “kaotatud häältest”, vaid iga hääl on hääletaja meelsuse väljendus. Valimised ei ole kasiino ega kihlveokontor, kus tuleb riskida võidu nimel. Valimistel pole vaja loota ühte võitjat ja lugeda kõiki teisi kaotajateks, kes valitsema ei hakka.

Kui sa hääletad kellegi poolt, kes Riigikokku ei saa, oled ikkagi toetanud seda isikut või nimekirja. Ei ole nii, et annad hääle üksikkandidaadile, aga selle saab hoopis suurerakond. Igale kandidaadile antud hääled jäävad ainult talle endale. Hääli ümber ei jagata. Kui toetad erakonna nimekirjas inimest, kes parlamenti  tegelikult ei lähe – näiteks need, kes jätkavad eurosaadikutena või need mõned, kes on avalikult öelnud, et ei plaani Riigikogus  töötada – siis läheb su hääl  arvesse erakonna programmi toetajate hulga ja sellele vastava Riigikogu kohtade protsendi väljaarvutamisel.

Kandidaate on 789 ning kohti Riigikogus on 101. Selge, et enamik kandideerijaid parlamenti tööle ei saa. Kes saavad, selguvad ainult valijate häälte, mitte turu-uuringute või ennustuste alusel.

Mis juhtub häältega, mis on antud  erakondadele ja üksikkandidaatidele, kes ei ületa valimiskünnist ja jäävad Riigikogust välja? Need hääled tulevad arvesse lihtkvoodi arvestamisel. See tähendab, et nende tõttu läheb isikumandaadi ja ringkonnamandaadi jaoks nõutav häältearv suuremaks. Neidki hääli ei anta kellelegi teisele. Inimene, kes  saab oma ringkonnast isikumandaadi, kuid kandideerib nimekirjas, mis ei ületa valimiskünnist, pääseb siiski Riigikokku. Üksikkandidaat, kes vajalikku häältearvu ei kogu, Riigikokku ei pääse, kuid talle antud hääli ei saa ka keegi teine.

Valimisi on nimetatud demokraatia pidupäevaks. Igal juhul on see valiku tegemise päev ning võimalus oma meelsust ja poolehoidu avaldada.  Valime neid, keda usaldame poliitika igapäevatööd tegema.

Erakondade tipp-poliitikute vestlusring Postimehes (vt uudis) ja ka erakondade valimisplatvormid näitavad, et maksu- ja sotsiaalpoliitikas on parteide vahel piisavalt erinevusi ning inimestel tekib tõepoolest valikuvõimalus, kui palju soovitakse sotsiaalkaitses solidaarsust ja kollektiivseid otsuseid ning kui palju peab jääma inimese enda vastutada.

Siinkohal tuletaksin poliitikutele ja lugejatele meelde, et enamus Eesti sotsiaalkaitsest on praegu üles ehitatud tööjõumaksudele (vt joonis).

Allikas: enda arvutused Statistikaameti andmete ja enda eelduste põhjal. Protsendid ei klapi ümardamiste tõttu. Kel täpsem huvi metoodika kohta, küsige.

2008. aastal rahastati kogu sotsiaalkaitse kuludest ligi 82% tööjõumaksudega. Sellest enamus – 76% – oli sotsiaalmaks, mis läks pensionikindlustussüsteemi ja haigekassasse. Lisaks siis veel töötuskindlustusmakse töötukassasse ja läbi muude riigieelarve tulude veel osa tulumaksust.

Tarbimismaksude osa sotsiaalkaitse rahastamisel oli 2008 aastal ca 16%. Ja enamus tuleneb vanemahüvitisest ja peretoetustest, mida makstakse riigieelarve muudest tuludest, kus tarbimismaksudel suur osa. 2009-2011 tarbimismaksude roll kasvas sotsiaalkulude rahastamisel, sest tõstetud käibemaksu ja aktsiiside arvel rahastati pensionikulusid. Kapitalimaksude roll on vaid 3%, aga see peegeldabki nende madalat osatähtsust maksutulude struktuuris.

Mina loodan parteide vahel vaidlust, kas pikaajaliselt peaks muutma midagi sotsiaalpoliitika rahastamises, nt kas ja miks peame säilitama tööjõul baseeruvat kindlustussüsteemi, kas tarbimismaksude rolli peaks veelgi suurendama sotsiaalvaldkonna rahastamisel, kas oleks mõeldav keskkonnamaksude tõstmine ja nende senisest kõrvamärgistamisest keskkonna jaoks loobumine, kas kinnisvara-, automaks või astmeline tulumaks on tõesti nii jube, kui nende arvel võiks alandada näiteks sotsiaalmaksu.

Kõigi nende poliitikute käest, kes lihtsalt lubavad, et me vähendame tööjõumakse kas erinevate lagedega, soodustusega ja vabastustega ning samal ajal tõstame veel ka sotsiaalkulutusi (ning nende reaalväärtust!), tahaks muidugi küsida, et kas teil ikka numbrid kokku klapivad. Näidake mulle ka!