Hanna-Stella Haaristo, Praxise hariduspoliitika analüütik

Eesti rahvaarv ning ühes sellega ka tööealiste inimeste arv väheneb. Üheks võimaluseks üha süvenevat töökäte puudust leevendada on teha ära rohkem tööd väiksema arvu inimestega ehk tõsta meie produktiivsust. Vaadates aga otsa olemasolevale tööjõule seisame silmitsi tohutu väljakutsega – ligi kolmandik Eesti tööealisest elanikkonnast (hinnanguliselt üle 210 000 inimese) on hetkel madala haridustasemega, st nad on omandanud vaid üldkeskhariduse või põhihariduse või pole sedagi. Madal haridustase mõjutab oluliselt inimeste tööhõivet – 2012.a oli kuni põhiharidusega inimeste töötuse määr 23,5%, kutse- ja keskharidusega inimestel 10,5% ning kesk-eri- ja kõrgharidusega inimestel 6,1%. Meie tööturg nõuab üha uusi oskusi ja teadmisi ja kõrgemat kvalifikatsiooni, eriti olukorras, kus soovime oma tootlikkust suurendada. Selleks oleks oluline suur osa madala haridusega täiskasvanutest tuua tagasi haridussüsteemi – pakkuda neile võimalusi ja tingimusi osalemaks taseme-, täiendus- või ümberõppes, et omandada vajalik eriala või kvalifikatsioon. Eestis on aga täiskasvanute võimalused, huvi ja motivatsioon elukestvas õppes osaleda väga madal – 2013.aastal osales vaid 12,6% 25-64.aastaseid inimesi koolituses või õppes (võrdluseks näiteks Taanis 32,4%, Soomes 24,9%).

Kõige vähem aga osalevadki elukestvas õppes just madalama haridustasemega inimesed, kelle peamisteks takistusteks on uuringute põhjal majanduslikud raskused, madal õpimotivatsioon ja vähene teadlikkus õppimisvõimalustest. Probleemideks on ka näiteks asjaolud, et Eestis pakutakse kutseõpet peamiselt päevases õppevormis (kuidas töötav täiskasvanu peaks saama koolis käia?), statsionaarses õppes olijad ei või olla töötud (kuidas peaks üks töötu inimene olema motiveeritud kooli minema, kui kaotab sellega ligipääsu tööturuteenustele ja rahalistele hüvitistele?) ning üle 21-aastastel üldhariduskooli õppijatel ei ole ravikindlustust (kuidas see toetab tasemehariduse omandamist?). Seega vajaks madala haridustasemega inimeste osakaalu vähendamine Eestis ennekõike hoiakute muutumist, majanduslikku toetust ja tugiteenuseid ning paremat teavitustööd, millele aga siiani on väga vähe keskendutud. Praxise arvutused (Joonis 1) näitavad, et seniste tegevuste ja trendide jätkudes madala haridustasemega inimeste osakaal tööealisest elanikkonnast küll veidi väheneb järgneva 15 aasta jooksul, kuid jääb siiski väga kõrgeks – aastal 2030 oleks vähemalt iga neljas Eesti tööealine inimene jätkuvalt ilma kutse- või kõrghariduseta. Niimoodi me olemasoleva tööjõuga tootlikkust ilmselgelt ei suurenda. Seega on äärmiselt oluline järgnevate aastate jooksul aktiivselt panustada nende takistuste vähendamisele, mis seni madala haridustasemega inimeste ees on seisnud kutse või eriala omandamisel.

• LUBADUSED

Kuigi pea kõik täisnimekirjaga erakonnad räägivad oma programmides hariduse kättesaadavuse tagamisest kõikidele inimestele, ei ole väga selgelt aru saada, kuivõrd oluliseks probleemiks nad madala haridustasemega täiskasvanute suurt osakaalu ühiskonnas peavad. IRL mainib vajadust parandada Eesti tööealise elanikkonna erialast haridust ning SDE vajadust saada üle kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu puudusest, REF on eesmärgiks seadnud töötajate haridustaseme tõstmise. Pigem keskenduvad pea kõik erakonnad vajadusele viia Eesti haridussüsteem vastavusse tööturu vajadustega, mis kindlasti on ka tegelikult üheks sammuks madala haridustasemega inimeste osakaalu vähendamisel. Elukestvat õpet ja selle olulisust mainivad oma programmides nii REF, IRL kui ka SDE, kuid ainult IRL on seejuures otseselt lubanud käivitada ja tagada riikliku rahastamise Elukestva õppe strateegias ette nähtud tegevustele. Täiskasvanut õppijat mainib oma programmis ainult SDE, Keskerakond toob sihtrühmana välja täiskasvanud puuetega inimesed ning REF rõhutab ennekõike vanemaealiste (55+) haridusvõimalusi.

Eelnevat taustaolukorra kirjeldust silmas pidades on aga oluline erakondade valimisprogramme vaadeldes see, et palju on küll keskendutud haridusvõimaluste pakkumisele, kuid täiskasvanud õppijatele oluliste tingimuste loomisele ja tagamisele pole tähelepanu pööratud. Peamiseks erakondade lubaduseks, mis osaliselt kindlasti vähendaks teatud takistusi elukestvas õppes osalemisel, on erisoodustusmaksu kaotamine tööandja kulutustelt töötajate haridusele (IRL ja REF ainsana ei luba seda). Siiski, osaliselt võib täiskasvanud õppijatele vajalike tingimuste loomisena käsitleda ka näiteks erakondade lubadusi tagada kutse- ja kõrgkoolide õppuritele õppetoetusi ja stipendiumeid ja IRLi lubadust jätkata tasuta kõrghariduse pakkumist. Teisalt võib aga nende skeemide kokkupuude täiskasvanud õppijaga jääda väga kaugeks või olematuks, kuivõrd senised rahastamissüsteemid soosivad pigem noori, täiskoormusega päevases õppes õppijaid, mida aga täiskasvanud madala haridustasemega inimesed suure tõenäosusega ei ole.

Vaid SDE on visioonina kirjeldanud olukorda, kus igas eas inimestel on motivatsioon õppida – kuidas seda motivatsiooni aga näiteks madala haridustasemega inimeste puhul tõsta soovitakse, ei paista välja. SDE lubab küll riiklikult toetada teise erihariduse töö kõrvalt omandamist ülikoolides tasuta osaajaga õppes, aga see meede on mõeldud juba kutse- või kõrgharidust omavatele, mitte madalama haridustasemega inimestele. Üldise suundumusena paistab ka erakondade platvormidest, et inimeste haridustaseme tõstmisel ja töökäte puuduse vähendamisel nähakse lahendusena ennekõike kutsehariduse arendamist. Samas on senine olukord näidanud, et kutsekeskharidust pakutakse Eestis suures osas päevaõppes, mis aga näiteks töötavale ja/või perega täiskasvanute osalemist ei soosi.

Hinnati valimistel täisnimekirjadega kandideerivate erakondade lubadusi.