Lähipäevil on oodata Euroopa Komisjonilt uue finantsperioodi struktuurifondide määruste eelnõude paketi avalikustamist. Seega on ka Eesti avalikkusel viimane aeg alustada laialdasemat arutelu selle üle, kuhu ja kuidas järgmise finantsperioodi tõukefondide vahendeid suunata ning mida need plaanitud muudatused meile võiks tähendada.

Ajal, mil enamik Eesti projektiinimestest näeb vaeva taotluste ettevalmistamise, projektide elluviimise ja aruandlusega, on Euroopa Liidu tasandil käimas tulised arutelud selle üle, mis ootab Euroopa ühtekuuluvuspoliitikat ees uuel programmiperioodil peale aastat 2013. Seekord on Euroopa Komisjon asja tõsiselt kätte võtnud. Juba 2007.a. avalikustatud neljandast ühtekuuluvuspoliitika aruandest alates on aktiivselt tegeletud ühtekuuluvuspoliitikale ette heidetud probleemidele lahenduste otsimisega. 2009.a. valminud Barca aruanne ning seda toetavad uuringud ning 2010. a. novembris avalikustatud viies ühtekuuluvuspoliitika aruanne loovad tõsiseltvõetava aluse ühekuuluvuspoliitika toimimispõhimõtete muutmiseks. Sellise sisuka arutelu tulemusena on lauale käidud mitmeid põnevaid ettepanekuid, mis pakuvad tõsist väljakutset meie poliitikakujundajaile kui lihtsustavad oluliselt Eesti projektiinimeste elu.

Ühe olulisema muutusena on esmakordselt tõukefondide ajaloos plaanis siduda tõukefondide strateegilised prioriteedid teiste EL strateegiadokumentidega, ennekõike Euroopa 2020 strateegiaga. Loodetavasti tähendab see ka liikmesriikide tasandil eri strateegiadokumentide omavahelise sidususe suurenemist, sest ka strateegiate seire ja aruandlus hakkab edaspidi toimima ühtsena. Seega ei ole struktuurivahendid tulevikus enam poliitika omaette, vaid neist saab EL poliitikate elluviimise instrument nii EL kui ka loodetavasti liikmesriigi tasandil.

Teise olulise sõnumina võib Komisjoni seisukohtadest välja lugeda, et tulevikus võib oodata veelgi suuremat survet rahajaotuse prioriteetide seadmiseks. Eestile maksimaalset eraldatav 4% SKP-st moodustaks meie riigieelarve kulutustest tänast trendide jätkudes ligemale 15% aastas. Selle rahamassi suunamine üksikutesse valitud valdkondadesse nii, et selle tõttu ei tekiks sektoris ülemäärast nominaalset (palkade, hindade) kasvu ja saavutataks eraldatud vahenditega proportsionaalne reaalkasv näib väikese riigi perspektiivis üsna suure väljakutsena. See tähendab, et peame olema piisavalt nutikad prioriteetide seadmiseks selliselt, et eesmärkide saavutamisele saavad panustada eri sektorid. Nii näiteks ei piisa IT valdkonna arendamiseks IT sektori ettevõtetele riskikapitali loomisest või IT alasest kõrghariduse või kutsehariduse toetamisest, vaid tuleb panustada ka reaalainete õpetamisesse üldhariduskoolides nii, et meil tekiks piisavalt noori, kellel on huvi ja võimeid IT sektoris toime tulla. Kuid ka see ei ole piisav – meil on vaja disainereid, kes oskaks luua IT toodetele atraktiivse väljanägemise, meil on vaja ärijuhte ja müügimehi, kes oskaks toimetada just IT sektoris, meil on vaja side- ja võrguehituse eksperte, kes suudaks luua ja hooldada vajalikku infrastruktuuri jne. Seega seisab Eestil ees olulise ühiskondliku kokkuleppe sõlmimine – mis on need valdkonnad, milles me näeme oma arengupotentsiaali ja kuidas saavad erinevad majandussektorid nende valdkondade arengusse panustada.

Strateegilises plaanis on kindlasti Eesti kui eeskujuliku makromajandusdistsipliini ja edukate struktuursete reformidega riigi huvides tõukefondide sidumine liikmesriikide tegevusega EL poliitiliste prioriteetide järgimisel ning struktuursete reformide läbiviimisel ehk nn. tingimuslikkuse tähtsustumine. Kui ikka majanduspoliitiliste üldsuuniste täitmise või tööhõive tegevuskava täitmise seire käigus ilmneb, et liikmesriigil on tõsiseid vajakajäämisi tööturu reformimisel, siis on loomulik, et nende reformide väljatöötamine ja läbiviimine on üks tõukefondide prioriteetidest, mitte ei suunata vahendeid teedevõrgu rajamisse või turismi edendamisesse. Nii ongi plaanis riigi ja EL vahelises tõukefondide kasutamise raamdokumendis (partnerlusleping) ja tegevuskavades (OP-des) tuua välja riigi vajakajäämised EL poliitikate elluviimisel ning siduda nende puuduste kõrvaldamine selgelt ka finantsvahendite väljamaksmisega. Loomulikult ei ole need plaanid mitte kõigile liikmesriikide meeltmööda.

Lisaks strateegilisele suunamuutusele näeb Komisjoni ettepanek ette ka mitmeid muutusi tõukefondide juhtimisel ja haldamisel.

Nii rõhutab Komisjon vajadust ühtekuuluvuspoliitika fookuse nihutamiseks tegevustelt tulemustele. Lihtsustatult tähendaks see ehitatud hoonete kuupmeetrite lugemise asemel hoones töötavate inimeste loodud lisandväärtuse hindamist. See toob päevakorda tulemuste mõõtmise ehk indikaatorite teema. Seni on indikaatorid olnud pigem tüütu kohustus, mitte juhtimisinstrument. Nii on senini indikaatorite seadmisega tegeletud programmeerimise lõppetapis, kui kõik muu on juba otsustatud. Komisjoni sooviks oleks seda lähenemist muuta nii, et indikaatorite abil oleks reaalselt võimalik mõõta seatud eesmärkide saavutamise taset. Selles osas aga kuidas leida neid mõõdikud, mis võimaldaks hinnata täpselt ja väikese viitajaga keeruliste sekkumisloogikate tulemuslikkust, väga selget visiooni ei ole. Tulemuslikkuse tähtsustumise tõttu pööratakse tulevikus enam tähelepanu ka programmiperioodil läbiviidavate jooksvate hindamiste kui mõjuhindamiste tulemustele. Kaalumisel on lausa väljamaksete osaline sidumine saavutatud tulemustega, mis jällegi eeldab väga head mõõdikute süsteemi ülesehitust.

Ka tõukefondide finantsjuhtimise osas on oodata muutusi. Nii kaalub Komisjon lihtsustatud väljamaksete süsteemi laialdasemat kasutamist – see tähendaks ühikukulude põhist rahastamist või üksikute summade (lump-sum) põhiseid makseid. Sellised skeemid tähtsustaks jällegi tulemuste saavutamist, mitte niivõrd seda, milliste konkreetsete tegevustega need tulemused on saavutatud. Eks ole ju enamik projektijuhte kogenud, mis tunne on Euroopa bürokraatiale selgeks teha, et ei ole oluline, mis värvi kass on, peaasi, et hiiri püüab.

Komisjon on tunnistanud, et kaaluda võiks ka kontrollimehhanismide lõdvendamist võttes arvesse vahendite väärkasutamisega seotud riskide suurust ning kontrollimehhanismide administratiivkulusid. See tähendaks, et lubatud vea piir tõuseks 0%-st ülespoole ning iga väiksemagi kulu tõendamiseks ei ole tulevikus vaja kulutada kümneid kordi rohkem aega, kui see kulu väärt on. Abikõlblikkuse osas lubab Komisjon tulevikus rohkem sõnaõigust liikmesriigile, et oleks võimalik kohalikke olusid paindlikumalt arvestada. Selle tulemusena suureneb liikmesriigi vastutus ja jääb loota, et Eesti siinkohal reeglite kehtestamisega taas kord üle ei pinguta.

Seega on senised arutelud välja pakkunud mitmeid ideid, mis peaks tõukefondide kasutamist muutma tõhusamaks ja tulemuslikumaks ning vähendama bürokraatiat nende vahendite kasutamisel. Kuidas ja mil määral need aga lõpuks õigusaktide eelnõudes kajastuvad, näeme juba lähipäevil.

12. oktoobril toimuval Praxise mõttehommikul arutatakse EL struktuurivahendite programmiperioodi 2014-2020 võimaluste üle. Annika Uudelepp Praxisest jagab mõtted uue EL finantsperioodi planeerimiseks ja osapoolte sisukaks kaasamiseks ning Ivar Sikk Rahandusministeeriumist teeb ettekande: „Kuidas SF vahendeid on mõistlik kasutada, et Eesti arengule olulised eesmärgid täituksid?“