Reelika Leetmaa, Praxise juhatuse liige ning töö- ja sotsiaalpoliitika programmi juht

Tervise- ja tööminister on kuuldavasti šokis sotsiaalkaitseministri väljaütlemistest, viimane aga on omakorda asunud avalikku kirjavahetusse töötukassa juhiga, süüdistades kassa töötajaid ebapiisavas pühendumises töövõimekaoga inimeste aitamisele. Selles segaduses on paslik küsida, kas ja kuidas saaksime olla kindlad, et plaanitav reform tõepoolest parandab töövõimekaoga inimeste elujärge ning aitab nad tööle?

Üks sellele küsimusele vastamise võimalus on eksperimentaalne poliitikakujundamine. See tähendab, et enne suuremahuliste reformide jõustamist kogu riigis hinnatakse nende mõju esmalt väiksema rühma inimeste peal.

Näiteks oletame, et valitsus leiab, et puudega töötute tööleaitamiseks on vaja kaasajastada nende IT-oskusi ning otsustab selleks pakkuda vastavat koolitust. Selleks, et veenduda, kas koolituses osalemine tõepoolest suurendab väljavaateid leida töö, tuleb koolituse mõju hinnata. Mõju hindamiseks on meil vaja teada, mis juhtuks, kui inimene ei oleks koolitusel osalenud.

Kuna teadaolevalt ei ole ühelgi inimolendil siiani õnnestunud viibida samaaegselt kahes erinevas olukorras (meie näites on need olukorrad koolituses osalemine ja mitteosalemine), on sotsiaalteadlaste ülesanne selline vastandolukord luua.

Parimaks võimaluseks ehk nii-öelda mõju hindamise kuldseks standardiks peetakse sotsiaalset eksperimenti. Meie näite puhul tuleks esmalt välja valida näiteks 600 puudega inimest, kes soovivad koolituses osaleda. Seejärel jagame soovijad juhuvaliku alusel kahte rühma, kellest esimene ehk osalusrühm läbib koolituse ja teine ehk võrdlusrühm jätkab tööotsingut vanal viisil. Erinevus nende kahe rühma tulemustes ongi koolituse mõju.

Näiteks kui kolmesajast koolitusel osalenust leiab hiljem töö 200 inimest ning sama suurest võrdlusrühmast vaid 100 inimest, saame öelda, et koolitusel osalemine suurendas töö leidmise tõenäosust ning selle pakkumine on õigustatud. Vastupidisel juhul koolitusel osalemine pigem vähendas väljavaateid leida töö ning sellisena koolitust pakkuma ei peaks.

Teadmata, mis juhtub nii-öelda vastandolukorras, ei saa me midagi öelda koolituse mõju kohta. Isegi kui näeme, et kolmesajast osalejast leidis töö kakssada, ei saa me olla kindlad, et seda poleks juhtunud ka koolitust läbimata. Ka osalenute endi rahulolu koolitusega ei anna selle mõju kohta vajalikku infot.

Sotsiaalsete eksperimentide kasutamine on sotsiaalteadustesse jõudnud läbi meditsiinivaldkonna, kus sarnasel põhimõttel testitakse ravimite mõju. Uute ravimite väljatöötamisega tegeletakse aastaid ning kellelgi ei tule mõttesse anda patsiendile rohtu ilma, et selle tervendav toime oleks eelnevalt kindlaks tehtud.

Sotsiaalseid eksperimente on uute reformide või olemasolevate meetmete muutmise hindamiseks mujal maailmas kasutatud juba alates 1970. aastatest, peamiselt Ameerika Ühendriikides. Hinnatud on väga erinevate poliitikavalikute mõju: näiteks mitmesuguste koolituste, nõustamisteenuste, aga ka miinimumpalga tõstmise või töötushüvitise maksmistingimuste muutmise mõju.

Viimastel aastatel on sotsiaalseid eksperimente üha enam kasutatud ka Euroopa riikides, eriti Suurbritannias, Prantsusmaal, Hollandis ja Põhjamaades. Alles hiljuti võis meiegi ajakirjandusest lugeda Rootsi eksperimendist, mille abil püütakse jõuda selgusele, kas kümme tundi lühema töönädala kehtestamine vähendaks töötajate haigestumist ja muudaks töötamise tõhusamaks. Sotsiaalsete eksperimentide eestkõneleja on viimastel aastatel olnud ka Euroopa Komisjon.

Eksperimentaalne poliitikakujundamine loob eeldused teadmistepõhiseks valikuks mitte ainult paberil, vaid ka praktikas. Ka töövõimereform pakub selleks võimalusi. Enne kui kehtestada üleriigilised reeglid, saaks näiteks planeeritavat hindamismetoodikat ja aktiivsusnõuete kehtestamise või plaanitavate teenuste mõju hinnata väiksema rühma peal.

Sellised väikesed eksperimendid aitavad täpsustada nii toetuse saajatele kehtestatavaid aktiivsusnõudeid kui ka teenuseid, mida hiljem juba laiemalt pakkuda. Ainult nii saame olla veendunud, et uus lähenemine ka tegelikult parandab töövõimekaoga inimeste elujärge ja väljavaateid leida töö.

Mõnikord tuleb kõige otsema tee leidmiseks astuda paar sammu tagasi ja veenduda, et suund on õige.

Arvamuslugu ilmunud ERR portaalis. Vikerraadio päevakommentaari on võimalik kuulata siit.