Autorid: Andres Võrk (Praxis/TÜ), Mari Kalma (TÜ)

Mure suurte pensionikulutuste pärast kasvab. Ühe ettepanekuna on välja toodud, et töötavatele vanaduspensionäridele ei peaks pensioni maksma (vt ka novembrikuu Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungi kajastust ERRis). Üks põhjendus oli muuhulgas see, et vanaduspensionäride töötamine võib raskendada noorte inimeste tööturuvõimalusi.

Praxise senised analüüsid viitavad pigem, et vanaduspensionäride töötamist ei ole mõtet piirata. Et töövate pensionäride küsimusse natuke veelgi valgust heita, analüüsisime regressioonanalüüsiga, mis selgitab maakondlikku varieeruvust vanaduspensionäride töötamises.

Eesti sotsiaalkindlustusameti andmete ja meie arvutuste põhjal saab sotsiaalmaksuga maksustatud tulu vähemalt korra aastas ligi veerand vanaduspensionäridest (23% 2013. aastal). Majandusbuumi ajal ulatus see 27%ni ja majanduslanguse ajal langes 22%ni. Meespensionäridel, kes on ka Eesti keskmiselt naispensionäridest nooremad, on hõivatute osakaal keskmiselt 7% võrra kõrgem.

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet, autorite arvutused

Maakondade lõikes on töötavate vanaduspensionäride osakaalus suur erinevus. Harjumaal töötab pea iga kolmas vanaduspensionär (2005-2013 keskmiselt 31,5%), samas Võrumaal ja Põlvamaal vaid iga kuues (vastavalt 16,3 ja 15,6%).

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet, enda arvutused

Püüdsime selgitada töötavate vanaduspensionäride osakaalu erinevust maakondade vahel aastatel 2005-2012 (15 maakonda, 8 aastat) kolme teguriga:
a) tööturu võimalused, mida iseloomustab hõivemäär vanuses 16 kuni pensioniiga,
b) pensionäride vanusstruktuur ja tervis, mida iseloomustab üle 60-aastaste suremuskordaja,
c) pensionide suurus ja ostujõud, mida iseloomustab keskmise pensioni suhe keskmisesse netopalka antud maakonnas.

Ökonomeetriline analüüs näitab, et nende kolme näitajaga suudame ära selgitada üle poole kogu varieeruvusest (R2=0.56). Koos aastate indikaatormuutujatega, mis eelkõige kajastavad majandustsüklit, kolmveerandi (R2=0.76).

Kõige olulisem tegur, mis mõjutab pensionäride töötamist on üldine piirkondlik tööturu olukord (mõõdetuna tööealiste hõivemäära ja majandustsüklit iseloomustavate aastaindikaatorite abil). Kasutades Shorrocks-Shapely dekompositsiooni leiame, et tööturu olukord selgitab 2/3 meie poolt regressioonimudeliga mõõdetud variatsioonist (63% mudelis ilma aasta fikseeritud efektideta ja 45%+23% mudelis koos aasta fikseeritud efektiga).

Ühe protsendi võrra kõrgema hõivemääraga vanusrühmas 16 kuni pensioniiga, kaasneb pensionäride ca 0,4 protsendi võrra  kõrgem hõivemäär.

Repliigina olgu lisatud, et ka lihtne korrelatsioonanalüüs Eesti Tööjõu-uuringu andmete põhjal näitab, et 15-24 ja 50-74 aastaste inimeste hõivemäärad on pigem positiivselt seotud, korrelatsioonikordaja on 0.47, kasutades maakondade andmeid 2005-2013.

Vanaduspensionäride töötamise maakondlikust varieeruvusest saab lisaks tööturu olukorrale ülejäänud osa selgitada enam-vähem võrdselt pensionäride tervisliku seisundi ja pensionide ostujõu vahel. Mida suurem on pensionide suhe keskmisse palka, seda madalam on pensionäride hõivemäär. Ja maakondades, kus on kõrgem eakate suremuskordaja väärtus, seega  kehvem pensionäride tervis või rohkem eakaid pensionäre, on ka pensionäride keskmised hõivemäärad väiksemad.

Seega viitab meie analüüs, et pensionäride hõive sõltub eelkõige üldisest tööturu võimalustest Eestis. Tervislik seisund ja pensionide suurus on samuti olulised tegurid, kuid vähem olulised. Pensionäride tööhõivemäära negatiivsele seosele nooremate inimeste hõivemääraga ülaltoodud analüüs ei viita.

22. jaanuaril 2014 toimunud Praxise mõttehommik keskendus IKT-alase kutsehariduse tulevikule. Teema tõstatus oli jätkuks eelmise aasta lõpus Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu (ITL) tellimusel valminud Praxise uuringule „Eesti IKT kompetentsidega tööjõu hetkeseisu ja vajaduste kaardistamine“. Koostöös ITL-ga toimunud arutelul osalesid peamiselt ettevõtjate ja kutseõppeasutuste esindajad ning riigiametnikud.

Mõttehommiku esimeses osas tutvustas Praxise analüütik Anne Jürgenson uuringu tulemusi ning omapoolse vaate lisasid Ants Sild (AS BCS ja ITL) ning Signe Vedler Tartu Kutsehariduskeskusest. Ettekannetest koorus sõnumina välja tõdemus, et IKT-alase kutsehariduse kvaliteeti tuleb tõsta. Samamoodi jätkates võib juhtuda, et kõigile lõpetajatele ei jätku töökohti, kuna nende oskused ei vasta tööturu vajadustele. Vajakajäämisi on õpilaste üldpädevuste osas, mis takistab ka erialaste teadmiste rakendamist. Puudulik on ka praktikasüsteem ja valdkondadevaheline integratsioon on nõrk ehk napib mitme valdkonna kombineeritud teadmistest. Kõik koolid ei saa jätkata IKT sektorile suunatud spetsialistide koolitamisega, ühelt poolt pole vajadus nii suur (enam vajab IKT sektor kõrgharidusega spetsialiste) ja teisalt pole kõigil ressursse, et seda piisava kvaliteediga teha. Üks võimalik lahendus oleks IKT erialade senisest tunduvalt tugevam integratsioon teiste erialadega, millele mõttehommik keskenduski.

Tõhusama valdkondadevahelise integratsiooni saavutamise võimalused

Järgnev arutelu keskendus küsimusele, mida kutseõppeasutused saaks teha tõhusama valdkondadevahelise integratsiooni saavutamiseks ning mida nad selleks vajavad. Peamiste võimalustena nähti järgmist:

• Tegeleda saab õppekavade arendusega, esiteks lisades IKT õppele teise eriala mooduli. Veelgi mahukam integratsioon tähendaks paljude koolide senisest selgemat spetsialiseerumist ehk keskendumist oma põhierialadele, mille õppekavadesse lisatakse IKT moodul. Need põhierialad, mis vajaksid IKT õpet, ei piirdu mehhaanika, elektroonika ja logistikaga, kus IKT-alane õpe on juba niigi õppekavas. Tulevikus vajavad IKT õpet enamike erialade õppurid, sh ka kokad, meditsiiniõed, jne. Koolide spetsialiseerumine peab toimuma aga kooskõlastatult.
• Koostöös tööandjatega võiks pakkuda enam jätkuõppe võimalusi, mis võimaldaks kombineerida senist eriala ITga või vastupidi, õppida ITle midagi muud lisaks.
• Konkreetse ideena pakuti välja, et igal kutseõppeasutusel võiks olla partnerfirma enda regioonist, kellega koos sisustatakse IKT erialade valikainete sisu (30% õppemahust). Ettevõte saab sel moel just endale vajalike oskustega töötajaid ja kooli jaoks on lahendatud mure, et õpe pole seostatud reaalse eluga. Ka õpilaste motivatsioon ja kindlustunne oleks suurem, kuna neil on silme ees selge ettekujutus tööst, mida omandatava haridusega teha saab ja teadmine, et tublimad leiavadki partnerfirmas töö.
• Sisukam ja mahukam saab olla projektipõhine ja valdkondade ülene õpe. Nt sisuvaldkonna õppejõud pakub välja teema, mille arendamisse panustavad mitme eriala õppurid koos. Selline tegevus arendaks muu hulgas ka õpilaste üldpädevusi, mis on samuti üheks IKT-alase kutseõppe nõrgaks küljeks olnud siiani.

Võimalusi analüüsides koorusid arutelust välja ka peamised takistused, mis seostusid peamiselt kõigi osapoolte motivatsiooni puudumisega ja väheste kogemuste ning oskustega, mh teha koostööd, kasutada aktiivõppe meetodeid jne. Kokkuvõttes tõdeti, et põhimõttelisi takistusi ei ole ja probleemid on ületatavad. Muutuste juurutamine eeldaks aga kõigi osapoolte, sh koolide juhtkondade suuremat motiveeritust.

Probleemid ja lahendused

Teises aruteluringis keskenduti ilmnenud probleemidele ja takistustele lahenduste otsimisele. Käsitleti viit teemat, iga teema kohta on täpsustatud alaprobleemid ja võimalikud lahendused.

 1.       Kuidas tagada koolidele motivatsioon spetsialiseeruda?

Spetsialiseerumise all peetakse siinkohal silmas erialade kombineerimist (IKT ja mõni teine eriala) ja õppe fokusseerimist valdkondadele, kus kool on tugev ja mille osas eksisteerib lõpetajatele (piirkonnas) nõudlus. Peamised alaprobleemid ja lahendused on järgmised:

• Uue asja ees on alati hirm ja teisalt pole ka kõik koolid lõpuni mõistnud, miks selle teemaga tegelema peaks. Sellele lisandub madal teadlikkus riigi prioriteetidest ja majanduse vajadustest laiemalt, aga ka kitsamalt koolis õpetatavate erinevate erialade seostest. Koolidel ei ole ka piisavalt informatsiooni tööandjate vajaduste kohta, mis seostub koostöö teemaga (vt punkt 3). Lahenduseks saabki olla innustamine, info jagamine, võimalike laiemalt kasutatavate koostöömudelite väljatöötamine. Kõigepealt peab teema eest seisma koolijuht, kellel on nägemus ja visioon. Motivatsioonimehhanismina saab kasutada ka vilistlasuuringute tulemusi (selle kooli esiletõstmine, kelle lõpetajad leiavad töö ja kelle tööd väärtustatakse hea palga näol).
• Leiti, et riiklik koolitustellimus (RKT) ei soosi valdkondadevahelist integratsiooni, vaid soodustab nö mugavusstsooni jäämist, mitte proaktiivselt uute võimaluste otsimist. Lahendusena võiks kaaluda, kuidas süsteemi korraldada nii, et RKT soosiks lõimumise sissekirjutamist kooli õpekavadesse.
• Kutsestandardis puuduvad osaoskused. Praegused kutsestandardid ei soosi erialade kombineerimist, kuna nad on käsitletavad vaid tervikuna. Üks idee on, et teatud kutsestandardites sisalduvad kompetentsid (või kompetentside komplektid) oleks iseseisvalt kasutatavad, mis võimaldaks koolil kombineerida erinevate kutsestandardite seest selline kompetentside komplekt, mille järgi antud regiooni tööandjatel vajadus on. IKT puhul eristada nt IKT baaskompetentsid.
• Takistuseks on ka vastavate oskustega õpetajate puudus, mida teatud määral saab leevendada koostöö tööandjatega.

2.    Kuidas tõsta (teiste valdkondade) õppejõudude motivatsiooni integratsiooniga tegelemiseks?

Peamisteks alaprobleemideks on teiste valdkondade õpetajate IKT-alase pädevuse nappus, muutustele vastuseis. Lihtne on käia sissetallatud rada. Lahendustena pakuti välja:

• Teemal peab olema koolis motiveeritud eestvedaja, keda toetab ka koolijuht.
• Võtmeküsimus on õpetajatele motivatsiooni leidmine. IKT erialade õpetajatele tähendab integratsioon potentsiaalselt seda, et nad ei saa oma ainetes nii kitsalt süvitsi minna, kui neile meeldiks. Teiste valdkondade õpetajad peaksid end IKTga kokkupuutepunktide osas harima ja see ei pruugi paljudele huvi pakkuda. Üks variant on motiveerimine tunnustamise kaudu, sh kasutades koolivälist tunnustust tööandja poolt. Viimane eeldaks, et tööandjad saaks anda konkreetselt ühele õpetajale tagasiside – et tema õppijad on tasemel.
• Integratsiooni ei saavuta üksi – tuleb luua tõhusalt toimiv meeskonnatöö, mis on õppetöö korralduse küsimus.
• Pädevuste tõstmiseks ja inspiratsiooni saamiseks oleks hea jagada edulugusid, soodustada õpirännet, kutsuda tööandjaid rääkima integratsiooni eeldavate töökohtade töösisust.
• Enam saaks ära kasutada ka praktikat. Praegu tavaliselt koolipoolne juhendaja ei käi terve pika praktikaperioodi jooksul õpilase praktikakoha ega tööandjapoolse juhendajaga tutvumas. Tööandjad tõlgendavad seda ignorantsusena ja kool ei kasuta ära võimalust õpetaja silmaringi avardada. Vahel on see raske geograafilise distantsi ja õpetajate hõivatuse tõttu, kuid selline praktika võiks siiski olla selgem ideaal ja püüdlus.
• Üks võimalus on teema HTMi poolt formaliseerida, nõudes, et valdkondadevahelise integratsiooni teema on selgelt kajastatud kooli arengukavas. Arvestades, et enamike kutsekoolide omanik on riik, on selleks selged hoovad ka olemas.

 3.       Kuidas saavutada tõhusam koostöö tööandjatega?

Tõdeti, et mõnes mõttes on koostöö tööandjatega juba isegi parem kui kunagi varem. Samas piirdub sageli koostöö mõne üksiku dimensiooniga, nt ettevõtjad loevad loenguid. Koostöö ei pruugi alati olla süsteemne ja toimiv nt praktikakohtade tagamise või õppekavade arendamise osas.

Võtmeküsimuseks ongi lähitulevikus igal koolil püsivate, süsteemsete koostöösuhete loomine iga õppekavarühma osas paari-kolme oma piirkonna tööandjaga. Ilmselgelt kõigile 19le IKT-alast õpet pakkuvale koolile ei jätku IKT ettevõtteid partneriteks, ülejäänutel tasub spetsialiseeruda neile valdkondadele, mille osas oleksid (või juba on) partnerid olemas ning siduda neid valdkondi IKTga (nt kui piirkonnas on olemas koostööaldis logistikaettevõtted, võiks kaaluda selgemalt spetsialiseerumist logistikale).

Kardeti, et mõnes piirkonnas ongi potentsiaalsete tööandjate tehnoloogiline areng suhteliselt tagasihoidlik ja nad ei ole tegelikult veel valmis pakkuma töökohti, kus saaks integreeritud õppe käigus omandatut rakendada. Tõstatus taas küsimus, kumb peab arengut vedama, haridusasutused või tööandjad? Sisukas koostöö võib aidata selgelt ka ettevõttel areneda.

Konkreetsemad alaprobleemid ja lahendused on järgmised:

• Tööandja ja kool ei saa koostöösse panustamisest ühte moodi aru. Koolid eeldavad tööandjatelt tasuta ja pühendunud panustamist, tööandjad leiavad, et neil pole ressurssi ja motivatsiooni sellistel tingimustel koostööd teha. Üks võimalik lahendus oleks jagada hästi toimivate koostöösuhete häid praktikaid.
• Pole piisavalt koostööoskusi, eriti koolid on olnud sageli pigem suletud kui avatud institutsioonid. Koostööoskusi saab õpetada.
• Siiani pole olnud koolidel ka piisavat motivatsiooni tõsiselt koostöö teemaga tegeleda. Lahendus – koolid teadvustavad teema olulisust ise, võtmeküsimus on juhtkonna kaasatus ja initsiatiiv. Teine variant on seada formaalsed nõudmised (EKKA akrediteerimise mudel on hea kvaliteedi tööriist).
• Viimane lahendus toob kaasa ohu koostöö formaalsusele – paberil saab soovi korral jätta mulje nagu kõik oleks korras. Motivatsioonisüsteem peaks sellise võimaluse välistama.

 4.        Kuidas tõsta õpilaste motivatsiooni valida IKT moodul?

Peamised alaprobleemid ja lahendused on järgmised:

• Teiste valdkondade õppurite huvi IKT mooduli vastu on sageli madal, kuna neil jääb puudu teadlikkusest ja mõistmisest, miks neile on IKTd vaja. Neid huvitab oma tulevase töö põhisisu ja ei osata näha, kui otseselt see IKTga seotud on. Lahendus oleks tööandjate kaasamine, kes demonstreerivad väga praktiliste näidetega, kuidas IKTd antud alal rakendatakse.
• Eelnevaga seonduvalt tõdeti, et IKT õpe pole noorte seas ilmtingimata populaarne. Tõsta tuleks õpetamise atraktiivsust, õpetajad enam inspireerima, õpilastele tagada eduelamused. Selleks oleks aga õpetajaid vaja harida, luua neile võimalused ja motivatsioon end pidevalt uute arengutega kursis hoidmiseks ja teiste õpetajatega selles osas koostöö tegemiseks. Kutsehariduses võiks enam ära kasutada ka „Tagasi kooli“ projekti, mis mõjuks innustavalt ja valgustavalt nii õpilastele kui õpetajatele.
• Teiste erialade õppuritel võib puududa IKT-alaste oskuste omandamiseks vajalik võimekus. Kiireid lahendusi pole – tugevdada tuleb põhiharidust reaalainete osas.
• Laiem ja üle erialade universaalne probleem on see, et õpilased pole teadvustanud, mis see eriala täpselt endast kujutab, mida on asutud õppima (nt et see eeldab ka IKT-alaseid teadmisi) ja kas see sobib ikka nende eeldustega. See on sageli ka õpingute katkestamise põhjuseks. Aitaks tõhusam karjääriõpe põhikoolis, nõustamine kutseõppeasutuses ning tõhusaks on osutunud ka vastuvõtu vestlused neis koolides, kus neid peetakse. Vajadusel suunatakse kandideerija teisele erialale ümber.

 5.       Kuidas tagada uute õppemeetodite juurutamine (probleemipõhine õpe)?

Peamised alaprobleemid ja lahendused on järgmised:

• Nagu eelnevate probleemistike puhul tõdeti, on esimene takistus harjumus ja mugavus. Uued meetodid ja eriti nende juurutamine, tähendavad rohkem tegemist, pingutamist. Lisaks on sissetöötatud meetodi puhul ette teada, mis on tegevuse tulemus. Uue meetodi juurutamine tähendab alguses eksperimenteerimist, kardetakse negatiivset tulemust, ebaõnnestumist. Lahenduseks on koolitused ja motiveerimine juhtkonna poolt.
• Probleemipõhine õpe eeldab tõhusat koostööd erinevate ainete õpetajate vahel. See omakorda eeldab, et inimesed tunnevad üksteist. Sageli töötavad õpetajad koolis oma põhitöö kõrvalt või osakoormusega, mistõttu ei teki meeskonna tunnet ja pole lihtsalt füüsiliselt aega koos uute asjade välja mõtlemiseks.
• Sisulisem küsimus on probleemi tuvastamine, millele probleemipõhises õppes keskenduda. Õpetajal on tavaliselt teadmised ühes kitsas valdkonnas ja nad ei oska valdkondadevahelist probleemi tuvastada. See eeldabki koostööd kas tööandjatega või teise eriala õpetajaga. Abiks võib olla ka parimate kogemuste jagamine koolide vahel. Samuti on koolitus omal kohal, sh nii IKT erialade õpetajatele, kes peaksid end täiendama muude valdkondade osas kui ka muude valdkondade õpetajatele, kes peaksid end kurssi viima IKT rakendustega oma erialal.
• Koolitustega omakorda seostub probleemina uuenduste paljusus, mille kõige osas õpetajad end koolitama peaksid. Paljudes koolides ei planeerita täiendkoolitusi süsteemselt, mistõttu õpetaja ei pruugi enam aduda, mis on prioriteet. Lahenduseks on õpetajate täiendkoolitamise läbimõtlemine ja vastava strateegia kujundamine kooli tasemel.
• Mitmetele väljatoodud alaprobleemidele tooks lahenduse õppeprotsessi kui terviku planeerimine. See tähendab, et ei vaadata aineid ükshaaval, vaid õppekava ja selle raames saavutatavaid õpiväljundeid käsitletakse ja planeeritakse ühtse süsteemina.
• Murekohaks on ka küsimus, kuidas hoida IKT valdkondade õpetajaid edasi koolis ja motiveerida neid mh uusi õppemeetodeid rakendama, kui IKT spetsialiste enam ei koolitata ning IKTd õpetatakse vaid teiste erialade nö kõrvalerialana. Selline IKT õpe ei pruugi nende õpetajate jaoks olla enam piisavalt süvitsiminev ja seega huvipakkuv. Neil on peaaegu alati võimalik alternatiivina suunduda erasektorisse tööle.

Millest alustada?

Kõik osalejad andsid ka hääle kõige olulisemale ja kiiremaid lahendusi vajavale probleemistikule ning tõid välja ka olulisuse mõttes järgmise valdkonna. Tulemused on toodud joonisel 1. Jääb mulje, et esimeses järjekorras peab toimima hakkama tõhusam koostöö tööandjatega, tänu millele täpsustub koolitusvajadus ja nagu eelnevast selgus, peaks kasvama ka koolide motivatsioon. Kui visioon on koostöös paika pandud, tuleb tegeleda kõigi osapoolte motivatsiooni küsimustega, uute õppemeetodite juurutamise ja vastavate koolitustega.

Joonis 1. Olulisemad valdkondadevahelist integratsiooni takistavad probleemideringid

Mõttehommiku lõpetuseks

Päevast tegi kokkuvõtte Praxise hariduspoliitika programmi juht Laura Kirss. Ta tõdes, et arutelu käigus ei ilmnenud ületamatuid probleeme, mis takistaks mastaapsemat valdkondadevahelist integratsiooni. Samas on sellesuunalised arengud võrreldes potentsiaali ja võimalustega olnud suhteliselt tagasihoidlikud. Selline tagasiside on tulnud tööandjatelt, kes ootavad nüüd, et koolid võtaksid seda muutuse vajadust tõsiselt. Mõnes mõttes on minna veel pikk tee, kuna puudujäägid on isegi teadlikkuses. Peamised tegevussuunad oleks:

• Pidev selgitamine ja informeerimine integratsiooni vajadusest tööandjate ja poliitikakujundajate poolt.
• Koolituste kaudu oskuste arendamine (koostööoskused, oskused tööandjaid kaasata, uued õppemeetodid, nt probleemõppe teemal).
• Suurema koostöö saavutamise poole püüdlemine – leida koolides aega ja võimalusi veelgi rohkem tööandjatega kontakte arendada ja sisulisi koostöövõimalusi leida.

Kaaluda võib ka nö väliseid motivaatoreid, mh tublimate tunnustamist (nt vilistlaste tööturu väljundite põhjal) ja parimate praktikate levitamist, aga ka motiveerimist RKT kaudu.

Kokkuvõtte koostas Praxise majanduspoliitika programmi analüütik Anne Jürgenson.

Mõttehommiku korraldamist toetas  Eesti IKT klastri kaudu Euroopa Regionaalarengu Fond.

Viimasel nädalal on juttu tehtud politseinike, päästetöötajate ja kaitseväelaste töölt lahkumisest, sest avalikus sektoris on palgatõus külmutatud mõneks aastaks, kuid erasektoris on töötus vähenemas ja palgad tõusmas. (Vt nt ERRi uudis ja pikem artikkel Eesti Päevalehes).

Paar aastat tagasi analüüsisime ka Praxises sisejulgeolekutöötajate tööturukäitumist. Muuhulgas uurisime, kuidas palk mõjutas politseinike valdkonnast mujale lahkumist aastatel 2004-2007, kui sarnaselt praegusele toimus erasektoris kiire palgatõus. Toongi alljärgnevalt ühe joonise tolleaegsest statistilisest analüüsist, mis kuhugi lõppraportisse minu teada selliselt ei läinudki. Aga järsku pakub nüüd, kui teema on taas päevakorral, huvi teistelegi.

Joonisel on esitatud seos politseinike sisejulgeoleku valdkonnast lahkumise tõenäosuse ja politseinike keskmise palga vahel võrreldes politseiasutuse maakonna keskmise palgaga.

* vaata andmete ja meetodite kohta postituse kommentaari

Joonis näitab oodatult, et mida kõrgem on politseinike palk võrreldes keskmise palgaga, seda väiksem on politseinike töölt lahkumine. Palga mõju on tugevam, kui palk on allpool 1,2-kordset maakonna keskmist palka, kus politseinik töötab. Edasise palgatõusu mõju vähendab sektorist lahkumist juba aeglustuvalt. Joonis iseloomustab ka, et sektorist lahkuvad enam nooremad mehed ja nad on ka palgamuutusele kõige tundlikumad.

Nii näiteks 25-34-aastaste meeste puhul, kui palk tõuseks 80%-lt maakonna keskmise palga tasemest 100% tasemeni, siis väheneks aasta jooksul töölt lahkumise tõenäosus ca 4 protsentipunkti: 16%-lt 12%-le. Kui palk tõuseks täiendavalt 100%-lt 120%-le keskmisest palgast, kahaneks lahkumise tõenäosus veel ca 2 protsendipunkti (12%-lt 10%-le). Edasine palgatõus vähendab lahkumise tõenäosust üha vähem.

Mõjud on väiksemad vanemate meeste puhul, nt 35-44- aastaste meeste puhul oleksid vastavad väärtused 3 ja 1,3 protsendipunkti. Naiste puhul mõjutaks palk veelgi vähem vastavalt 2,1 ja 0,3 protsendipunkti.

Aastate 2004-2007 tööturg oli erinev sellest, mis on aastatel 2011 ja edasi. Kasvanud on ebakindlus töökohtade püsivuse ja palkade kasvu suhtes nii erasektoris kui avalikus sektoris. Siiski julgen oletada, et rahaliste stiimulite mõju politseinike ja päästetöötajate tööturukäitumisele, mida nägime aastatel 2004-2007, on endiselt olemas.

Uuel valitsusel ei ole kerge erasektori palgatõusuga mitte kaasa minna sisejulgeolekuvaldkonnas, sest uus koalitsioonileping lubab ellu viia ka eripensionide reformi, st eripensionide järk-järgulise vähendamise või kaotamise sellisel kujul. Kui palgatõuse avalikus sektoris ei lubata, siis on raske näha, mis on see präänik, mida vastutasuks pakutakse. Tagantjärele tarkusena tundub mulle, et eelmisel valitsusel oleks olnud lihtsam eripensionide reformi ellu viia kõige sügavamal majanduskriisi ajal, kui töötamine avalikus sektoris oli ahvatlevam kui erasektoris. Nüüd näib, et kõige odavam on avaliku sektori hüvede kärpimisel oodata uut majanduskriisi erasektoris 🙂

P.S. Kriitilise meelega töö-ökonomistidele, ökonomeetrikutele ja minu TÜ tudengitele panen siis pikema selgituse hindamismeetodi kohta kommentaarina.