14. oktoobril 2015 toimus Praxise mõttehommik: “Koolist tööle – uue põlvkonna valikud ja kasutamata võimalused”. Projekti „Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine üld- ja kõrgharidusse“^[i] raames toimunud mõttehommiku eesmärk oli leida lahendusteid, kuidas avardada uue põlvkonna võimalusi eneseteostuseks nii haridusüsteemis kui ka tööturul. Keskenduti eelkõige sellele, kuidas muuta sooliselt jaotunud erialavalikute tegemist ning teadvustada valikuid suunavaid ja hoiakuid kujundavaid olukordi.

Eelmise võrdõigusvoliniku Mari-Liis Sepperi juhtimisel arutasid koolijuhid, õpetajad, karjäärinõustajad, noorsootöötajad, üliõpilased ning ministeeriumite ja teadusasutuste esindajad selle üle, milline roll on kogemustel,  haridusel ja keskkonnal noorte karjääriplaneerimisel.

Arutelu juhatas sisse Praxise analüütik Helen Biin, kes küsis miks on oluline rääkida soost ja soolisest võrdõiguslikkusest ning näitlikustas uuringute ja analüüside tulemustele tuginedes, kuidas sugu mõjutab inimese võimalusi ja valikuid kogu elutee vältel. Poiste ja tüdrukute erinevatele radadele suunamine algab kodust, kus sageli peetakse eri soost lastele oluliseks eluks kaasa anda erinevad oskused – poisid peavad oskama tehnikaga ümber käia ning tüdrukud valdama suhtlemis- ja käitumisoskuseid. Laste erinev kohtlemine ning nõudmised ja ootused poiste ja tüdrukute käitumisele ning saavutustele on tavapärased ka haridusasutustes lasteaiast ülikoolini. Teravad soopõhised erinevused õpitulemustes ja haridusvalikutes ilmnevad juba põhikoolis. Haridusvalikute soopõhisus ja ühiskonnas levinud soonormid peegelduvad tööturul erialade ja ametikohtade soolises jaotuses ning jonnakalt püsivas Euroopa Liidu suurimas palgalõhes. Vaesuse feminiseerumine, meeste kehvem tervis ja lühem eluiga ning soolised erinevused ajakasutuses on vaid mõned näited soolise ebavõrdsusega seonduvatest sotsiaalprobleemidest.

Helen Biin rõhutas oma ettekandes, et soolise ebavõrdsuse ja sellega seonduvate probleemide põhjused ei teki tööturule sisenedes, teatud vanusesse jõudes või mingile kindlale ametile pürgides, vaid nendeni jõutakse pideva ühiskonnas levinud soonormidest ja traditsioonilistest valikutest lähtuva suunamise toel. Tugev normides ja stereotüüpides kinniolek takistuseks riigi inimpotentsiaali parimal kasutamisel, kuna mehi ja naisi kindlatesse raamidesse ja sooga märgistatud käitumis- ning karjäärimallidesse sundivad soonormid pärsivad eneseteostust valdkondades, mis tegelikult meeldiksid või huvi pakuksid. Seetõttu on ülimalt oluline, et inimeste valikud ja võimalused ei sõltuks poisi või tüdrukuna sündimisest, vaid oleksid kooskõlas huvide, võimete ja unistustega. Helen Biin pani kuulajatele südamele, et kuigi suured nihked ühiskondlikes normides ja levinud hoiakutes vajavad aega ja erinevates valdkondades tegutsejate sihipärast koostööd, saab igaüks meist oma tegevuse mõtestamise ja suunamise kaudu sellesse muutusesse panustada.

Kool kujundab hoiakuid, hoiakud suunavad valikuid

Problemaatika kaart

Arutelu uue põlvkonna karjäärivalikute ja võimaluste üle jätkus kolmes laudkonnas. Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna peaeksperdi Mariann Rikka vedamisel arutleti selle üle, mil viisil noorte hoiakud mõjutavad valikuid tööturul. Üksmeelselt leiti, et hoiakute kujunemisel on oluline roll eeskujudel ning kogemustel, millega noored puutuvad kokku perekonnas, haridussüsteemis ja avalikus ruumis üldisemalt. Soonormid ning arusaam sellest, millised eluvaldkonnad naistele või meestele sobivad, on tugevalt juurdunud ning laste suunamine traditsioonilistele radadele toimub pahatihti märkamatult. Seetõttu on oluline inimeste teadlikkuse tõstmine soostereotüüpidest lähtuvate valikute varjukülgedest. Teadlikkus annab võimaluse enda hoiakuid ja käitumist analüüsida ning hoiduda ebavajalikest stereotüüpsetest suunamistest.

Mõttehommikul osalejate hinnangul vajab noortes kaasaegsete hoiakute kujundamise toetamiseks kaasajastamist meie koolides toimuv. Esile tõsteti õpetaja kui suunaja, mitte käsuandja, rolli tugevdamist ja kujundava hindamise juurutamist selleks, et tugevdada lastes eneseanalüüsi oskust ja iseseisvust ning toetada iga lapse tugevuste märkamist ja arendamist. Hoiakute kujundamisel peeti oluliseks ka seda, et karjääriõpet pakutaks igas kooliastmes. Kuigi noored teevad edasiõppimise või erialavaliku otsuse sageli viimasel õppeaastal, on selleks ajaks nende otsuseid mõjutavad hoiakud juba välja kujunenud.

Diskussiooni käigus tõdeti, et lisaks perele ja haridusele mõjutab noorte hoiakuid meedia, kus paraku torkab teravalt silma naissoost arvamusliidrite vähesus. Osalejate hinnangul oleks just ebatraditsioonilistes valdkondades tegutsevate (nais)arvamusliidrite nähtavus üheks noorte hoiakuid mõjutavaks teguriks ning kinnistaks arusaama, et karjäärivalikud ei pea sõltuma sellest, kas sünnitakse poisi või tüdrukuna.

Teadlik õpetaja toetab lapsi ja aitab mõtestada ümbritsevat

Problemaatika kaart

Sellest, kuidas eeskujud ja kogemused mõjutavad noorte karjäärivalikuid, räägiti täpsemalt Eesti Õpetajate Liidu juhatuse liikme Peeter Eerik Otsa juhitud laudkonnas. Arutelu lähtus kahest küsimusest: mida on võimalik teha poiste ja tüdrukute käitumisele ja sooritusele omistatavate erinevate reaktsioonide, ootuste ja väärtuste muutmiseks ning kuidas on võimalik leevendada avaliku elu soostereotüüpsete eeskujude mõju, et avardada noorte karjäärivalikuid. Keskenduti eelkõige sellele, mida on võimalik korda saata koolis nüüd ja praegu, ilma laiemat ühiskondlikku hoiakumuutust ära ootamata. Leiti, et sooliselt eristuvate kogemuste ja eeskujude mõju leevendamine eeldab mitme osapoole koostööd koolis ja lasteaias samuti viidati juba eelpool käsitletud teadlikkuse tõstmise vajadusele.

Selleks, et õpetajad teadvustaksid soostereotüüpidele tuginemise ohukohti ja oskaksid laste arengult senisest veelgi paremini toetada, oleks osalejate hinnangul tingimata vajalik sootemaatika lõimida õpetajakoolituse õppekavadesse. Vaid sellisel moel on õpetajatele tagatud vajalikud tööriistad ja oskus enda õpetamis- ja juhendamistegevuste sooaspektist analüüsimiseks, laste stereotüübivabaks suunamiseks ning meid ümbritseva keskkonna soolisele ebavõrdsusele tähelepanu juhtimiseks ja olukorra problematiseerimiseks. Samuti oskavad teadlikud õpetajad toetada ja suunata lapsevanemaid, kelle hoiakud ja eeskuju on lastele võimaldatavate tegevuste ja noorte karjäärivalikutes sageli määrava tähtsusega. Tähtsaks peetakse ka erinevate kogemuste pakkumist lastele nii eeskujude kui ka tegevuste kaudu.

Eraldi rõhutati õppe- ja lastekirjanduse tähtsust soostereotüüpide kinnistamisel ning nenditi, et praegu on neis allikates kajastatu sageli traditsioonilisi soorolle peegeldav. Ka siin saab hea ettevalmistusega õpetaja probleemile tähelepanu juhtida, kuid kahtlemata on vajalik (õppe)kirjanduse pildimaterjali ja sisu koostamisel soolist aspekti senisest enam silmas pidada.

Teadlikkuse kasv ja hoiakute muutus toetavad üksteist

Problemaatika kaart

Kolmas diskussioon keskendus Õiguskantsleri vanemnõuniku ning endise võrdõigusvoliniku Margit Sarve juhtimisel sellele, milline on Eesti noorte teadlikkus oma (soolise võrdõiguslikkusega seonduvatest) õigustest tööturul. Praxise 2014. aastal korraldatud üliõpilaste soolise võrdõiguslikkuse alaste hoiakute ja kogemuste uuringust selgub, et üliõpilaste teadlikkus nendel teemadel on pigem lünklik. Üksmeelselt jõuti järeldusele, et noorte teadlikkuse tõhusaks suurendamiseks tuleb tööturualaste õiguste teemat käsitleda erinevatel õppetasemetel läbivalt. Ka siin ei saa mööda vaadata noorte endi ja nende lähedaste kogemustest ning ühiskonnas levinud hoiakutest, mis teadlikkuse kõrval on olulisteks käitumisvalikute mõjutajateks. Teadmine, et teatud käitumine – näiteks perekonnaseisu või lastesaamissoovi küsimine tööintervjuul – ei ole lubatav vajab selleks, et teadmine materialiseeruks käitumisena, enda kõrvale ka selliste küsimuste esitamist taunivat ühiskondlikku hoiakut. Lapsevanemad, õpetajad ja teised lastega tegelevad inimesed, meedia ning avalikud kampaaniad on kahtlemata need kanalid, mille abil noorte soolist võrdõiguslikkust toetavaid hoiakuid kujundada ning noorte õigusteadlikkust tõsta.

Haridus peab omama väärtust ja olema väärtus nii meestele kui naistele
Päeva võttis kokku Mari-Liis Sepper, kes tõdes, et Eesti ühiskonnas püsivad endiselt soostereotüüpsed hoiakud ja sooline ebavõrdsus ning tõstatas haridusvaldkonna soolise ebavõrdsusega seonduvate kitsaskohtade tuvastamiseks ja lahenduste otsimiseks kolm küsimust. Sepperi sõnul peame esmalt küsima, mida annab haridus naisele ja mida mehele tänases Eestis, kas haridus aitab kaasa soolise võrdsuse suurenemisele. Paraku näitab statistika, et pelgalt ligipääs haridusele ei taga soolise ebavõrdsuse vähenemist ning tänases Eestis tagab haridus naistele ja meestele erinevad võimalused. Samuti paljastab 2013. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooring, et väga suur osa Eesti elanikkonnast ei toeta samasuguse hariduse andmist poistele ja tüdrukutele. Kuigi võrdne ligipääs haridusele on soolise võrdõiguslikkuse suurendamise üheks eeltingimuseks, vajab tegelik ja hoomatava aja jooksul toimuv ühiskonna võrdsuse suurenemine aktiivset ja teadlikku tegutsemist.

Teiseks peab Sepperi hinnangul otsima vastust küsimusele, kas haridus on Eestis väärtus kõigile, st kas ühiskonna silmis on haritud naine ja haritud mees samaväärsed. Uuringute põhjal peab tõdema, et meeste haridust väärtustatakse tööandjate poolt pahatihti kõrgemalt, kuid teavet selle kohta, kuivõrd Eesti mehed ja naised ise haridust väärtustavad, seni paraku napib. Kolmandaks tuleb haridusvaldkonna kitsaskohtade tuvastamiseks vastata sellele, millised on need hoiakud, mis võivad uuele põlvkonnale erialavalikute tegemisel ja tööturule sisenemisel saada takistuseks. Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu tulemused kinnitavad, et Eestis nähakse meeste ja naiste rolle ja ülesandeid endiselt väga erinevana ning on selge, et sellised hoiakud mõjutavad ka noorte võimalusi ja valikuid.

Mari-Liis Sepper tunnustas mõttehommikul osalejaid mitmetele olulistele teguritele ja tegijatele osutamise eest – vajadus erinevate osapoolte koostööks, lastega töötavate inimeste teadlikkuse tõstmiseks ja õpetajahariduse täiendamiseks, karjääriõppe ja nõustamisteenuste pakkumine erinevates kooliastmetes ning avatuse suurendamine haridussüsteemis. Sepper pani lõpetuseks südamele, et sooline võrdõiguslikkus peab olema kogu koolielu läbiv põhimõte sest teist võimalust – võimalust võrdseid võimalusi mitte väärtustada – meil tegelikult ei ole.

[i] Projekti elluviimist toetab Norra toetuste 2009-2014 töö- ja pereelu ühitamise ning soolise võrdõiguslikkuse programm.

Kokkuvõtte on koostanud Helen Biin ja Liina-Mai Kaunissaare

Reelika Leetmaa, Praxise juhatuse liige ning töö- ja sotsiaalpoliitika programmi juht

Tervise- ja tööminister on kuuldavasti šokis sotsiaalkaitseministri väljaütlemistest, viimane aga on omakorda asunud avalikku kirjavahetusse töötukassa juhiga, süüdistades kassa töötajaid ebapiisavas pühendumises töövõimekaoga inimeste aitamisele. Selles segaduses on paslik küsida, kas ja kuidas saaksime olla kindlad, et plaanitav reform tõepoolest parandab töövõimekaoga inimeste elujärge ning aitab nad tööle?

Üks sellele küsimusele vastamise võimalus on eksperimentaalne poliitikakujundamine. See tähendab, et enne suuremahuliste reformide jõustamist kogu riigis hinnatakse nende mõju esmalt väiksema rühma inimeste peal.

Näiteks oletame, et valitsus leiab, et puudega töötute tööleaitamiseks on vaja kaasajastada nende IT-oskusi ning otsustab selleks pakkuda vastavat koolitust. Selleks, et veenduda, kas koolituses osalemine tõepoolest suurendab väljavaateid leida töö, tuleb koolituse mõju hinnata. Mõju hindamiseks on meil vaja teada, mis juhtuks, kui inimene ei oleks koolitusel osalenud.

Kuna teadaolevalt ei ole ühelgi inimolendil siiani õnnestunud viibida samaaegselt kahes erinevas olukorras (meie näites on need olukorrad koolituses osalemine ja mitteosalemine), on sotsiaalteadlaste ülesanne selline vastandolukord luua.

Parimaks võimaluseks ehk nii-öelda mõju hindamise kuldseks standardiks peetakse sotsiaalset eksperimenti. Meie näite puhul tuleks esmalt välja valida näiteks 600 puudega inimest, kes soovivad koolituses osaleda. Seejärel jagame soovijad juhuvaliku alusel kahte rühma, kellest esimene ehk osalusrühm läbib koolituse ja teine ehk võrdlusrühm jätkab tööotsingut vanal viisil. Erinevus nende kahe rühma tulemustes ongi koolituse mõju.

Näiteks kui kolmesajast koolitusel osalenust leiab hiljem töö 200 inimest ning sama suurest võrdlusrühmast vaid 100 inimest, saame öelda, et koolitusel osalemine suurendas töö leidmise tõenäosust ning selle pakkumine on õigustatud. Vastupidisel juhul koolitusel osalemine pigem vähendas väljavaateid leida töö ning sellisena koolitust pakkuma ei peaks.

Teadmata, mis juhtub nii-öelda vastandolukorras, ei saa me midagi öelda koolituse mõju kohta. Isegi kui näeme, et kolmesajast osalejast leidis töö kakssada, ei saa me olla kindlad, et seda poleks juhtunud ka koolitust läbimata. Ka osalenute endi rahulolu koolitusega ei anna selle mõju kohta vajalikku infot.

Sotsiaalsete eksperimentide kasutamine on sotsiaalteadustesse jõudnud läbi meditsiinivaldkonna, kus sarnasel põhimõttel testitakse ravimite mõju. Uute ravimite väljatöötamisega tegeletakse aastaid ning kellelgi ei tule mõttesse anda patsiendile rohtu ilma, et selle tervendav toime oleks eelnevalt kindlaks tehtud.

Sotsiaalseid eksperimente on uute reformide või olemasolevate meetmete muutmise hindamiseks mujal maailmas kasutatud juba alates 1970. aastatest, peamiselt Ameerika Ühendriikides. Hinnatud on väga erinevate poliitikavalikute mõju: näiteks mitmesuguste koolituste, nõustamisteenuste, aga ka miinimumpalga tõstmise või töötushüvitise maksmistingimuste muutmise mõju.

Viimastel aastatel on sotsiaalseid eksperimente üha enam kasutatud ka Euroopa riikides, eriti Suurbritannias, Prantsusmaal, Hollandis ja Põhjamaades. Alles hiljuti võis meiegi ajakirjandusest lugeda Rootsi eksperimendist, mille abil püütakse jõuda selgusele, kas kümme tundi lühema töönädala kehtestamine vähendaks töötajate haigestumist ja muudaks töötamise tõhusamaks. Sotsiaalsete eksperimentide eestkõneleja on viimastel aastatel olnud ka Euroopa Komisjon.

Eksperimentaalne poliitikakujundamine loob eeldused teadmistepõhiseks valikuks mitte ainult paberil, vaid ka praktikas. Ka töövõimereform pakub selleks võimalusi. Enne kui kehtestada üleriigilised reeglid, saaks näiteks planeeritavat hindamismetoodikat ja aktiivsusnõuete kehtestamise või plaanitavate teenuste mõju hinnata väiksema rühma peal.

Sellised väikesed eksperimendid aitavad täpsustada nii toetuse saajatele kehtestatavaid aktiivsusnõudeid kui ka teenuseid, mida hiljem juba laiemalt pakkuda. Ainult nii saame olla veendunud, et uus lähenemine ka tegelikult parandab töövõimekaoga inimeste elujärge ja väljavaateid leida töö.

Mõnikord tuleb kõige otsema tee leidmiseks astuda paar sammu tagasi ja veenduda, et suund on õige.

Arvamuslugu ilmunud ERR portaalis. Vikerraadio päevakommentaari on võimalik kuulata siit.

9. septembril 2014 toimus Praxise mõttehommik, mis seekord keskendus talendipoliitika teemale ja oli jätkuks Praxise koostatud analüüsile Eesti talendipoliitika olukorrast, mille raames anti välja ka Talendipoliitika käsiraamat. Mõttehommiku eesmärk oli mõtestada uuringus välja toodud probleeme talendipoliitika valdkonnas, kirjeldada välistööjõu olukorda ja arenguvõimalusi Eestis, välisüliõpilaste ning välismaal elavate eestlaste võimalikku rolli ja panust Eesti tööturul.

Mõttehommikul esimeses osas tutvustasid Praxise analüütikud Helena Rozeik, Hanna-Stella Haaristo ja Laura Kirss uuringu tulemusi ning teises osas andsid omapoolse vaate Kristi Tiivas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest ning Piret Potisepp Majandus- ja Kommunikatsiooni-ministeeriumist. Osalejatega ühiselt toimus ringarutelu teemal „Kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu puudus Eestis ja väliseestlased kui osa lahendusest?“.

VAATA FOTOSID SIIT!

Helen Rozeik tõdes ettekandes „Kõrgelt kvalifitseeritud tööjõud Eestis – olukord ja arenguvõimalused“, et demograafilised arengud, muutuv majandusstruktuur ning tööjõu väljarändesaldo negatiivsus mõjutavad tulevikus Eesti tööturgu. Eriti aga jääb tulevikus puudu kõrgelt kvalifitseeritud tööjõust.

Välistööjõu kohalemeelitamiseks ei piisa üksnes regulatiivse keskkonna loomisest ja lihtsustamisest, vaid vaja on sihipäraselt töötada Eesti kui atraktiivse töökohamaa maine loomisega ning turundamisega konkreetsetel sihtturgudel. – Helena Rozeik

Hanna-Stella Haaristo rääkis ettekandes välisüliõpilaste võimalikust rollist Eesti tööturul. Ta tõi välja, et välistudengite värbamine on vähe seotud Eesti tööturu reaalsete vajadustega, välistudengid ei ole valmis siirduma Eesti tööturule ning tööandjad ei ole valmis välistudengeid oma ettevõtetes rakendama.

Laura Kirss rääkis välismaal elavatest eestlastest kui kasutamata tööjõuressursist. Tõdeti, et kuigi väliseestlaste kogukond välismaal on arvukas, pole neid seni „tööturu pilguga“ vaadatud.

Arvestades Eestis tekkinud kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu puudust ning seda, et Eesti oma tööjõuturg ei suuda nõudlust rahuldada, oluline pöörata pilk väliseestlaste poole – ehk on nemad osa lahendusest? – Laura Kirss

Kristi Tiivas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest rääkis kuidas EAS on reklaaminud Eestit kui võimalikku välistööjõu sihtriiki. Eesti kui talente ootavat riiki oleks tema sõnul vaja veelgi tutvustada ning eeskujuks on siin kindlasti riigid nagu Rootsi, Austraalia ja Singapur, kes on teinud äärmiselt head tööd kvalifitseeritud tööjõu riiki meelitamisega. EASil on juba täna töös mitmed projektid, mis tegelevad just kvalifitseeritud tööjõu Eestisse meelitamisega või selle protsessi lihtsustamisega. Näiteks ettepanekud välismaalaste seaduse muutmiseks, erinevad kohanemisprogrammid.

EASi edasiste plaanide hulka kuuluvad ka näiteks erinevate turundusmaterjalide, keskse infoportaali, infoseminaride ning sotsiaalmeediakampaaniate väljatöötamine. Otsitakse ka uusi koostööpartnereid nii era- kui ka avalikust sektorist.

Piret Potisepp Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist tutvustas mõttehommikul Eesti uue talendipoliitika tegevuskava loomist. Tema sõnul on uue tegevuskava eesmärk töötada välja talendistrateegia, mis kirjeldab erinevate osapoolte (avaliku, era- ja kolmanda sektori) tegevusi ja rollijaotust välistalentide rakendamisel Eestis. Lisaks sõnastada ühine visioon ja missioon, et erinevad osapooled teaksid, kuhu ning mis suunas liikuda.

Esimesed sammud Eesti oma brain gain strateegias

Ühisarutelul püüti leida viise kuidas rakendada väliseestlasi Eesti tööturul. Arutleti välismaal elavate eestlaste ja nende kogukondade ülesleidmise, nende täpsema tundaõppimise, strateegia ja tegevuse kavandamise, tegevuse rakendamise ja tulemuste seire üle.

Välismaal elavate eestlaste ja nende kogukondade ülesleidmine.

• Vajalik on vaja leida viise, kuidas koguda infot välismaal viibivate eestlaste kohta. See eeldab erinevate asutuste ja ministeeriumide koostööd. Näiteks võiks järgmisel rahvaloendusel loendada ka inimesi, kes hetkel viibivad välismaal. Siin on tähtis roll Statistikaametil. Teine võimalus oleks infot koguda välismaal asuvate Eesti koolide kaudu, kuid see eeldaks koolide endi tihedamat koostööd.
• Üks võimalus koguda vajalikku infot oleks läbi Eesti välisesinduste. See aga eeldaks Välisministeeriumi intensiivsemat huvi teema vastu.
• Arutelus kerkis üles antud teema üle vastutaja (teema omaniku) küsimus. Tõdeti, et teemal peaks kindlasti olema kindel omanik, kuid kas see peaks olema EAS, Haridus- ja Teadusministeerium või Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium jäi lahtiseks.

Välismaal elavate eestlaste ja nende kogukondade täpsem tundmaõppimine

• Tõdeti, et kõige tähtsam on kontakt kogukonnaga ja kogukonna liidritega. Selleks, et kogukondi saaks paremini tundma õppida, tuleks teostada saadud info põhjal kas küsitlus või uuring. Aktiivselt kasutada ka sotsiaalmeediakanaleid.
• Otseste vastutajatena nimetati Haridus- ja Teadusministeeriumit ning EASi, kelle ülesandeks võiks olla ka ärisuhetevõrgustiku loomine, mille kaudu oleks võimalik kokku viia välismaal elevad, kuid Eestisse tagasi pöörduda soovivaid inimesi Eesti ettevõtetega.

Strateegia ja tegevuste kavandamine

• Arutlejate sõnul võiks kavandatud algatuste peamine eesmärk olla Eesti majanduse jätkusuutlik kasv. Läbi majanduskasvu paraneks Eesti sotsiaal-majanduslik olukord ning Eesti muutuks seeläbi väliseestlaste seas uuesti atraktiivseks sihtriigiks. Antud eesmärgi täitmisel saavad kaasa aidata nii Eestis elavad eestlased, välismaalased ning Eesti „fännid“ mujal maailmas.
• Strateegia kavandamisele aitaks kaasa kontaktide ringi laiendamine riikides, kus puuduvad Eesti välisesindused. Arutlejad pakkusid, et antud eesmärki aitaks täita Välisministeerium.

Tegevuste rakendamine

• Eespool mainitud tegevuste rakendamine nõuab arutlejate sõnul tugeva liidri olemasolu ning lisaks ka tihedamat ministeeriumidevahelist koostööd. Eriti soovisid arutlejad näha Välisministeeriumi ja valitsuse suuremat huvi teema vastu.

Tulemuste seire

• tulemuste seire eest võiks osalejate hinnangul vastutada näiteks EAS.

Alutelu aluseks olnud skeem

Video-sõnavõtu tegi USA-st Eda Schank Tamkivi, kes mõtestas oma elu väliseestlasena

Eda lahkus Eestist kolm aastat tagasi, et kolida Californiasse, Palo Altosse. Tema abikaasa suundus õppima Stanfordi ülikooli, mille järel otsustas jääda pikemalt Ameerikasse, et arendada oma tehnoloogiaettevõtet. Praxise diasporaa analüüsi lugedes kuulis Eda esimest korda riiklikust Rahvuskaaslaste programmist, millest leidis mitmeid sarnasusi enda ettevõtmistega, olles ise aktiivselt eestlust Californias arendanud.

Tema sõnul ei olnud Talendid Koju programm tõhus, kuna globaliseerunud maailmas ei ole enam inimese füüsiline asukoht tähtis. Oluline on vaid see, et inimene on mõtteliselt ja virtuaalselt riigiga seotud. Ta leiab, et Rahvuskaaslaste programm on hea algatus, kui natuke paremini üle vaadata sihtmeetmed, kuhu toetusrahad lähevad. Näiteks oleks efektiivsem toetada Eesti kogukondi välismaal ja neid omavahel siduda kui hakata inimesi või õpilasi tagasi Eesti ülikoolidesse meelitama.  

Ka tuleks toetada väikseid virtuaalseid kanaleid. Näiteks on rahvusvahelise haardega veebileht estonianworld.com suurepäraselt Eestit ja eestlasi maailmale tutvustanud. Sarnaseid ettevõtmisi oleks rohkem vaja selleks, et hoida eestlasi paremini kursis ja neid informeerida kodumaal toimuvast. Kodumaaga suhtluses olles võib iga inimene endale leida nii-öelda talendi ning ei ole ka välistatud, et seeläbi otsustatakse ajutiselt või lõplikult kodumaale naasta.

Ede ise on eesti- ja ingliskeelse portaali Eesti by the Bay eestvedaja ja toimetaja.

Mõttehommiku ettekanded:

1. Sissevaade Eesti talendipoliitikasse, Praxis
2. Talendipoliitika tegevuskava tutvustus, Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium

• Tutvu talendipoliitika käsiraamatuga (PDF) Käsiraamatu eesmärk on: a) innustada peamiselt kohaliku ja piirkondliku tasandi avalikku sektorit võtma tarvitusele meetmeid, mis soodustaksid välistalentide vastuvõtmist ja lõimumist ning pakkuda välja konkreetseid lahendusi, mis aitaksid neil seda teha; b) suurendada erinevate huvirühmade koostöös ellu viidavaid tegevusi kohalike talentide hoidmisel.

Koostatud poliitikaanalüüsid:

• Kõrgelt kvalifitseeritud välistööjõud Eestis – olukord ja arenguvõimalused (PDF)
• Välisüliõpilased Eestis – kas vajame neid ka tööturul? (PDF)
• Välismaal elavad eestlased kui kasutamata tööjõuressurss? (PDF)

Praxis koostöös Riigikogu majanduskomisjoniga korraldas 2014. aasta kevadel talendipoliitika seminari, kus tutvustati milliseid lahendusi saaks kasutada kõrgeltharitud tööjõu piisavuse tagamiseks riigis ning arutleti, kuidas läheneda talendipoliitika juhtimisele ja kuidas on seda seni Eestis korraldatud. Vaata seminari ülesvõtteid.

Talendipoliitikat mõtestati seminari käigus kui horisontaalselt poliitikavaldkonda, mis tegeleb kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu piisavuse küsimuse lahendamisega (sh Eestisse meelitamine, kohanemine, toetamine, arendamine jms). Antud seminari kontekstis peeti talentidena silmas kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu, eeskätt välispäritolu töötajaid ja ettevõtjaid, rahvusvahelisi üliõpilasi ja teadlasi ning samuti välismaal elavaid eestlasi.

Seminari II poole video!

Talendipoliitika analüüs valmis Läänemere piirkonna programmi 2007-2014 projekti ONE BSR raames.  Täname mõttehommiku korraldusse panustamise eest Tallinna Ettevõtlusinkubaatori meeskonda.

Autorid: Märt Masso ja Liina Osila, Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika analüütikud

Kuna Sotsiaalministeerium töötab välja uut kollektiivsete läbirääkimiste regulatsiooni, siis järgnevas postitises räägimegi põgusalt kollektiivlepingutest ja nimetatud reformist.

Kollektiivlepingus sätestatakse kollektiivsete läbirääkimiste käigus kokku lepitud töötingimused, teisisõnu töötajate ja tööandjate õigused ja kohustused. Osaliselt on töötingimused määratud juba seadustes, näiteks töölepinguseaduses või töötervishoiu ja tööohutuse seaduses. Individuaalsete töölepingutega ja kollektiivsete töölepingutega saavad töötajad ja tööandjad kokku leppida seadusega võrreldes soodsamates töötingimustes või leppida kokku töötingimustes, mida seadus ei sätesta. Töötajate puhul on skollektiivsetele läbirääkimiste ajendiks  ühiste huvide eest seismine, näiteks ettevõtte töötajaid ühiselt töötasu läbirääkides saavad nad paremini mõjutada tööandja töötasustamispoliitikat. Tööandjatel võimaldavad  kollektiivsed läbirääkimied standardiseerida töötingimusi kõigile võrreldavatele töötajatele kindlaks perioodiks ning ennetada seeläbi individualseid läbirääkimisi või korduvaid läbirääkimisi.

Siinjuures tekib küsimus, kui olulised on kollektiivsed läbirääkimised ja kollektiivlepingud Euroopas ja Eestis. Statistika näitab, et kui Europpa Liidu riikides keskmisel on kollektiivlepingutega kaetud ligikaudu 66% töötajatest, siis Eestis vaid 25% (Visser 2011; Brechter, Brandl 2013). Võrreldes liidu riikidega on seda tunduvalt vähem, kuid katab siiski veerandi Eesti töötajatest. Samas, kui Eesti puhul arvestada ka töötasu alammäära kokkulepet, mis on sõlmitud Eesti Tööandjate Keskliidu ja Eesti Ametiühingute Keskliidu vahel ning kohustuslik kõigile tööandjatele ja töötajatele, siis saame öelda, et kollektiivsed läbirääkimised puudutavad kõiki Eesti töötajaid. Arvestamata töötasu alammäära kokkuleppeid sõlmitakse Eestis ligi 50 kollektiivlepingut aastas ning kehtivaid lepinguid on üldse kokku 896 (Põldis, Proos 2011). Kõige sagedamini lepitakse meie kollektiivlepingutes kokku töötasus ning töö- ja puhkeaja tingimustes, harvem aga töötervishoiu ja tööohutuse tingimustes (Ibid.).

2012 aasta algusest on Sotsiaalministeerium töötanud välja uut kollektiivsete läbirääkimiste regulatsiooni, sest senine onsuuremate muutusteta  püsinud 90ndate algusest ning on tööturu osapoolte arvates ajale jalgu jäänud ning ei arvesta praeguseid olusid. Kollektiivsete töösuhete reformi võib näha loomuliku jätkuda individuaalsete töösuhete reformile, mis päädis töölepingu seaduse jõustumisega 2009. aasta suvel. Individuaalsete töösuhete reformi ajal argumenteeris riik, et riigi sekkumine töösuhetesse peab võimaldama töötajatel ja tööandjatel kokku leppida töötingimustes, mis sobivad mõlema poole vajadustega kõige paremini. Kollektiivsete töösuhete reformiga soovib riik luua töösuhte osapooltele ja nende esindajatele sobiva raamistiku kollektiivseteks läbirääkimistest ja võimalike kollektiivsete töötülide lahendamiseks.

Eestis sõlmitakse valdav osa kollektiivlepingutest ettevõtte tasandil ning kokku lepitud töötingimused kehtivad tööandja kõigile töötajatele. Harvem sõlmitakse sektori tasandi kollektiivlepinguid, kus majandusharu kindlat osa tööandjaid ja töötajaid esindavad pooled lepivad kokku poolte töötingimused. Euroopas on küllaltki laialt levinud kollektiivlepingute laiendamine, mis tähendab et kokkulepitud töötingimused kehtivad ka nendele tööandjatele ja nende töötajatele, kes ei ole selle kokkuleppe pooleks. Sellised kokkulepped on olnud võimalikud ka Eestis ning praktikas leidnud vähe, kuid siiski kasutust. Üks laiendatud kollektiivlepingutest on sõlmitud tervishoiu valdkonnas ning kaks veonduse ja laonduse sektoris. Laiendatud kollektiivlepingute tulemusena tulemusena ühtlustuvad kogu sektoris töötingimused, näiteks paranevad töötingimused töötajatel, kellel on põhjendamatult halvad töötingimused ja kelle läbirääkimisjõud tööandjaga on madal. Samas, kuna selline töötingimuste laiendamine mõjutab ettevõtlusvabadust, ettevõtjate majandustegevuste ja töösuhte osapoolte võimalus ise läbi rääkida ja kokku leppida töötingimused, siis on laiendamise võimalused seadusega piiratud. Kollektiivlepingute laiendamise võimalused on ka üks reformiplaani olulisemaid punkte.

Reformiplaani järgi laieneb töötingimuste loetelu, mida saab laiendada. Praegu on pooltel võimalik laiendada töötasu ning töö- ja puhkeaega. Reformi jõustumise järel aga ka puhkusetingimusi. Siinjuures on Eesti Ametiühingute Keskliit avaldanud arvamust, et laiendatavate töötingimuste loetelu võiks olla veel laiem või võiks kasutada ka avatud loetelu, mis ei piira laiendatavaid tingimusi. Näiteks töötajate oskuste ja teadmiste arendamise kokkulepped võiksid parandada töötajate ja majanduse kui terviku konkurentsivõimet ning tööohutust puudutavad küsimused elanikkonna tervist ja töövõimet. Seega peab riik töötajate ja tööandjate esindusorganisatsioonidega veel arutama, kas tööandjate ettevõtlusvabaduse kaitseks peaks riik välistama laiema ringi töötingimuste laiendamise või usaldama, et kollektiivlepingu läbirääkimiste pooled hindavad adekvaatselt, kas kokkulepe võib piirata teiste tööandjate ettevõtlusvabadust, selhulgas töötingimuste kujundamise vabadust, või kas sellised kokkulepped võivad mõjutada avalike huve, näiteks majanduskasvu.

Siinjuures tasub meenutamist, et hetkel ei ole pooltele seatud laiendatud kollektiivlepingu sõlmimiseks esinduslikkuse või informeerimise ja konsulteerimise eeltingimust, mis teistes riikides on küllaltki tavapärane. Reformi plaani järgi muutub kollektiivlepingu laiendamise vältimatuks eeltingimuseks see, et lepingut sõlmivatekspoolteks peavad olema ametiühingute liit/üleriigiline ametiühing ja tööandjate liit, kes esindab vähemalt pooli kollektiivlepinguga hõlmatud tegevusalal tegutsevaid tööandjaid. Kui pooleks on tööandjate liit, kes esinduslikkus on väiksem, on laiendamiseks vaja tööandjate keskliidu ja ametiühingute keskliidu heakskiitu. Laiendamise vältimatuks eeltingimuseks saab ka see, et kollektiivlepingu läbirääkimise pooled peavad informeerima laiendamise kavatsusest ka tööandjaid, kellele töötingimused laienevad. Tööandjad, kellele kokku lepitavad töötingimused laienevad,  ja nende töötajad saavad seeläbi avaldada planeeritud muudatuste kohta arvamust.. Ka need eeltingimused peaksid aitama tagada, et vähemus ei kehtestaks töötingimusi, mis on enamusele liialt koormavad või enamus ei kehtestaks vähemusele töötingimusi, mis on nende eripära arvestades sobimatud. Usutavasti Sotsiaalministeerium kaasates töötajate ja tööandjate esindajaid kujundavad siin kollektiivsete läbirääkimiste tingimused, mis arvestavad poolte huvidega.

Kasutatud kirjandus:

Barbara, B., Brandl, B. (2011). Overview of European, national and public sector industrial relations. Industrial Relations in Europe 2010. (2011). European Commission, Directorate-General for Employment, Social Affairs and Inclusion. Luxembourg: Publications Office of the European Union

Visser, J. (2011). ICTWSS: Database on Institutional Characteristics of Trade Unions, Wage Setting, State Intervention and Social Pacts in 34 countries between 1960 and 2007, Ver. 3 – May 2011. Amsterdam Institute for Advanced Labour Studies, University of Amsterdam.

Põldis, E., Proos, M. (2013). Kollektiivlepingud Eestis. Teemaleht. Sotsiaalministeeriumi Toimetised nr 1/2013

Jane Matt, Praxise analüütik

Vabaühenduste tegevust peetakse teistest sektoritest teatud juhtudel tõhusamaks, kuna nende liikmed on tihtipeale abivajajate endi hulgast välja kasvanud.

Seltsid, mittetulundusühingud ja muud vabaühendused osalevad üha aktiivsemalt nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse otsuste tegemisel. Põhjus lihtne – mitmed probleemid, millega tegelda tuleb, on oma ulatuselt niivõrd laiahaardelised, et ületavad sageli lisaks omavalitsuse piiridele ka riigi piire. Seetõttu tuleb avalikul sektoril, äriettevõtetel ning aktiivsetel üksikisikutel pead kokku panna ja lahendusi koos otsida. Sotsiaalne innovatsioon sündivat just niiviisi.

Rohkem nutikust, et olla mõjukas

Nutikad lahendused on järjest piiratumate avalike vahendite tõttu väga vajalikud ning seetõttu on vabaühendustest avalikule võimule saamas ka üha väärtuslikum partner.

Vabaühenduste rolli suurenemine toob aga kaasa kõrgenenud ootused nende aruandlusele, tegevuse läbipaistvusele ning sisemisele demokraatiale. Lisaks jälgivad rahastajad järjest enam, mil määral suudab ühendus endale seatud eesmärke saavutada ehk milline on tema tegevuse mõju.

Seega, esitades tingimusi, kuidas riik ja omavalitsus peaks inimesi ja organisatsioone kaasama, on pilk aina enam ka sellel, kuidas vabaühendused ise kaasavad enda liikmeid ning huvirühmi, kellele nende tegevus suunatud on. Nii on mõju saavutamine kõige tõenäolisem.

Eraldi proovikiviks saab siinjuures nende kaasamine, kes on ühiskonnas tõrjutud või muul moel haavatavad – näiteks töötud, vähemused, väheaktiivsed eakad, lähisuhtevägivalla all kannatajad, puudega inimesed. Nendega kontakti saavutamine on keerukas, kuna enamasti esineb samal ajal mitu tõrjutust põhjustavat tegurit. Iga inimese keerulise olukorra taga peituvaid põhjusi tuleb aga tunda ja ühenduse tegemistesse kaasamisel arvesse võtta.

Kuidas saada kontakti nendega, kelle huvisid on otsuste tegemiseks vaja teada, aga kes ise nendest kõva häälega ei räägi? Ja miks see üldse vajalik on? Kindlasti on oluline, et info teenusest, mida pakutakse, jõuaks täpselt nendeni, kellele see mõeldud on. See ei pruugi lihtne ülesanne olla.

Tänapäeval on väga levinud info levitamine elektrooniliste kanalite kaudu. Hoolimata Eesti eeskujulikest näitajatest internetiseerituse vallas, on meie ühiskonnas endiselt palju neid, kellel ei ole arvutit ega internetiühendust. Ennekõike puudutab see majanduslikul või muul põhjusel raskes olukorras olevaid inimesi. Lisaks on oluline, et ühenduse pakutav teenus vastaks kasutaja vajadustele. Et neid vajadusi teada saada, tuleb inimestega suhelda, neilt seda küsida, mitte ise vastuseid eeldada.

Paljud vabaühendused on oma eesmärgiks võtnud näiteks laste või puudega inimeste eest seismise. Selles, n-ö huvikaitse valdkonnas tegeleva ühenduse professionaalsust näitab muu hulgas just see, kui hea side on tal nendega, keda ta esindab.

Kuidas saaks kõige paremini kaasata?

Toon välja mõned soovitused, mille panime kirja kolleegidega Praxisest ja vabaühenduste liidust EMSL ning eri ühenduste esindajatega koostöös vabaühenduste tulevikugrupi projekti raames. Tegevust toetas EMP Vabaühenduste Fond Avatud Eesti Fondi kaudu.

• Panusta koostöösse!

Tegeldes keerulise taustaga inimestega, tuleks panustada püsivatesse koostöösuhetesse teiste asutuste ja isikutega, kes teemaga seotud on. Laste puhul näiteks kool, lasteaed, kohalik sotsiaaltöötaja, teised samas valdkonnas ja piirkonnas tegutsevad vabaühendused. Seejuures on oluline, et asutustega oleks kokku lepitud selge rollijaotus ning vastutus, ka info jagamises.

Kasuks võib tulla suhete loomine organisatsioonidega, kes oleksid vajadusel valmis näiteks eksperthinnanguga (meedias, läbirääkimistel riigi- või omavalitsusasutustega) teie ettevõtmisi toetama.

• Võimesta!

Sotsiaalse tõrjutuse üks olulisi märksõnu on osalus ja läbi selle toimuv võimestamine. Konkreetse rolli ja vastutuse andmisega saab panna seni aktiivsest ühiskondlikust elust kõrvale jäänud inimesi tundma, et nende osalus on vajalik ja väärtuslik. Näiteks võib abivajajatest endist kujundada n-ö mentoreid või liidreid, kes pärast annavad teadmisi teistele edasi.

• Leia liider!

Paljud tõrjutud on kaitsepositsioonil ja tunnevad ennast ebamugavalt, kui neile abi pakutakse. Usaldust aitaks võita ja kaasatust edendada, kui saavutada kontakt liidri, eestkõneleja või aktiivsema isikuga sihtgrupi sees. Sarnase tausta tõttu võib neil olla palju lihtsam leida ühist keelt ka teiste abivajajatega.

• Levita enda kohta infot!

Jäta enda ühenduse ja selle tegevuse kohta võimalikult palju infot ning kontakte. Kui koolinoortele suunatud info võib nendeni hästi jõuda läbi Facebooki, siis eakatele mõeldud teavet tuleks levitada näiteks kohalikus ajalehes, kultuurimajas või päevakeskuses. Kontaktide levitamisega saab tõsta ka kogukonna teadlikkust, et inimesed teaksid, kellega ühendust võtta.

Tõrjutud ja haavatavate rühmade kaasamisest ning vabaühenduste tööd mõjutavatest tulevikutrendidest saab lähemalt lugeda tulevikugrupi aruannetest siit!

Artikkel on ilmunud 10. aprillil Maalehes