Kui Eestis on 48 varianti ravikindlustust saada, siis miks on inimesi, kes süsteemist välja kukuvad? Sest ravikindlustussüsteem ei arvesta piisavalt mitmekesiste töövormidega, kirjutab Praxise analüütik Kaupo Koppel.

Majanduses on levinud kujundlik ütlus, et tõusuvesi kergitab kõiki laevu. Kui sul juhtub olema paat ja ligipääs merele, on see igati meeldiv teadmine. Mõneti väiksem võlu on seista üksinda kaldal, näha kümmet kaaslast ühiselt merd seilamas ning kuulata pärast seletusi, kuidas ka sinul oli õigupoolest 48 võimalust merele pääseda.

Just nii palju erinevaid kindlustusliike on haigekassas ravikindlustuse saamiseks ning just iga 11. inimene püsivat ravikindlustust Eestis eelmisel aastal tegelikult ei omanud. Mis sisuliselt tähendab, et Eestis on kuni 120 000 inimest, kelle ravikindlustuses on pikema- või lühemaajalisi katkestusi või puudub see üldse. Ometigi – kui on 48 varianti ravikindlustust saada, siis miks on inimesi, kes süsteemist välja kukuvad?

Eesti ravikindlustuse süsteem disainiti algselt tööealisele elanikkonnale mõeldes, tuginedes inimeste korrapärasele ning piisavalt tasustatud töötamisele. Teisisõnu eeldab ravikindlustussüsteem vaikimisi täisajaga hõivet ühe tööandja juures. See korraldus ei toimi praegu enam niinimetatud mittetraditsiooniliste tööde korral, millest paljusid on 2018. aastal tegelikult keeruline ebatavaliseks nimetada. Olgu selline töötamisvorm näiteks hooajatöö, platvormtöö või mitu vähetasustatud osalise koormusega töökohta. Töövõtulepinguga töötav inimene enne sotsiaalmaksu tasumist ravikindlustust ei oma. Talvel suure tasu eest metsatööd tegev inimene suvel ravikindlusega kaetud ei ole. Mitme tööandja juures osalise koormusega ja miinimumilähedase palgaga töötaja ravikindlustust ei oma.

Tänane ravikindlustuse süsteem ei arvesta piisavalt mitmekesiste töövormidega ja nii jäävad kindlustuseta inimesed, kes tegelikult küll töötavad, kuid kelle töötamise regulaarsus ja maht (ühe tööandja juures) ei ole süsteemi praeguse korralduse jaoks piisav.

Tööturul osalejate kõrval kuuluvad 2018. aastal umbes pooled ravikindlustatutest “kindlustatud inimestega võrdustatute” rühma. Siia alla käivad peamiselt lapsed ja pensionärid, ent ka õpilased, rasedad jt. Näiteks õppuritel on koguni seitse erinevat kindlustusliiki. Nende seas eristatakse kutseõpet keskhariduse baasil kutseõppest põhihariduse baasil, nagu eristatakse ka üliõpilast välismaa üliõpilasest ja neid mõlemaid omakorda doktorandist. Kui aga mõni mainitu peaks soovima akadeemilist puhkust mittetervislikel põhjustel, siis tema ravikindlustus peatub. Kui esimest aastat ülikoolis olev tudeng soovib õppekava vahetada, siis katkeb ka tema ravikindlustus. Kui doktorant ei saa doktoranditoetust, siis tema ravikindlustus  katkeb. Ühesõnaga, kui elu süsteemi loogikast kõrvale kaldub, nõrgeneb ka sotsiaalne kaitse.

Eeldame korraks, et soovime siiski nimetatud olukordades inimestele pakkuda laiemat kindlustuskaitse katvust. Senine viis eesmärgi saavutamiseks ei ole kahtlemata lõpuni vale. Avastades reaktiivselt, et järjekordset kildu tegelikkusest ei ole võimalik ühe aeguva normaalsuse alla reeglistada, võib jätkata üha uute kindlustusliikide ja eristuste loomisega. 2018. aasta näide on vähem kui sadat inimest puudutav “registreeritud usulise ühenduse liikmed”. Samalaadselt võiksime luua ka “isiklikel põhjustel akadeemilisel puhkusel olija” ning “õppekava vahetav üliõpilane”, mis aitaks samuti sadu inimesi.

Teisisõnu on kindlustuskaitse aluseid palju, need on kohati ebaselged ning neid on riigil keeruline hallata ja elanikel teada. Praegust korraldust ei ole mõistlik teha veelgi spetsiifilisemaks, vaid vaadata tuleks põhimõtteliste muudatuste poole, mis teeksid süsteemi lihtsamini hallatavaks ja mõistetavaks. Tänase süsteemi jätkuv peenhäälestamine võimaldaks suurendada kindlustatute arvu marginaalselt.

Selle asemel, et kaasata inimesi süsteemi 100 inimese haaval, on võimalik ravikindlustussüsteemi ulatuslikult reformida ning kaaluda universaalsele ravikaitsele üleminekut, andes kindlustuse kõigile residentidele. Ehk viia ellu WHO ja OECD soovitused ning jõuda mitmekümne universaalse kaitsega Euroopa Liidu ja OECD riikide sekka. Ka uuringud näitavad, et universaalsema katvusega tervisesüsteemid vähendavad terviseprobleemide mõju sissetulekutele1 ja on seotud paremate rahvastiku tervisenäitajatega2.

Kirjapandult lihtne, ent mis oleks selle lahenduse tagajärjed? Kui kõik praegu kindlustuskaitseta inimesed alustaksid järgmisel aastal raviteenuste kasutamist samas mahus neile sarnaste püsivalt kindlustatutega, suureneksid Haigekassa kulud esimestel aastatel kuni 80 miljonit eurot. See on veidi enam kui 5 protsenti asutuse aastastest väljaminekutest. Kui esimestel aastatel võib eeldada suuremat teenusevajadust, siis hiljem tähendaks universaalne ravikindlustus kuni 4 protsenti suuremaid iga-aastaseid väljaminekuid.

Selline suurusjärk on riigile – põhimõttelise ja kaalutletud otsuse korral – potentsiaalselt jõukohane. Tegelik probleemkoht peitub mujal. Kui palju on ravikindlustatul kasu teadmisest, et silmaarsti külastamine on sulle küll rahastatud, ent pead arstikabinetti jõudmiseks läbima neli kuud aega võtva koridori? Kasu on muidugi palju, enne ei olnud visiit inimesele võimalik, ent nüüd on. Lihtsalt ooteajaga neli kuud. Aga kui koridori läbimiseks kuluks hoopis kuus kuud ja samal ajal oleks vaja ka teise eriarsti koridore läbida? Või kümme kuud? Ja kas arstil üldse on teenuse pakkumiseks pikaajalist rahastust?

Riiklik universaalne ravikaitse on tegelik ja mõistlik võimalus raviteenuste korralduseks, ent valik peab käima koos teadmisega, et see on ka kättesaadav ja jätkusuutlik. Ravikaitse ei suuda täita oma eesmärki, kui ta võimendab juba pikki järjekordi ega laiene tervishoiu rahastus. Viimasega on algust tehtud, järjekorrad nõuavad jätkuvat pingutust. Toimiv universaalne ravikaitse nõuab mõlemat. Tõusuvesi kergitab kõiki laevu. Nüüd tuleb leida, milline kai viib turvaliselt vee äärde. •

Kaupo Koppel on Mõttekoja Praxis analüütik ja uuringuaruande “Ravikindlustus valitutele või ravikaitse kõigile – kuidas täita lüngad Eesti ravikindlustussüsteemis?” üks autoritest.

Tsiteeritud teosed

1. Gelormino, et al. “The Effects of Health Care Reforms on Health Inequalities: A Review and Analysis of the European Evidence Base.”. s.l. : International Journal of Health Services 41 (2): 209, 2011.

2. Pearson, Mark, Colombo, Francesca ja James, Chris. Universal Health Coverage and Health Outcomes. Paris : s.n., 2016.

Mõttekeskus jätkab sel aastal tegevust oma põhivaldkondades, milleks on valitsemine ja kodanikuühiskond, majandus, haridus, tervis ning töö- ja sotsiaalala. Järgnevalt saab aimu, mis meil ühes või teises valdkonnas 2014. aastal plaanis on.

• Valitsemine ja kodanikuühiskond

Valitsemise ja kodanikuühiskonna valdkonnas jätkame tuttavatel teemadel. Kõigepealt, juba veebruaris esitletakse uuringut, millest saab teada, kui paljud inimesed Eestis tegelevad vabatahtlikkusega. Eelmine selline ülevaade tehti 2009. aastal. Kordusuuringu teeme ka vabaühendustele avalike teenuste üleandmise teemal. Mõlemad analüüsid aitavad teha  kodanikuühiskonna arendamise arengukava (KODAR) uuendamisel õigeid otsuseid. Uusi teemasid toome avalikkuse ette koos EMSLiga tulevikugrupi projekti raames – esitleme ühendustele trende, mis nende elu lähitulevikus mõjutavad ja nõustame, kuidas neid suundi oma tegevuses arvestada.Tegeleme edasi ka ühenduste rahastamise korrastamisega ning uuendame isikliku maksukoormuse kalkulaatorit, mida on kasutanud juba üle 44 000 inimese.

• Haridus

2014. aastal on hariduspoliitika valdkonnas oodata väga mitmesuguseid töid ning analüüse valmib erinevate haridusvaldkondade kohta. Üldhariduse töödest on olulisim aasta esimeses pooles valmiv üldhariduse koolivõrgu analüüs, mis prognoosib Haridus- ja Teadusministeeriumi etteantud kriteeriumitest lähtuvalt 2020. aastaks Eestile optimaalset põhikoolide ja gümnaasiumide võrku (stsenaariumide analüüs). Töö tulemusel valmivad gümnaasiumivõrgu prognoosid maakonniti ning põhikoolivõrgu prognoosid kohalike omavalitsuste kaupa kooliastmete lõikes.

Teistest üldhariduse valdkonna töödest on teostamisel õpetajapoliitikate ülevaade ning jätkub projekt migratsioonitausta ja eesti keelest erineva emakeelega õpilaste haridusest (SIRIUS võrgustik). Kavas on analüüsida migratsioonitaustaga õpilaste hariduspoliitikat Baltimaade võrdluses ning arendada valdkondlikku koostööd Balti riikidega, sh arutelud poliitikakujundajatega. Koostöös Horvaatiaga on kavas arendada üldhariduskooli õpetajate multikultuurilist kompetentsust ja õpetajatega koostöös arendada välja koolitusmoodul migratsioonitausta ja riigi keelest erineva emakeelega õpilaste õpetamiseks. Eesti kohta valmib kaks juhtumiuuringut migratsioonitaustaga õpilaste vanemate jätkusuutlike algatuste kohta.

Kõrghariduses jätkub rahvusvaheline projekt Eurostudent V. Rahvusvahelise üliõpilaste sotsiaalmajandusliku olukorra ja eluolu uuringu Eurostudent V tegevused jõuavad 2014. aastal kõige põnevamasse faasi – uuringus osalevad riigid on oma andmed kogunud ning konsortsiumile edastanud ning peagi on algamas andmete analüüs ja uuringu lõpparuande koostamine. Praxise peamiseks ülesandeks on kogutud andmete põhjal erinevate lühiülevaadete kirjutamine, uuringu lõpparuande tulemuste levitamise ja kasutamise kavandamine ning osalevate riikide toetamine tulemuste levitamisel. Samal ajal on projektiga liitunud uued riigid (Serbia, Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina, Ukraina, Valgevene, Armeenia, Kasahstan), kus alles käesoleval aastal uuringut esmakordselt ellu viima hakatakse, Praxise ülesandeks on neid riike selles protsessis oma teadmiste ja oskustega toetada.

Täiskasvanuhariduses on koostöös CentARiga teostamisel PIAAC Eesti analüüsi kaks temaatilist aruannet: a) Oskuste kasulikkus tööturul (sh ettevõtlus, ettevõtlikkus ja oskused) ning b) Kellel on risk jääda madalate oskustega ning kuidas vältida madalate oskuste lõksu. Oskuste kasulikkus sotsiaalses sfääris. Need analüüsid võimaldavad heita lähemat pilku Eesti täiskasvanute oskustele, luues täpsemaid seoseid nii tööturu kui ka sotsiaalvaldkonnaga.

Lisaks analüüsime täiskasvanute tööalase koolituse riikliku koolitustellimuse protsessi. 2014. aasta kevadel valmib Praxise poolt koostatud ülevaade ja eksperthinnang ESF programmi „Täiskasvanute tööalane koolitus ja arendustegevused“ raames toetatud täiskasvanute tööalase koolituse riikliku koolitustellimuse protsessile. Välise hindamise eesmärk on selgitada välja, kas ja mil määral on riikliku koolitustellimuse planeerimise protsess olnud selle eesmärki silmas pidades asjakohane ja tõhus ning kas protsessi on tõhusalt ning süsteemselt kaasatud kõik vajalikud osapooled. Lisaks on Praxise ülesandeks anda sisendit selle kohta, kas ja mil määral oleks võimalik seda protsessi täiendada või edasi arendada, et koolituste planeerimine arvestaks senisest veelgi täpsemalt tööturu vajadustega.

Noorte valdkonnas lõppes 2013. aastaga Noorteseire projekt, kuid koostöös ENTK-ga käib võimalike jätkutegevuste üle arutelu ning täpsemad plaanid peaksid selguma lähiajal.

• Töö- ja sotsiaalala

Aastal 2014. jätkame osalemist üle-euroopalistes ekspertvõrgustikes pakkumaks Euroopa Komisjonile analüütilist tuge ja hinnanguid tööhõivepoliitika, soolise võrdõiguslikkuse  ning sotsiaalkaitse reformide mõju hindamisel. Mitmed meie ekspertide soovitused kajastuvad Euroopa Komisjoni Eestile tehtud aastapõhistes soovitustes.

Uue teemana teadusprojektina 29 uurimisasutuse koostöös läbiviidavas töös keskendume järgneval kolmel aastal rahvastiku vananemisest tuleneva mõju hindamisele. Euroopa Liidu hinnatakse aktiivse vananemise potentsiaali ning uuritakse aktiivset vananemist toetavaid praktikaid ja innovaatilisi lahendusi, millele tuginedes saaks rahvastiku eluea pikenemist kasutada sotsiaal- ja majandusarengu eelisena Euroopas. Praxis keskendub tööelu pikenemise võimalustega, pensionisüsteemi reformide mõjuga, pikemat ja tervemana elatud elu soodustavate lahendustega ja ning eakate hooldusega seotud uurimisküsimuste analüüsile.

Jätkuvalt tegeleme toetuste, hüvitiste ja maksusüsteemi mõju hindamisega. 2014. aasta keskseks uurimisteemaks selles vallas on peredele mõeldud toetuste ning alushariduse ja lapsehoiuteenuse mõjude analüüs. Uuringuga soovime leida enim vaesust vähendava, kuid teisalt kuluefektiivse ja tööhõivet soodustava mudeli lastega perede toetamiseks ja teenuste pakkumiseks Eestis.

Töösuhete ja töötingimuste parendamiseks keskendume alanud aastal avalikus sektoris toimunud muutuste ja reformide mõju uurimisele töötajate töötingimustele ja töösuhetele viimasel kümnendil. Lisaks Eestile on fookuses Tšehhi, Slovakkia ja Rumeenia avaliku sektori muutused.

Toetamaks meeste ja naiste võrdseid võimalusi ning paindlike töö- ja pereelu ühitamise võimaluste edendamist, keskendume järgmisel kahel aastal Norra toetuste 2009-2014 soolise võrdõiguslikkuse programmi toel rahastatava projekti Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine üld- ja kõrgharidusse käigus praeguste ja tulevaste õpetajate sooteadlikkuse suurendamisele. Kuidas muuta vanemapuhkuste süsteemi võimaldamaks vanematel senisest paindlikumalt töö- ja pereelu ühitada ning suurendada isade rolli laste eest hoolitsemisel, on meie aasta algul valmiva töö Lapsevanemate paindliku töö- ja pereelu ühitamise võimaluste analüüsi keskne küsimus. Võrdsuspõhimõtete toetamisele on suunatud ka meie peatselt valmiv uuring soolisest ja seksuaalsest ahistamisest tööelus.

Laste õiguste ja lapsesõbraliku õigusmõistmise edendamisele Eestis on suunatud kaastööna Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile valmiv töö „Lapsed õigussüsteemis“, mille raames uuritakse laste osalemist kohtuprotsessides ning hinnatakse, millisel viisil rakendatakse Eestis Euroopa Nõukogu suuniseid lapsesõbraliku õigusmõistmise kohta.

• Tervis

Tervisepoliitika programmis jätkuvad 2014. aastal mitmed mahukad analüüsiprojektid. Riigikantselei tellimusel ning koostöös Haigekassa, Sotsiaalministeeriumi ja Rahandusministeeriumiga töötatakse välja pikaajaline ravikindlustuse tulude ja kulude tasakaalu prognoosimise mudel. Samuti jätkub uuring „Telemeditsiini laialdasem rakendamine Eestis“, kus analüüsitakse võimalusi panna telemeditsiini paremini tööle tervishoiusüsteemi eesmärkide saavutamiseks.

Tööd panustavad seega valdkondlikku strateegilisse arengusse, et meie tervishoid oleks jätkusuutlik, patsiendisõbralik ning arvestaks rahvastiku vananemisega seotud väljakutsetega. Samuti jätkub töö Moldovas, kus Välisministeeriumi arengu- ja humanitaarabi vahenditest rahastatava arengukoostöö projekti raames luuakse koostöös Moldova perearstide ühendusega sealseid peretohtreid toetava e-tervise teenuse teostatavuse analüüs, kasutades selleks ka Eesti senist kogemust.

• Majandus

Majanduse teemadel jätkame ettevõtluse arengu analüüsidega, uue alateemana osaleme ühe rahvusvahelise projekti raames naisettevõtluse arengu kohta ülevaate loomisel. Teised üle-Euroopalised projektid keskenduvad ettevõtlusega seotud halduskoormuse kaardistamisele ja vähendamisele.

Jätkuvalt tegeleme mõjude hindamise valdkonnas nii laiemalt teadlikkuse tõstmise kui hindamistega. Aasta alguses analüüsime eelmisest aastast jõustunud mõju hindamise metoodika rakendumist EL asjades 2013. aastal. Ühest küljest vaatame, kuidas on mõju hindamise metoodikat EL asjades seisukohtade kujundamisel kasutatud ja sellest tulenevalt jagame praktilisi näpunäiteid esialgse mõjude analüüsi tõhusamaks läbiviimiseks. Teisalt teeme ettepanekuid mõju hindamise metoodika EL asju puudutavate suuniste edasiarendamiseks.

Üha enam on aktuaalsed ka tööjõuvajaduse teemad. Eelmisel aastal valminud info- ja kommunikatsiooni sektori tööjõuvajaduse uuringu tulemused leidsid laia kõlapinna ning käesoleval aastal jätkame koos Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu ja teiste osapooltega uuringu järelduste põhjal arutelusid edasiste tegevuste ja soovituste täpsustamiseks.

Tööjõudu puudutavad teemad leiavad käsitlemist ka natuke teises fookuses. Osaletakse rahvusvahelises projektis, mille tulemusena valmib võrdlevanalüüs kaheteistkümne erineva liikmesriigi (sh Eesti) avaliku sektori organisatsioonide majandus- ja finantskriisi järgsest restruktureerimisest. Teostatavate juhtumite eesmärgiks on näidata, milliseid alternatiivseid lahendusi avaliku sektori organisatsioonides kriisijärgsetel aegadel on kasutatud töö tõhusamaks muutmisel tavapärase töötajate vallandamiste asemel nagu näiteks töötajate ümberpaigutamise skeemid, erinevat tüüpi töökohad või töökohtade jagamised, väiksema töökoormusega pensionile jäämise või varasele pensionile jäämise skeemid ja muud alternatiivsed praktikad.

Üksikisiku tasandil jätkame selgitustööga säästmiskäitumise ja finantskirjaoskuse teemadel. Jaanuaris valmis eestlaste säästmiskäitumise teemaline uuring, mis lähenes antud temaatikale uue vaatenurga alt, kasutades lähtekohana käitumisteadustest ja majanduspsühholoogiast teada tõdesid. Teema pälvis suurt huvi ning esinemiskutseid, mis omakorda kinnitab teema aktuaalsust ja vajadust uudsete lähenemisnurkade järgi.  

• Praxise Akadeemia

Praxise Akadeemias on 2014. aasta esimese poole olulisim ettevõtmine strateegilise juhtimise koolitused riigi strateegilise planeerimise eestvedajatele. Koolituste eesmärgid on riigi strateegiliste planeerijate teadmiste ja oskuste suurendamine ning uuendatud riigi strateegilise juhtimise raamistiku tutvustamine.

Soovime jätkata oma tööd ka Eesti kogemuse viimisel arengukoostöö sihtriikidesse. Planeerime jätkata oma koostööd Gruusia kodanikuühenduste ja avaliku sektoriga, edendamaks Gruusia kodanikuühiskonna ja avaliku sektori koostööd. Otsime võimalusi oma teadmiste viimiseks ka nt Armeeniasse ja Ukrainasse, kuid samal ajal püüame edendada ka koostööd oma lähinaabritega.  

Praxise Akadeemia töö eesmärgiks on meie teadmisi sihipärasemalt levitada. Sel aastal püüame üles näidata suuremat initsiatiivi just meie jaoks olulisimatel teemadel koolitus- ja arendustegevuste pakkumisel, näiteks tahame jätkata mõju hindamise ja kaasamise koolitustega täiendavatele sihtgruppidele ja edasijõudnutele, ärgitada ministeeriumeid ja riigiasutusi korrastama oma kodanikuühenduste rahastamise korraldust jne.

•  Üldist

Vabaühenduste Fondi toel oleme eelmisel aastal saanud parandada Praxise uuringutulemuste kättesaadavust ning ühe olulise jätkutegevusena soovime sel aastal avada uhiuue veebiportaali, kus kõik huvilised saavad mugava ligipääsu mõttekoja 13 tegevusaasta jooksul loodud teadmistele. Ühtlasi töötame Kodanikuühiskonna Sihtkapitali toel välja mõttekoja uue strateegia ning rahvusvahelistumise plaani.

27. veebruaril toimus Tallinnas seminar „E-lahenduste tulevik Eesti tervishoius ja sotsiaalhoolekandes“. Seminari eesmärk oli jõuda arusaamale milline peaks olema riigi, KOVide, sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste osutajate ning virtuaallahenduste pakkujate roll e-lahenduste võimaldamisel ja rakendamisel. Samuti arutleti selle üle, millised peaksid olema virtuaallahenduste osapoolte järgnevad tegevused, mis võimaldaksid laialdaselt pakkuda vajalikke sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuseid infotehnoloogiliste lahenduste abil.

Kes peaks olema teenuseosutaja?
Kohalviibijad arutlesid selle üle, kes peaks e-tervise ja e-hoolekande teenuseid osutama.
1.    E-teenuseid peaksid täiendavate teenustena pakkuma tänased teenuseosutajad

• E-teenused on üks teenuste osutamise vorm ja selles valguses peaksid teenuste osutajateks olema need samad osapooled, kes praegu nii-öelda päristeenuseid osutavad – hoolekandesüsteem ja meditsiinisüsteem.
• E-teenuse osutajaks tervishoius ja sotsiaalhoolekandes peab olema organisatsioon või asutus, kes on seadusejärgselt kohustatud tervishoiu- ning sotsiaalhoolekande teenuseid osutama, e-teenuse osutamise jaoks ei ole vaja luua eraldi organisatsiooni, kes neid osutaks nii-öelda päristeenuste kõrval.
• Sotsiaalhoolekande ja tervishoiu e-teenuste osutamise viis on erinev, kuid sisuliselt jääb see tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuseks.

2.    Teenuste disain peaks olema patsiendikeskne

• Keskenduda ei tohiks ainult e-teenustele, sest ära ei tohiks kaduda vahetu kontakt inimesega, kui inimesel on soov mitte e-teenust kasutada, siis peaks võimalus ka olemas olema.
• Teenuseosutaja peaks olema patsiendikeskselt meelestatud. Kui patsient pöördub sotsiaalhoolekande teenuste saamiseks omavalitsuse poole, kuid vajab hoopis tervishoiuteenust, või vastupidi – patsient pöördub tervishoiuteenuse osutaja poole, kuid vajab hoopis sotsiaalhoolekandeteenust, siis peaks olema võimalik patsient ka õigesse kohta suunata. Sealjuures ei peaks olema patsient see, kes süsteemis õiget kohta oma murega pöördumiseks otsib.

3.    E-teenuste laialdaseks kasutuselevõtuks on vajalik  keskne riiklik koordineerimine

• E-tervise ja e-hoolekande teenuste tehniliseks loomiseks on vaja riigi poolt luua tehnilised vahendid, infrastruktuur (sidekanalid) ja standardid.
• Teenuseosutamise tehniliseks baasiks võiks olla portaalilahendus, mis töötab arvutites ja telefonides. Riigi poolt tellitud ja pakutavad peaksid olema kindlad teenused, mis tagavad inimese toimetuleku.  Lisaks riigi poolt arendatud ning tagatud põhiteenustele võiksid olemas olla mugavusteenused, mida arendavad eraettevõtted.
• E-teenuste juurutamisel ja osutamisel on olulised kohapealne tehniline tugi, motivatsioon teenuse osutamiseks, rahastus, personal.
• Võtmeküsimus on selles, et kuidas erinevate teenusepakkujate puhul vältida olukorda, et igaüks pakub e-teenuseid omaette – ühel osapoolel (keskvõimul) peab olema aktiivne roll koordineerimisel ja see roll  peab olema palju aktiivsem, kui see täna on.

Lisaks leiti järgmist:

• Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste abil saab toetada inimeste mitmesuguseid teenusevajadusi nagu koduhoolduse pakkumine, mis suurendab patsientide turvalisust. Koduhoolduse pakkumine e-lahenduste abil toetab sotsiaalset suhtlemist ja väldib patsiendi isolatsiooni jäämist. E-lahendusi saab kasutada ka mitmesuguste juhismaterjalide produtseerimiseks ning nende kattesaadavuse parandamiseks e-kanali kaudu. Tervishoiusüsteemis saab ITK lahenduste abil teostada tervisenõustamist, kus ei ole vajadust kedagi füüsiliselt läbi vaadata. Samuti saab ITK lahendusi kasutada krooniliste patsientide kaugjälgimisel.
• Oluline on teenusedisain – teenuse arendaja peaks end teenuse disainimisel panema  patsiendi olukorda. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste abil osutatav teenus peaks olema patsiendi vajadustele vastav ning e-teenuse kasutamine ei tohiks tavapärast elu segada. Patsient peab asjal kasu nägema, kui tema seda kasu ei näe, siis on e-lahendusi sotsiaalhoolekandes ning tervishoius raske patsiendi puhul rakendada. Selleks, et aidata vajadusele vastav teenus patsiendil üles leida tuleb e-lahenduste näol pakutavaid teenuseid kui innovatsiooni aegsasti juurutama hakata. Sotsiaalhoolekandes ja tervishoius tuleb teenuste disainimisel juba täna mõelda sellele, millised on tulevikupatsiendid täna.
• Järgmiste sammudena info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste laialdasemal rakendamisel võiks keskvalitsus hinnata ja analüüsida sotsiaalhoolekande ja tervishoiu e-lahenduste pilootprojektide tulemusi. Kui selgub, et pilootprojekt on olnud tulemuslik ning sellel sotsiaalhoolekande- ja/või tervishoiuteenuste osutamisel positiivne mõju, siis saab kaaluda nende teenuste rakendamist laiemalt. Pikas perspektiivis vajab kogu sotsiaalhoolekande- ja tervisesüsteemi sisu ning korraldus kaasajastamist. Kui tahetakse rääkida ühtsest integreeritud süsteemist Eestis, siis on vajalik ära kirjeldada üleriigilised teenusestandardid.

Seminaril kaardistati, missugused on erinevate osapoolte rollid. Kaardistamise tulemused on toodud allpool tabelis.

Kokkuvõttes saab välja tuua, et e-teenuste pakkumisel sotsiaalhoolekandes ning tervishoius on olulised riiklik aktiivne koordineerimine, patsiendi teadlikkus, osapoolte arusaam integreeritud teenuste osutamise süsteemist, standardid nii teenusele enesele kui ka kasutatavale tehnilisele lahendusele ning info liikumine osapoolte vajaduste kohta. Kui erinevaid teenusvajadusi toetavaid e-lahendusi rakendada suurema arvu inimeste peal kui senised pilootprojektid on seda teinud, siis võiksid e-lahendusel põhinevad e-teenused muutuda odavamaks. E-lahendusel põhinev teenus oleks hea tugiteenus teiste sotsiaalhoolekande- ning tervishoiuteenuste kõrval.
Seminaril osalesid esindajad Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametist, Sotsiaalministeeriumist, Ida-Tallinna Keskhaiglast, E-tervise Sihtasutusest, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist, Riigikantseleist, Eesti Tervisetehnoloogiate  Klastrist, Medicine Estoniast, Eesti Patsientide Nõukojast, Arengufondist, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidust,  Eesti Haigekassast, E-tervise Sihtasutusest, Saaremaa Arenduskeskusest, Kuressaare Hoolekandest, Pärnu Haiglast, Tallinna Tehnikaülikoolist, Tallinna Ülikoolist, Gravitas Consultist, Smart City Labist, SA Tuurust, Helmes AS-st.

Seminaril oli kolm ettekannet, mis kirjeldasid praktilisi kogemusi e-lahendustega. Anneli Rasu Saaremaa Arenduskeskusest rääkis pilootprojekti VIRTU rakendamise kogemusest Saaremaal, mille eesmärk oli toetada eakate toimetulekut kodus. Dr Kai Sukles rääkis krooniliste haigustega patsientide kaugjälgimisest DREAMING projekti eeskujul. Raivo Allev Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametist tutvustas erinevaid e-lahendusi, mida Tallinna linnas on rakendatud.

Suvi on läbi ja alustan regulaarsete sotsiaalpoliitika kommentaaridega, mis püüavad olla lõbusad kuid loodetavasti natuke ka harivad.

Sellel nädalal oli kahtlemata keskseks teemaks Eesti Haigekassa juhi valimine. Oma esimestes intervjuudes juhtis uus juht muuhulgas tähelepanu kahele väga olulisele asjale:
1) Eesti inimeste tervisekäitumise parandamises on suur potentsiaal ja rahalised stiimulid võiksid sellele kaasa aidata,
2) Eesti Haigekassa vajab juurde raha tervishoiuteenuste paremaks pakkumiseks.

Nõustuda tahaks mõlema väitega. Esiteks, nii Praxise hiljutine uuring
“Sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutliku rahastamise võimalused”, kui WHO/SoM/HK 2010. aasta jätkusuutlikkuse raport) viitasid vajadusele leida lisaraha tervishoidu.

Teiseks, statistika andmetel on Eestis ligi pool täisealistest inimestest ülekaalulised (nt Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise 2010. aasta uuringu järgi ca 49% vanuses 16-64), kolmandik täisealisest elanikkonnast suitsetab ja veerand tarvitab iga nädal alkoholi (sama allikas).

Ei suutnud vastu panna ja arvutasin välja astmelise “paksumaksu”, mis Haigekassa uue juhi mõlemat muret arvesse võtaks.
Esiteks mõjutab see inimeste tervisekäitumist, sest kõik tööealised, kes pole normkaalus peaksid maksu maksma.
Teiseks, saaks katta täiendava Haigekassa rahalise vajaduse, näiteks lähiaastail suurusjärgus 0,4% SKPst, kui võtta aluseks WHO/SoM/HK raport.

Selgub, et kui kõik 16-65-aastased, kellel on kehamassiindeks alla alumise (19) või üle ülemise normväärtuse (25), peaksid maksma maksu minu poolt pakutud suurustes (nt mõõduka ülekaalu puhul 30 eurot aastas iga normväärtust ületava kg/m2 kohta, suurema ülekaalu puhul veelgi enam), siis saabki kenasti puudujääva 0,4% SKPst kokku. Tänases väärtuses oleks paksumaksu kogutav summa sama palju, kui kulub Haigekassal perearstinduse rahastamise peale (ca 70 mln eurot aastas, vt 2012 eelarvet).

Sotsiaalpoliitika vaatevinklist on aga miinuseks see, et paksumaks on väga regressiivne (nagu enamus teisedki tervisekäitumist mõjutavad maksud) – see tähendab, et vaesed inimesed maksaksid seda maksu suhteliselt rohkem võrreldes enda sissetulekuga kui rikkad.
Maksupoliitika huvilistele võib välja tuua, et sellise paksumaksu kontsentratsiooniindeks tuli Eesti Sotsiaaluuringu 2008. aasta andmete põhjal leibkondade ekvivaliseeritud tulude suhtes ca -0,06 ja Kakwani regressiivsuse indeks oli ca -0,37. Seega on paksumaks isegi regressiivsem kui näiteks Praxise poliitikaanalüüsis leitud aktsiisimaks viinale või tubakatoodetele (ca – 0,30; vt poliitikaanalüüsi joonis 5).

Nüüd aga minge kõik nädalavahetusel sportima, et paksumaks teid ei tabaks!

——————————-
Lisatud neli tundi hiljem, peale kriitilise tagasiside saamist inimestelt!
——————————-

Kallid lugejad, ajakirjanikud ja ühiskonnateadlased!

“Paksumaksu” näol on tegemist puhta naljaga, mitte mingi reaalse ettepanekuga.
Postituse eesmärk on panna lihtsalt inimesed mõtlema ja harida lugejaid:
1) Milline on Eesti inimeste tervisekäitumine?
2) Milline on normaalne kehamassiindeks? Ja mis on lugeja kehamassiindeks?
3) Milline on rahaline suurusjärk, mida tervishoid võiks juurde vajada lähiaastail?
4) Et enamus tervisekäitumist mõjutada püüdvaid makse (nt tubaka- ja alkoholiaktsiis) langevad suhteliselt enam vaesemale elanikkonnale
5) Juhtida tähelepanu eelmisel nädalal toimunud olulistele sündmustele sotsiaalpoliitikas

12. mai Mõttehommikul rääkisime ka  tänasest olukorrast infotehnoloogia rakendamisel Tervishoius. Küsisime, mis meil Eestis on hästi, mis halvasti ning kuidas peaks edasi minema? Teema juhatas sisse  Toomas Kariis Eesti Arstide Liidust, pakkudes oma ettekandes ettekujutuse  kuidas ühele arstile, kes on täna justkui IT testija rollis,  tänane virtuaalne maastik võiks paista:

Esialgu e-tervise projektiga loogiliselt seostatavad arendused lähevad (eraldi) oma teed: töövõimetuselehte ja digiretsepti arendab Haigekassa, nakkushaiguseteatist Tervishoiuamet. Ja siis tekib küsimus, kes on peremees või kus on peremees?

Peale ettekannet keerles arutelu suuresti tänase olukorra hindamise ümber ning välja toodi erinevaid häid ja halbu aspekte: Loe edasi »