Mitmes meediakajastuses, mis annavad edasi Praxise äsja valminud vanemapuhkuste süsteemi analüüsi tulemusi, tõlgendati mõnd analüütikute soovitust meelevaldselt ning seetõttu peame vajalikuks diskussioonis teravamalt kerkinud teemadele vastata.

Kohustust pole

Meedias leidis kogu kõnealusest analüüsist ja soovitatust kõige enam kajastust, aga ka vääriti tõlgendamist, soovitus reserveerida üks osa vanemahüvitisest isadele. Väide, et Praxis tegi ettepaneku isad kohustuslikus korras lastega koju saata, on kahtlemata intrigeeriv ning arutelule kutsuv, kuid see on siiski eksitav. Analüütikute soovituse kohaselt peaks selleks, et pere saaks maksimaalse päevade arvu ulatuses vanemahüvitist, isa senisest aktiivsemalt osalema lapse eest hoolitsemises. Isa osaluse soodustamiseks võiks teatud osa vanemahüvitist olla mõeldud kasutamiseks ainult isale. Selle kasutamine ei ole kohustuslik, jätkuvalt jääb perele õigus valida, kas isa kasutab temale reserveeritud osa. Koju jääma ei sunnita kedagi, küll aga saab riik pakkuda präänikut – ühte osa vanemahüvitisest, mida saab kasutada ainult isa – peredele, kus isa on väikelapse hooldamisse rohkem kaasatud.

Samaaegselt võiks lubada lapsehoolduspuhkuse osaajalist kasutamist, mis võimaldaks vanematel soovi korral väiksema koormusega töötamist jätkata. Ühtlasi oleks sellisel juhul võimalik lapse eest hoolitsemist peres vanemate vahel jagada. Näiteks kui tööandjal on võimalik sellist lahendust pakkuda, töötab poole nädalast ema, poole isa ning teise poole on emb-kumb lapsehoolduspuhkusel ja hoolitseb lapse eest. Ettepanek vanemapuhkuste süsteemi sedalaadi paindlikkust tuua, on saanud palju positiivset vastukaja.

Küsitud on ka, miks oleme soovituste tegemisel toetunud Põhjamaade kogemustele ega ole arvestanud tegelikke võimalusi soovitatut ellu viia. Analüüsis kasutatakse tõesti muuhulgas ka Põhjamaade kogemust ja statistikat, kuna just seal on vanemapuhkuste süsteem juba analüüsimist võimaldava piisavalt pika aja jooksul sisaldanud nii erinevaid valikuvõimalusi töö- ja pereelu ühitamiseks kui ka isade osalust motiveerivaid elemente ehk just seda, mille sisseviimise võimaluste uurimist töö tellinud Sotsiaalministeerium Praxisele ülesandeks tegi. Siiski ei toetu analüüs ega tehtud järeldused pelgalt teiste kogemustele, vaid väga põhjalikult käsitlesime nii Eestis hetkel kehtivate vanemapuhkuste ning nendega kaasnevate toetuste ja hüvitiste süsteemi kui ka erinevaid võimalusi selle muutmiseks justnimelt siin ja praegu.

Rinnaga toitmist tuleb soodustada

Soov kaasata isasid senisest enam laste eest hoolitsemisesse on vallandanud mitmete jaoks mure, justkui jätaks isade aktiivsem osalus, eriti isade lapsehoolduspuhkusel olemine, lapsed ilma rinnapiimast. Ka meie leiame, et rinnaga toitmist tuleb soodustada ja võimaldada ning oleme kursis uuringutega, mille kohaselt rinnapiim mõjutab laste tervist ja arengut positiivselt. Tervise Arengu Instituudi poolt perearstidelt 2012. aastal kogutud andmete kohaselt olid kuni kuus kuud rinnapiimatoidul 55,3% lastest, üle aasta said rinnapiima 10% lastest. Neid lapsi, kes erinevatel põhjustel rinnapiima üldse ei saa, on tervisekäitumise uuringu andmeil Eestis 6,5%.

Eestis on lapsehoolduspuhkuse kolme aasta pikkune ning pool sellest on kaetud vanemahüvitisega. Kuigi esimesed pool aastat on lapsed valdavalt (rinna)piimatoidul, kahaneb selle osakaal ja pakkumise tihedus lapse vanuse kasvades. Pered, kus lapsi toidetakse rinnaga ning kes soovivad võimaldada isal lapse eest lapsehoolduspuhkuse ajal kodus hoolitseda, saavad valida isa kojujäämise aja vastavalt pere võimalustele ja vajadustele. Seejuures on võimalik ja vajalik arvestada ka lapse söömisgraafikuga. Rinnaga toitmist toetab ka Eesti seadusandlus – Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse §10 kohaselt peab tööandja kuni 1,5 aasta vanust last rinnaga toitvale naisele võimaldama selleks iga kolme tunni tagant vähemalt pool tundi kestvaid pause.

Et isade lapsehoolduspuhkus ja rinnaga toitmine on omavahel kombineeritavad, näitab ilmekalt Norra, esimesena isadele mõeldud lapsehoolduspuhkuse osa sisse viinud riigi, kogemus. Pea pooled (46%) Norra emadest toidavad oma last rinnapiimaga vähemalt ühe aasta hoolimata seal kehtivast isakuust, mida kasutab ligi 90% isadest. Seega ei tähenda ema naasmine tööellu automaatselt rinnaga toitmise lõpetamist ning isale reserveeritud vanemahüvitise osa ei tähenda tingimata seda, et isa peab lapsega tema esimestel elukuudel koju jääma, kui see pere ja lapse vajadustele ei vasta.

Ebavõrdusus ühiskonnas

Sageli kaheldakse laste eest hoolitsemise ja kodutööde ebavõrdses jagunemises Eesti peredes ning viidatakse, justkui oleksid naised kodutöödes loomupäraselt meestest osavamad. Kuigi hiljuti meedias kajastatud OECD ülevaate kohaselt teevad Eesti mehed tõepoolest ajaliselt palju kodutöid, ei tähenda see kodutööde võrdset jaotust Eesti peredes – iga naise poolt kodutöödele kulutatud tunni kohta teeb mees koduseid töid 33 minutit ehk peaaegu poole vähem. Loe pikemalt sel teemal meie teisest blogikandest.

See, kellel tuleb harjutamise käigus omandatav soki nõelumine, õhtusöögi valmistamine või lambipirni vahetamine paremini välja, ei saa ega tohi olla argumendiks stereotüüpse töödejaotuse jätkamise poolt või, veelgi enam, vanemapuhkuste süsteemi muutmise ettepanekute vastu. Eriti lubamatu on see olukorras, kus soostereotüübid päädivad ebavõrdsusega ühiskonnas. Näiteks kinnitas varasem Praxise ja Centari palgalõhe uuring, et võrreldes naistega, kel ei ole lapsi, kaotab lastega naine palgast 1,2% iga lapse kohta. Eestis, kus ligi 10% lastest elab absoluutses vaesuses ning visalt püsib Euroopa suurim sooline palgalõhe, ei saa me vananeva ühiskonna ja madala iibe taustal maksta nii kõrget hinda mugavuse eest jätkata harjumuspäraste ajale jalgu jäänud rollikäsitlustega. Ära ei tasu unustada ka laste õigust mõlema vanema ajale ja hoolitsusele ning isade õigust luua oma lapsega lähedane ja usalduslik suhe.

Uuringu aruandes on ära toodud analüüsi lähtekohad, mis olid ette antud Sotsiaalministeeriumi poolt ning keskendusid kahele peamisele uurimisküsimusele: leida viise, kuidas meie vanemapuhkuste süsteemi tuua paindlikkust ning meelitada isasid rohkem väikelaste eest kodus hoolitsema. Samast aruandest leiab ka ülejäänud soovitused poliitikakujundajatele, mis isadele vanemahüvitise osa reserveerimise kõrval meedias väga laialdast kajastamist ei leidnud. Huvilised on teretulnud neid lugema ja edasi diskuteerima.

Kommentaari on koostanud Praxise töö- ja sotsiaalpoliitikaanalüütikud Helen Biin ja Marre Karu

Mõttekeskus jätkab sel aastal tegevust oma põhivaldkondades, milleks on valitsemine ja kodanikuühiskond, majandus, haridus, tervis ning töö- ja sotsiaalala. Järgnevalt saab aimu, mis meil ühes või teises valdkonnas 2014. aastal plaanis on.

• Valitsemine ja kodanikuühiskond

Valitsemise ja kodanikuühiskonna valdkonnas jätkame tuttavatel teemadel. Kõigepealt, juba veebruaris esitletakse uuringut, millest saab teada, kui paljud inimesed Eestis tegelevad vabatahtlikkusega. Eelmine selline ülevaade tehti 2009. aastal. Kordusuuringu teeme ka vabaühendustele avalike teenuste üleandmise teemal. Mõlemad analüüsid aitavad teha  kodanikuühiskonna arendamise arengukava (KODAR) uuendamisel õigeid otsuseid. Uusi teemasid toome avalikkuse ette koos EMSLiga tulevikugrupi projekti raames – esitleme ühendustele trende, mis nende elu lähitulevikus mõjutavad ja nõustame, kuidas neid suundi oma tegevuses arvestada.Tegeleme edasi ka ühenduste rahastamise korrastamisega ning uuendame isikliku maksukoormuse kalkulaatorit, mida on kasutanud juba üle 44 000 inimese.

• Haridus

2014. aastal on hariduspoliitika valdkonnas oodata väga mitmesuguseid töid ning analüüse valmib erinevate haridusvaldkondade kohta. Üldhariduse töödest on olulisim aasta esimeses pooles valmiv üldhariduse koolivõrgu analüüs, mis prognoosib Haridus- ja Teadusministeeriumi etteantud kriteeriumitest lähtuvalt 2020. aastaks Eestile optimaalset põhikoolide ja gümnaasiumide võrku (stsenaariumide analüüs). Töö tulemusel valmivad gümnaasiumivõrgu prognoosid maakonniti ning põhikoolivõrgu prognoosid kohalike omavalitsuste kaupa kooliastmete lõikes.

Teistest üldhariduse valdkonna töödest on teostamisel õpetajapoliitikate ülevaade ning jätkub projekt migratsioonitausta ja eesti keelest erineva emakeelega õpilaste haridusest (SIRIUS võrgustik). Kavas on analüüsida migratsioonitaustaga õpilaste hariduspoliitikat Baltimaade võrdluses ning arendada valdkondlikku koostööd Balti riikidega, sh arutelud poliitikakujundajatega. Koostöös Horvaatiaga on kavas arendada üldhariduskooli õpetajate multikultuurilist kompetentsust ja õpetajatega koostöös arendada välja koolitusmoodul migratsioonitausta ja riigi keelest erineva emakeelega õpilaste õpetamiseks. Eesti kohta valmib kaks juhtumiuuringut migratsioonitaustaga õpilaste vanemate jätkusuutlike algatuste kohta.

Kõrghariduses jätkub rahvusvaheline projekt Eurostudent V. Rahvusvahelise üliõpilaste sotsiaalmajandusliku olukorra ja eluolu uuringu Eurostudent V tegevused jõuavad 2014. aastal kõige põnevamasse faasi – uuringus osalevad riigid on oma andmed kogunud ning konsortsiumile edastanud ning peagi on algamas andmete analüüs ja uuringu lõpparuande koostamine. Praxise peamiseks ülesandeks on kogutud andmete põhjal erinevate lühiülevaadete kirjutamine, uuringu lõpparuande tulemuste levitamise ja kasutamise kavandamine ning osalevate riikide toetamine tulemuste levitamisel. Samal ajal on projektiga liitunud uued riigid (Serbia, Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina, Ukraina, Valgevene, Armeenia, Kasahstan), kus alles käesoleval aastal uuringut esmakordselt ellu viima hakatakse, Praxise ülesandeks on neid riike selles protsessis oma teadmiste ja oskustega toetada.

Täiskasvanuhariduses on koostöös CentARiga teostamisel PIAAC Eesti analüüsi kaks temaatilist aruannet: a) Oskuste kasulikkus tööturul (sh ettevõtlus, ettevõtlikkus ja oskused) ning b) Kellel on risk jääda madalate oskustega ning kuidas vältida madalate oskuste lõksu. Oskuste kasulikkus sotsiaalses sfääris. Need analüüsid võimaldavad heita lähemat pilku Eesti täiskasvanute oskustele, luues täpsemaid seoseid nii tööturu kui ka sotsiaalvaldkonnaga.

Lisaks analüüsime täiskasvanute tööalase koolituse riikliku koolitustellimuse protsessi. 2014. aasta kevadel valmib Praxise poolt koostatud ülevaade ja eksperthinnang ESF programmi „Täiskasvanute tööalane koolitus ja arendustegevused“ raames toetatud täiskasvanute tööalase koolituse riikliku koolitustellimuse protsessile. Välise hindamise eesmärk on selgitada välja, kas ja mil määral on riikliku koolitustellimuse planeerimise protsess olnud selle eesmärki silmas pidades asjakohane ja tõhus ning kas protsessi on tõhusalt ning süsteemselt kaasatud kõik vajalikud osapooled. Lisaks on Praxise ülesandeks anda sisendit selle kohta, kas ja mil määral oleks võimalik seda protsessi täiendada või edasi arendada, et koolituste planeerimine arvestaks senisest veelgi täpsemalt tööturu vajadustega.

Noorte valdkonnas lõppes 2013. aastaga Noorteseire projekt, kuid koostöös ENTK-ga käib võimalike jätkutegevuste üle arutelu ning täpsemad plaanid peaksid selguma lähiajal.

• Töö- ja sotsiaalala

Aastal 2014. jätkame osalemist üle-euroopalistes ekspertvõrgustikes pakkumaks Euroopa Komisjonile analüütilist tuge ja hinnanguid tööhõivepoliitika, soolise võrdõiguslikkuse  ning sotsiaalkaitse reformide mõju hindamisel. Mitmed meie ekspertide soovitused kajastuvad Euroopa Komisjoni Eestile tehtud aastapõhistes soovitustes.

Uue teemana teadusprojektina 29 uurimisasutuse koostöös läbiviidavas töös keskendume järgneval kolmel aastal rahvastiku vananemisest tuleneva mõju hindamisele. Euroopa Liidu hinnatakse aktiivse vananemise potentsiaali ning uuritakse aktiivset vananemist toetavaid praktikaid ja innovaatilisi lahendusi, millele tuginedes saaks rahvastiku eluea pikenemist kasutada sotsiaal- ja majandusarengu eelisena Euroopas. Praxis keskendub tööelu pikenemise võimalustega, pensionisüsteemi reformide mõjuga, pikemat ja tervemana elatud elu soodustavate lahendustega ja ning eakate hooldusega seotud uurimisküsimuste analüüsile.

Jätkuvalt tegeleme toetuste, hüvitiste ja maksusüsteemi mõju hindamisega. 2014. aasta keskseks uurimisteemaks selles vallas on peredele mõeldud toetuste ning alushariduse ja lapsehoiuteenuse mõjude analüüs. Uuringuga soovime leida enim vaesust vähendava, kuid teisalt kuluefektiivse ja tööhõivet soodustava mudeli lastega perede toetamiseks ja teenuste pakkumiseks Eestis.

Töösuhete ja töötingimuste parendamiseks keskendume alanud aastal avalikus sektoris toimunud muutuste ja reformide mõju uurimisele töötajate töötingimustele ja töösuhetele viimasel kümnendil. Lisaks Eestile on fookuses Tšehhi, Slovakkia ja Rumeenia avaliku sektori muutused.

Toetamaks meeste ja naiste võrdseid võimalusi ning paindlike töö- ja pereelu ühitamise võimaluste edendamist, keskendume järgmisel kahel aastal Norra toetuste 2009-2014 soolise võrdõiguslikkuse programmi toel rahastatava projekti Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine üld- ja kõrgharidusse käigus praeguste ja tulevaste õpetajate sooteadlikkuse suurendamisele. Kuidas muuta vanemapuhkuste süsteemi võimaldamaks vanematel senisest paindlikumalt töö- ja pereelu ühitada ning suurendada isade rolli laste eest hoolitsemisel, on meie aasta algul valmiva töö Lapsevanemate paindliku töö- ja pereelu ühitamise võimaluste analüüsi keskne küsimus. Võrdsuspõhimõtete toetamisele on suunatud ka meie peatselt valmiv uuring soolisest ja seksuaalsest ahistamisest tööelus.

Laste õiguste ja lapsesõbraliku õigusmõistmise edendamisele Eestis on suunatud kaastööna Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametile valmiv töö „Lapsed õigussüsteemis“, mille raames uuritakse laste osalemist kohtuprotsessides ning hinnatakse, millisel viisil rakendatakse Eestis Euroopa Nõukogu suuniseid lapsesõbraliku õigusmõistmise kohta.

• Tervis

Tervisepoliitika programmis jätkuvad 2014. aastal mitmed mahukad analüüsiprojektid. Riigikantselei tellimusel ning koostöös Haigekassa, Sotsiaalministeeriumi ja Rahandusministeeriumiga töötatakse välja pikaajaline ravikindlustuse tulude ja kulude tasakaalu prognoosimise mudel. Samuti jätkub uuring „Telemeditsiini laialdasem rakendamine Eestis“, kus analüüsitakse võimalusi panna telemeditsiini paremini tööle tervishoiusüsteemi eesmärkide saavutamiseks.

Tööd panustavad seega valdkondlikku strateegilisse arengusse, et meie tervishoid oleks jätkusuutlik, patsiendisõbralik ning arvestaks rahvastiku vananemisega seotud väljakutsetega. Samuti jätkub töö Moldovas, kus Välisministeeriumi arengu- ja humanitaarabi vahenditest rahastatava arengukoostöö projekti raames luuakse koostöös Moldova perearstide ühendusega sealseid peretohtreid toetava e-tervise teenuse teostatavuse analüüs, kasutades selleks ka Eesti senist kogemust.

• Majandus

Majanduse teemadel jätkame ettevõtluse arengu analüüsidega, uue alateemana osaleme ühe rahvusvahelise projekti raames naisettevõtluse arengu kohta ülevaate loomisel. Teised üle-Euroopalised projektid keskenduvad ettevõtlusega seotud halduskoormuse kaardistamisele ja vähendamisele.

Jätkuvalt tegeleme mõjude hindamise valdkonnas nii laiemalt teadlikkuse tõstmise kui hindamistega. Aasta alguses analüüsime eelmisest aastast jõustunud mõju hindamise metoodika rakendumist EL asjades 2013. aastal. Ühest küljest vaatame, kuidas on mõju hindamise metoodikat EL asjades seisukohtade kujundamisel kasutatud ja sellest tulenevalt jagame praktilisi näpunäiteid esialgse mõjude analüüsi tõhusamaks läbiviimiseks. Teisalt teeme ettepanekuid mõju hindamise metoodika EL asju puudutavate suuniste edasiarendamiseks.

Üha enam on aktuaalsed ka tööjõuvajaduse teemad. Eelmisel aastal valminud info- ja kommunikatsiooni sektori tööjõuvajaduse uuringu tulemused leidsid laia kõlapinna ning käesoleval aastal jätkame koos Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu ja teiste osapooltega uuringu järelduste põhjal arutelusid edasiste tegevuste ja soovituste täpsustamiseks.

Tööjõudu puudutavad teemad leiavad käsitlemist ka natuke teises fookuses. Osaletakse rahvusvahelises projektis, mille tulemusena valmib võrdlevanalüüs kaheteistkümne erineva liikmesriigi (sh Eesti) avaliku sektori organisatsioonide majandus- ja finantskriisi järgsest restruktureerimisest. Teostatavate juhtumite eesmärgiks on näidata, milliseid alternatiivseid lahendusi avaliku sektori organisatsioonides kriisijärgsetel aegadel on kasutatud töö tõhusamaks muutmisel tavapärase töötajate vallandamiste asemel nagu näiteks töötajate ümberpaigutamise skeemid, erinevat tüüpi töökohad või töökohtade jagamised, väiksema töökoormusega pensionile jäämise või varasele pensionile jäämise skeemid ja muud alternatiivsed praktikad.

Üksikisiku tasandil jätkame selgitustööga säästmiskäitumise ja finantskirjaoskuse teemadel. Jaanuaris valmis eestlaste säästmiskäitumise teemaline uuring, mis lähenes antud temaatikale uue vaatenurga alt, kasutades lähtekohana käitumisteadustest ja majanduspsühholoogiast teada tõdesid. Teema pälvis suurt huvi ning esinemiskutseid, mis omakorda kinnitab teema aktuaalsust ja vajadust uudsete lähenemisnurkade järgi.  

• Praxise Akadeemia

Praxise Akadeemias on 2014. aasta esimese poole olulisim ettevõtmine strateegilise juhtimise koolitused riigi strateegilise planeerimise eestvedajatele. Koolituste eesmärgid on riigi strateegiliste planeerijate teadmiste ja oskuste suurendamine ning uuendatud riigi strateegilise juhtimise raamistiku tutvustamine.

Soovime jätkata oma tööd ka Eesti kogemuse viimisel arengukoostöö sihtriikidesse. Planeerime jätkata oma koostööd Gruusia kodanikuühenduste ja avaliku sektoriga, edendamaks Gruusia kodanikuühiskonna ja avaliku sektori koostööd. Otsime võimalusi oma teadmiste viimiseks ka nt Armeeniasse ja Ukrainasse, kuid samal ajal püüame edendada ka koostööd oma lähinaabritega.  

Praxise Akadeemia töö eesmärgiks on meie teadmisi sihipärasemalt levitada. Sel aastal püüame üles näidata suuremat initsiatiivi just meie jaoks olulisimatel teemadel koolitus- ja arendustegevuste pakkumisel, näiteks tahame jätkata mõju hindamise ja kaasamise koolitustega täiendavatele sihtgruppidele ja edasijõudnutele, ärgitada ministeeriumeid ja riigiasutusi korrastama oma kodanikuühenduste rahastamise korraldust jne.

•  Üldist

Vabaühenduste Fondi toel oleme eelmisel aastal saanud parandada Praxise uuringutulemuste kättesaadavust ning ühe olulise jätkutegevusena soovime sel aastal avada uhiuue veebiportaali, kus kõik huvilised saavad mugava ligipääsu mõttekoja 13 tegevusaasta jooksul loodud teadmistele. Ühtlasi töötame Kodanikuühiskonna Sihtkapitali toel välja mõttekoja uue strateegia ning rahvusvahelistumise plaani.

Reedel oli PRAXISe töö- ja sotsiaalpoliitika- ja CENTARi analüütikutele tähtis päev. Lõpule jõudis kaua väldanud soolise palgalõhe uuring. Kuna soolisest palgalõhest räägiti eelmisel aastal palju seoses 3-aasta taguste Eurostati andmetega, mille kohaselt oli naiste ja meeste palgaerinevus 30,9%, on seda uuringut oodatud kaua. Nagu kirjutise pealkirjas viidatud, sarnaneb sooline palgalõhe väikestest kildudest koosnevale puslele, mille tervikliku pildi kokku panemiseks, tuleb palju vaeva näha. Järgnevalt üritan vastata enim esitatud küsimustele seoses soolise palgalõhega.

Et kõik ausalt ära rääkida, siis Eurostati esikohast tulenevat probleemi me oma uuringuga ümber lükata ei saa. Vaatlesime Statistikaameti 2000-2008 Eesti Tööjõu-uuringu andmeid, mille kohaselt keskmine sooline palgalõhe oli 28,7%. Samadele allikatele tuginedes võib öelda, et meeste poolt hõivatud sektorites tekkinud tööpuuduse tõttu on 2009. aasta palgalõhe küll langenud 27%le, kuid probleem on endiselt olemas ja Euroopas oleme ilmselt jätkuvalt esimeste seas oma naiste ja meeste palgaerinevuste tõttu. Nagu kõikidel medalitel, on ka “esikoha” medalil kaks poolt – kui vaatleme millises Euroopa riigis on madalaim palgalõhe, siis näeme, et sellisteks riikideks on näiteks Itaalia, Malta. Need on riigid, kus on väga madal naiste tööhõive määr. Erinevad uuringud on näidanud – mida suurem on naiste tööhõive määr, seda suurem on ka sooline palgalõhe. Kui naiste tööhõive määr on madal, jäävad suure tõenäosusega tööturult eemale väiksema teenimispotentsiaaliga (madala haridustaseme ja kvalifikatsiooniga) naised. Eesti naised on aga juba eelmise sajandi keskpaigast tublisti perekondlike kohustuste kõrvalt tööl käinud ja see on ka üks põhjus, miks meie sooline palgalõhe on märkimisväärselt suur.

Eestlasi huvitab tavaliselt kuidas me võrdluses lõunanaabritega paistame? Läti palgalõhe on Eurostati andmeid vaadates viimastel aastatel püsinud 15% piirimail ja on seega Euroopa Liidu keskmisest soolisest palgalõhest väiksemgi. Ilmselt annab seda selgitada asjaoluga, et näiteks 2006. aastal töötas ligikaudu veerand Läti töötavast elanikkonnast mustalt (töölepinguta, maksusid deklareerimata). Seega ei kajastu meie lõunanaabrite soolise palgalõhe statistikas ilmselt naiste ja meeste erineva paksusega palgaümbrikud. See aga ei kahanda meie muret Eesti naiste ja meeste palkade erinevuses.

Et  mõista, kas palgalõhet väljendavad protsendid on ikkagi nii murettekitavad, küsitakse sageli kuidas keskmist soolist palgalõhet arvutatakse? Tõepoolest, keskmine palkade erinevus ei väljenda vaid seda, et võrdväärse töö eest saaks naised ja mehed erinevat palka. Keskmiste palkade erinevus võib tuleneda nii sellest, et naised ja mehed töötavad erinevatel ametikohtadel, et neil on erinevad oskused, haridus, kogemus jne, mis mõjutavad inimese väärtust töötajana. Seda osa palkade erinevusest, mida selliste meeste ja naiste kvalifikatsiooni ja teiste erinevustega selgitada saab, nimetatakse selgitatud palgalõheks. Seda osa palgalõhest, mida aga ei saa nende teguritega selgitada, nimetatakse selgitamata palgalõheks. Keskmisest soolisest palgalõhest, mis oli 2000-2008 aastal 28,7%, moodustas selgitatud palgalõhe 4,4- ja selgitamata palgalõhe 24,3 protsendipunkti. Mistõttu võib öelda, et vaadeldud tegurite alusel samal ametil, samal tegevusalal, samasuguse tööaja, sama vanuse jm sarnaste teguritega naiste ja meeste palgalõhe oli 2000-2008 aastal 24,3%.

Nüüd tekib küsimus, miks selgitatud palgalõhe nii väikese osa keskmisest palgalõhest moodustab ja millega ülejäänud/selgitamata osa põhjendada? Selgitamata soolise palgalõhe põhjused võivad olla nii mittemõõdetavad tegurid (isikuomadused), diskrimineerimine või liialt vähedetailsed statistilised andmed. Ilmselt sisaldub 24,3 protsendipunkti sees nii üht koma teist. Eelmisel aastal ilmunud soolise võrdõiguslikkuse monitooringu kohaselt oli 17% naistest kogenud töötasu osas põhjendamatut ebavõrdset kohtlemist võrreldes vastassoost töötajatega. Ka soolise palgalõhe uuringu jaoks läbi viidud juhtumiuuringud näitasid, et samaväärsel ametikohal töötavate naiste ja meeste puhul võib esineda palgaerinevusi. Teisalt näitasid juhtumiuuringud, et põhjendamatu palgalõhe võib mõningatel juhtudel olla tingitud ka organisatsioonile omastest personalipraktikatest. Näiteks oli ühes organisatsioonis naistel ja meestel võimalik valida oma tööülesannete täitmiseks kas kasutada ametiautot või saada palgale lisaks isikliku auto kasutamise kompensatsiooni. Tendents oli selline, et naised valisid ametiauto ja mehed isikliku auto kasutamise eest palgalisa. Seega said mehed küll rohkem palka, kuid naistel oli kasutada sarnases väärtuses hüve/töövahend.

Euroopa Liidus oleme ka selles osa “esirinnas”, et Eesti naised ja mehed töötavad väga erinevatel ametikohtadel või teisisõnu, meil on väga selgelt eristunud naiste- ja meestetööd. Huvitav on aga see, et eristumine erinevatele ametikohtadele ei alga haridusvalikutest – erialavalikus ei tee Eesti naised ja mehed niivõrd erinevaid valikuid kuivõrd seda tehakse töökoha puhul. Õpingute ajal on Eesti naiste osakaal erialadel, mille palgatase on keskmisest kõrgem, sageli suurem meeste omast. Samuti hiilgavad Eesti naised juba mitu dekaadi kõrgema haridustasemega (Statistikaameti andmetel oli 2009 aasta kõrgkooli lõpetajate seas 70,3% naisi), mistõttu ei saa öelda ka, et Eesti naiste palgad on omandatud hariduse või haridustaseme tõttu madalamad. Näiteks võib tuua Statistikaameti 2007 tunnipalkade andmete alusel, et nais- ja mees majandusteadlaste puhul saame rääkida 30%lisest palgalõhest, reklaami- ja suhtekorraldusjuhtide puhul palgaerinevusest 36%, joonestajate puhul 15%, jne. Seega ei saa me järeldada, et nii tööturu sooline segregatsioon kui ka naiste madalam palk oleks tingitud nende haridusest (ei erialast ega ka haridustasemest).

Uuringust tuli ka välja, et fertiilses eas naiste puhul on palgalõhe suurim – vanuses 25-44 varieerub palgalõhe 31-33% vahel. Samuti selgus, et iga lapsega kaasneb emadel 1,2% väiksem palk võrreldes lastetute naistega. Tulles veel tagasi näitaja juurde, mille kohaselt 25-44aastaste naiste palgaerinevus on suurim, tuleb märkida, et see puudutab ka lastetuid naisi. Jällegi võib tuua paralleele soolise võrdõiguslikkuse monitooringust, mille kohaselt 61%lt 20-39 aastaselt naiselt on küsitud tööle kandideerimisel perekonnaseisu kohta. Teisisõnu eeldatakse teatud vanuses naiste puhul, et pere planeerimine ja laste kasvatamine on aktuaalne ning seetõttu ei peaks nendesse töötajatesse niivõrd palju panustama. Uuringust selgus ka teistmoodi huvitav näitaja – mehed, kes on abielus või vabaabielus teenivad võrreldes vallaliste meestega 11,2% rohkem palka.

Kas need numbrid räägivad sellest, et meeste ja naiste palgaerinevus tuleneb veel inertsist iganenud hoiakutest, et mehed on peamised leivateenijad ja naised koduhoidjad, kes tööl käies veidi perele lisa teenida võiksid?

Soolise palgalõhe uuring vältas 2009 aasta sügisest kuni 2010 aasta lõpuni. Seega nii nagu on palgalõhet põhjustavaid tegureid palju, on ka kirjutamis- ja mõtteainest palju. Seda võib aga kindlalt öelda, et arvamus palgalõhest kui otsitud-, pseudoprobleemist, pole õigustatud, kuna võrdväärse töö eest võrdne palk on elementaarne inimõigus. Samuti ei tasuks unustada, et palk ei mõjuta vaid olevikku, vaid mõjutab ka meie erinevaid hüvitisi, pensioni tulevikus.

Sellest, mida palgalõhe vähendamiseks teha annaks, kirjutan teinekord.

Või kui soovite ise uuringuraportitega tutvuda, siis raportid leiate siit: http://www.praxis.ee/index.php?id=832