14. oktoobril 2015 toimus Praxise mõttehommik: “Koolist tööle – uue põlvkonna valikud ja kasutamata võimalused”. Projekti „Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine üld- ja kõrgharidusse“^[i] raames toimunud mõttehommiku eesmärk oli leida lahendusteid, kuidas avardada uue põlvkonna võimalusi eneseteostuseks nii haridusüsteemis kui ka tööturul. Keskenduti eelkõige sellele, kuidas muuta sooliselt jaotunud erialavalikute tegemist ning teadvustada valikuid suunavaid ja hoiakuid kujundavaid olukordi.

Eelmise võrdõigusvoliniku Mari-Liis Sepperi juhtimisel arutasid koolijuhid, õpetajad, karjäärinõustajad, noorsootöötajad, üliõpilased ning ministeeriumite ja teadusasutuste esindajad selle üle, milline roll on kogemustel,  haridusel ja keskkonnal noorte karjääriplaneerimisel.

Arutelu juhatas sisse Praxise analüütik Helen Biin, kes küsis miks on oluline rääkida soost ja soolisest võrdõiguslikkusest ning näitlikustas uuringute ja analüüside tulemustele tuginedes, kuidas sugu mõjutab inimese võimalusi ja valikuid kogu elutee vältel. Poiste ja tüdrukute erinevatele radadele suunamine algab kodust, kus sageli peetakse eri soost lastele oluliseks eluks kaasa anda erinevad oskused – poisid peavad oskama tehnikaga ümber käia ning tüdrukud valdama suhtlemis- ja käitumisoskuseid. Laste erinev kohtlemine ning nõudmised ja ootused poiste ja tüdrukute käitumisele ning saavutustele on tavapärased ka haridusasutustes lasteaiast ülikoolini. Teravad soopõhised erinevused õpitulemustes ja haridusvalikutes ilmnevad juba põhikoolis. Haridusvalikute soopõhisus ja ühiskonnas levinud soonormid peegelduvad tööturul erialade ja ametikohtade soolises jaotuses ning jonnakalt püsivas Euroopa Liidu suurimas palgalõhes. Vaesuse feminiseerumine, meeste kehvem tervis ja lühem eluiga ning soolised erinevused ajakasutuses on vaid mõned näited soolise ebavõrdsusega seonduvatest sotsiaalprobleemidest.

Helen Biin rõhutas oma ettekandes, et soolise ebavõrdsuse ja sellega seonduvate probleemide põhjused ei teki tööturule sisenedes, teatud vanusesse jõudes või mingile kindlale ametile pürgides, vaid nendeni jõutakse pideva ühiskonnas levinud soonormidest ja traditsioonilistest valikutest lähtuva suunamise toel. Tugev normides ja stereotüüpides kinniolek takistuseks riigi inimpotentsiaali parimal kasutamisel, kuna mehi ja naisi kindlatesse raamidesse ja sooga märgistatud käitumis- ning karjäärimallidesse sundivad soonormid pärsivad eneseteostust valdkondades, mis tegelikult meeldiksid või huvi pakuksid. Seetõttu on ülimalt oluline, et inimeste valikud ja võimalused ei sõltuks poisi või tüdrukuna sündimisest, vaid oleksid kooskõlas huvide, võimete ja unistustega. Helen Biin pani kuulajatele südamele, et kuigi suured nihked ühiskondlikes normides ja levinud hoiakutes vajavad aega ja erinevates valdkondades tegutsejate sihipärast koostööd, saab igaüks meist oma tegevuse mõtestamise ja suunamise kaudu sellesse muutusesse panustada.

Kool kujundab hoiakuid, hoiakud suunavad valikuid

Problemaatika kaart

Arutelu uue põlvkonna karjäärivalikute ja võimaluste üle jätkus kolmes laudkonnas. Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna peaeksperdi Mariann Rikka vedamisel arutleti selle üle, mil viisil noorte hoiakud mõjutavad valikuid tööturul. Üksmeelselt leiti, et hoiakute kujunemisel on oluline roll eeskujudel ning kogemustel, millega noored puutuvad kokku perekonnas, haridussüsteemis ja avalikus ruumis üldisemalt. Soonormid ning arusaam sellest, millised eluvaldkonnad naistele või meestele sobivad, on tugevalt juurdunud ning laste suunamine traditsioonilistele radadele toimub pahatihti märkamatult. Seetõttu on oluline inimeste teadlikkuse tõstmine soostereotüüpidest lähtuvate valikute varjukülgedest. Teadlikkus annab võimaluse enda hoiakuid ja käitumist analüüsida ning hoiduda ebavajalikest stereotüüpsetest suunamistest.

Mõttehommikul osalejate hinnangul vajab noortes kaasaegsete hoiakute kujundamise toetamiseks kaasajastamist meie koolides toimuv. Esile tõsteti õpetaja kui suunaja, mitte käsuandja, rolli tugevdamist ja kujundava hindamise juurutamist selleks, et tugevdada lastes eneseanalüüsi oskust ja iseseisvust ning toetada iga lapse tugevuste märkamist ja arendamist. Hoiakute kujundamisel peeti oluliseks ka seda, et karjääriõpet pakutaks igas kooliastmes. Kuigi noored teevad edasiõppimise või erialavaliku otsuse sageli viimasel õppeaastal, on selleks ajaks nende otsuseid mõjutavad hoiakud juba välja kujunenud.

Diskussiooni käigus tõdeti, et lisaks perele ja haridusele mõjutab noorte hoiakuid meedia, kus paraku torkab teravalt silma naissoost arvamusliidrite vähesus. Osalejate hinnangul oleks just ebatraditsioonilistes valdkondades tegutsevate (nais)arvamusliidrite nähtavus üheks noorte hoiakuid mõjutavaks teguriks ning kinnistaks arusaama, et karjäärivalikud ei pea sõltuma sellest, kas sünnitakse poisi või tüdrukuna.

Teadlik õpetaja toetab lapsi ja aitab mõtestada ümbritsevat

Problemaatika kaart

Sellest, kuidas eeskujud ja kogemused mõjutavad noorte karjäärivalikuid, räägiti täpsemalt Eesti Õpetajate Liidu juhatuse liikme Peeter Eerik Otsa juhitud laudkonnas. Arutelu lähtus kahest küsimusest: mida on võimalik teha poiste ja tüdrukute käitumisele ja sooritusele omistatavate erinevate reaktsioonide, ootuste ja väärtuste muutmiseks ning kuidas on võimalik leevendada avaliku elu soostereotüüpsete eeskujude mõju, et avardada noorte karjäärivalikuid. Keskenduti eelkõige sellele, mida on võimalik korda saata koolis nüüd ja praegu, ilma laiemat ühiskondlikku hoiakumuutust ära ootamata. Leiti, et sooliselt eristuvate kogemuste ja eeskujude mõju leevendamine eeldab mitme osapoole koostööd koolis ja lasteaias samuti viidati juba eelpool käsitletud teadlikkuse tõstmise vajadusele.

Selleks, et õpetajad teadvustaksid soostereotüüpidele tuginemise ohukohti ja oskaksid laste arengult senisest veelgi paremini toetada, oleks osalejate hinnangul tingimata vajalik sootemaatika lõimida õpetajakoolituse õppekavadesse. Vaid sellisel moel on õpetajatele tagatud vajalikud tööriistad ja oskus enda õpetamis- ja juhendamistegevuste sooaspektist analüüsimiseks, laste stereotüübivabaks suunamiseks ning meid ümbritseva keskkonna soolisele ebavõrdsusele tähelepanu juhtimiseks ja olukorra problematiseerimiseks. Samuti oskavad teadlikud õpetajad toetada ja suunata lapsevanemaid, kelle hoiakud ja eeskuju on lastele võimaldatavate tegevuste ja noorte karjäärivalikutes sageli määrava tähtsusega. Tähtsaks peetakse ka erinevate kogemuste pakkumist lastele nii eeskujude kui ka tegevuste kaudu.

Eraldi rõhutati õppe- ja lastekirjanduse tähtsust soostereotüüpide kinnistamisel ning nenditi, et praegu on neis allikates kajastatu sageli traditsioonilisi soorolle peegeldav. Ka siin saab hea ettevalmistusega õpetaja probleemile tähelepanu juhtida, kuid kahtlemata on vajalik (õppe)kirjanduse pildimaterjali ja sisu koostamisel soolist aspekti senisest enam silmas pidada.

Teadlikkuse kasv ja hoiakute muutus toetavad üksteist

Problemaatika kaart

Kolmas diskussioon keskendus Õiguskantsleri vanemnõuniku ning endise võrdõigusvoliniku Margit Sarve juhtimisel sellele, milline on Eesti noorte teadlikkus oma (soolise võrdõiguslikkusega seonduvatest) õigustest tööturul. Praxise 2014. aastal korraldatud üliõpilaste soolise võrdõiguslikkuse alaste hoiakute ja kogemuste uuringust selgub, et üliõpilaste teadlikkus nendel teemadel on pigem lünklik. Üksmeelselt jõuti järeldusele, et noorte teadlikkuse tõhusaks suurendamiseks tuleb tööturualaste õiguste teemat käsitleda erinevatel õppetasemetel läbivalt. Ka siin ei saa mööda vaadata noorte endi ja nende lähedaste kogemustest ning ühiskonnas levinud hoiakutest, mis teadlikkuse kõrval on olulisteks käitumisvalikute mõjutajateks. Teadmine, et teatud käitumine – näiteks perekonnaseisu või lastesaamissoovi küsimine tööintervjuul – ei ole lubatav vajab selleks, et teadmine materialiseeruks käitumisena, enda kõrvale ka selliste küsimuste esitamist taunivat ühiskondlikku hoiakut. Lapsevanemad, õpetajad ja teised lastega tegelevad inimesed, meedia ning avalikud kampaaniad on kahtlemata need kanalid, mille abil noorte soolist võrdõiguslikkust toetavaid hoiakuid kujundada ning noorte õigusteadlikkust tõsta.

Haridus peab omama väärtust ja olema väärtus nii meestele kui naistele
Päeva võttis kokku Mari-Liis Sepper, kes tõdes, et Eesti ühiskonnas püsivad endiselt soostereotüüpsed hoiakud ja sooline ebavõrdsus ning tõstatas haridusvaldkonna soolise ebavõrdsusega seonduvate kitsaskohtade tuvastamiseks ja lahenduste otsimiseks kolm küsimust. Sepperi sõnul peame esmalt küsima, mida annab haridus naisele ja mida mehele tänases Eestis, kas haridus aitab kaasa soolise võrdsuse suurenemisele. Paraku näitab statistika, et pelgalt ligipääs haridusele ei taga soolise ebavõrdsuse vähenemist ning tänases Eestis tagab haridus naistele ja meestele erinevad võimalused. Samuti paljastab 2013. aasta soolise võrdõiguslikkuse monitooring, et väga suur osa Eesti elanikkonnast ei toeta samasuguse hariduse andmist poistele ja tüdrukutele. Kuigi võrdne ligipääs haridusele on soolise võrdõiguslikkuse suurendamise üheks eeltingimuseks, vajab tegelik ja hoomatava aja jooksul toimuv ühiskonna võrdsuse suurenemine aktiivset ja teadlikku tegutsemist.

Teiseks peab Sepperi hinnangul otsima vastust küsimusele, kas haridus on Eestis väärtus kõigile, st kas ühiskonna silmis on haritud naine ja haritud mees samaväärsed. Uuringute põhjal peab tõdema, et meeste haridust väärtustatakse tööandjate poolt pahatihti kõrgemalt, kuid teavet selle kohta, kuivõrd Eesti mehed ja naised ise haridust väärtustavad, seni paraku napib. Kolmandaks tuleb haridusvaldkonna kitsaskohtade tuvastamiseks vastata sellele, millised on need hoiakud, mis võivad uuele põlvkonnale erialavalikute tegemisel ja tööturule sisenemisel saada takistuseks. Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu tulemused kinnitavad, et Eestis nähakse meeste ja naiste rolle ja ülesandeid endiselt väga erinevana ning on selge, et sellised hoiakud mõjutavad ka noorte võimalusi ja valikuid.

Mari-Liis Sepper tunnustas mõttehommikul osalejaid mitmetele olulistele teguritele ja tegijatele osutamise eest – vajadus erinevate osapoolte koostööks, lastega töötavate inimeste teadlikkuse tõstmiseks ja õpetajahariduse täiendamiseks, karjääriõppe ja nõustamisteenuste pakkumine erinevates kooliastmetes ning avatuse suurendamine haridussüsteemis. Sepper pani lõpetuseks südamele, et sooline võrdõiguslikkus peab olema kogu koolielu läbiv põhimõte sest teist võimalust – võimalust võrdseid võimalusi mitte väärtustada – meil tegelikult ei ole.

[i] Projekti elluviimist toetab Norra toetuste 2009-2014 töö- ja pereelu ühitamise ning soolise võrdõiguslikkuse programm.

Kokkuvõtte on koostanud Helen Biin ja Liina-Mai Kaunissaare

17. detsembril 2014 toimus Praxise ja Briti Saatkonna koostöös ümarlaud “Sooteadlikkus koolis – mis ja milleks?“. Ümarlaual osalesid õpetajad, koolijuhid, õppejõud, ametnikud, huvirühmade esindjad, eksperdid ja haridusuuendajad.  Eesmärk oli leida üheskoos viise, kuidas toetada poiste ja tüdrukute võimete avaldumist ning arutleda, missugune on õpetajate ettevalmistus ja valmisolek sooteadlikuks lähenemiseks õppetöös ja koolikultuuris. Arutelu jaoks pakkusid inspiratsiooni tunnustatud haridussotsioloog Dr. Barbara Read Glasgow Ülikoolist, kes on pühendunud koolikultuuri ja soo seoste uurimisele üldharidus- ja ülikoolides, ning Praxise analüütikud Eve Mägi ja Karin Jõers-Türn, kes andsid ülevaate üliõpilaste ja õpetajate soolise võrdõiguslikkus alaste kogemuste ja hoiakute uuringu esmastest tulemustest.

Ümarlaua avas projekti Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine üld- ja kõrgharidusse juht Helen Biin, kes juhtis tähelepanu Eesti ühiskonna soolisele tasakaalutusele ning rõhutas kodus ja koolis kogetu olulisust hoiakute ja väärtuste kujunemisel. Ta märkis, et lapsi õpetatakse varakult käituma poisi või tüdrukuna, piirates soostereotüüpse lähenemise kaudu laste täieliku potentsiaali rakendumist ning lapse arengut. Samuti tutvustas Helen projekti ühe olulise tulemusena loodud ainekursuseid Sugu ja haridus ning Ühiskonna sooline tasakaal(utus): analüüs ja lahendusvõimalused, mis on üliõpilastele Tartu Ülikoolis avatud alates 2014/2015.õ.a. kevadsemestrist. Lisaks neile toimuvad kevadel täiendkoolitused õpetajatele sooteadlikkuse arendamiseks ja arvestamiseks õppeprotsessis.

Ümarlaua külalisi tervitas Krislin Aedla Briti saatkonnast, kes tutvustas lühidalt ettekandjat Dr. Barbara Read’i ning juhatas sisse peaettekande “Gender, Education and Equalities” (“Sugu, haridus ja võrdsused”). Dr. Barbara Read keskendus oma ettekandes soovaldkonnaga seotud küsimustele Suurbritannias, tuues juurde ka rahvusvahelise võrdluse vaatenurga. Hariduses tekkinud soolist lõhet ilmestas Dr. Read PISA uuringu tulemuste näitel, mille kohaselt ilmnevad pea kõigis riikides teatud oskustes suured soolised erinevused poiste ja tüdrukute tulemuste vahel. Lisaks soole mõjutavad Suurbritannias läbi viidud uuringute tulemustele toetudes poiste ja tüdrukute koolis hakkamasaamist ka perekonna sotsiaalmajanduslik staatus, etniline päritolu jmt tegurid.

Dr. Barbara Read tõi välja, et sageli põhjendatakse soolise lõhe tekkimist hariduses õpetajaskonna feminiseerumisega, poiste ja tüdrukute bioloogiliste erinevustega või ühiskonnas heakskiidetud naiselikkuse ja mehelikkuse mudelitega. Kuigi uuringud pole neid väiteid kinnitanud – sageli on need lausa ümbergi lükatud – on sellised seisukohad visad kaduma. Esineja sõnul on õpetajate soolise koosseisu muutmise või bioloogiliste ja sotsiaalselt konstrueeritud sooliste erinevuste rõhutamise asemel tõhusam strateegia sooliste erinevuste liigse rõhutamise vältimine. Uuringute tulemused kinnitavad, et koolides, kus soolisi erinevusi liialt ei rõhutata, on poistel paremad õppetulemused. Dr. Read rõhutas, et poiste ja tüdrukute toetamiseks on vajalik kogu kooli hõlmav terviklik lähenemine, mille hulka kuulub ka soostereotüüpide teadvustamine ja nende vastu võitlemine, liigsete sooliste erinevuste rõhutamise vältimine ning ühtviisi kõrgete ootuste seadmine nii poiste kui tüdrukute õppeedukusele.

Praxise üliõpilaste ja õpetajate soolise võrdõiguslikkus alaste kogemuste ja hoiakute uuringut tutvustades tõi Eve Mägi esile, et soolise tasakaalu teemale koolis pööratakse vähe tähelepanu ning ennekõike on fookus aineteadmiste ja õpiväljundite saavutamisel. Siinjuures ei ole tegemist õpetajate hooletu suhtumise vaid madala teadlikkusega. Kvalitatiivse uuringu tulemuste põhjal tegi ta järelduse, et õpetajad teavad nimetada küll mõningaid haridusliku ebavõrduse tagajärgi, nagu poiste väljalangevus põhikoolist või poiste madalamad õpitulemused teatud valdkondades, kuid samas ei osata oma käitumises soostereotüüpset lähenemist ära tunda ja õpetamisprotsessi stereotüüpidest vaba õpetamist lõimida. Eve Mägi toonitas õpetajate rolli olulisust noorte hoiakute ning tuleviku kujundamisel. Seega on tähtis suunata õpetajaid nägema kohti, kus nad õppetöös stereotüüpe taastoodavad ja anda oskusi sellest mustrist väljatulekuks. Ka õpetajad ise tunnevad selliste teadmiste ja oskuste vastu huvi.

Karin Jõers-Türni ettekandest üliõpilaste küsitluse esialgsete tulemuste kohta selgus, et paljud üliõpilased on kogenud koolielus ebavõrdset kohtlemist. Küsitlusele vastanute hinnangul eeldati koolis tüdrukutelt paremaid tulemusi ning neile pandi samade teadmiste eest paremaid hindeid kui poistele. Ka ühiskonnas tunnetavad üliõpilased soolist ebavõrdsust – meeste positsiooni Eesti ühiskonnas tajutakse paremana ning just meestudengid leidsid sagedamini, et nende haridus- kui karjäärivalikud on soostereotüüpide tõttu piiratud. Hoolimata ebavõrdsuse tajumisest evib tähelepanuväärne osa – ligi kolmandik – üliõpilastest soostereotüüpe kinnitavaid hoiakuid. Nii leitakse näiteks, et mees peaks olema pere peamine toitja ning poisse ja tüdrukuid peaks õpetama erinevalt. Seega on sarnaselt õpetajatele on ka üliõpilaste sooteadlikkus madal. Need hoiakud, mida kannab edasi meie üliõpilaskond, avaldavad mõju kõikidel elualadel ning taastoodavad soostereotüüpe toetavaid hoiakuid ja käitumist.

Ettekannetele järgnenud lauaaruteludes mõtiskleti selle üle, missugune on sooteadlikkuse tase meie koolis, kuivõrd seda koolis kasutatakse ja mida saavad erinevates rollides olevad inimesed soostereotüüpidest lähtuva lähenemise vähendamiseks teha. Lauaaruteludes kerkis peamise probleemina ja sihipärase tegevuse takistajana esile erinevate osapoolte (sh õpetajad, koolijuhid, ametnikud) madal teadlikkus. Nenditi, et mõtteviis „laisad ja andekad poisid ning usinad tüdrukud“ on meie koolides tavapärane ning poiste ja tüdrukute käitumise ja õppeedukuse erinevuste peamiseks põhjuseks peetakse sageli poiste ja tüdrukute bioloogilisi erinevusi. Arutlejad leidsid, et sellisest lähenemisest tulenevalt eeldatakse poistelt madalamat õppeedukust ning antakse ebasobiv käitumine või kehvad õpitulemused kergemini andeks, samas kui tüdrukutele seatud ootused on kõrgemad ning nende staatus on akadeemilise eduga tihedamalt seotud. Tõdeti, et hoolimata soolise ebavõrdsuse märkamisest koolis, ollakse siiski veendunud kõigi võrdses kohtlemises ning ebavõrdsust ei peeta probleemiks.

Arutleti ka selle üle, mida on võimalik olukorra leevendamiseks ette võtta. Leiti, et soostereotüüpse lähenemise vähendamiseks üldhariduskoolis on eelkõige oluline probleemi märkamine ja oskus seda oluliseks pidada. See aga eeldab erinevate tasandite – ministeeriumite, kohaliku omavalitsuse, kooli juhtkonna ja õpetajate, lapsevanemate ja õpilaste – koostööd ja vastastikust toetust.

Vaata skeemi suuremalt siin!

Ümarlaual osalejate hinnangul peaks õpetajate sooteadlikkuse tõstmine olema osa õpetajate põhikoolitusest ega tohiks toetuda üksnes täiendkoolituskursustele. Lisaks põhikoolitusele aitavad ka erinevad teemakohased üritused, töötoad, illustreeriv infomaterjal jms sooteadlikkust tõsta. Sooteadlik õpetamine koolis vajab ka toetavaid õppematerjale ning õpetajate oskust õppematerjali soolise võrdõiguslikkuse vaatenurgast kriitiliselt hinnata. Teemaga hästi kursis olev õpetaja saab toetada kolleege ja sooteadliku lähenemise juurutamist koolikultuuris, samuti kaasata õpilased arutellu soolise võrdõiguslikkuse teemadest.

Koolijuhi toetuseta on sooteadlikku lähenemist koolis keeruline rakendada, mistõttu on oluline ka kooli juhtkonnale pakkuda soostereotüüpsete praktikate vähendamiseks vajalikke teadmisi ja oskuseid. Koolijuhi eestvedamisel saab sooteadliku lähenemise põhimõtteid rakendada kooli õppekavas, milleks Riiklik õppekava annab soolise võrdõiguslikkuse põhimõtete väärtustamise kaudu suurepärase aluse. Lisaks koolile mõjutab tasakaalustatud lähenemise kasutamise edukust teisedki grupid. Kahtlemata on soostereotüüpse lähenemise vähendamisel oluline kooli ja kodu koostöö, samuti laiema avalikkuse, nt ajakirjanduse, toetus.

Toimunud ümarlaud tõi kokku üle kuuekümne huvilise ning andis neile võimaluse hariduse ja soo teemal arutleda, leida mõttekaaslasi ning otsida lahendusi probleemidele, mis on tekkinud seoses soostereotüüpse lähenemisega üldhariduskoolis. Soolise võrdõiguslikkuse edendamine on aeganõudev protsess; teadlikkuse tõstmine ning koostöö erinevate tasandite ja huvirühmade vahel on soostereotüüpide murdmiseks ainuvõimalik tee. Sooteadliku lähenemise levikule aitavad oluliselt kaasa süstemaatilised koolitused, eelkõige õpetajakoolituses, eesmärkide seadmine, pidev tugi ning nõustamine ning toetavate materjalide olemasolu.

Ümarlaud toimus Praxise projekti “Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine kõrg- ja üldharidusse” raames. Projekti rahastab Norra toetuste 2009-2014 Soolise võrdõiguslikkuse ning töö- ja pereelu ühitamise programm.

Kokkuvõtte koostasid: Karin Jõers-Türn, Eve Mägi, Helen Biin

Helen Biin, Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika anaüütik

Sel nädalal jõudis Eesti meediasse uudis Maailma Majandusfoorumi (WEF) uue üleilmse soolõhe aruande avaldamisest. Juba üheksandat korda korraldatud analüüsis vaadeldi soolõhe suuruse hindamiseks naiste ja meeste osakaalu ning juurdepääsu ressurssidele neljas kategoorias: osalemine ja võimalused majandustegevuses, haridus, tervis ja elujõud ning poliitiline võim.

Analüüsitud 142 riigi hulgas on Eesti oma soolise võrdsuse tasemelt 62. kohal. Esiviisiku on Islandi juhtimisel ootuspäraselt hõivanud Põhjamaad, meie lõunanaabrid Läti ja Leedu asuvad aga vastavalt 15. ja 44. kohal. Euroliidu riikides on soolõhed WEF hinnangul Eestist suuremad vaid Rumeenias, Slovakkias, Kreekas, Ungaris, Küprosel ja Tšehhis. Kõige suurem sooline lõhe on analüüsitud riikidest aga Jeemenis (vt ka väljavõte edetabelist).

Analüüs võimaldab riike vaadelda ja võrrelda ka ülal nimetatud nelja alavaldkonna lõikes. Siin võib võrreldes üldskooriga Eesti tulemuste üle mõnes valdkonnas pisut enam rõõmustada, teiste puhul on aga pilt veelgi trööstitum. Näiteks poliitilise võimu alavaldkonnas saavutasime riikide võrdluses Vietnami järel ning Valgevene ees 88. koha. Hinnangu andmisel võetakse arvesse naiste osakaalu parlamendisaadikute ja ministrite hulgas ning nende aastate osa viimasest poolsajandist, mil riiki on juhtinud naine. Kuigi ka Riigikogu liikmete ja ministrite hulgas on meil võrdlemisi vähe naisi, aitaks Eestit poliitilise võimu alavaldkonnas ja üldises riikide järjestuses kõrgemale tõusta just naissoost riigijuht. Majandustegevuses osalemise ja võimaluste jagunemise alavaldkonnas asetub Eesti 56. kohale Nigeeria ja Prantsusmaa vahele, jäädes kaugele maha teistest Balti riikidest. Tervise ja elujõu ning hariduse alavaldkondades oleme esmapilgul edukamad – tervisevaldkonnas asume 37. kohal, hariduses jagame aga 25 riigiga esikohta. Siiski tasub rõõmuhõiskeid vaos hoida ja vaadelda, mida saavutatud kõrged kohad tegelikult tähendavad.

Analüüs ei arvesta meeste halvemat olukorda

WEF soolõhe aruanne on üheks paljudest katsetest riike ressursside võrdse jagunemise alusel järjestada[1]. On selge, et paljusid eri kultuure ning erineva majandusliku, sotsiaalse, ajaloolise ja poliitilise taustaga riike võrdlevad indeksid ning edetabelid peavad olema väga suure üldistustasemega, mistõttu tuleb teha kompromisse indeksi kirjeldusvõimes. Piiratud on nii valdkonnad ja täpsemad näitajad, mida on võimalik indeksi arvutamisel arvesse võtta, kui ka see, milliseid tulemusi indeksi arvutamisel kõrgemalt hinnatakse.

Ka WEF soolõhe analüüsi metodoloogia seab tulemuste tõlgendamisele teatud piirangud. Suurimaks Eesti tulemust mõjutavaks metodoloogiliseks piiranguks on asjaolu, et vaatluse all on vaid see, kas naiste olukord on meestega võrreldes kehvem või mitte. Lihtsustatult võimaldab indeks vaadelda seda, kas analüüsitavas valdkonnas on mehed naistega võrreldes paremas olukorras või on saavutatud naiste ja meeste võrdsus. Kuid riikidele antud skoorid ei näita olukorda, kus võrdsete võimaluste pendel on löödud teise äärmusesse ning naised on mingis valdkonnas meestest paremini esindatud või rohkem saavutanud – selline juhtum läheb kirja võrdsete võimaluste olukorrana (vt ka Hindamine).

Selles detailis ehk meeste kahjuks pöördunud ebavõrdsuse mittearvestamises peitubki Eesti kõrgete kohtade saladus nii tervise kui hariduse alavaldkonnas. Tervise ja elujõu alavaldkond arvestab kahte näitajat – sündinud poiste ja tüdrukute osakaalu ning tervena elatud aastaid. Meie naised elavad tervena veidi enam kui neli aastat meestest kauem, kuid seda asjaolu indeks ebavõrdsusena ei käsitle. Veelgi teravam on pilt hariduse alavaldkonnas. Seal vaadeldakse naiste ja meeste osakaalu kirjaoskajate seas ning põhi-, kesk- ja kõrghariduse omandanute hulgas. Lugema ja kirjutama õpime me siin kõik olenemata soost ning ka põhiharidus on poistele ja tüdrukutele võrdselt kohustuslik. Kuid kesk- ja kõrghariduse omandajate seas on sooline lõhe juba märgatav – poiste osakaal gümnaasiumiõpilaste hulgas langeb põhikooliga võrreldes järsult, samuti on naisi oluliselt rohkem üliõpilaste seas, mistõttu kesk- või kõrgharidusega elanikkonna hulgas on mehed vähemuses.

Seega ei tähenda Eesti kõrge skoor hariduse valdkonnas seda, justkui oleks meil selles elu osas naiste ja meeste võrsete võimalustega kõik korras, vaid väljendab pelgalt naistele seatud takistuste puudumist. Ebavõrdsuse suund on meil vastupidine – meeste madalam haridustase, poiste kehvemad tulemused ja nende suurem osakaal koolist väljalangenute hulgas on vaid mõned haridusvaldkonna ebavõrdsusega seotud probleemid Eestis. Kui WEF analüüs võtaks arvesse ka soolõhesid, mille suund on meeste kahjuks, langeks Eesti skoor nii majanduselu kui tervise, kuid eriti tugevalt just hariduse alavaldkonnas.

Praxis on loomas temaatilist ainekursust

Haridusvaldkonna ebavõrdsuse vähendamisele on suunatud Praxises hetkel käimasolev projekt „Soolise võrdõiguslikkuse lõimimine kõrg- ja üldharidusse“[2]. Töötame selle nimel, et pakkuda Eesti ülikoolide tudengitele enam teadmisi võrdsetest võimalustest ja oskusi soo lõimimiseks oma erialatöös. Erilise tähelepanu all on praegused ja tulevased õpetajad, kellele pakutavatel ülikooli- ja täiendkoolituskursustel aitame analüüsida ja mõista viise, kuidas poisse ja tüdrukuid, nende õppimist ja valikuid, koolis paremini toetada. Projekti eesmärk on soostereotüüpide ning nende edasikandumise tsükli murdmine. Selleks, et meie poisid ei langeks koolist välja, naised ja mehed ei oleks koondunud erinevatele elualadele, meeste eluiga ja tervena elatud aastad ei jääks naiste näitajatest kaugele maha ning eelkõige selleks, et Eesti väike inimressurss oleks parimal viisil rakendatud, on vaja muuta ühiskonnas levivaid hoiakuid ning arvamusi selle kohta, mis on meestele ja naistele sobilik.

[1] Vt nt ka EIGE Gender Equality Index

[2] Projekti rahastatakse Norra toetuste 2009-2014 soolise võrdõiguslikkuse ning töö- ja pereelu ühitamise programmist.

Marre Karu, Praxise analüütik

Keset palavat suve on meil taas põhjust rääkida ühest Praxise lemmikteemast – vanemapuhkustest. Rahvusvaheline teadlastevõrgustik Leave Policy and Research on avaldanud järjekordse 35 riigi ülevaate, mis pakub kõige värskemat infot vanemapuhkustest Euroopa riikides, kuid ka näiteks Austraalias, Kanadas, Uus-Meremaal, Jaapanis, Iisraelis ja Lõuna-Aafrikas. Lugeda saab nii 35 riigi võrdlevat analüüsi, iga riigi üksikasjalikku aruannet kui ka alla laadida kogu ülevaate.

Võrreldes teiste riikidega hakkab Eesti vanemapuhkuste süsteem jätkuvalt silma pika puhkuse ja helde vanemahüvitisega, kuid vähese paindlikkusega. Ka ei ole Eesti süsteemis ühtegi mehhanismi, mis julgustaks isasid lapsehoolduspuhkusele jääma. Kuigi poliitretoorikas räägitakse vastuseks vanemapuhkuste kriitikale ka isadele loodud soodsatest võimalustest, on tõsiasi, et ligi 95% Eesti peredest on lapse hooldamine esimestel eluaastatel ema kohustus. Lühike isapuhkus ema rasedus- ja sünnituspuhkuse ajal pigem rõhutab isade abistavat ja teisejärgulist rolli.

Maailmas on järjest rohkem riike, kus on mõistetud, et isade osalemine laste kasvatamisel ja seega ka vanemapuhkusele jäämine on kasulik nii lastele, isadele kui ka emadele, mistõttu on välja mõeldud erinevaid viise, kuidas julgustada ja soodustada seda, et isad rohkem vanemapuhkust kasutaksid. On mõistetud, et vaatamata võrdsele õigusele vabalt valida, on ühiskonnas levinud stereotüübid ja soorollid jätkuvalt sedavõrd piiravad, et väikeste laste isadel on ilma poliitikameetmete toetuseta keeruline lapsehoolduspuhkust võtta. Seega on otsustatud paljudes riikides osa puhkusest spetsiaalselt isadele määrata. See on nö isakuu ehk vanemapuhkuse osa, mida saab kasutada ainult isa.

Meil ollakse harjutud mõtlema, et tegu on ainult rikaste põhjamaade nagu Islandi, Norra ja Rootsi poliitika ja veidrusega, kuid tegelikult tähtsustavad isade lapse eest hoolitsemise rolli juba ka paljud teised riigid. Aruandest leiab tervelt 16 riiki, kus on ära määratud, kui suur osa puhkusest on mõeldud isale, kui suur emale, et kindlustada seda, et mõlemad vanemad saaksid kindlasti oma puhkuseosa kasutatud. Belgias näiteks on vanemapuhkus kaheksa kuud – neli kuud puhkust isale, neli kuud emale. Puhkuse võib Belgias välja võtta ka osalise ajaga kahekümne kuu jooksul ja see võimalus on väga populaarne, eriti meeste hulgas. Sarnast võimalust pakub ka näiteks Sloveenia, mis hakkab silma eriti suure valikuvõimaluste rohkuse ja paindlikkusega. Võimalust kombineerida osalise ajaga tööd ja vanemapuhkust pakuvad ka näiteks Horvaatia, Taani, Soome, Prantsusmaa, Ungari, Portugal. Horvaatias on võimalik nelja emale ja nelja isale mõeldud vanemapuhkuse kuud välja võtta samuti osalise ajaga ja mõlemad vanemad üheaegselt, näiteks mõlemad osalise ajaga ja tööd kombineerides. Horvaatias saab kasutada vanemapuhkuse päevi lausa kuni lapse kaheksa–aastaseks saamiseni. Aruanne näitab, et neid variante, kuidas soovijatele pakkuda erinevaid võimalusi tööd ja pereelu kombineerida, on päris hulgaliselt.

Terve rida riike motiveerib isasid vanemapuhkusele jääma sellega, et pakub peredele, kus isa puhkust kasutab, kas rahalist boonust kõrgema hüvitise näol või annab neile peredele lisa puhkuseaega. Need riigid pole sugugi põhjamaad vaid hoopis Portugal, Jaapan, Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa, Horvaatia ja Austria. Saksamaal näiteks saab perekond, kus isa võtab vähemalt kaks kuud vanemapuhkusest, kaks kuud pikema tasustatud lapsehoolduspuhkuse kui pere, kus isa väikelapse hooldamisse ei panusta. Sarnane süsteem on ka Jaapanis. Seega on tegu tõesti juba ülemaailmse arengu ja eesmärgiga, mitte sotsiaaldemokraatlike riikide veidrustega. Sage vastuargument, et isad ei suuda imetada, ei ole neis kõrgelt arenenud riikides kõlama jäänud (vt selleteemalist blogisissekannet) ja lapsed saavad vaatamata isade puhkuseõigusele imetatud.

Oleme pikalt olnud uhked oma vanemahüvitise üle – üks Euroopa pikimaid ja heldemaid. See teeb tõesti väikelapse vanemate elu palju lihtsamaks. Samas loodeti vanemahüvitisest imevitsa, mille abil hakkavad lapsed jälle sündima ja Eesti rahvas taas kasvama, kuid seda ei ole juhtunud. Praxise analüüs näitas, et vanemahüvitis võis aidata kaasa sellele, et haritud naised sünnitasid oma teise ja kolmanda lapse. Mõningane positiivne mõju teiste ja kolmandate laste sünnile oli vanemahüvitisel ka majanduskriisi kõrghetkel, kui vanemahüvitis võis järgmise lapse sünnil osutuda soodsamaks kui kriisi ajal langenud töötasu. Esimeste laste sündide arv on aga majanduskriisi hetkest alates langenud. Tõsi – parimas sünnituseas naiste hulk on alates 2004. aastast samuti langenud, kuid vaid ligikaudu 6% võrra. Esmasündinute hulk on samal perioodil langenud aga 18%. Talupojamõistus ütleb, et kui pole esimesi sünde, ei tule ka teisi ja kolmandaid.

Küsimus on, kas on võimalik midagi süsteemis parandada, et vastata rohkem lapsevanemate vajadustele ja sedasi soodustada ka sündimust. Puhkuse pikkuse ja vanemahüvitise helduse suurendamine veelgi pole ilmselt vastuseks. Seega võiks mõelda, kuidas oleks võimalik muuta süsteemi ühelt poolt paindlikumaks, et võimalikult palju peresid saaksid kasutada just neile ideaalset puhkusevarianti. Ent teisalt oleks tarvis soodustada seda, et laste eest hoolitsemine oleks meeste ja naiste vahel võrdsemalt oleks jaotunud. See, et lapse sündimine tähendab naisele pikka tööelust kõrvale jäämist võib pere lapsesaamise plaane edasi lükata. Pikk paus tööelus ja tõsiasi, et laste eest hoolitsemise põhikoormus on enamasti naiste kanda, on üheks põhjuseks, miks Eesti tööturul valitseb sooline ebavõrdsus – miks naistel on raskem karjääriredelil ronida ning miks naiste palgad on madalamad.

Keegi ei kahtle, et on igati hea, et lastele ja  nende emadele (5–6% vanemapuhkust kasutanud julgeid isasid ei muuda üldpilti) on antud võimalus olla laste esimestel eluaastatel koos. Küll võib kahelda, et enamik mehi tahavad ööd ja päevad tööpostil istuda, tunda survet olla edukas ja rikas ja lõpuks varakult südame-veresoonkonna haigustesse surra. Et mehed  ei tahagi hoolitseda oma laste eest, saada nendega lähedaseks, õppida üksteist tundma.

Seega suure ringi küsimus – kes võtab vastu valimisi enda lubadusteportfelli lubaduse muuta vanemahüvitise süsteem peresõbralikumaks? Rohkem mõtteid sellel teemal, kuidas vanemapuhkuste süsteemi Eestis arendada, leiab ka Praxise hiljuti ilmunud vanemapuhkuste süsteemi analüüsist.

Märkus: postituse algul viidatud veebileht www.leavenetwork.org on lapsepuhkuste huvilistele asendamatu allikas. Lisaks sellele, et igal aastal täiendatakse ja uuendatakse 35 riigi info, leiab sealt ka varasemad aastaraamatud, aastaseminaride ettekanded ja uudiste rubriigist ka teateid poliitikamuudatustest ja teadusartiklitele, mis lapsepuhkuse vallas avaldatud. Seega tasub huvilistel sellise veebilehekülje olemasolu meelde jätta ja aeg-ajalt sellele pilk peale visata.

*Illustratsiooniks kuulus Rootsi lapsepuhkuse kampaania plakat.

Hiljutine Postimehe artikkel teatas OECD poolt avaldatud publikatsiooni põhjal, et Eesti mehed on kodutööde tegemises arenenud riikide seas esirinnas. Kuigi see on kõigile soolisest võrdõiguslikkusest hoolivatele inimestele positiivne uudis, oli selline areng üllatav – millal see juhtus? Siiani on teada olnud, et koduseid töid teevad Eestis jätkuvalt suures osas ikka naised. Seda illustreerib hästi ka see, millise pealkirja on saanud OECD publikatsiooni aluseks olnud ajakasutuse uuringu tulemusi tutvustav Statsitikaameti raamat: „Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?“

Vastab tõele, et ajakasutusuuringu kohaselt teeb keskmiselt 15-64-aastane Eesti mees nädalas 105 minutit kodutöid, mis on rohkem kui enamikes teistes riikides. Vaid Rootsi, Taani ja Austraalia mehed veedavad kodutöid tehes rohkem aega. Kas see tähendab aga, et Eesti naised saavad jalad lauale lüüa ja telekat vaadata? Ei, sugugi mitte. Sama uuring näitab, et Eesti naised teevad nädalas 190 minutit koduseid töid. See tähendab, et iga tunni kohta, mis naine koduseid töid teeb, veedab mees kodus toimetades 33 minutit ehk peaaegu poole vähem.

Kui võtta arvesse seda, kui palju üldse kodutöid Eesti ja teiste riikide kodudes tehakse, siis näeme, et hoopis võrdsem kodutööde jaotus on Rootsis, Taanis ja Soomes ehk Põhjamaades. Rootsis teevad näiteks iga naise tehtud kodutöötunni kohta mehed 50 minutit koduseid töid, Taanis 44 minutit ja Soomes 40 minutit. See ei ole üllatav, kuna neis riikides on juba ammu seatud eesmärgiks meeste ja naiste jaoks elu – nii tööl kui kodudes – muuta võrdsemaks.

Eestis on teema oluline ka seetõttu, et suur osa naisi käib ju lisaks kodustele toimetustele ka täiskohaga tööl – täpselt samamoodi kui mehedki. Seega jääb naistele koduste tööde ja tasustatud töö kõrvalt vähem aega.

Töötavatel naistel kulub majapidamise, perekonna ja tasulise töö/õppimise peale kokku üle 9 tunni päevas (nädalas kokku 551 minutit). Meestel aga üle 8 tunni päevas (nädalas kokku 500 minutit). Töötud ja mitte-aktiivsed mehed ja naised teevad rohkem koduseid töid.

Kõige suurem koormus on 25-44 aasta vanustel naistel. Neil kulub majapidamisele ja perekonnale kokku tervelt 284 minutit nädalas, samas kui samas vanuses meestel 150.

Lisaks on huvitav vaadata, milliseid kodutöid tööl käivad mehed ja naised teevad (päevas). Naistel kulub lõviosa ajast söögitegemisele. Üle tunni aja.

Keskmine kodutöödele kulunud arv minutites, nädala kohta (mehed ja naised vanuses 15-64)

Allikas: OECD

Veel põhjalikuma ülevaate ajakasutuse kohta saab Statistikaameti analüüsist ja kodulehelt. Naistepäeva puhul avaldas Statistikaamet ka ülevaate keskmise naise päevast.

Kommentaari koostanud Praxise töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik Marre Karu