29. mail 2013 toimus Praxise mõttehommikul “Riigivalitsemine kui ühiskonna arengu sidusaine” ühisarutelu, et hinnata plaanis olevaid tegevussuundi riigivalitsemise uuendamiseks.

Praegu plaanitakse riigivalitsemise uuendusi mitmel rindel. Mõttehommiku üks peamisi eesmärke oli tuua kokku eri riigivalitsemise teemadega seotud osapooled (poliitikud, ametnikud, era- ja kolmanda sektori esindajad), et ühtlustada arusaama tulevaste algatuste osas.

Riigivalitsemise kvaliteet mõjutab kõiki eluvaldkondi ja poliitikate kvaliteeti. Hiljuti avaldatud Eesti Inimarengu Aruande 2012/2013 üks järeldusest oli, et Eesti on arenenum valdkondades, kus riigil on teadlik poliitika. Tulemused on kehvemad elualadel kus riik visiooni ei oma ja tegev ei ole. Riigivalitsemist võib seega vaadata kui sidusainet, mis toetab ühiskonna kui terviku arengut. Kui kasutada majandustermineid, siis heatasemeline valitsemine peab tagama nii avalike teenuste hetkelise toimimise kui ka riigi võimekuse hoida järjest kitsenevates oludes teenuste taset.

Riigivalitsemise ühendavat rolli riigi konkurentsivõime tugevdamisel[1] käsitles oma mõttehommiku ettekandes ka Praxise juhatuse esimees Annika Uudelepp. Eesti valitsemiskorralduse nõrkusteks  on:

• killustumine;
• avalike teenuste ebaühtlane kvaliteet ja kättesaadavus;
• madal poliitika kujundamise ja strateegilise planeerimise võimekus;
• riigi personalipoliitika lünklikkus[2].

Probleemid süvenevad kui valitsusel ei jätku tahet nendega tegelemiseks. Tänapäeva keeruliste ühiskondlike väljakutsetega toimetulekuks peavad valitsusasutused tegema koostööd poliitikavaldkondade põhiselt, mitte valitsemisalade piirjoonte järgi. Riigivalitsemine on üks neist poliitikavaldkondadest, kus asutustevaheline (või -ülene) koostöö peab olema senisest tugevam. Kui „tuunida“ protsesse paremaks vaid ühes asutuses, muutub ühistegevus veelgi keerulisemaks ja jätkub olukord, kus häid algatusi on piisavalt, kuid puudub jagatud visioon riigi arendamisest ning mõistlikud ettevõtmised kipuvad mingil hetkel nö hanguma.

Sama mõtte tõi mõttehommiku sissejuhatuses välja ka ürituse moderaator Taavi Veskimägi, praegune Elering AS-i juhatuse esimees ja endine rahandusminister. Taavi, kes on 90ndate keskel ka ametnikuna tegelenud riigihalduse arendamisega, ütles, et riigivalitsemise alal on palju probleeme ja retoorikat, mis ehk liigagi meenutavad kümne aasta tagust olukorda. Vaatamata mõnele olulisele reformile (nt värske avaliku teenistuse seadus ehk ATS), on samade küsimustega tegelemine üheks märgiks, et Eestis on teatav erinevus selle vahel kuidas asjad mõnikord (rahvusvahelises võrdluses) välja paistavad ja kuidas nad tegelikkuses on. Riigivalitsemises leidub teemasid (nt halduskorraldus, haldusterritoriaalne reform, jne), kus probleemid on pikalt vinduma jäänud ja kus otsuseid pole tehtud.

Juba käivitatud ja plaanisolevaid töösuundi riigivalitsemise arendamisel tutvustasid mõttehommikul justiitsminister Hanno Pevkur, Riigikantselei strateegiadirektor Oliver Väärtnõu, Eesti Koostöökogu esindaja Külli Nõmm ja Rahandusministeeriumi halduspoliitika asekantsler Agris Peedu. Eesti Koostöökogu on käivitanud riigipidamise reformi kava kokkupaneku ja Justiitsministeerium on valitsusele esitanud ettepaneku riigi valitsemis- ja halduskorralduse regulatsiooni korrastamiseks. Rahandusministeeriumi eestvedamisel mõeldakse, kuidas EL tõukefondide toel arendada riigivalitsemist järgmise seitsme aasta jooksul ja kuidas suunata riigi kui tööandja personalipoliitikat. Riigikantselei koordineerib 2011. a valminud OECD riigivalitsemise raporti soovituste elluviimist ja vastava tegevuskava uuendamist. Regionaalminister on algatanud arutelu omavalitsuskorralduse muutmisest.

Mõttehommikul arutati töörühmades riigivalitsemise põletavamaid küsimusi ja võimalikke riigivalitsemise edendamise samme. Laudkonnad hindasid 12 väljapakutud sammu olulisust ja vajalikku pingutust nende sammude astumiseks (väljendugu pingutus rahas, inimeste arendamises või poliitilise otsuseni jõudmises). Järgneval joonisel on visualiseeritud arutelude tulemused.

Arutelude tulemusena tulid kõige olulisematena ja samas suurt pingutust nõudvatena välja järgmised sammud (joonisel ja tabelis punasega):

• valitsemiskorralduse tänapäevastamine, sh asutustevahelise koostöö ja koordinatsiooni parandamine;
• kohaliku omavalitsuse tasandi võimekuse tõstmine, sh ülesannete, nende finantseerimise ja korraldamise ülevaatamine;
• mitmetasandilise valitsemise arendamine, sh keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste (KOV) vahelise koostöö ja tasakaalu edendamine tasandite ülesannetes ning vastutuse jaotuses, KOV tasandi võimekuse tõstmine;
• avalike teenuste kättesaadavuse parandamine üle riigi;
• poliitikakujundamise kvaliteedi tõstmine, sh teadmistepõhine otsustamine ja oskuslik kaasamise korraldamine.

Edasi arutles iga laudkond ühe võtmeprobleemi lahendamise takistusi ja tegi ühtlasi ettepanekuid tõkete ületamiseks. Esiletõstmist väärivad järgmised mõtted.

1)      Kuigi paljud väljapakutud sammudest on olulised, tõusis teiste seast siiski esile vajadus vähendada killustatust ja tõhustada koordineeritust ning koostööd, sest need on sageli muude probleemide lahendamise eelduseks. See on tihedalt seotud tervikliku ja eesmärgistatud riigivalitsemise arendamisega, mis senini on puudunud. Arutelus käidi välja järgmised ettepanekud:

•  Töötada välja terviklik riigivalitsemise poliitika. Eri arusaamade ja koordineerimatuse tõttu on praegu keeruline keskenduda olulisematele küsimustele. Näiteks strateegilise planeerimise süsteemi järgmisele tasemele viimiseks on mitmeid algatusi olnud, kuid otsusteni ning tulemusteni pole siiani jõutud. Käivitatud ja plaanitud paljudele algatustele on tarvis seada eesmärgid, et mitmesugused sammud oleks kooskõlas ning viiks reaalselt tulemusteni.
• Erakondade programmid võiks riigivalitsemist käsitleda praegusest olulisemalt sisukamalt ja ambitsioonikamalt. Enamasti puudub praegu erakondadel selge ja sisukas arusaam riigivalitsemise arendamisest. Vajalik on nii mõtestatud arutelu erakondade sees kui ja ühiskonnas laiemalt riigivalitsemise teemadel.
• Vajalik on seada sisse toimiv koordinatsioon ja vastutus riigivalitsemise arendamisel, et oleks keegi, kes riigivalitsemise edendamisega tegelevad asutused koostööle suunaks ja tegevustel n-ö silma peal hoiaks. Vastutuse võtmine ei tähenda eraldi riigivalitsemisega tegeleva asutuse loomist, võimalik on kasutada ka teisi koordinatsiooniviise alates koordineerivast ministrist või valitsuskomisjonist kuni vastutavate asutuste koostöövõrgustikuni.
• Senisest enam võiks kasutada rakkerühmasid, mis kutsutakse kokku konkreetse ülesande lahendamiseks, mis hõlmab erinevaid valitsemisalasid. Oluline on, et selliste rakkerühmade tööl oleks roll tegelikes otsustes, mitte see ei piirduks mõttevahetusega.

2)      Tsentraliseerituse-detsentraliseerituse vahel tasakaalu leidmine on küsimus, mis väärib täiesti eraldi diskussiooni[3]. Koordineerimise tugevuse ja/või viiside teema on päevakorral nii seoses riigieelarve baasseaduse uuendamise kui ka riigi personalipoliitika ühtlustamisega (valmimas on riigi kui tööandja personalipoliitika roheline raamat).

• Avaliku halduse tsentraliseerimine puudutab ka mitmetasandilist valitsemist. Mitmetasandiline valitsemine on kontseptsioon, mis tegeleb keskvalitsuse ja KOV tasandite vahelise koostöö ja tasakaalu küsimustega. Samas ei tohi unustada, et riigi ja KOV ülesannete optimaalne jaotus ja mõistlik rahastamine on siiski vaid vahendid – eesmärk on avalike teenuste jätkusuutlik osutamine. Tuleb tagada teenuste kättesaadavus, mis on ehk suuremgi probleem kui nende kvaliteet – õigusaktid lubavad justkui rohkem kui nt paljudki KOVid suudavad pakkuda.
• Tarvilik on avalike teenuste optimaalsete standardite (miinimumtaseme või nõuete) ja mahtude kokkuleppimine pidades silmas kodanike vajadusi ja koormust maksumaksjale. Tuleb leida vastus küsimusele „mis on see lubadus, mida riik saab kodanikule anda?“
• Riigivalitsemises tuleks rohkem tunnustada ettevõtlikkust ja muutuste eestvedajaid. Eesti on olnud üsna edukas tugiprotsesside standardiseerimises, kuid teisalt ei tohi tegevuste ühtlustamisega liiale minna, et protsessikesksus (sageli ka sellega kaasnev bürokraatia) ei lämmataks probleemikeskset lähenemist.

3)      Analüüsivõimekuse tõstmine ja poliitikakujundamise kvaliteedi parandamine on veel üks läbiv arenguvajadus. Hiljuti valitsuses heaks kiidetud kaasamise hea tava ja mõjude hindamise metoodika on teadmistepõhise otsustamise arendamisel ja oskusliku kaasamise korraldamisel heaks lähtekohaks. Arutelude tulemusena märgiti järgmist:

• Sageli tullakse oluliste seisukohtadega tullakse välja poliitikate väljatöötamise viimastes etappides, kuigi võimalused kaasalöömiseks on loodud varem. Kriitika tegemisel peaks olema konstruktiivsem ja ettepanekud tuleks esitada arutelude faasis, mitte siis kui eelnõud valmimas on.
• Kui avaliku teenistuse sees teadmisi ja oskusi napib, tuleb panustada koolitamisele (pikema mõjuga tegevus) või teadmiste sisseostmisele (lubab kiiremini reageerida). Uuringute ja analüüside tellimise kõrval on oluline professionaalide avalikus teenistuses hoidmine ja nende värbamine.
• Uus ATS nõuab avalike konkursside tegemist kõikidele vabadele ametikohtadele, kuid tipptegijad pole konkurssidel osalemisest huvitatud. Värske ATSi mõju hindamiseks on varavõitu, kuid avaliku teenistuse paindlikkuse suurendamise küsimus võiks olla eraldi teemaks riigi kui tööandja personalipoliitikas. Tasub mõelda kuidas (teatud ametikohtade puhul) oleks võimalik oma ala tippe edaspidi lihtsamalt värvata.
• Poliitikakujundamise taseme parandamine ei saa toimuda strateegilise planeerimise ja finantsjuhtimise arendustest lahus. Koos riigieelarve baasseaduse uue versiooniga on uuendamisel strateegilise planeerimise määrus. Regulatsiooni ümbertegemise üheks sihiks on muuta planeerimine poliitikavaldkondade põhiseks ning siduda eesmärgid ja tulemused tugevamalt ressurssidega[4].

Kokkuvõtteks, kui eelmisel kümnendil toimus avaliku halduse arendamine pigem organisatsioonide põhiselt, siis hetkel on päevakorral rohkelt asutusteüleseid teemasid. Valitsusse on jõudnud või jõudmas mitmed väga olulised algatused nagu uus riigieelarve baasseadus, valitsemis- ja halduskorralduse muudatused, riigi kui tööandja personalipoliitika roheline raamat, avalike teenuste korraldamise roheline raamat ja Eesti infoühiskonna arenguava 2020. Samas on kokku leppimata riigivalitsemise arendamise peamised eesmärgid ja tegemata strateegilised valikud arvestades ressursside (nii inimesed kui raha) nappust kui ka liigset killustumist.

Mõttekodade ja valitsusväliste asjatundjate poolt jälgitakse ka edaspidi huviga, millised saavad olema valitsuse prioriteedid ja milliste tegelike lahendustega hoitakse riigivalitsemist tugeva ja toimivana.

Kokkuvõtte koostas Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi juht Rauno Vinni.

Teksti autor on Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna ekspert Hille Hinsberg. Artikkel on ilmunud Ärilehes 12. juunil 2013.

Riigieelarve on üks valitsuse olulisemaid tööriistu. See on riigi sissetulekute, väljaminekute ja tehingute plaan, mille alusel kasutatakse avalikku raha. Igal inimesel võiks olla pilt sellest, kui suur on meie riigi iga-aastane eelarve ehk milline on rahaline seis nii tulude kui kulude poole peal.

Seda, et Eesti eelarve on üsna hästi tasakaalus ning riigi võlg väike,  kuuleme nii majandusekspertide kui ka poliitikute suust.  Kuid milliseid kulusid saame endale lubada, nii et tasakaal säiliks aga  ükski oluline asi tegemata ei jääks?  Milliseid on need tulud, mis kogunevad maksumaksja kaukast  ja riigi majandustehingutest, lisaks veel välisfondidest? Kas eelarve piires suudab valitsus täita seatud eesmärgid ehk mida me selle raha eest saame?

Portaalis www.meieraha.eu on lihtne visuaalne ülevaade, mis näitab kolme viimase aasta riigieelarveid ning 2013. aastal kogu valitsussektori tulusid ja kulusid.

Kui tavaliselt on kulud esitatud valitsusasutuste ja nende haldusalade lõikes, siis meieraha.eu  loob eelarvest pildi valdkondade kaupa  – nendeks on tervishoid, sotsiaalne kaitse, haridus jne. Sellise jaotuse aluseks on ÜROs loodud kategooriad riigivalitsemise ülesannete kirjeldamiseks.

• Riigi raha saab lugeda mitmel moel

Meieraha.eu näitab  riigi raha kahel viisil. Esiteks nii, nagu see on esitatud riigieelarve seaduses, mida  ministeeriumid igal aastal rahandusministeeriumiga läbi räägivad ning parlament seejärel kinnitab.

Riigieelarve esitatakse   spetsiifilises liigituses (asutuste kaupa ning kulude majandusliku sisu järgi, näiteks investeeringud personalikulu jne), mis  ei võimalda saada selget pilti seostest tulude ja kulude vahel. Seejuures võivad ministeeriumid oma valdkonnas tõsta kulusid ümber nii valitsemisala asutuste vahel kui ka majandusliku sisu järgi.

Teisel viisil esitatud eelarve annab pildi  kogu valitsussektori tuludest ja kuludest tervikuna. Nii saab hinnata, kui palju raha kulutab riik tervikuna teenuste osutamiseks erinevates valdkondades ning võrrelda seda ka teiste riikidega.  Muuhulgas on siin esitatud tulude poolel Eestile laekuv välisabi ning kulude poolel välisabi kasutamine. Samuti on kajastatud rahvusvaheliste organisatsioonide liikmemaksude ning EL institutsioonidele (s.h ESM-le) ülekantavad summad.

Valitsussektorisse kuuluvad ka kohalikud omavalitsused, sotsiaalkindlustusfondid (Eesti Haigekassa ja Eesti Töötukassa) ning mitmed muud avalik-õiguslikud institutsioonid, näiteks ülikoolid ja haiglad, samuti mõned  avaliku sektori mõju all olevad äriühingud, sihtasutused ja mittetulundusühingud.

• Miks on riigieelarve 2013 oluliselt suurem kui riigieelarve 2012?

Eelarve kujundamisel on võimalik kasutada erinevaid metoodikaid  –  valides ühe või teise viisi, saab tulemuseks täiesti erineva eelarve jaotuse.  Riigieelarve 2012 ja riigieelarve 2013  näitavad kujukalt, millised on numbrilised erisused, kui arvestuse alused on erinevad.

2013. aastast riigieelarves hakati kajastama kõiki maksutulusid, ka neid, mida riigieelarve raames ei kasutada. Riigieelarvesse lisandusid nii tulude kui ka kulude poolele nn edasiantavad maksud, milleks on tulumaksu kohalike omavalitsuste osa, töötuskindlustusmakse, kogumispensionimaksed ning maamaks. Nii kasvas eelarve maht umbes 1 miljardi euro võrra. See ei tähenda, et tegelikke tulusid oleks  rohkem.

• Milliseid otsuseid riigieelarve suhtes tehakse?

Igal aastal on ligi kolmveerand  kulude kogumahust  juba ära plaanitud. Need on fikseeritud kulud või seadusest tulenevad kohustused – millised kulud peab riik katma teenuste osutamiseks oma kodanikele või siis rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks.

Seega on poliitilised otsused võimalikud vaid väiksema osa suhtes kogu eelarvest. Poliitilised otsused on näiteks maksude tõstmine või langetamine, ühe tegevusvaldkonna kulude lisamine või vähendamine, samuti eelarve puudu- või ülejäägi suuruse planeerimine.

Neid otsuseid valmistatakse   ette eelarve tegemise käigus. Just praegu, kevadel ja suvel, tehakse ministeeriumides esialgseid plaane ning püütakse oma vajadusi mahutada ettenähtud piiride sisse. Muidugi ei pruugi   iga ministeeriumi nägemus täpselt sellisena realiseeruda.   Suve lõpus algavad läbirääkimised, kus igaüks püüab tõestada just oma valdkonna vajadusi. Kuidas  ja milliste argumentide põhjal tehakse kokkulepped ja sünnivad lõplikud otsused – seda avalikkus teada ei saa. Lõpptulemust saab näha alles siis, kui valitsus  uue aasta eelarve Riigikogule esitab.

Muidugi ei tehta olulisi suunamuutusi igal aastal. Valitsusel on ees  nelja-aastased kavad –  tegevusprogramm 2011 – 2015 ning  eelarve strateegia 2014-2017.  Nendes on seatud suuremad eesmärgid , mille realiseerumiseks ongi vaja riigi raha kasutada. Samas pole kuigi kerge aru saada, milliste kuludega need eesmärgid saavutatakse.

Mõned seosed valitsuse prioriteetide ja eelarvestrateegia  vahel on loogilised – näiteks kui eesmärgiks on eelarve ülejääk, siis selleks on  ette nähtud kindlad meetmed. Osad  seosed  ei tundu  aga kuigi reaalsed. Näiteks  jääb tavalisele lehelugejale mõistmatuks, kuidas  peaks eelarvega positiivse iibe prioriteedi saavutamisele kaasa aitama?  Või  milliste võtetega mõjutab riik ettevõtluses tootlikkuse kasvu,  kui suurimad tõusud kulutuste hulgas on ette nähtud  hoopis pensionidele, ravikuludele, riigikaitsele?

Kui eelarvestrateegia on prognoos ettepoole, siis  nn tagantjärele  vaates tahaks kodanik teada, kuid palju raha on senini kasutatud ja milliste tulemusteni jõutud. Selliseid raporteid, kus kulutatud  eelarvesummad ja  valitsuse tehtud otsused kokku saaksid, aga pole. Eelarve täitmise kohta on Riigikassale  annavad valitsusasutused aru oma loogika järgi – kui palju on kulunud investeeringuteks, kui palju aga majandamiskuludeks ja palkadeks  – kuid puudub seos sisuga, mille  tarvis raha on kulutatud.  Nii puudubki ülevaade kui palju ressursse  panustatakse mingi tulemuse saavutamiseks, mille valitsus on lubadusena välja käinud.

Maksumaksjate ja kodanikena saame ka esitada küsimusi  valitsuse tehtavate otsuste ning riigi poolt osutatavate teenuste suhtes.  Kas meil on jätkuvalt vaja  karmi kokkuhoidu või on võimalik  mõnede teenuste mahtu suurendada ja kvaliteeti tõsta? Kas maksudega ei mängita, nagu koalitsioonileppes kirjas, või peaks maksusüsteemi analüüsiva pilguga üle vaatama? Milliseid plaane saab ellu viia EL tõukefondide toel ja millega peame ise, Eestis kogutud maksudest toime tulema?

Rahandusministeeriumil on kohe välja tulemas riigieelarve uus baasseadus. Kuuldavasti täpsustatakse seal ka  metoodikat, mida valitsusasutused peaksid edaspidi järgima.

Loodame, et  siis saame kodanikena ka paremini jälgida, kust raha tuleb ja kuhu see läheb. Hetkel saame vaadata, kui palju me riik maksab,  www.meieraha.eu mullide pealt.

Täna kinnitas valitsus “Eesti lõimumiskava 2008-2013” rakendusplaani aastateks 2011-2013 ning aruande “Eesti lõimumiskava 2008-2013” rakendusplaani täitmise kohta 2010.aastal. Sellega seoses on huvitav analüüsida lõimumispoliitika käsitlust valitsuse tegevusprogrammis.

Üldiselt on lõimumispoliitika programmis Reformierakonna nägu. Lõimumist, ühiskonna avatust ja sallivust nähakse vahendina Eesti majanduse ja rahvusvahelise konkurentsivõime tugevdamisel. Lõimumise valdkonna tegevussuunad, haridus- ja keelepoliitikas muukeelset elanikkonda puudutavad tegevused pärinevad sõnasõnalt Reformierakonna valimisplatvormist. Koalitsioonikõneluste järel on Isamaa ja Res Publica Liidu poolt eraldi rõhutatud, et kodakondsuspoliitikat ei muudeta, erilist tähelepanu aga osutatud Ida-Virumaa probleemide lahendamisele.

Valitsuse eesmärgiks lõimumispoliitikas on tagada võrdsed võimalused edukaks toimetulekuks ja heaoluks kõigile Eestis elavatele inimestele, olenemata rahvuslikust kuuluvusest ja emakeelest. Valitsusliidu leppes ja tegevusprogrammis on nenditud, et valitsusliit näeb elanikkonna mitmekesisuses rikastavat võimalust Eesti eduks ja arenguks. Neid võimalusi realiseerima pidavad tegevused on programmis esitatud eraldi lõimumise peatükis, kuid kuna tegemist on horisontaalse poliitikavaldkonnaga, siis olulisi täiendusi leiab ka mujalt: peatükkidest „Haritud Eesti“, „Eesti keel ja meel“ ning kultuuripoliitika, aktiivse tööturupoliitika ja turvalisuspoliitika vallast.

Prioriteediks jätkuvalt eesti keele õppe toetamine

Valitsusliit on kindlal seisukohal, et edukas toimetulek Eestis eeldab eesti keele oskust. Nii moodustavad sellega seotud tegevused enamuse lõimumispoliitilistest plaanidest.

Hariduspoliitikas on üheks eesmärgiks seatud vähemusrahvusest õpilaste edukas lõimimine kvaliteetset haridust andvasse haridussüsteemi ja tagada eesti keele õpe kõigile (lasteaedades, põhikoolides, kutsekoolides). Märksõnadeks on  õpetajate ja koolide tugipersonali parem ettevalmistamine, projektipõhine õpetajate täiendõpe, õppematerjalide ja ainekavade süsteemsem ettevalmistus, keelekümblusmetoodika laiendamine. Ka lõimumispoliitika peatüki alaeesmärk vähemusrahvusest eestimaalaste, eriti noorte, konkurentsivõime tugevdamine tööturul plaanitakse saavutada vene gümnaasiumides eestikeelsele õppele ülemineku lõpule viimist toetavatele ja keeleõpet laiendavatele tegevustega. Keelepoliitikat puudutavas osas pööratakse tähelepanu ka kutseõppeasutustes ja -rühmades erialase keeleoskuse arendamisele, eesti keele intensiivse õppe tagamisele ebapiisava keeleoskusega üliõpilastele, muukeelete koolide eesti keelele ülemineku toetamiseks nõustamisteenuse arendamisele.

Täiskasvanute keeleõppele pööratakse tähelepanu nii seoses konkurentsivõime tugevdamisega tööturul kui eesti keele õppe süvendatud jätkamise tegevustes. On positiivne, et tasuta eesti keele õppimise võimalused jätkuvad. Vajalik on aga mastaabi suurendamine ja erinevatega vajadustega sihtgruppidele suunamine, näiteks süsteemsema täiendusena Töötukassa teenustele. Tänaseks on ilmnenud mitmed probleemid eesti keele koolitajatega: kvaliteet ei vasta nõuetele, kursuste korduvläbimise vajadus suur, kursused toimuvad sihtrühmale ebasobivatel aegadel ja kohtades, koolitajaid on vähe jm. Seega on programmis väga oodatud tegevus järelvalve arendamine täiskasvanuile eesti keele õpetamise, sh koolitajate kvaliteedi üle.

Kõik planeeritud tegevused on tänastes oludes olulised. Küll aga on paar vajadust ja võimalust valitsuse tegevusprogrammis ebapiisavalt tähelepanu saanud. Esiteks, oleks oodanud suuremat toetust formaalharidusüsteemi välistele, uuenduslikumatele ja paindlikele keeleõppevormidele. Näiteks laste keeleõppelaagrid, keeleõpe peredes ja ekskursioonid on osutunud väga positiivsete tulemustega tegevusteks, kuid valitsuse tegevusprogrammis on plaanitud nende tegevuste kärbitud rahastamine üle vaadata „majanduslike võimaluste tekkel“, mis ei anna tuleviku osas kindlust. Samuti on senisest praktikast välja tulnud, et suhtevõrgustikud aitavad õpitavat keelt kinnistada ja näiteks õpetajatel ühiselt eestikeelsele aineõppele üleminekul ilmnevaid probleeme ning hirme ületada. Lisaks on väga oluliseks tähelepanuta jäänud sihtrühmaks muukeelsete koolide laste vanemad, kellega tuleks riigi tasandilt rohkem suhelda ja neid kaasata, et üleminekut sujuvamalt korraldada.

Teiseks, noorte konkurentsivõime tugevdamine tööturul vaid läbi eesti keele õppe on tänaseks aegunud lähenemine. Terve põlvkond venekeelseid noori on üles kasvanud Eesti Vabariigis, eesti keelt õppides ja üha paremini osates. Liialt vähe on aga pööratud tähelepanu noorsootöö teenuste ja eriti karjäärinõustamise kättesaadavusele muukeelsetele noortele. See võib olla üheks põhjuseks, miks muukeelsetest noortest suur osa soovib või plaanib minna edasi õppima ja tööle välismaale. Järgides Reformierakonna retoorikat, siis Eesti riigile tekib siin igal aastal oluline inimvara kadu. Kuigi see valitsuse tegevusprogrammis ei kajastu, siis noorte karjäärinõustamine on on üheks prioriteediks Eesti Lõimumiskava rakendamisel järgnevatel aastatel – seega on lootust, et selles vallas siiski arengud toimuma hakkavad.

Valitsusliit pöörab tähelepanu ka eri kultuuride suhtlusele, eelarvevõimaluste tekkel

Lõimumise tänasteks valupunktideks on muukeelse elanikkonna eraldatus objektiivsest ja eestimeelsest teabest, milleta ei kasva nende usaldus Eesti riigi vastu ning Eesti ühiskonnas osalemise soov.

Valitusliit on tegevusprogrammis eesmärgiks võtnud eri ühiskonnarühmade omavahelise suhtluse tihendamise. Seejuures pakutakse välja kaks tegevust, mis mõlemad peegeldavad tänaseid vajadusi ja on olulised lähiaastatel ellu viia. Esiteks, valitsusliit kirjutab koalitsioonileppes ja tegevusprogrammis, et väärtustab ja toetab algatusi, mis viivad ühiste eesmärkide saavutamiseks kokku eri rahvusrühmadest pärinejaid. Sihtasutuse Meie Inimesed ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali võimalusi sellesuunaliste projektide toetamiseks tugevdatakse “majanduslike võimaluste tekkel”. Kas järgmise lõimumiskava raames peale 2013. aastat? Teise tegevusena lubatakse jätkata mitmekeelset teabepakkumist, sealhulgas rahvusringhäälingus ja sotsiaalmeedias. See on taasiseseisvumise algusest püsinud probleem, et eesti- ja venekeelsed inforuumid Eestis ei kattu ning ei loo võimalusi elanike ühiseks avalikuks dialoogiks. Selle lahendamisel ei piisa seniste tegevuste jätkamisest, sest tulemusi võib loota vaid uuendustes ja mitmete meetmete koosmõjus. Olgu see siis Eesti Rahvusringhäälingus venekeelsete omasaadete tootmise senisest suurem rahastamine, Raadio 4 rahastuse tõstmine, venekeelsetele saadetele ja uudistele kindla eetrivööndi kehtestamine, olemasolevatele saadete jõulisem või nutikam turundus muukeelse elanikkonna seas. Lõimumiskava rakendusplaani 2011-2013 eelnõus on oluliselt tõstatatud kommunikatsiooni ja teaberuumi süsteemne arendamine, mistõttu jääb lootus, et teema saab rohkem tähelepanu, kui valitsusprogrammi järgi järeldada saaks.

Lõimumispoliitikas on oma osa ka kultuuri valdkonnal. Valitsuse tegevusprogrammis on planeeritud tegevusi Eesti põlisvähemuste kultuuripärandi väärtustamine ja avalikkusele kättesaadavaks tegemiseks, vähemuskultuuride püsimise toetamiseks ja Eesti kultuurilise palge mitmekesistamiseks. Peamiselt jätkatakse seniseid tegevusi (näitkes rahvusvähemuste kultuuriühenduste ja pühapäevakoolide toetamine, hõimurahvaste koostöö toetamine), uue ja konkreetse lubadusena on tegevusprogrammis Kloogal asuva holokausti memoriaali korrastamine. Mitmed tegevused aga võetakse täitmiseks “eelarvevõimaluste tekkel”.

Lõimumiskava senine rakendamine näitab, et väga suur osa tegevusi viiakse ellu kodanikuühenduste poolt. Samas muukeelsete inimeste osalemine ühingutes on kordades väiksem võrreldes eestlastega. Aktiivsed ollakse kultuuri- ja vabaaja ühendustes; mingi valdkonna huvikaitsega ning poliitikakujundamisega puutuvad kokku üksikud. Ka Eesti suurimate katusorganisatsioonide ja liitude töösse on kaasatud vähe vene keelt kõnelevaid eestimaalasi. Lõimumiskava rakendamise aastatel 2011-2013 on üheks neljast olulisemast suunast kodanikeühenduste arendamine, et suurendada aktiivset osalemist Eesti ühiskonnas. Kahjuks ei ole valitsuserakonnad seda olulist arengut koalitsiooniprogrammis kajastanud.

Kodakondsuspoliitikat ei muudeta, kuid majandus ootab migratsioonipoliitika arendamist

Üheks lõimumise valupunktiks on jätkuvalt aeglane naturalisatsioonitempo. Kuigi määratlemata kodanike arv langeb igal aastal ja on tänaseks alla 100000 inimese, jätkuvalt moodustavad kolmandate riikide ja määratlemata kodakondsusega isikud Eesti elanikkonnast suure osa võrreldes teiste riikidega. On ohu märgiks, et nn. hallipassimeeste hulgas on vähenenud motivatsioon oma staatust muuta ning Eesti riigi kodakondsuse valivad vähesed (17% 2011 esimese kv andmetel).Valitsuse tegevusprogrammis lubatakse parandada Eestis elavate teiste riikide kodanike ja määratlemata kodakondsusega isikute teavitamist Eesti kodakondsuse omamise eelistest ja võimalustest. Samas ei muudeta kodakondsuspoliitikat ja jätkub vaid mittekodanikest vanemate informeerimine võimalusest taotleda oma kuni 15-aastasele lapsele Eesti kodakondsus lihtsustatud korras. Tekib küsimus, kuidas võivad tulemused paraneda, kui need eesmärgid “ei eelda uusi tegevusi”?

Positiivne märk on aga lubadus pöörata erilist tähelepanu vast-naturaliseerunud Eesti kodanikele, et hõlbustada nende sulandumist Eesti ühiskonda. 2010.aastal lõimumiskava rakendusplaani koostamisel läbi viidud aruteludes ekspertide ja lõimumiskava elluviijatega selgus, et on vaja tugiteenuseid ja informatsiooni värsketele EV kodanikele. Tegemist võiks olla olulise arusaamade muudatusega lõimumispoliitikas – mittekodanike arvu vähendamise asemel keskenduda vastsete kodanike toetamisele. Loodame selle edukat elluviimist siseministri ja haridus-teadusministri koostöös.

Migratsioonipoliitika sisuks järgnevatel aastatel on ühelt poolt tagada ettevõtetele kõrgema kvaliteediga tööjõudu ja teiselt poolt mitte lubada väheste oskustega võõrtööjõu massilist sissetoomist. Valitsusprogrammi ei ole jäänud IRLi valimislubadused jätkata senist konservatiivset immigratsioonipoliitikat ja kasvatada riigi võimekust tegeleda üha kasvava Euroopa-suunalise põgenike vooluga. Valitsusprogrammis on kirjas Eesti majanduse konkurentsivõime tõstmiseks ühe tegevusena soodsa keskkonna loomine välistudengite ja tippspetsialistide Eestisse tulekuks. Euroopa Liidu sinise kaardi reeglistiku kasutuselevõtt juba lihtsustab kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu töölevõtmise protsessi, kuid rida takistusi ja bürokraatiat tuleb Eesti riigil endal ära lahendada. Siseministeeriumi juhtimisel peaks valmima järgmisel aastal analüüs viisatingimuste parandamiseks ning 2013.aasta lõpuks on plaanis muuta välismaalaste seadust. MKM majanduspoliitika talituse juhataja sõnul (Äripäev 20.juuni 2011) moodustatakse selle aasta sügisel eraldi töögrupp, kelle ülesandeks on teha ettepanekuid, kuidas Eesti kvalifitseeritud tööjõule veelgi rohkem avada, kas ja millistes valdkondades erandeid seada.

Uusimmigrantide teemat on lõimumise valdkonnas arutatud ammu, kuid puudunud on konkreetsed plaanid uusimmigrantidele vajalike keeleõppe ja tugiteenuste arendamiseks. Liiati on kõrgeltharitud uusimmigrandid nõudlikum sihtrühm, kes lisaks kõrgemale palgale vajab kohalikke teenuseid (näiteks oma lastele, lähedastele) – valitsuse tegevusprogramm aga nii kaugele ette ei vaata.

Uued teemad võrreldes valimiseelsete lubadustega

Võrreldes valimislubadustega on koalitsiooniläbirääkimiste käigus tekkinud valitsuse tegevusprogrammi kolm uut tegevust.
1) Haritud Eesti eesmärgi saavutamiseks on võetud plaani Ida-Virumaal eesti keeles õpetavatele õpetajatele 30% lisatasu maksmine. Selle eesmärgiks on motiveerida Ida-Virumaale tööle asuma ka täna Tallinnas töötavaid inimesi ning värskeid eestikeelsete ülikoolide lõpetajaid.
2) Pikaajalise tööpuudusega võitlemisel pööratakse eraldi tähelepanu Ida-Virumaale kui kriitilisema olukorraga maakonnale. Sealse pikaajalise töötuse leevendamiseks pakub valitsus EAS-i kaudu individuaalseid suuremahuliste tööstusinvesteeringute toetamise pakette, mis aitaksid luua uusi töökohti regioonis. Ajalooliselt tugeva tööstuspiirkonna, Ida-Virumaa tööhõiveprobleemid olnud kogu taasiseseisvumise aja teravamad kui mujal Eestis. Eesti kehtiva lõimumiskava üheks eesmärgiks aastaks 2013 on eestlaste ja mitte-eestlaste tööhõive näitajate ühtlustumine. Kui 2007.aastal oli see eesmärk praktiliselt saavutatud, siis majanduslanguse aastatel on tööhõive langus olnud suurem muukeelse elanikkonna seas. Selle probleemi leevendamiseks on tegemist liialt kitsa fookusega meetmega. Mujal elava muukeelse elanikkonna tööhõiveprobleeme leevendatakse sisuliselt eesti keele õppe kättesaadavuse parandamisega.
3) Õiguskaitse edendamiseks lubatakse muuhulgas kaaluda uue Sisekaitseakadeemia rajamist Ida-Virumaale. Viimastel andmetel peaks käesoleva aasta sügiseks valmima kolme erineva võimaliku koha võrdlev analüüs (Tallinn, Muraste, Ida-Virumaa).
Need tegevused pärinevad siseministri poolt algatatud ja 2010.a septembris valitsuse poolt heaks kiidetud Ida-Virumaa tegevuskavast 2011-2014. Tegevuskava käsitleb kõiki maakonna arengu seisukohast olulisi tegevus- ja majandussuundi alates hariduspoliitikast ja majanduse konkurentsivõime tõstmisest kuni riigistruktuuride ümberpaigutamiseni Ida-Virumaale ja kodanikuühiskonna arendamiseni. Kahjuks ei ole Ida-Virumaa tegevuskava rakendamine valitsusele ega ministeeriumitele kohustuslik, kuna riiklike arengu- ja tegevuskavade süsteemis on ta nö toetav dokument. Tema olulisus seisneb aga selles, et ta koondab erinevate poliitiikavaldkondade üleselt vajadused ja lahendusettepanekud ning sellisena on oluliseks lähtealuseks Euroopa Liidu finantsperspektiivi 2014+ vahendite ja meetmete koostamisel.

Kui üldiselt on valitsuse lõimumispoliitika Reformierakonna nägu, siis eraldi Ida-Virumaa pobleemidele tähelepanu pööramist võib pidada olulisemaks IRLi panuseks. Ida-Virumaale eraldi tähelepanu pööramine on positiivne seda enam, et regionaalpoliitika meetmeid on tegevusprogrammis vähe.

Küsitav tulemusnäitaja

2015.aastal hinnatakse Valitsuse tegevust tegevusprogrammis sätestatud eesmärkide saavutamist näitajate ning tähtaegade järgi. Lõimumispoliitika eesmärkide saavutamist plaanitakse hinnata vaid ühe näitajaga: määratlemata kodakondsusega isikute arvu vähenemine 89700ni.

Aprillis 2011 langes määratlemata kodakondsusega isikute arv alla 100 000. 2011.aasta esimese kvartali statistika näitab, et vaid 17% kodakondsuseta isikute seast välja arvatud inimestest võttis Eesti kodakondsuse. 41% protsenti võttis mõne teise riigi kodakondsuse (enamasti Venemaa, Ukraina või Valgevene oma), teine 41% suri ja üks protsent jääb muude lahenduste kategooriasse. Arvestades viimaste aastate trendi määratlemata kodakondsusega isikute arvu vähenemisest, on seatud sihttase kindlasti saavutatav. Küsimus on aga selles, et sellise näitaja saavutamine ei anna hinnangut lõimumispoliitika tulemuslikkuse ja mõju kohta. Isegi kui arvestada sellega, et kodakondsuseta isikute naturalisatsioon on olnud integratsioonipoliitika üheks prioriteediks juba alates esimesest integratsiooniprogrammist Eestis, oleks sisukam näitaja hoopis Eesti kodakondsuse võtjate arvu tõus. Samas tänaseks on lõimumispoliitika probleemid ning vajadused hoopis mitmekesisemad kui vaid naturalisatsioon. Seda vajaduste skaalat võiks peegeldada ka näitajate kaudu, näiteks riigikeele oskuse paranemine kõigis vanuserühmades, muukeelse elanikkonna töötuse määra ja vaesuse riski vähenemine, eestikeelset ja –meelset meediat tarbiva muukeelse elanikkonna kasv, muukeelse elanikkonna kodanikuühiskonnas osalemise aktiivsuse võrdsustumine eestlastega jms.

Kokkuvõtteks

Kõik planeeritud tegevused on vajalikud ja pööravad tähelepanu olulistele probleemidele. Samas üldmuljena on lõimumispoliitika osa valitsuse tegevusprogrammis üsna skemaatiline ning eesmärkide täitmise hindamiseks seatud näitaja jätab valdkonna horisontaalsust ja keerukust arvestades pealiskaudse mulje. Valitsuse tegevusprogrammi kirja saanud tegevused on kui valikuline väjavõte kehtivast Eesti lõimumiskavast ja täna heaks kiidetud rakendusplaanist 2011-2013, sekka mõni viide ka Ida-Virumaa tegevuskavale.

Samas piisab sellest mõistmaks, et koalitsiooni lõimumispoliitika põhirõhk on eesti keele õpetamisel. Lisades kategoorilise vastuseisu kodakondsuspoliitika muutmisele, paistavad ses valdkonnas dialoogiruum ja lähiaastate lõimumispoliitiline visioon üsna kitsad. Loodetavati peegeldavad need vaid tegevusi, mille osas koalitsioon jõudis üksmeelele ning aastatega tuleb VV tegevusprogrammi täiendusi ja täpsustusi. Enamus tegevusi lõppeb 2014.aastaks ja üheks olulisemaks sündmuseks uue valitsuse valitsemisajal saab olema Eesti lõimumiskava 2014-2020 koostamine.

Kui valitsuse programmis jätkub keeleõppekeskne retoorika, siis käimasolevas lõimumiskavas on varasemaga võrreldes pandud keeleõppe kõrval rohkem rõhku poliitilisele ja sotsiaal-majanduslikule lõimumisele. Poliitikutele julgustuseks tasub siinkohal meenutada lõimumiskava monitooringu tulemusi, mis näitab eestlaste seas nende inimeste osakaalu kasvu (58% 2010.aastal), kelle arvates tuleks mitte-eestlaste arvamust paremini tunda ja nendega senisest rohkem arvestada, sest nad on oluline osa Eesti ühiskonnast.

——

Riigikogu valimiste järel on Praxise analüütikud võrrelnud erakondade antud lubadusi ja uue valitsuse tegevusprogrammi, et aidata luua selgust: millised lubadused on plaanis ellu viia, mis on erinevates valdkondades prioriteediks seatud, millised küsimused aga tähelepanuta jäänud. Loe valminud poliitikaanalüüsi.

Mõttehommiku diskussioon teises osas arutati, kas me oleme rahul Eesti senise maksusüsteemiga, sh maksukoormuse tasemega, maksude struktuuriga ning maksusüsteemi eranditega.

Esmalt tutvustas Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi direktor Erik Terk viimases Eesti Inimarengu Aruandes toodud Eesti maksusüsteemi analüüsi ning tõi välja peamised tugevused ja puudused Eesti maksusüsteemis. Loe edasi »

13. aprilli Mõttehommikul räägiti Eesti maksupoliitikast, esimene diskussiooni osa keskendus teemale, mis ikkagi on Eesti maksusüsteemi eesmärgid ja kui suur peaks olema üldse maksude osa majanduses.

Diskussiooni avasid oma vastandlike seisukohtadega Riigikogu Rahanduskomisjoni esimees Taavi Rõivas ja Riigikogu Rahanduskomisjoni liige Eiki Nestor. Taavi Rõivas tõi välja, et Eesti võrdlus Euroopaga ei pruugi olla üldse sobiv eesmärk. Loe edasi »