Rauno Vinni, Praxise riigivalitsemise ja kodanikuühiskonna programmi  juht

Eestlastel on vanasõna: tarkus, tarviline vara. See ütlus on kenasti ajaproovile vastu pidanud, sest teadmised olid olulised eile ja on seda ka homme ning ülehomme. Kuid lisaks tarkusele on ühiskonna arenguks tarvis ka muid varasid – kui ennevanasti olid kesksel kohal maavarad, siis tänapäevases ja tulevikku vaatavas retoorikas tähtsustakse inimesi ning koostööd.

Nii lihtsalt öelduna ei ole viimases tõdemuses ju midagi uut. Ometi on tulevikuühiskonna aruteludes inimvara jätkuvalt keskne teema. Puritaanid lähevad isegi nii kaugele, et vastustavad sõnaosa „vara“ kasutamist, sest inimesed ei ole asjad. Olgu sõnakasutusega kuidas on, loo iva on selles, et kogu tehnoloogilise arengu juures ja sees on nn pehmed väärtused edu võtmeks. Ühiskondlik areng ei seisne vaid uudsetes IT-lahendustes, sotsiaalne innovatsioon tähendab ka uusi koostöövorme ja -viise eri ühiskonnarühmade vahel kas konkreetsete avalike teenuste pakkumisel või poliitikas laiemalt.

Eesti (ja ka teiste riikide, EL liidrite) poliitikute kesisest koostöövaimust on juba gigabaitide jagu teksti, heli ja pilti toodetud. Kuid elus on hetki, kus mingi nö selgrooajus olev varasem tunne või teadmine muutub mingi infokillu või sündmuse ajendil ühtäkki selgeks ning inimene teadvustab endale probleemi konkreetselt. Eelmise laupäeva pärastlõunal oli selline selgusehetk laiemal avalikkusel – üldsuse reageeringuid vaadates tundus, et nö masside jaoks oli presidendi valimata jätmine teatavaks teetulbaks rahva ja erakondade kaugenemisel. Poliitiline katel on juba pikalt kõva surve all olnud ja rõhu näitajad normi viimase piiri lähedal. Nüüd läks manomeetri osuti punase ala peale. Isegi paljud poliitikud tajusid, et seekord läksid võimumängud ja koostöösuutmatus üle mingi taluvuse piiri.

Poliitilikute omavaheline kauplemine on mitmeparteisüsteemis nn vaikesättena sees. Teisalt on rahvajuhtidel ka teatav vastutus demokraatia kvaliteedi hoidmise ja arendamise eest. Poliitikutel on iga otsuse tegemisel tarvis valida erihuvide ja üldiste huvide vahel. Poliitika sisuks on tasakaalu otsimine. Sealjuures on tavaline, et mõne kitsa rühma vaade kaaluvadki üldised huvid üles. Probleem tekib aga siis, kui tasakaal kaob ära pikemas vaates ja rahva jaoks olulistes küsimustes. Sellisel juhul erodeerub inimeste usaldus poliitikute ja poliitilise süsteemi vastu.

Kaitseministeeriumi tellitud juunikuine avaliku arvamuse uuring näitabki, et Eesti elanikud usaldavad riigi institutsioonidest kõige enam päästeametit, politseid ja kaitseväge. Poliitiliste institutsioonide usaldusväärsus on aga oluliselt langenud. Presidendivalimiste protsessis oleme jõudnud punkti, kus läbikukkumine valimiskogus võib usalduse langusele hoogu veelgi juurde anda. Kui aga parlament suudab ennast kokku võtta ja viimastel päevadel taasleitud koostöövaimu veidigi aega ülal hoida, siis võivad valimised poliitiliste institutsiooonide usalduse näitajad ehk taas tõusule pöörata. Seda enam, et praegune presidendidkaat Kersti Kaljulaid just rõhutabki, et üks me peamisi probleeme on madal koostöövõime ja hetkel on sündimas näide, et ühistegevus on siiski võimalik.

Miks see nii oluline on? Inimestevahelised suhted on tulevikuühiskonna vundamendiks. Kui poliitikud suudaks korraks tekkinud postiivset emotsiooni säilitada, siis annaks see lootust, et vähemalt rasketel hetketel ei vea rahvajuhid meid alt. Küsimus ei ole selles, et riik ühe ametikoha täitmatuse pärast seisma jääks, sellest olulisem on tunne, mis kodanikel presidendivalimiste ralli lõpuks sisse jääb. Kas rahvas saab oma juhte usaldada või mitte?

Usaldus on vara, mis on kogu ühiskondliku arengu eelduseks. Sotsiaalmeedias levis hiljuti kutse norrakate korraldatavale sotsiaalse innovatsiooni konverentsile. Ürituse hüüdlause on „Usaldus on uus nafta“. Norra riigi ja ühiskonna eduloos on sel maavaral teatavasti olnud oluline koht, kuid norrakad ei liialda grammigi, kui pakuvad otsalõppeva fossiilse maavara asemel uueks ühiskondlikuks kapitaliks usaldust. Usaldus viib koostööni, mis viib innovatsioonini. Järjest kiiremini muutuvas maailmas ongi usaldus see „õli“, mis ühitegevuse masinavärgi nii toimima paneb, et sellest sünnivad uudsed ja „päästvad“ lahendused.

Presidendi üheks ülesandeks olekski aidata kaasa usalduse taastootmisele, selleks soodsa(ma) keskkonna loomisele. Värske presidendikaadi sõnavõtud toetavad sellise rolli võtmist. Nii, et tekkinud poliitiline konktekst ja eri tegurid justkui toetavad presidendi äravalimist järgmisel nädalal. Konsensuse otsimise ja otsustamisega kaasnev vastutuse võtmine ongi see, mis nappi usaldust aitaks ehitada. Ehk on tekkivat usaldusvara võimalik isegi veidi ladestada, et seda oleks raskematel hetkedel taas võimalik „kaevandada“?

Rauno Vinni, Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi juht

Kas poliitikute ja ametnike eksimused on lubatud? Tõenäoliselt on paljude vastajate algne reaktsioon eitav, sest liiga palju on kaalul. Mõnikord on ka tunne, et valitsus mitte ei lahenda probleeme, vaid tekitab neid juurde. Seega hukkamõist olgu kiire ja avalik. Samas – kas meil on õigus nõuda eksimatust teistelt, kui me ise teeme vigu? Viimasele küsimusele oskaks ehk mõni osav filosoof hea vastuse anda. Minul on viimaste skandaalikeste valguses küsimus ametnike eksimise lubatavaist piiridest siiski veidi lahtiseks jäänud. Võtame näiteks nn Harku kinnipidamiskeskuse mässu juhtumi. Eelmise aasta novembris toimunud sündmust analüüsis politsei sisekontroll ja leidis, et jõu kasutamisega mindi liiale. Kuid ainest aruteludeks jätkus veel sellessegi nädalasse.

Üldine arvamus on, et ametnikud tegid vigu. Teisest küljest, politseijuht Elmar Vaher kaitses ametnikke öeldes, et keset kriisi peab langetama kiireid otsuseid ja hilisem süüdistamine võib võtta tegutsemisjulguse. Kõlab kah mõistetavalt. Siseminister Hanno Pevkur kommenteeris omakorda, et politseiamet peab kogu loost siiski oma järeldused tegema ja vajadusel käitumist sarnaste situatsioonide lahendamiseks muutma. Seda nii sisuliselt kui kommunikatiivselt.

Vigadest õppimise võime ongi Harku kaasuse mõistmise võtmeks – enne ei saa teemale joont alla tõmmata kui õppetunnid on praktikasse viidud. Politsei peaks oma töökorralduse üle vaatama ja muudatustest avalikkust teavitama. Selline elulistest kogemustest õppimine aitabki ametnike eksimisvõimaluste piire maha märkida. Kuid Harku vahejuhtum on vaid üks näide teiste seas, mis arutelu väärivad. Tehke näiteks raadio lahti ja kuulake täistunni uudiseid, et uut mõtteainet saada. Tekib küsimus, et miks valitsused ikkagi nii palju eksivad? Kuidas vigu vältida?

Valitsemise puudustega on tegelenud Ameerika Ühendriikide riigiteadlane Paul C. Light, kes analüüsis järgmist: esiteks, kus valitsus eksis; teiseks, miks ta eksis; kolmandaks, mis olid vigade algpõhjused ning neljandaks, kuidas probleeme lahendada? Light võttis luubi alla suured tõrked. Näiteks suutmatuse ennetada 11. septembri terrorirünnakut aastal 2001 või ette näha finantssüsteemi kokkuvarisemist aastal 2008. Kokku tuvastas Light Ühendriikides aastatel 2001-2014 41 sellise suurusjärgu viga.

USA valitsemissüsteem erineb Eesti omast, kuid mõned leiud on huvipakkuvad ka meile. Näiteks: esimeseks valitsemise tõrgete allikaks on kehvasti ettevalmistatud ja raskesti rakendatavad seadused. Teiseks, valitsusel ei ole poliitikate elluviimiseks pahatihti küllaldasi ressursse: raha, inimesi, tehnoloogiaid jne. Kolmandaks, osad häired tulevad valitsuse struktuurist ja kehvast kommunikatsioonist. Neljas nõrk koht on eestvedamine – tuleb ette, et tippjuhtidel ei ole otsustamiseks tarvilikku ettevalmistust. Viiendaks, paljud probleemid saavad alguse valitsemiskultuurist. Tihti on riigiasutuste eesmärgid ähmased ja ülesanded segased. Sellisel pinnasel on ka korruptsioonirisk kõrgem.

Mida vigade vältimiseks ette tuleb võtta? Lahendused johtuvad eelloetletud probleemidest. Esiteks, nii seadusandlik haru kui ka täitevvõim peaks juba poliitikakujundamise alguses mõtlema ideede elluviimise küsimustele. Teiseks, võimete planeerimine peab olema adekvaatne, vajalike ressursside eraldamiseta pole mõtet plaane ja seadusi vastu võtta. Kolmandaks, käsuahel ei tohiks olla liiga pikk. Vältida tuleks üleliigseid otsustamise tasandeid. Neljandaks, ametnikke tuleb valida nende võimete, mitte parteiliste või onupojalike kaalutluste alusel. Viiendaks, poliitilised otsustajad peaksid seisma hea selle eest, et riigiasutuste eesmärgid oleksid konkreetsed ja ametnikele ei antaks vastuolulisi ülesandeid. Paul Light võtab oma analüüsi kokku lihtsa tõdemusega, et valitsemise vigade ennetamise eelduseks on heatasemeline poliitikakujundamine. Eestis mõistes tähendab see vähem seadusandlikku praaki.

Kuidas seda järeldust tõlkida nn Harku mässu konteksti? Või kuidas Light´i tulemus aitab meil hinnata teist sellenädalast kodaniku ja riigi vastasseisu, kus maanteeamet keeldus seadusest rangelt kinni hoides kalli laboritõendita registreerimast Rootsist toodud invaautot? Mõlema juhtumi ühiseks jooneks oli see, et avalik arvamus pöördus üsna kiiresti konkreetsete isikute vastu. Kuid kas see on päris õiglane? Kas üks ametiisik saab vastutada kogu süsteemi vigade eest?

Õige vastus on, et hinnang sõltub konkreetsetest asjaoludest. Kuid Paul Light´i valitsemise vigade analüüs näitab, et ennekõike tuleks lahendusi otsida süsteemi tasandilt. See on muidugi keerulisem kui meedias üksikisikute rattale tõmbamine. Näiteks vajaks vastust küsimus, et miks ametnikud pahatihti ei julge otsustada? Võib-olla on probleemi alge kehvades reeglites? Või on häda hoopis valitsemise kultuuris või avalikkuse hoiakutes, mis otsustamisjulguseta ametnikke sigitab?

Riskide võtmist välistav halduskultuur on eriti tõsine probleem. Tänapäeval, kus probleemide keerukus aina kasvab, on järjest enam vaja nii poliitikuid kui ametnikke, kes oma peaga mõtlevad ja julgevad otsustada. Kui raha on vähe, siis avalik sektor peab olema avatud ning peamine ressurss on uuendusmeelsed inimesed. Innovatsioon aga ei sünni keskkonnas, kus initsiatiivi karistatakse.

Siinse jutu iva on, et vigadesse tuleb suhtuda kui süsteemi arendamise võimalustesse. Suurimad võidud peituvad just poliitikate kujundamise ja elluviimise lõikumiskohtades. Poliitikute ja ametnike eksimused on nuhtluseks ennekõike siis, kui me tegeleme üksikisikute näidispoomisega ja eirame valitsemiskorralduse ja –kultuuri arendamise vajadust. Tõrkeid aitab vähendada tegelik kogemustest õppimine, mitte varasemast osavam probleemide varjamine.

Arvamus on kõlanud Vikerraadios ja avaldatud ERR portaalis.

Rauno Vinni, mõttekoja Praxis riigivalitsemise programmi juht

Looduses esineb nähtus, mida nimetatakse sipelgaveskiks või surmaspiraaliks. Kui salk pimedaid sõdursipelgaid mingil põhjusel peakolooniast eraldub ja juhtub üles võtma sama rühma liikmete lõhnajälje, siis võib tekkida sõõr, kus sipelgad käivad ringiratast, kuni surevad kurnatusest.

Surmaspiraali metafoori võib kasutada ka inimestevahelistes suhetes, näiteks sellise olukorra iseloomustamiseks, kus mingi grupp sulgeb end välismõjude eest ja sumbub oma kitsa seltskonna probleemidesse ja lahendustesse. Sipelgaveski puhul tekib grupimõtlemine, kus tõrjutakse kõike võõrapärast ja otsitakse ikka ja jälle kinnitust enda mõtetele.

Kinnismõtete tekke vältimiseks on tarvis avatud meelt ja südametuld ehk teisisõnu õhinat. Seetõttu ei ole ma päris nõus nendega, kes nimetasid tühikargamiseks Margus Tsahkna hiljutises visioonikõnes seatud sihti kasvatada end eestlasteks pidavate inimeste arv maailmas kahe miljonini. Kriitikat sai nii inimeste number kui ka see, et IRLi esimehel ei olnud tagataskust kohe võta valmis tegevusplaani. Konkreetne eesmärk on ka minu arvates ebarealistlik, kuid see ei tähenda, et mõttevälgatus kohe halb oleks. Kriitikat saab teha ka konstruktiivsel moel.

Alles see oli, kui peaminister Taavi Rõivas sai nahutada selle eest, et võrdles ühiskonna arendamise vajadusi peenhäälestamisega. Kujund oli ebaõnnestunud ja selle arvustamine õigustatud. Nüüd aga sai Tsahkna sarjata visioneerimise eest. Mõistagi võiks kõrgete sihtide seadmisel reaalsusega mingi side säilida. Aga kui kodanikud soovivad, et poliitikud rahvaga avatumalt suhtleksid, siis ei maksa esimest arvamusavaldust mutta tampida. Pigem tuleks arvajaid julgustada, et nood oma ideid edasi arendaks. Pooltooreste ideede väljakäimise väärtus seisnebki võimaluses kaaluda mõtte poolt ja vastuargumente laiemas ringis.

Tipp-poliitikute arvamusartiklitest on õigupoolest terav puudus olnud. Liialt palju on seda tunnet, et poliitikud panevad ajakirjanike küsimustele vastates peale sama, parteikontoris kokkulepitud sõnumitega jutuplaadi. Ja liiga vähe saame lugeda kirjatükke või kuulata kõnesid või intervjuusid, kus poliitika raskekahurvägi selgitab nö suuri ideid. Sestap on suurepärane, et eelmisel nädalal ilmus peaministri artikkel Eesti riigi sihtidest. Pärast seda avaldatakse Postimehes parteijuhtide visioonilugude sarja ja Eesti Päevalehes tipptegijate lugusid, mille eesmärgiks on lahata seisaku murdmise võimalusi.

Poliitilise eliidi aktiivne sõnavõtmine on arutleva demokraatia edenemiseks hädavajalik. Teisalt võib äsjailmunud visiooniartiklite sisu veidi arvustada. Lisaks Tsahkna kahe miljoni eestlase ideele oleks oodanud uut hoogu ka teiste parteiliidrite sulest. Valdavalt on jutt ikkagi juba tuttav. Eks seegi on kõnekas – saame teada, et erakondade prioriteedid ei ole muutunud ja oma parteiprogrammi eest seistakse loovutamata jalatäit maad. Kuid maailm areneb väga kiiresti ja huvitavaid ning olulisi teemasid on sedavõrd palju, et hädasti oleks tarvis sipelgaveskist välja murda.

Mind kodanikuna huvitab näiteks väga, kuidas Eesti poliitiline eliit kiiresti muutuva maailmaga kaasas kavatseb käia. Praegu toimub Šveitsis maailma majandusfoorum (WEF), kus on koos üleilmne poliitiline ja majanduslik eliit, et arutada globaalseid trende, näiteks neljanda tööstusrevolutsiooni olemust ja mõju. Tööstusrevolutsioon 4.0 on murranguline nihe, hea oleks teada, kuidas meie poliitjuhid eesootavaid pöördeid Eesti kontekstis tõlgendavad.

Suure mõjuga muutusi on veel ja veel. Kas me poliitikud näiteks oskavad öelda, kuidas isesõitvad autod meie transpordipoliitikat ja teede investeeringuid hakkavad mõjutama? Kes valgustaks rahvast küsimuses, kuidas uudsed avalike teenuste rahastamise mudelid maksude kogumist ja jagamist muudavad? Või kuidas tööle panna avalike teenuste osutamine vabaühenduste ja erasektori abil? Kas teie näiteks teadsite, et Soome kaalub kõikidele täiskasvanud kodanikele 800 eurose kodanikupalga sisseseadmist, et asendada keeruline sotsiaaltoetuste süsteem ühe lahendusega ja muuhulgas võidelda töötusega?

Valmis vastuseid nendele küsimustele ju ei olegi. Aga me peaksime hakkama mõtlema, mida uute suundumuste ja ideede virvarr Eesti riigivalitsemise jaoks tähendab? Võib-olla peaksime mõnda lahendust isegi katsetama? Muuseas, kodanikupalka testitakse ka Hollandis Utrechtis ja selle sisseviimise üle toimub lähiajal referendum Šveitsis. See näitab, et esmapilgul utoopilistena näivad uuendused võivad kiiresti käegakatsutavateks muutuda. Lühidalt, me vajame täna vastuseid küsimusele, kuidas ühiskond homme muutub. Vastasel juhul magame olulised sündmused maha nagu juhtus pagulaste teema puhul.

Mis on eelneva jutu järeldused? Esiteks, sipelgaringist tuleb välja murda ja võtta pardale uudseid ideid. Teiseks, ka hoogsatel ideedel võib sisu olla rohkem kui esmapilgul paistab. Kolmandaks, tänapäevaste teadmiste ja tehniliste võimaluste juures saab ka utoopiliste ideede elluviimist nii korraldada, et eksperimenteerimine ühiskonnale suurt kulu ei tekita. Neljandaks, Eesti riigivalitsemises oleks vaja välja arendada süsteemse tulevikuseire funktsioon ja tekitada ideede elluviimise võimekus. Lennukaid ideid peaks toetama asjakohased analüüsid ja professionaalne rakendamine.

Kõige olulisem on saada üle inimeste mõttemaailma inertsusest. Tänapäevane innovatsioon seisneb inimeste kaasamises ja koostöö juhtimises. Üksikutest valgustatud juhtidest ei piisa. Sestap suhtugem avatult ka kaugetesse unistussesse ja rünnakem aju, mitte isikuid!

Arvamus kõlas Vikerraadio päevakommentaarina ja on avaldatud ERR portaalis.

Autor: mõttekoja Praxis riigivalitsemise programmi juht Rauno Vinni

Aasta lõpp on lähedal ja käes on kokkuvõtete tegemise aeg. Kolmapäeval toimus pressikonverents, kus võimuerakondade juhid andsid aru valitsuse kaheksa kuu edusammudest. Täna on poliithooajale tagasivaatamine igati kohane ettevõtmine.

Tagantjärele tarkus on teatavasti täppisteadus ja kui kooli mõõdupuud laenata, siis võiks valitsust tubli koolipoisi kombel hindega „kolm“ premeerida. Viie palli süsteemis tähendab see rahuldavat tulemust. Valitsuse senised saavutused ei ole head ega suurepärased, sest mitmed põhimõttelised probleemid vinduvad endistviisi edasi. Valdav osa valitsuse tegevusprogrammi 621-st punktist on alles täitmisel. Teisest küljest ei oleks ka hinne „mitterahuldav“ päris õiglane, sest valitsus võib raporteerida nii mitmegi põhimõttelise otsuse vastuvõtmisest. Näiteks sotsiaalmaksu langetamine ühe protsendi võrra aastaks 2018 on küll väike samm inimkonnale, aga suur samm valitsusele. Ka paljud väiksemad täitevvõimu töövõidud ei mahu ajalehtede esikaantele, aga muudavad elu-olu siiski paremaks. Vähemalt kübemekese võrra.

Siia ongi koer maetud – väikeste sammude haaval elu edendamine on küll vajalik, kuid ühiskonna proovikivid on täiesti teisest kaalukategooriast ja eeldavad läbimurdelisi lahendusi. Valitsuse tegevuskava täitmise aruande kohaselt on 4% tegevustest tehtud, lausa 90% on täitmise faasis ja ainult mõni protsent ülesannetest hilineb. Töö käib justkui suure hooga. Teisalt tekib küsimus, et kas pisikeste ülesannete kallal rassimine ikka aitab meil maandada näiteks demograafilistest trendidest tulenevaid riske või ergutada majanduskasvu?

Viimasele küsimusele ei saagi täie kindlusega vastata, sest elu pole vaid must ja valge. 90ndate menubändi Best B4 hiti refrään jätkub tõdemusega – ära küsi miks, vaevalt vastust ma tean. Poliitelu seletamisel on tantsuansambli sõnum, et elu koosneb pigem halltoonidest, omal kohal. Õigus on neil, kelle arvates koalitsioon ei ole midagi suurt korda saatnud, sest edusammud ongi nääklemiste varju jäänud. Teisest küljest on valitsus ka mõnedes pika perspektiiviga küsimustes nagu julgeoleku tugevdamine ja majandusarengu toetamine ka üht-teist ette võtnud.

Valitsusliidu aastabilansi aktiva poolele saabki kirjutada alles algusfaasis olevad reformid nagu riigi- või tööhõive reform või otsused, mis rakenduvad mõne aja pärast, näiteks mõned madalapalgaliste toimetuleku meetmed. Kritiseerida saab nende reformide ettevalmistamist ja elluviimise kavasid. Kahelda võib isegi valitsuse meetmete otstarbekuses. Kuid põhimõtteliselt on poliitikud ju tegelenud valimistel saadud mandaadi rakendamisega, nii hästi või halvasti kui oskavad.

Aastaaruande passiva poolel on kevadised koalitsiooniläbirääkimised, mille suletus andis hoogu valitsusleppe sisu kriitikutele. Seejärel tekitas vastuolulisi arvamusi maksumuudatuste pakett ja sotside koalitsioonileppe muutmise kampaania. Segadust kroonis pikaleveninud rändekriis. Valitsuse loidus pagulaskriisi lahendamisel oli aasta suurim tööõnnetus. On mõistetav kui kindla informatsiooni puudumisel ei saa inimestele fakte jagada ja konkreetseid lubadusi anda. Kuid riigimehed peaksid sellisel juhul eeskujuks olema oma väärtuste deklareerimisega. Meie riigijuhtide soov hoida madalat profiili lõi soodsa pinnase pooltõdede levimisele ja ühiskondlike vastuolude süvenemisele. Õnneks muutusid tipp-poliitikud sügisel aktiivsemaks ja arutelu tase kogu ühiskonnas sai veidi positiivsema noodi.

Koalitsiooni järgmise aasta väljakutse on kõikumalöönud kodanike usalduse taastamine. See on reformidega jätkamiseks hädavajalik. Tarvis on lõpetada avalikud sõnalahingud. Teiseks peaks valitsus õppima prioriteetide seadmist. Üks esimesi virtuaalelu uurijaid Howard Rheingold on sõnastanud kaks meie ajastu kuldreeglit. Reegel number üks – pane tähele, mis toimub! Reegel number kaks – tähelepanu on piiratud ressurss, seega pane tähele, mida sa tähele paned! Sõnum on selles, et üksikküsimustele asemel tuleb vaadata suurt pilti ja poliitikud peaksid hoolikalt valima kuhu oma energia suunata.

Muidugi on kaugete murede lahendamine keeruline, sest poliitikatsükkel kestab ju vaid neli aastat ja valitsused reeglina veel lühemalt. Kuid küsimus on ka tahtes. Toon ühe veidi ebatraditsioonilise näite Rootsist – Eesti ülemerenaabrite peaminister lõi aasta tagasi strateegilise arengu ministri tööposti. Nn tulevikuministri ametikohta täidab 70-aastane Kristina Persson. Tema ülesanne on täita nö valvekoera rolli ja jälgida, et ministrid arvestaksid oma otsustes kaugemat tulevikku. Tulevikuministri juures on kolm strateegiarühma, mis tegelevad töötamise tulevikuga, rohemajandusega ja rahvusvahelise koostööga. Strateegilise arengu ministri värbamise ajendiks oli lihtne tõdemus – et Rootsi oleks ka homme konkurentsivõimeline, on täna tarvis ebapopulaarseid otsuseid teha.

Kolmapäevasel pressiüritusel lubasid ka meie juhtpoliitikud, et vajalikud reformid ja tegelikud muutused seisavad veel ees. Liidu tervis olevat hea ja võistlus käivat vaid maailmavaadete vahel. Kui koalitsiooni uue riigieelarve menetlemise ajal äge viiruspuhang ei taba, siis võib seda lubadust ehk isegi tõsiselt võtta. Imelugudesse tuleb ju uskuda, eriti jõulude ajal! Aga juhuks kui imet ei sünni, siis võiks valitsus tagavaravariandina ka ise sihtidesse ambitsiooni ja tegudesse vunki lisada. Paigalseis on igatahes tagasiminek. Seepärast tegutsegem, seltsimehed!

Arvamus kõlas Vikerraadio päevakommentaarina ja on avaldatud ERR portaalis.

Rauno Vinni on mõttekoja Praxis riigivalitsemise programmi juht

Mis on ühist terrorismil, pagulaskriisil, Estonian Airi pankrotil, alkoholipoliitikal ja järgmise aasta riigieelarve menetlemisel? Esiteks, loetelu koosneb päevateemalistest küsimusest, mis mõjutavad rohkem või vähem ühiskonna arenguid ka tulevikus. Teiseks, ägedale avalikule arutelule vaatamata ei ole nende probleemide lahenduste asjus jõutud ühistele seisukohtadele.

Asjalood on nagu ikka – kaks eestlast ja kolm arvamust. Milles siis probleem? Häda on selles, et me ei suuda sündmuste käiku kõigile arusaadavalt kirjeldada ja selgelt probleemide põhjuseid sõnastada. Nii pole loota ka häid vastuseid. Näiteks segadus rahvusliku lennukompanii ümber tuletab meelde mõistulugu, kus pimedad kirjeldavad elevanti. Üks katsub lonti ja arvab, et tegu on maoga. Teine ronib selga ja pakub, et elevant on mägi. Kolmas rabab looma jalast ja kujutab ette puud. Õppetund on selles, et kui me ei oska arusaadavalt probleeme ja lahendusi sõnastada, ei tule me ühiskonna proovikividega enam toime.

Ühe lennufirma saatus ei ole Eesti elus kaugeltki kõige tähtsam teema. Oluline, aga mitte eluline. Pagulaskriis ja terrorismioht on märksa keerulisemad teemad. Siit koorubki minu põhiküsimus – kuidas ma kodanikuna saan olla kindel, et valitsus tõesti raskete küsimustega toime tuleb? Riik ei ole suutnud korrektselt lahendada suhteliselt lihtsat küsimust – anda lennuettevõttele riigiabi vastavalt reeglitele. Kuidas valitsus veel suurte asjadega, nagu julgeoleku tagamine, peaks hakkama saama?

Tegelikult valitsus ei saa ja ei peagi kõikide ühiselu probleemidega tegelema. Kuid jäägu arutelu riigi ülesannetest teiseks korraks. Siinkohal tahan tähelepanu juhtida sellele, et meie elu on muutunud nii keeruliseks, et asju ei ole enam võimalik lihtsal moel ja vanade töömeetoditega lahendada. Terrorism ja kliimamuutused on head näited. Need on keerdküsimused, mida iseloomustab suur sihtrühmade suur arv, piirideülene mõju, mitmekesised ning omavahel seotud juurpõhjused ja vajadus komplekssete ning kulukate lahenduste järele. Jne. Riigiteadustes nimetatakse selliseid probleeme riukalikeks või nurjatuteks, sest reeglina ei olegi neid võimalik päriselt ära lahendada. Heal juhul saab taolisi sõlmküsimusi leevendada.

Vaevalt, et maailm on kunagi nii kindel paik, et julgeolekusse enam panustama ei pea või vaesus päriselt kaob. Ka demokraatia pöördumatut võitu ja ajaloo lõppu ei paista kusagilt. Pigem ennustatakse probleemide järjest keerulisemaks muutumist. Kaalul pole ei rohkem ega vähem kui heaoluriigi tulevik ka arenenud riikides. Kuidas siis valitsus saaks kodanike turvatunnet ja elujärge parandada?

Tulevikuvalitsuste teemaga tegelevad strateegiaeksperdid Yves Doz ja Mikko Kosonen väidavad, et riik peab muutuma oma hoiakutes ja toimimise viisides strateegilisemaks. Valitsemine peab olema ärgas, liikuv, väle. Riik peab olema n.ö. strateegiliselt tundlik – suutma probleeme ennetada ning kriisidele reaalajas reageerida. Ressursside jaotamine peab olema paindlik ja toimuma vastavalt prioriteetidele. See omakorda eeldab kollektiivset pühendumist eesmärkide kokkuleppimisele ja langetatud valikute järgimisele.

Eesti riiki on üritatud paindlikumaks teha – näiteks on jagatud ülesandeid ministeeriumide vahel ringi ja loodud tähtsatel teemadel uusi ministrite ametikohti. Peaminister kutsus hiljuti kokku komisjoni, mis mõtleb kuidas majandusele hoogu juurde anda. Asutamisel on avaliku sektori innovatsiooni rakkerühm jne. Teisalt on iga meie ministeerium jätkuvalt nagu riik riigis ja poliitikate tegemine terviklikul moel nõrk. Senitehtust ei piisa. Lisaks kohaliku omavalitsuste tasandi reformimisele vajame suuremaid muutusi ka keskvalitsuses.

Muutuste puhul on kindel see, et need on püsivad. Sestap soovin kodanikuna, et mind puudutavaid otsuseid tehtaks professionaalsemalt – st andmetele, mitte kõhutundele tuginevalt ja tulevikku vaadates, mitte lühiajalistest erihuvidest lähtuvalt. Nt Soome uus peaminister korraldab sageli valitsuse strateegiakoosolekuid, kuhu ministrid oma ametnikke kaasa võtta ei tohi. See tähendab, et minister peab ise teemasid valdama, et ta suudaks strateegilisi otsuseid põhjendada ja läbi suruda. Ehk oleks meil siit midagi õppida!

Probleeme on siiski ka parimateski peredes – Soome valitsus oleks äsja sotsiaalteenuste reformimise erimeelsuste tõttu laiali läinud. Aga meenutagem taas, et see, mis on meid siia toonud, ei vii meid enam edasi. Näiteks alles eelmisel aastal otsustas Riigikogu anda riigi poolt teadusele ja arendusele ühe protsendi SKTst. Sel nädalal teise lugemise läbinud riigieelarves selle lubadusega ei arvestata. Hea mees, kes lubabki?

Jäik eesmärkidest kinnihoidmine on halb strateegia. Kuid prioriteetide ja lubaduste eiramine ei ole kah päris seda sorti väledus, mida ühelt tulevikku vaataval riigilt eeldada võiks. Ressursside pihustamine paljude sihtide vahel ei aita meid oluliselt edasi. Poliitikakujundamise õpikunäide on see, et kui Ameerika Ühendriikide valitsus tegeles inimese kuule lennutamise programmiga, siis kärbete kaalumisel otsustati rahastamist jätkata. Loogika oli lihtne – astronauti ei ole mõtet Kuule lennutamise asemel vaid poolele teele saata. Ka meie poliitikud peaks õppima selgemaid prioriteete seadma ja ette tuleks võtta nii mõnegi müüdi murdmine. Nutikad inimesed kuulaks seejuures ka endast targemate nõu.

Arvamus on olnud eetris Vikerraadios ja kajastatud ERR portaalis.