Suvi on läbi ja alustan regulaarsete sotsiaalpoliitika kommentaaridega, mis püüavad olla lõbusad kuid loodetavasti natuke ka harivad.

Sellel nädalal oli kahtlemata keskseks teemaks Eesti Haigekassa juhi valimine. Oma esimestes intervjuudes juhtis uus juht muuhulgas tähelepanu kahele väga olulisele asjale:
1) Eesti inimeste tervisekäitumise parandamises on suur potentsiaal ja rahalised stiimulid võiksid sellele kaasa aidata,
2) Eesti Haigekassa vajab juurde raha tervishoiuteenuste paremaks pakkumiseks.

Nõustuda tahaks mõlema väitega. Esiteks, nii Praxise hiljutine uuring
“Sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutliku rahastamise võimalused”, kui WHO/SoM/HK 2010. aasta jätkusuutlikkuse raport) viitasid vajadusele leida lisaraha tervishoidu.

Teiseks, statistika andmetel on Eestis ligi pool täisealistest inimestest ülekaalulised (nt Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise 2010. aasta uuringu järgi ca 49% vanuses 16-64), kolmandik täisealisest elanikkonnast suitsetab ja veerand tarvitab iga nädal alkoholi (sama allikas).

Ei suutnud vastu panna ja arvutasin välja astmelise “paksumaksu”, mis Haigekassa uue juhi mõlemat muret arvesse võtaks.
Esiteks mõjutab see inimeste tervisekäitumist, sest kõik tööealised, kes pole normkaalus peaksid maksu maksma.
Teiseks, saaks katta täiendava Haigekassa rahalise vajaduse, näiteks lähiaastail suurusjärgus 0,4% SKPst, kui võtta aluseks WHO/SoM/HK raport.

Selgub, et kui kõik 16-65-aastased, kellel on kehamassiindeks alla alumise (19) või üle ülemise normväärtuse (25), peaksid maksma maksu minu poolt pakutud suurustes (nt mõõduka ülekaalu puhul 30 eurot aastas iga normväärtust ületava kg/m2 kohta, suurema ülekaalu puhul veelgi enam), siis saabki kenasti puudujääva 0,4% SKPst kokku. Tänases väärtuses oleks paksumaksu kogutav summa sama palju, kui kulub Haigekassal perearstinduse rahastamise peale (ca 70 mln eurot aastas, vt 2012 eelarvet).

Sotsiaalpoliitika vaatevinklist on aga miinuseks see, et paksumaks on väga regressiivne (nagu enamus teisedki tervisekäitumist mõjutavad maksud) – see tähendab, et vaesed inimesed maksaksid seda maksu suhteliselt rohkem võrreldes enda sissetulekuga kui rikkad.
Maksupoliitika huvilistele võib välja tuua, et sellise paksumaksu kontsentratsiooniindeks tuli Eesti Sotsiaaluuringu 2008. aasta andmete põhjal leibkondade ekvivaliseeritud tulude suhtes ca -0,06 ja Kakwani regressiivsuse indeks oli ca -0,37. Seega on paksumaks isegi regressiivsem kui näiteks Praxise poliitikaanalüüsis leitud aktsiisimaks viinale või tubakatoodetele (ca – 0,30; vt poliitikaanalüüsi joonis 5).

Nüüd aga minge kõik nädalavahetusel sportima, et paksumaks teid ei tabaks!

——————————-
Lisatud neli tundi hiljem, peale kriitilise tagasiside saamist inimestelt!
——————————-

Kallid lugejad, ajakirjanikud ja ühiskonnateadlased!

“Paksumaksu” näol on tegemist puhta naljaga, mitte mingi reaalse ettepanekuga.
Postituse eesmärk on panna lihtsalt inimesed mõtlema ja harida lugejaid:
1) Milline on Eesti inimeste tervisekäitumine?
2) Milline on normaalne kehamassiindeks? Ja mis on lugeja kehamassiindeks?
3) Milline on rahaline suurusjärk, mida tervishoid võiks juurde vajada lähiaastail?
4) Et enamus tervisekäitumist mõjutada püüdvaid makse (nt tubaka- ja alkoholiaktsiis) langevad suhteliselt enam vaesemale elanikkonnale
5) Juhtida tähelepanu eelmisel nädalal toimunud olulistele sündmustele sotsiaalpoliitikas

30. märtsil kogunesid Praxise mõttehommikule lastekaitsetöötajad, valdkonna kodanikeühendused, sotsiaalministeeriumi ja asenduskodude esindajad, et ühiselt arutleda, kuidas tagada asenduskodude noorte edukas iseseisvumine. Mõttehommikul tutvustas Praxise analüütik Pirjo Turk äsja valminud uuringut, mille eesmärk oli kirjeldada asenduskodudest iseseisvuvate noorte olukorda ning asenduskoduteenuse võimalusi ja praktikat seoses iseseisvuvate noortega.

Heateo Sihtasutusest Jaan Aps aitas sisse juhatada teemat: “Kuidas luua selge seos asenduskodude töötulemuste ja eraalgatuslike toetajate panuse vahel?” Järgnevalt saame tutvuda Jaani mõtetega.

Vanemliku hoolitsuse kaotanud lapsi ja noori aitavate organisatsioonide käsutuses on tegelikult palju rohkem ressursse, kui riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvereale kirja pandud. Rahalised annetused! Mitterahalised toetused! Vabatahtlik töö! Tänu üksikisikute ja ettevõtete heale tahtele lisandub valdkonna ametlikule eelarvele aasta jooksul väärtust miljonites eurodes. Ja jõuluajal on asenduskodud heategijate poolt saadetud maitsvalt krõmpsuvate piparkookide lõhna keldrist pööninguni täis.

Tegutsen Heateo Sihtasutuses just valdkonna toetaja positsioonil. Praxise mõttehommik oli minu jaoks väga mõtlemapanev kogemus. Ühelt poolt süstis minusse entusiasmi osalejate tegutsemistahe ja nende usk senisest paremate lahenduste võimalikkusse. Teisalt muutis mind väga murelikuks aga see, et keegi ruumis istujatest ei haakunud õhku visatud küsimusega: „Kuidas me teame, et valdkonna ressursid üldse lähevad õigesse kohta?“

Mis saab asenduskodust iseseisvasse ellu astunud noortest edasi? Selle kohta puudub ametlik statistika nii üksikute asenduskodude lõikes kui ka üleriigiliselt. Kui suurel hulgal nendest on kahe aasta pärast elu tasakaalus (näiteks olemas töökoht ja kindel eluase)? Milline protsent nendest on sattunud elu hammasrataste vahele (näiteks sõltuvusse sotsiaalabist või probleemidesse õigusrikkumistega)? Seda me ei tea.

Aga mis siis, kui teaksime?

Kui me teaksime, millises olukorras on näiteks kahekümne kahe aastased endised asenduskodu hoolealused, saaksime analüüsida ja katsetada, millist arengukeskkonda on vaja soovitud positiivse tulemuseni jõudmiseks hoolealustele tarvis pakkuda kaheksateistaastaselt, kuueteistaastatelt, kümneaastaselt… igal asenduskodus veedetud päeval.

Ilma nimetatud infot omamata pole ühelgi muul arutlusel vanemliku hoolitsuseta laste hoolekande teemal tegelikult mõtet. Süsteemi saab edukalt juhtida juhul, kui süsteemi olemasolu eesmärk on selgelt sõnastatud ja eesmärgi poole liikumist on võimalik mõõta.

Täpne statistika tulemuste kohta aitab ühelt poolt näha, millistelt asenduskodudelt saavad teised asenduskodud õppida noortele hea arengukeskkonna loomist ja koostööd partneritega. Teisalt aitab statistika anda seada eesmärke riiklikule süsteemile tervikuna, et vältida ühiskondlike probleemide taastootmist, mis riigi tasandil lihtsalt liiga kulukad ja isiklikul tasandil lihtsalt kohutavalt traagilised.

Kokkuvõttes – nii maksumaksja rahale kui hea südamega inimeste küpsetatud piparkookidele peaks olema õigus ainult järgmistel asenduskodudel.

1) Kes julgevad mõõta oma tulemusi (s.t kuidas saavad nende kasvandikud hilisemas elus hakkama) ja nendest tulemustest rääkida.
2) Kes on valmis oma tulemuste eest vastutust võtma (s.t tegema korrektiive asutuse tegutsemisviisides ja partneritega koostöös, et tulemusi võrreldes praegusega veelgi parandada).

Jaan Aps, Heateo Sihtasutus

Erakondade tipp-poliitikute vestlusring Postimehes (vt uudis) ja ka erakondade valimisplatvormid näitavad, et maksu- ja sotsiaalpoliitikas on parteide vahel piisavalt erinevusi ning inimestel tekib tõepoolest valikuvõimalus, kui palju soovitakse sotsiaalkaitses solidaarsust ja kollektiivseid otsuseid ning kui palju peab jääma inimese enda vastutada.

Siinkohal tuletaksin poliitikutele ja lugejatele meelde, et enamus Eesti sotsiaalkaitsest on praegu üles ehitatud tööjõumaksudele (vt joonis).

Allikas: enda arvutused Statistikaameti andmete ja enda eelduste põhjal. Protsendid ei klapi ümardamiste tõttu. Kel täpsem huvi metoodika kohta, küsige.

2008. aastal rahastati kogu sotsiaalkaitse kuludest ligi 82% tööjõumaksudega. Sellest enamus – 76% – oli sotsiaalmaks, mis läks pensionikindlustussüsteemi ja haigekassasse. Lisaks siis veel töötuskindlustusmakse töötukassasse ja läbi muude riigieelarve tulude veel osa tulumaksust.

Tarbimismaksude osa sotsiaalkaitse rahastamisel oli 2008 aastal ca 16%. Ja enamus tuleneb vanemahüvitisest ja peretoetustest, mida makstakse riigieelarve muudest tuludest, kus tarbimismaksudel suur osa. 2009-2011 tarbimismaksude roll kasvas sotsiaalkulude rahastamisel, sest tõstetud käibemaksu ja aktsiiside arvel rahastati pensionikulusid. Kapitalimaksude roll on vaid 3%, aga see peegeldabki nende madalat osatähtsust maksutulude struktuuris.

Mina loodan parteide vahel vaidlust, kas pikaajaliselt peaks muutma midagi sotsiaalpoliitika rahastamises, nt kas ja miks peame säilitama tööjõul baseeruvat kindlustussüsteemi, kas tarbimismaksude rolli peaks veelgi suurendama sotsiaalvaldkonna rahastamisel, kas oleks mõeldav keskkonnamaksude tõstmine ja nende senisest kõrvamärgistamisest keskkonna jaoks loobumine, kas kinnisvara-, automaks või astmeline tulumaks on tõesti nii jube, kui nende arvel võiks alandada näiteks sotsiaalmaksu.

Kõigi nende poliitikute käest, kes lihtsalt lubavad, et me vähendame tööjõumakse kas erinevate lagedega, soodustusega ja vabastustega ning samal ajal tõstame veel ka sotsiaalkulutusi (ning nende reaalväärtust!), tahaks muidugi küsida, et kas teil ikka numbrid kokku klapivad. Näidake mulle ka!

Täna toimus Riigikogu põhiseadus-, kultuuri- ja sotsiaalkomisjoni avalik istung. Erinevad kodanikuühiskonna institutsioonid ja eestkõnelejad andsid Riigikogu liikmetele ülevaate kodanikuühiskonna 2008-2009 olulisematest arengutest ning täna lahendamist vajavatest peamistest probleemidest.

Praxise programmijuht Annika Uudelepp andis ülevaate kodanikuühenduste rahastamise ning avalike teenuste osutamise kodanikuühendustele delegeerimise teemal ning sõnastas mõned konkreetsed ettepanekud. Kuna lisaks Praxise uuringutele on ettepanekute mõtestamisel olnud oluline panus ka septembrikuus 2009 toimunud Praxise Mõttehommiku diskussioonil, esitan Riigikogu liikmetele edastatud ettepanekud ka siin blogikeskkonnas: Loe edasi »

Praxise mõttehommik „Eesti patsiendi minevikuvõidud ja tulevikuvõimalused“ keskendub sellele, mida ja millise hinnaga on võitnud viimaste aastate kiirest kasvust eesti patsiendid. Arvestades tervishoiu rahastamise oluliselt vähenenud kasvuvõimalusi vaagime koos kõigi asjaosalistega, millised võiksid olla Eesti tervisesüsteemi mõttekad ja olulised prioriteedid järgnevail aastail patsiendi seisukohast ning millisteks valikuteks tuleb ühiskonnal valmistuda.

Eesti Haigekassa 2008. aasta tulud olid ligi 12,9 ning kulud 12,3 miljardit krooni, pärast 75% kasvu kolme eelneva aasta jooksul. Raviteenuseid osutati 2008. aastal 1,4 miljardi eest rohkem võrreldes 2007. aastaga. Võrreldes 2001. aastaga on teenuste rahaline maht kasvanud 3 korda ja eriarstiabi teenuste kasutajate hulk 14%. Niiviisi vaadates ei tohiks ligi 10% vähenemine ühe aasta jooksul olla justkui traagiline sündmus. Ja ikkagi tajuvad kõik, et midagi tõsist on juhtumas. Loe edasi »