Tähistame Praxise 15. tegevusaastat. Meil oli suur rõõm kohtuda heade sõprade, kolleegide, partnerite ja toetajatega 22. jaanuaril NO99 teatrimajas, et vaadata koos ajas tagasi ja edasi.

Õhtu juhatas sisse etendus “Kodumaa karjed”, sellele järgnes Annika Uudelepa kõne ja vastuvõtt. Allpool leiate nii fotojäädvustused kui ka Annika Uudelepa (Praxise juht 2010-2015) kõne täisteksti.

VAATA GALERIID SIIT!

 

Tere õhtust, head partnerid, külalised ja kolleegid!

Tohutult hea meel on täna teid kõiki siin näha. Kui ikka õnnestub teatrimaja külalisi täis kutsuda nii, et vastu vaatavad tuttavad näod vabakonnast, ärist, poliitikast, akadeemiast ja riigiametist, siis saab järeldus olla vaid üks. Praxis on läinud 15 aastaga inimestele hinge ja jätnud endast jälje.

Kuulasin-vaatasin koos teiega Jaak Printsi ja mõtlesin, et küll on vahva olla nii ürgandekas. Me saime tema esituses suurepärase ülevaate tekstidest, mis on olnud mingis ajahetkes Eestile märgilised. Ja meil Praxises on väga hea meel, et oleme saanud anda selles Eesti arenguloos oma panuse.

Kui vaadata sõltumatu mõttekoja positsioonilt ajas 15 aastat tagasi, oli ühiskond mitmes mõttes hoopis teistsugune kui praegu. Otsustajatel oli keeruline saada heal tasemel ja sõltumatut analüüsi, vabakond oli lapsekingades ja kaasamisest oldi heal juhul midagi kuuldud mõnel kohtumisel Euroopas.

Veelgi enam, praktilist poliitikaanalüüsi eriti teha ei osatud ja sestap sõltus poliitikakujundamine paljuski välismaalt siia korraks nõu andma tulnud ekspertidest.

Muuseas, inimestel kipuvad siiamaani segi minema poliitika kui ühiskonda arendavate tegevuste (ehk policy) ja erakonnapoliitika (ehk politics) analüüs. Praxis loodi, et neist esimeseks – poliitika sisuliseks kujundamiseks – teadmisi luua ja osalusdemokraatiat edendada.

Seda tööd hakkasid Praxise asutajad – Tiina Randma-Liiv, Vello Pettai, Heli Aru ja Peter Lõhmus – tegema suure entusiasmiga. Ja neile olid abiks esimesed töötajad, laskmata end segada sellest, et poliitikaanalüüsi järele tollal ei osatud veel küsida ning poliitikakujundamise protsess sisaldas valdavalt kiiret otsustamist ja tegutsemist, vajadusel ümberotsustamist ja ümbertegemist. Probleemide analüüsimiseks, valikuvariantide läbitöötamiseks, sisukateks avalikeks aruteludeks ja poliitika tulemuste hindamiseks polnud ei vajalikku aega, piisavalt oskusi ega toetavat kultuuri.

Järelikult tuli palju asju teha uut moodi, kui seni oli harjutud. Praxise algusaastatel paikapandud missioon ja alusväärtused on elus siiani. Selle oluline osa on tagada sõltumatus nii parteipoliitikast kui ärihuvidest. Kuidas me siis oma sõltumatuse eest hoolt kanname?

Esiteks, me valime ise oma töid, mida teeme ja mida mitte. Oleme korduvalt loobunud analüüside tegemisest just sõltumatuse kaalutlusel. Mõnel korral seetõttu, et on tahetud otsida õigustust oma poliitikale, kuid sagedamini seetõttu, et rahastaja tahtnuks tulemusi vaid enda teada jätta.

Siit tuleb teine põhimõte – meie töö tulemused on alati avalikud ja me tegutseme selle nimel, et meie tööde tulemused jõuaksid võimalikult paljudeni.

Kolmandaks, tõenduspõhisus. Me lihtsalt ei arva puusalt, vaid kasutame oma töödes teadustöödele omast metodoloogiat ja uurimismeetodeid. Lihtsalt meie tööde fookus on praktiline poliitikaanalüüs, mitte panus teooriasse.

Neljandaks, rahastamine. Filantroop Soros oma Avatud Ühiskonna Fondiga aitas Praxisel jalad alla saada. Tema rahastuse toel tegutsesime esimesel viiel-kuuel aastal teades, et Praxis peab ühel hetkel olema ise võimeline oma missiooni täitmiseks raha leidma. Tänaseks oleme pea kümmekond aastat olnud isemajandav organisatsioon, kes ei saa ei riigieelarvest ega üheltki teiselt organisatsioonilt tegevustoetust.

Oma tegevuse rahastamiseks teeme kolme asja. Otsime ise rahastust uurimus- ja arendustegevustele, mis meie hinnangul väärivad Eestis tähelepanu. Tähtis roll on siinkohal rahvusvahelisel koostööl ja Euroopa Komisjoni teadus- ja arendusprojektidel. Samuti müüme oma teenuseid vabal turul, konkureerides seejuures teiste pakkujatega, kelleks tavaliselt on ülikoolid ja konsultatsiooni- ja uuringufirmad. Ning lõpuks, kogume annetusi omaalgatusteks, mis meie meelest on olulised. Nagu näiteks sisukam ja nõudlikum valimisdebatt.

Tuleb tunnistada, et nn vanas Euroopas on pilt teistsugune. Paljud suured ja tuntud mõttekojad saavad riigieelarvest või rahvusvahelistelt organisatsioonidelt just tegevustoetust lisaks projektirahale. Ja mõttest, et omatoodete-teenuste müük võiks olla suurem, räägitakse seal alles kui olulisest tulevikusuunast.

Usun, et meie väärtustest kinnipidamine on aidanud Praxisel saada selleks, kes ta on praegu. Ning tõesti, me oleme kasvanud. Tuues vaid mõne arvu: 15 aastat tagasi oli meid 9, praegu on 36. Meie käive oli toona veerand miljonit eurot, praegu on see pea viis korda suurem ehk 1,2 miljonit eurot. 15 aasta peale on meil valminud kokku ca 500 analüüsiaruannet. Vaevalt, et mõni teine asutus Eesti poliitikaid sedavõrd palju analüüsinud on.

Paljud meie rahvusvahelised koostööpartnerid on imestanud, et nii väikeses riigis nagu Eesti on sedavõrd suur mõttekoda. Praxise tegelik suurus pole aga käibes, töötajate või projektide arvus. Meie suurus on selles jäljes, mille oleme suutnud ühiskonda jätta.

Praeguseks on Praxis mõtte- ja tegudekeskus. See tähendab, et lisaks uute teadmiste loomisele ja levitamisele, paneme käed külge seal, kus meie teadmised ja kogemused aitaksid kaasa oluliste muutuste sünnile. See eristab meid paljudest teistest organisatsioonidest. Nii et meie püüame teadmiste abil ka muutusi esile kutsuda.

Senise töö käigus oleme aru saanud, et millegi muutmiseks on vaja nelja asja: analüüsi, mis on usaldusväärne ja praktiliselt kasutatav; ideid, mis kasvatavad ambitsioonikust; arutelu, mis rikastab mõtlemist ja suurendava osalust; ning teinekord ka nõu ja tuge, sealhulgas koolituste näol, et osata targalt tegutseda. Ja seda me kõike teemegi.

Pidagem siiski meeles, et mingi idee või otsuse juures ei ole tähtsaim autori nimesilt, vaid see, et olulisest teadmisest midagi sündis, et meie töö jätaks jälgi. Ja neid jälgi leiab nii ajakirjandusest, mis on avalikkuses ehk kõige nähtavam osa. Kuid neid on palju ka erinevate poliitikaotsuste selgitustes ja põhjendustes, nii ametnike kui poliitikute sõnavõttudes, Riigikontrolli aruannetes, Euroopa Komisjoni ja OECD soovitustes Eestile, rahvusvahelistes võrdlustes Eesti osas.

Meie töö jälg võib olla konkreetne tegu, otsus, muudatus. Nagu otsus muuta ära vanemahüvitise valem, et mõnikümmend eurot rohkem töötasu ei tähendaks mõnesaja euro kaotamist vanemahüvitisena.

Mõnikord ka valvekoera rolli täitmine, võttes pulkadeni lahti ja tehes selgeks, mida valitsejad on korda saatnud, mis alles töös ja mis kõrvale lükatud. Näited sellest on Valitsemise Valvurid ning valimisprogrammide lahkamine.

Või hoiakute ja diskursuse muutus – see viis, kuidas mingit ühiskondlikku probleemi tajutakse, raamistatakse. Näiteks sooline palgalõhe sai veel viis aastat tagasi hinnanguid nagu „pseudoprobleem“ või „feministide jura“. Nüüd ei heideta selle üle enam nalja, vaid arutletakse lahendusvõimaluste üle. Samamoodi on kaasamisega. 15 aastat tagasi teati, et see sõna on olemas. 10 aastat tagasi oli poliitikutel hea toon seda sõna jutu sisse põimida,. Praegu on kaasamata jätmine tajutav millegi sellisena, mis võib viia meeleavalduse või ministri tagasiastumiseni.

Või avardav ja silduloov arutelu teemadel, millest on raske või ei osata rääkida. Nii sellepärast, et mõni probleem on sedavõrd keerukas, et selle läbihammustamine nõuabki süvateadmisi, kui ka sellepärast, et probleem võib küll oluline olla, aga ei tundu põletavana.

Võtame kasvõi Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi jätkusuutlikkuse. Kõik teame, et rahvastik vananeb, mis omakorda tähendab, et töötegijaid jääb pensionäridega võrreldes üha vähemaks. Kui tahaksime seda suhet hoida 2014. aasta tasemel, peaks kümne aastaga lisanduma ca 130 tuhat ehk enam kui Tartu linna jagu töötegijaid või kümne aasta pärast olema pensioniiga 69 aastat. Kõik see viitab, et arutelu heaoluriigi paradigmamuutuse üle on hädavajalik. Eesti võiks saada edukaks näiteks sellest, kuidas sotsiaalkaitsesüsteem tervikuna liigub riskide kinnimaksmiselt inimeste oskuste ja võimete arendamise poole.

Ka Eesti vabakonna arengus Praxise jälg on olnud üsna suur ja oleme tänulikud kõigile partneritele, kellega ühiselt oleme saanud seda teha – Avatud Eesti Fond, EMSL, E-riigi akadeemia, KÜSK, Koostöökogu, kui vaid mõnesid mainida. Nimekiri tehtust on pikk, alates vabaühenduste võimekuse kasvatamisest ja kaasamiskultuuri edendamisest lõpetades suurte, ühiskonnaülest kõlapinda saanud aktsioonidega nagu Minu Eesti mõttetalgud, Jääkeldri protsess, Rahvakogu, valimisdebati sisustamine ja Arvamusfestivalil osalemine. Oleme rõõmsad, et Praxis on saanud olla osa Eesti ühiskonna arengust ning teinekord taganttõukaja või isegi eestvedaja rollis.

Suur tänu ka kõigile poliitikuile ja ametnikele, kes meie töödest teadmisi ja tuge on ammutanud, et olulisi muutusi käivitada. Eraldi ütlen suur aitäh president Toomas Hendrik Ilvesele vabakonna arengu võimestamise eest. Ta pole mitte üksnes rääkinud vabakonna olulisusest, vaid on vabakondliku tegevuse tõsiseltvõetavust suurendanud ja vabakonna arengule märgatavalt hoogu andnud. Ja see omakorda on muutnud vabakondliku tegutsemise ligitõmbavaks paljudele väga võimekatele inimestele, keda on innustanud ühiskonnaellu panustama ka presidendi usk ja tugi.

Ja neid jälgi on jätnud paljud inimesed, kellele teen selle eest suure kummarduse ja ütlen aitäh. Lisaks asutajatele ja senistele töötajatele ka kõik varasemad nõukogu liikmed ja senised juhid. Mõistagi on neid veel palju enam.

Kui lubate, siis enne tehtust tuleviku juurde üleminekut põimin vahele ka ühe aastataguse loo, mis mind isiklikult väga liigutas. See on seotud usuga, et Eestit on võimalik teha paremaks. Kahtede viimaste Riigikogu valimiste eel oleme teinud Praxisega analüüse, et anda valimisdebati vedajatele sisendit. Selle töö tegemiseks oleme saanud raha Eesti ettevõtjatelt ja teate, me pole pidanud seda raha anuma. Me otsisime toetajaid, palusime õlg alla panna ja nad tegid seda meelsasti. Ning kui koputasime meediaväljaannete peatoimetajate ustele, et ajakirjanikele sisendit pakkuda, tehti uksed avali. Aitäh kõigile, kes sellesse on uskunud ja selles ettevõtmises ükskõik mis rollis on osalised olnud!

Edasine ongi seotud poliitika ja selle analüüsiga. Olen aastaid olnud tähelepanelik poliitikajälgija ja minu arvates on praegune Eesti poliitika omamoodi iseendaga pahuksis. Ühelt poolt on poliitmaastik olnud pikalt väga stabiilne ja sissetöötatud, tekkinud on ehk teatud igavuski. Teisalt on see põrkunud tiheneva poliitilise konkurentsi, mis iseenesest on ju tervitatav, ning tempoka 24/7 uudisvooga. Kokkuvõttes paljud seni kindlalt töötanud arusaamad ei paista enam toimivat, sest poliitika tegemise keskkond on muutunud ja see tähendab vajadust poliitikategijatel kohaneda. Toon välja kolm asjaolu.

Esiteks on miskit lahti tublile tööinimesele omase arusaamaga et kui asju teha senisest veel paremini, siis saame jälle hoo sisse. Mulle seostub paremini tegemine perfektsionismitaotlusega. Aga võib-olla pole tarvis olla perfektsed. Sest ükski reform, muutus, julge ettevõtmine ei saa olla perfektne – see tähendab ilma ühegi vea, häiriva kõrvalmõju ning mõningase rahulolematuseta. Keskendumine iga viimasegi kui vea kõrvaldamisele võib kaasa tuua selle, et jäädaksegi viimistlema juba hästitoimivaid asju, kuid suuremate valukohtadeni ei jõuta.

Ehk võiksime perfektsuse asemel olla pigem maksimalistid. Tahtma isegi midagi sellist, mis algul võib tunduda ulmena, liiga ilusana, et see tõsi saaks olla. Aga minu arvates on Eestile hea, kui meil kõigil on isu enama järele – unistused, visioonid ja sihid, mis panevad silmad põlema, soov suurema eduelamusele järele, mis aitab taluda ja üle olla muutustega kaasnevast valust ja vaevast. Igaüks meist võiks olla just selles mõttes näljane, täitmatu. Mitte sellepärast, et keegi teine torgib või et meedia nõuab.

Teiseks, tekkinud on kuhi probleeme, mis ei allu hästi riigijuhtide kontrollile. Ükskõik kui palju nad ka ei teeks ega püüaks. Nagu näiteks massiline immigratsioon, palgavaesus, mittetöötavad või mitteõppivad noored. Selline probleem on üheaegselt keerukas, ebamäärane ja vastuoluline, sageli ka uudne ja unikaalne. Seetõttu on sellist probleemi juba raske defineeridagi ja pole ime, et neid nimetatakse nurjatuteks probleemideks. Ja selliseid probleeme ei saagi lõplikult ära lahendada, vaid pigem ainult leevendada. „Korda tegemine“ sobib rohkem millegi lihtsama kohta.

Aga miskipärast oodatakse valitsustelt ka nende nurjatute probleemide lahendamist kohe ja lõplikult. Eks osa sellist ootust on ka poliitikute enda retoorika tulemus – „lahendame ära, teeme korda, võtame kontrolli alla“. Tõsi, see retoorika on hea kütus valimiste ajal. Tegelikus elus on see aga pigem nagu molotovi kokteil.

Siit tuleb ka üks tänapäeva riigivalitsemise põhiküsimusi – kuidas saada hakkama ülima keerukusega? Suures plaanis on vaja kolme asja – teadmisi, avatud suhtumist ja osapoolte kaasahaaramist. Uuringud on näidanud, et praktiliselt ainuke viis sellistele probleemidele mingeidki edasiviivaid lahendusi leida põhineb tihedal koostööl ja kaasamisel ning kõik see on paratamatult pikk protsess. Jõuga või teerullipoliitikaga ei saavuta siin midagi peale halva. Keerukust mõista, sellele otsast jõukohaseid leevendusvõimalusi otsida saab aga siis, kui aktsepteerida erinevusi. Vastuolude sõnastamine ja tunnistamine ning ka pingete sallimine on esimene samm lahenduse suunas.

Kolmandaks, muutunud on see, milles on vaja kokku leppida. Varem oli kokkuleppimise alus selles, mida ühiselt paremaks taheti teha, ehk positiivses. Nüüd aga oleme sealmaal, kus vähemalt sama tähtis kui mitte veel tähtsam, on kokkuleppele jõuda kannatustes ehk negatiivses. Kes ei tahaks rohkem palka, maksusoodustusi, kopsakamaid toetusi ehk lihtsalt raha kätte? Küsimus „mida ja kellele rohkem?“ on juba eilne poliitreaalsus. Järjest tähtsam on küsimus „kellelt ja mida vähemaks?“ Reformid ei jookse liiva sellepärast, et ei õnnestu kokku leppida hüvede kasvatamises, vaid sellepärast, et ei suudeta kokku leppida kannatustes. Selles, et mida me oleme valmis taluma, millist ebamugavust üle elama mingi suurema eesmärgi nimel.

Head kuulajad,

suurte muutuste, kasvava keerukuse ja lisanduva määramatuse ajal peame küsima, mida oleks nüüd Eestile vaja? Loomulikult peame arvestama seda, et mingid konstandid jäävad. Me oleme väikeriik ja jääme väikeriigiks, kus pole naftat, on vahel päris külm ja pime ning kaarti vaadates saab selgeks, et päris palju ettevõtmisi peabki rappa välja jõudma.

Väikeriigilgi on eeliseid, kuid kas me oleme osanud just väikeriikidele omaseid tugevusi turgutada ja need täie jõuga tööle panna? Meie trumpideks ei saa kunagi olla maht või mastaap, vaid ikkagi kvaliteet ehk teadmus ja oskused komplektis lihtsuse, paindlikkuse ja koostööga.

Harjutamaks end ambitsioonikamalt mõtlema, võiksime kasvõi iga päev küsida endalt küsimuse „Mis oleks kui…?“. Just nii, positiivselt, tulevikkuvaatavalt, mitte vastutust veeretavalt „Miks meil pole…?“. Küsingi nüüd sümboolselt 15 korda mõtteharjutuseks „mis oleks kui…“. Mõelgem korraks!

Mis oleks, kui Eesti oleks esimene riik maailmas, kus lapsed harjutaksid (just harjutaksid, mitte õpiksid) leiutamist ja tootearendust juba algklassidest saati?

Mis oleks, kui kõigis järgmistes valitsustes on iseenesestmõistetavalt pooled ministritest naised?

Mis oleks, kui Eestis oleks Euroopa kõige atraktiivsem maksukeskkond teadmismahukale tööle?

Mis oleks, kui ettevõtete ja kutse- ning kõrgkoolide ühistööna õpetataks praegusest enam kui kahesajast tuhandest kvalifikatsioonita inimesest sada tuhat oskustöötajaks?

Mis oleks, kui Eestis tegutseksid sotsiaalse innovatsiooni ärksaimad pead, sest siinne tegevuskeskkond on selleks üks parimaid maailmas?

Mis oleks, kui Eestisse tagasitulekut kaaluvatele peredele oleks sobiliku kooli- ja lasteaiakoha olemasolu otsustamisel poolt-, mitte vastuargument?

Mis oleks, kui Eesti tööandjatele luuakse võimalus maksuvabalt maksta oma töötajate alla 3-aastase laste hoidmise eest?

Mis oleks, kui Eesti koolinoortel oleks tavaks käia enne edasiõppimisevalikut vähemalt viies organisatsioonis töövarjuks, et paremini aru saada, mis neid huvitab?

Mis oleks, kui kindel töösuhe võib olla ka näiteks kaugtöö-, IKT põhine mobiilne töö või renditöö, sest Eesti on kõige paindlikumate töösuhetega riik maailmas?

Mis oleks, kui senise 6% asemel oleksid vähemalt pooled Eesti isadest mõnda aega lapsehoolduspuhkusel?

Vähemalt kahe viimase puhul võin kinnitada, et neid oleme oma väikses Praxise mikrokosmoses edukalt rakendanud, niivõrd kui tänased seadused seda võimaldavad. Meil on pidevalt lapsehoolduspuhkusel peaaegu viiendik praksikutest ja töötajatel on kokku 47 last. Ja ligi kolmandikul on veel pereloomine ees, nii et küllap tuleb neile lisa.

Minagi olen näide lapsehoolduspuhkusel olijast – paarikuuse lapsega kodus, nii et soovin jaksu ja jõudu jätkavatele juhatuse liikmetele Katrinile ja Laurale ning Praxise järgmisele juhile Kerstile, keda ootame Eestisse tagasi.

Ja veel üks asi, mille üle olen siiralt õnnelik ja mida olen saanud kogeda tänu tööle Praxises, on vabadus – keegi ei käsi, keela, ega kirjuta ette. Valikuid suunavadki väärtused ja ühiskonnatunnetus. Mis on tähtis, mida olulist on märkamata, mis vajaks taganttõukamist? Näe, tee ja vastuta, sest sind usaldatakse. Tänan nõukogu, kes on mind enam kui seitse aastat usaldanud. Tänan kõiki partnereid ja praksikuid, kellega teeks koos veel ja veel.

Sest nagu ütles Jaak Prints austria luuletaja Franzobeli sõnadega:

Eesti algab ilusti
ja ilusti Eesti ka lõpeb. Jaa. Nii on lood
Eestiga. Läbinisti ilus. Sada korda.

Fotod: Annika Haas