Isade osakaal vanemahüvitise saajate seas on hakanud langema. Ehkki see valmistab pettumust soolise võrdõiguslikkuse eest võitlejatele, on see veel üks indikaator – küll väga kaudne – et tööturul on hakanud olukord paremaks minema.

Meeldetuletuseks, et 2007. aasta septembris toodi vanemahüvitise saamise periood isade jaoks oluliselt varasemaks – lapse 6 kuu vanusest 70 päevale. Selle tulemusena hakkas isade osakaal vanemahüvitise saajate seas kiiresti tõusma. Kui tolle ajani oli vanemahüvitise saajate seas isasid ca 1%, siis pooleteist aastaga, mida võib lugeda seaduse sisseelamise perioodiks, see mitmekordistus ja jõudis 5%ni.

Sealt kasvas see veel pisut ja tipp saavutati 2010. aasta kevadel – 6.4%. Sellest ajast hakkas isade osakaal aga langema ning eelmise kuu andmetel oli see 5.2% ja näib, et langev trend jätkub.

*Vt märkust andmete kohta lõpust

Mul on hüpotees, et isade osakaalu muutus ajavahemikul märts 2009 – veebruar 2011 peegeldab tööturu olukorra mõju. Paljud valgekraedest värsked isad kaotasid töö või langetati nende palka ja neil oli mõttekas ise vanemahüvitist saada. Või ei olnud emadel eelnevalt töökohta ja nii oleks emade vanemahüvitis olnud üksnes miinimumpalk. Seetõttu pered optimeerisid summaarset sissetulekut ja vanemahüvitise peale jäi endine kõrgepalgaline isa, kes jätkas samal ajal võimaluse korral töötamist.

Selle kohta, et pered on aru saanud vanemahüvitise skeemi võimaluste ärakasutamisest, olgu toodud kinnituseks ka üks tsitaat perekool.ee-st, kus üks ema selle aasta veebruaris kirjutab:

Meie perele oli kasulikum kui lapse isa sai VH enda nimele. Lisaks sellele, käis ametlikult miinimumi eest endisel tööl edasi. Mina olin sel ajal lapsega kodus, kuigi kindlustuseta. … Samas, rahaliselt olime need 6 kuud palju paremas seisus, kui enne VH saaja vahetamist.

Mida võib sellest käitumisest järeldada vanemahüvitise skeemi eesmärkide ja disaini kohta.

Kokku läheb isadele ligi kümnendik vanemahüvitise summadest ehk eelmisel aastal suurusjärgus 270 miljonit krooni. (Kogu vanemahüvitise kulud olid 2,72 miljardit krooni.) Isade poolt saadud keskmine vanemahüvitis on palju kõrgem kui naistel – eelmise aasta lõpus oli isadel 18700 krooni ja emadel 10600 krooni kuus. Isad moodustavad tervelt viiendiku maksimaalse vanemahüvitise saajatest.

Samas ei jää kõik isad koju, vaid suur osa jätkab töötamist ja koju jääb siiski ema, nagu iseloomustas ka ülal toodud tsitaat. Sotsiaalkindlustusameti andmetel sai 2010. aasta lõpus 31% isadest lisaks vanemahüvitisele ka töötasu. Arvatavasti on need kõrgepalgalised isad, kelle töö iseloom võimaldab tööaja ja töökoha paindlikkust.

Vanemahüvitis on kallis meede sündimuse tõstmiseks, sest ta mõjutab väheste sündi, kui maksma peame seda kaua ja palju kõikidele. Samas võrdõiguslikkuse nimel kõrgepalgalistele isadele vanemahüvitise maksmine ja samal ajal neil töötamise lubamine näib sotsiaalpoliitika kulude otstarbekuse seisukohast lausa luksuskaup. Kuid võrdõiguslikkus vist seda ongi.

Eks tuleb siis loota, et isegi kui kõik vanemahüvitist saavad isad ei vaheta kodus lapse mähkmeid, siis väikese omapoolse panuse võrdõiguslikkuse mõtteviisi levitamiseks nad siiski annavad.

P.S. Lisan ausalt, et olen täiesti erapoolik antud teema suhtes ja kavatsen võrdõiguslikkuse nimel hakata ka ise sellel aastal maksimaalset vanemahüvitist saama ja võimalusel mõõdukat töötamist jätkata.

*Märkus andmete kohta: Sotsiaalkindlustusamet avaldab kahesugust statistikat. Vanemahüvitise saajad antud kuu jooksul, mida on kasutatud joonisel, ja vanemahüvitist saavad inimesed mingi kuu lõpu seisuga. Isade osakaalu dünaamika on sarnane, ehkki teisel juhul ca 0.2-0.3% kõrgem ja 2010. aasta märtsi maksimum oli ca 6.7%.

Praxise mõttehommik tõi kokku erinevate valdkondade eksperte, kes koos diskuteerisid perepoliitikavaldkonna iseärasuste ja võimalike arengusuundade üle. Videos näed-kuuled sõna võtmas: Jürgen Ligi, Marko Pomerants, Külli Kadarik, Mare Ainsaar, Eiki Nestor, Ain Aaviksoo, Taavi Rõivas, Riho Rahuoja, Mare Kalkun, Madis Aben, Katre Pall, Tiia Kõnnussaar, Annika Uudelepp, Hanneli Rudi.

Vaata diskussiooni ja ürituse kokkuvõtet! Loe edasi »

“Kuidas edasi peretoetustega” mõttehommiku diskusiooni avasid kolm sõnavõttu inimestelt, kes valdkonnaga üsna erinevalt seotud. Sõnavõttudest teeb ka ülevaatliku kokkuvõtte Annika Uudelepp, Praxise valitsemis-ja kodanikuühiskonna programmi direktor (videos minutid 25:30 – 27:15).

Sõnavõttudega esinesid hetkel veel rahanduskomsjoni esimehena Jürgen Ligi:

Emadus ei ole mingi palgatöö ja laps ei ole riigile, minu jaoks on tegemist selge ühiskonna solidaarsus avaldusavaldusega kõige õrnematele: väga värskele emale ja väga pisikesele lapsele ja selle riski maha võtmine, et ta loobuks majanduslikel põhjustel sünnitamast, et tal ei tekiks selle tõttu majanduslikke raskusi ja ma olen kategooriliselt vastu sellele, et seda meedet võetaks kui hetke kus saab kulusid nivelleerida.

Loe edasi »

Viimastel aastatel on riiklike peretoetuste summade proportsioonid ja ka paljulapselistele peredele makstavate toetuste viis paljuski muutunud. Tekib küsimus, kas praegune perepoliitika ja riiklik toetamissüsteem on eesmärgipärane ning kas kulutused on efektiivselt sihitatud?

Praxise analüütikute Andres Võrgu ja Marre Karu poliitikaanalüüsis vaadeldakse perioodil 1998-2008 toimunud muutusi lastega peredele suunatud rahalistes toetustes ning nende mõjus ebavõrdsusele, sündimusele ning tööturukäitumisele.

Vaata Andres Võrgu ettekannet analüüsi tulemustest Praxise mõttehommikul!

Praxise analüüs annab peredele suunatud rahalistest toetustest järgmise pildi:

• Eestis toetatakse lastega peresid ennekõike rahaliselt
• Toetuste suurus on varasemast enam seotud vanemate palgaga
• Toetused on seotud eeskätt lapse sünniga
• Ebavõrdsus toetustes on suurenenud
• Kõrgema palgaga ja kõrgema haridusega naised on hakanud rohkem sünnitama
• Vanemahüvitis motiveerib naisi enne lapse sündi töötama, samas aeglustab emade naasmist tööturule
• Laste vaesust vähendavad kõige efektiivsemalt paljulapselistele peredele suunatud toetused

Sellisest hetkeolukorrast tulenevalt näevad Praxise analüütikud peretoetuste süsteemil kolme võimalikku  arengusuunda:

I  Jätkame sünnile suunatud toetustega, suurendame universaalsete toetuste (asemel) sihitust, kuid väldime vaesuslõkse (nn stiimulitekeskne)
II Suurendame universaalsete toetuste rolli ja kärbime kulusid vanema-hüvitisele ning tulumaksuvabastusele (nn võrdsusekeskne)
III Tõstame täiendavalt makse, mille arvelt rahastame vanemahüvitist ja hoiame universaalsete peretoetuste reaalväärtust (kallim hetkeolukord)

Praxise mõttehommikul osalejatelt küsiti tagasisidelehel, milliseid arenguid nad toetaksid. Andres Võrgu ja Marre Karu poolt koostatud poliitikaanalüüsist tulenevalt esitasime nelja erinevat suunda  kirjeldavat väited ja küsisime nõusolekut nendega :

1. Lastega peredele tuleks pakkuda senisest rohkem teenuseid rahaliste toetuste kõrval/asemel.

2. Tuleks pakkuda suuremat toetust lapse edasiseks arenguks.

3. Tuleks vähendadatoetuste keskendumist sünnihetkele.

4. Universaalsete peretoetuste asemel peaks pakkuma rohkem suunatud toetusi neile, kes seda kõige rohkem vajavad.

Esimese väitega olid nõus peaaegu kõik osalenud. Teise ja kolmanda väitega oldi samuti valdavalt nõus või “pigem” nõus. Kõige rohkem erinevaid arvamusi ning ka soovi diskuteerida tõstatas aga neljas väide universaaltoetuste asendamise kohta. Pooled olid ks nõus või pigem nõus sellega,e t universaalsete peretoetuste asemel pakkuda pigem suunatud toetusi suuremate vajadustega peredele. Teine pool mõttehommikul osalejatest aga ei olnud (või pigem ei olnud) sellise arengusuunaga nõus. Eks siin oleneb arvamus nii selles, milliseid toetusi konkreetsemalt silmas pidada või milliste kriteeriumite alusel määratleda, kes on need kõige rohkem toetusi vajajad.

Millise esitatud väitega Teie nõustute/ei nõustu ja miks? Mida Teie arvates tuleks ette võtta universaalsete peretoetustega?