Praegused koalitsioonipartnerid on asunud meedia vahendusel sõdima IRLi pakutava emapensioni teemal. Jürgen Ligi räägib rahanduspoliitika naeruvääristamisest (vt delfi uudis). Margus Tsahkna soovitab rahandusministri teha hingamisharjutusi (vt tema blogikannet). Püüan järgnevalt natuke teemat avada nii nagu mina sellest aru saan.

Kõige pealt tahaks öelda, et emapension ei ole mingi uudne mõte. See, et vanaduspensioni suurus või pensionile jäämise aeg sõltub mingil moel laste arvust, kehtib nii Eestis praegu kui paljudes Euroopa riikides. Kellel huvi, soovitan lugeda Praxises 2004. aastal tehtud ülevaadet (doc fail).

Lapsevanema pensioni võivad lapsed mõjutada mitmel viisil:
1) laste hooldamisele kulunud aja arvestamine pensionistaažis, mis toob kaasa kõrgema pensioni;
2) pensioniea alandamine sõltuvalt laste arvust, mis toob kaasa suurema pensionisumma eluea jooksul;
3) pensionilisad ülalpeetavate laste eest (see on harv juhus, et pensionäril on alaealisi lapsi);
4) pensionikindlustusse sissemakse sõltuvus laste arvust.

Et ka Eestis on pension juba seotud laste arvuga, näib IRLi “emapensioni” puhul olevat tegemist osaliselt loosungiga, et tuua kõik sellelaadsed meetmed ühe mütsi alla ja neid seejärel turundada.

Samas tuleb märkda, et IRLi ettepanekul on mitmeid positiivseid aspekte. Esiteks, IRL-i ettepanek vähendaks minu arust põlvkondade vahelist ebavõrdsust, mis kaasnes pensionisüsteemi reformimisega.

Nimelt, kuni 1998. aasta lõpuni arvestati iga lapse kohta vähemalt kaks aastat pensioniõiguslikku staaži, keda on kasvatatud vähemalt kaheksa aastat. Ehk  sisuliselt varem võrdsustati ühe lapse kasvatamine kahe aasta töötamisega keskmise palgaga. Mis tähendaks praegu ühe lapse eest 136 krooni kuus lisapensioni.

Need, kes on kasvatanud lapsi aga alates 1999. aastast saavad pensioni lähtuvalt riigi poolt inimeste eest kolme aasta jooksul tasutud sotsiaalmaksust selle miinimummääralt. Hetkel tähendab see seda, et ühe lapse kasvatamine võrdsustatakse umbes 1 aasta ja 2 kuu töötamisega keskmise palgaga. Ehk ühe lapse eest tähendaks see praegu lisapensioni 79 krooni kuus.

IRL ettepanek võrdsustaks kõigi laste kasvatamise kolme aasta töötamisega keskmise palgaga. Kõige enam võidaksid seadusest need, kes kasvatasid väikeseid lapsi aastatel 1999-2006, kui sotsiaalmaksu miinimum oli väga madal ja ühe lapse kasvatamist väärtustati üksnes 3-4 kuu töötamisega keskmise palgaga.

Et olla aus lugeja suhtes, pean märkima, et Praxis soovitas juba enda 2004. aasta pensioniraportis ühe lapse kasvatamist võrdsustada kolme aasta töötamisega keskmise palgaga.

Teiseks, IRLi ettepanek on positiivne minu arust seetõttu, et see suurendaks lastetute ja lastega inimeste solidaarsust pensionisüsteemi jätkusuutlikkusse panustamisel. Kui arvestada, et keskmiselt on naine (harvem mees) töölt eemal lapse tõttu kolm aastat, siis jääb tema vanaduspension selle tõttu väiksemaks kui neil naistel, kellel lapsi ei ole. Praegune Eesti süsteem kompenseerib seda erinevust selliselt, et lapsevanemad, kes on kasvatanud kolm või enam last (igat last vähemalt kaheksa aastat) saavad 1 kuni 5 aastat varem pensionile. Seega kokkuvõttes saavad nad elu jooksul suurema pensionisumma. Kuid senini puudub solidaarsus lastetute ja 1 või 2 last kasvatanu vahel. IRLi ettepanek võrdsustaks töötamise ja laste kasvatamise selgemalt.

Nüüd jõuame aga selle ettepaneku kõige suurema probleemi juurde. Kust tuleb selleks kõigeks raha? Ja siin on meie rahandusministri mure igati õigustatud.

Eesti riiklik pensionisüsteem on praegu tugevas defitsiidis. (Vt allolev joonis). Majanduskriisi ajal sotsiaalmaksu laekumine vähenes, pensionäride arv kasvas, pensionid natuke tõusid – tulemuseks on defitsiit 2011. aastal 4.8 miljardit krooni. II samba maksete peatamine pisut aitas olukorda leevendada, kuid järgnevatel aastatel need maksed taastuvad. Veel hullem on see, et on vaja ka kompenseerida see vahepealne peatumine kõrgemate siiretega II sambasse. Seetõttu lähiaastatel defitsiidi vähenemist ei saa loota.

Rahandusministeerium on enda prognoosides näidanud, et I samba defitsiit võib kesta veel 20 aastat. (vt joonis 9 rahandusministeeriumi seletuskirjast pensioniea tõstmise kohta, doc fail)

IRL on muidugi nupukas oma lubaduste jagamisel, sest praegused pensionärid nagunii juba saavad 2/3 ulatuses lubatud emapensionist. IRL sooviks natuke anda juurde ja nimetada kõik ümber emapensioniks. Ebaselgeks jääb mulle, kas ka juba praegu sotsiaalmaksutuludest makstav pensionilisa laste eest tuleb edaspidi riigieelarve üldistest tuludest.

IRL-il on kerge jagada lubadusi, sest suurem osa emapensioni kuludest tekikski alles paarikümne aasta pärast, kui praegused laste kasvatajad jõuavad pensioniikka. Ja selle aja peale on väga hea anda ebamääraseid lubadusi, et küll majanduskasv toob piisavalt palju tulusid, mida jagada.

Huvitav nüanss on siin muidugi see, et kui seda pensionilisa rahastataks üldistest riigieelarvetuludest, mitte sotsiaalmaksust, siis tegelikult osaleksid selle pensionilisa maksmisel oluliselt ka pensionärid ise. Nii nagu praegu maksavad ka pensionärid riigieelarvesse usinalt käibemaksu, millega kaetakse I samba miinust. Võrreldes praegu kehtiva “emapensioniga” oleks IRLi ettepaneku erinevus selles, et kõik pensionärid maksavad riigieelarvesse makse, kuid lastega pensionäridele makstakse osaliselt see tagasi.

Nii et selles mõttes on minu arust ikkagi Jürgen Ligil õigus, et see emapension tuleb osaliselt nende arvelt, kellel ei ole lapsi. Kui inimesed on sellise ümberjaotusega nõus, siis miks mitte – teeme emapensioni.

Aga et emapensioni idee on ikkagi alles toores, siis ootan huviga debati jätkumist. Relvad näivad olevat poliitikutel valmis. Ja luban, et ka analüütikutel.