Palju räägitakse kaasavast haridusest ja võrdsete võimaluste loomisest kõikidele noortele, see on seatud ühtlasi prioriteediks riiklikes ja piirkondlikes strateegiadokumentides. Seda, milline on erivajadustega noorte tegelik olukord, on seni vähe uuritud.

18. veebruaril 2016 toimus juba traditsiooniks saanud noorteseire aastakonverents, kus sel korral oli keskne teema erivajadustega noored – nii nende kaasamine noorsootöösse kui ka õppimine formaalharidussüsteemis ja pärast õpingute lõpetamist tööturule suundumine. Konverentsi esimeses pooles anti ülevaade aastaraamatus kajastatud kahe uuringu peamistest tulemustest. Üks neist oli 2015. aasta sügisel tehtud uuring „Erivajadustega noorte ja nende noorsootöös osalemise võimaluste kaardistamine kohalikes omavalitsustes“, kust selgus erivajadustega noortele mõeldud noorsootööteenuste kättesaadavus maakonniti ning seda mõjutavad tegurid kohaliku omavalitsuse pilgu läbi. Teine uuring oli Eesti Töötukassa tellitud „Terviseseisundist või puudest tingitud erivajadustega noorte siirdumine koolist tööle“, kus antakse statistiline ülevaade erivajadustega noorte osalemisest eri haridusastmetel, vaadeldakse neile pakutavaid õppimisvõimalusi ning ettevalmistust ja toetust tööturule siirdumiseks pärast õpingute lõppu.

Konverents oli eelkõige suunatud noortevaldkonna spetsialistidele, praktikutele ja noortele, mis andis ka võimaluse konverentsi teises pooles laudkondlikes aruteludes täpsustada uuringute põhjal välja toodud kitsaskohti ning otsida toimivaid lahendusi, kuidas jõuda paremini erivajadustega noorteni.

Peamised kitsaskohad uuringutest

Eelpool nimetatud uuringutest jäid kõlama kõige enam järgmised kitsaskohad:

1. Tugiteenuste kättesaadavus erivajadustega noortele hariduses ja noorsootööteenustes

Noorsootööteenuste olemasolu üksi ei taga, et kõik erivajadusega noored nende teenusteni jõuavad, sageli sõltub see nii füüsilisest ligipääsust kui ka erinevate tugiteenuste olemasolust (nt invatransport, tugiisik, isiklik abistaja, viipekeele tõlk jms). Nii nagu haridusvõimaluste ja noorsootööteenuste kättesaadavus, mitmekesisus ja kvaliteet on piirkonniti väga erinev, on erinev ka vajalike tugiteenuste kättesaadavus erivajadustega noortele.

2. Erivajadusega noortega tegelevate erinevate osapoolte omavaheline koostöö

Uuringutest on selgunud, et koostöö lapsevanema ja noorsootööasutuse vahel on äärmiselt oluline erivajadustega noorte kaasamisel, sest see aitab arvestada paremini noore eripäraga. Ka koostöö õppeasutustega omab olulist rolli – näiteks koostöö erikoolidega, sest neis õppivad noored on sageli igapäevasest noorsootööst rohkem isoleeritud, kui tavakoolides õppivad noored. Erivajadustega noorte paremaks kaasamiseks mängib kindlasti olulist rolli ka noort ümbritsev kogukond. Seega tuleks mõelda erinevaid võimalusi, kuidas nii lapsevanemaid, õppeasutusi, kohalikke omavalitsusi kui ka kogukondi tõhusamini kaasata ja omavahel panna koostööd tegema selleks, et noorsootöö jõuaks üha enam erivajadustega noorteni.

3. Kvaliteetse info kättesaadavus erivajadusega noorte kaasamise suurendamisel

Uuringust „Erivajadustega noorte ja nende noorsootöös osalemise võimaluste kaardistamine kohalikes omavalitsustes“ jäi kõlama, et noorsootöö pakkujatel puudub sageli täpne ülevaade erivajadusega noortest kohalikus omavalitsuses. Kuna nende sihtrühma peetakse väikeseks, ei peeta võimalikuks ka neile spetsiifilisi teenuseid luua. Samal ajal on võimalik erivajadustega noori paremini kaasata juba olemasolevatesse teenustesse, kui infot võimaluste kohta paremini sihistada, et see jõuaks ka paremini erivajadustega noorteni omavalitsuses.

4. Noorsootöö pakkujate kogemused, koolitusvajadus ja võrgustikud noorsootööteenuste kättesaadavuse suurendamisel erivajadustega noortele

Uuringutest selgus, et nii noorsootöötajatel kui ka õpetajatel ja koolijuhtidel on vähene kogemus ja teadlikkus nii erivajaduse varajasel märkamisel kui ka erivajadustega noortega töötamisel. Kuigi noorsootöötajatele pakutakse võimalusi osaleda koolitustel, siis võib see sageli jääda aja- või rahapuuduse, samuti ebasobiva toimumisaja või -koha taha. Seega tuleks lisaks koolituste pakkumisele leida täiendavaid lahendusi, et noorsootöötajad saaksid koolitustel osaleda eelnevalt viidatud takistustele vaatamata. Samal ajal on noorsootöötajate endi seas palju väärtuslikke kogemusi ja teadmisi, mida teiste kolleegidega jagada ning millest erivajadustega noortega vähem kokkupuutunud spetsialistidel oleks võimalik õppida.

Konverentsi lauaarutelud: kitsaskohad erivajadustega noorte kaasamisel noorsootöösse ja lahendused

Järgnevalt on välja toodud praktikute poolt laudkondade aruteludes enam mainitud kitsaskohad ja nende alapunktid (vt joonis):

• Vähene võrgustikutöö ja koostöö
  1. tagasihoidlik võrgustikutöö kohalikus omavalitsuses;
  2. olemasolevate kogemuste parem jagamine ehk kuidas edulugusid paremini edasi anda noortega tegelevatele spetsialistidele;
  3. kuidas tagada kogemuste jagamiseks tugev võrgustikutöö? Kuidas tuua erinevad osapooled kokku, kes on valmis oma kogemusi jagama, nii et sellest ka kasu oleks?
  4. kes vastutab koostöö eest?
  5. vähene erivajadustega noorte kaasamine;
  6. koolides puuduvad huviringid, kus saaksid erivajadusega noored osaleda, kartus koolide poolt;
  7. vähene vastastikune koostöö mõlemas suunas st nii noortepoolne huvi kui ka neile suunatud tegevused;
  8. Töötukassa ja koolidevaheliste koostöövõimaluste parandamine;
  9. kuidas algatada võrgustikutööd ning tagada võrgustikutöö jätkusuutlikkus?
  10. infosulg erinevate asutuste vahel.

• Noortega tegelevate inimeste teadmised ja oskused pole piisavad ehk koolitusvajadus on suurem, sh nii taseme- kui ka täiendkoolituses
  1. regulaarse koolitusprogrammi puudumine;
  2. erialase taustaga erinoorsootöötajate vähesus;
  3. hirm ja oskamatus teha tööd erivajadusega noorega;
  4. noorsootöötajate erialane väljaõpe ülikoolis, kus hetkel pööratakse liialt vähe tähelepanu erivajadustega noorte teemale ja samuti on praktika osakaal liiga väike;
  5. noorte erivajadused on väga erinevad ning nende märkamine on keeruline, mistõttu tuleb eriti tähelepanu pöörata nii piisavale ettevalmistusele kui ka vaadata üle noorsootöötajate koormus;
  6. noorsootöötaja ja õpetaja kompetentsus erivajadustega noortega tegelemisel on vähene;
  7. noorsootöötajate vähesed teadmised eripedagoogika vallas.
• Tugiteenuste ebapiisav kättesaadavus
  1. viipekeele kättesaamise raskus (aeg ja raha);
  2. maapiirkonnas on väga piiratud transpordi kasutus noorsootööteenuste kättesaamiseks;
  3. kuidas tagada piisavalt tugiisikuid? Kas läbi tasude, vabatahtlikkuse, praktikakohtade?
  4. tugiisiku teenuse piiratud kättesaadavus.
• Vähene teadlikkus erivajadustega noortest, sh väärtused ja hoiakud
  1. kohalikul omavalitsusel puudub ülevaade erivajadustega noortest;
  2. erivajaduse mõiste on väga lai – vajadused ja eripärad on seinast-seina;
  3. puudulik teavitus erivajadusest – kes ja mille eest vastutab; piirkondlik statistika;
  4. ühiskonna väärtused ja hoiakud – teatakse vähe erivajadustest; eelarvamused nii noorte kui ka täiskasvanute poolt;
  5. noorsootöötajal ei ole võimalik saada alati teavet erivajadusega noore kohta, sest lapsevanemad ei soovi lapse erivajadusest sageli rääkida kartes sildistamist, mis kokkuvõttes teeb keerulisemaks noorsootöötaja töö ning noore toetamise.
• Info edastamine erivajadustega noortele mittesobival kujul või viisil
  1. Info edastamisel ei olda teadlikud erivajadustega noorte erinevatest võimalustest ja vajadustest;
  2. Inforohkus – kuidas viia infot paremini noorteni;
  3. Milliseid meetodeid ja tehnilisi lahendusi peaks kasutama, et info noorsootööteenuste kohta jõuaks võimalikult paljude noorteni.

Lisaks nimetati noorsootöötaja ameti vähest väärtustamist, rahastamissüsteemi puudulikkust ning piiratud füüsilist ligipääsetavust. Konverentsi lõpus oli kõikidel osalejatel võimalus hääletada kitsaskoha poolt, millele tuleks leida lahendus esmajärjekorras. Kohal olnud praktikud ja noored valisid ülekaalukalt kõige suuremaks kitsaskohaks ühiskonna väärtused ja hoiakud ning vähese teadlikkuse erivajadustega noortest.

Konverentsi lauaarutelud: lahendused kitsaskohtadele

1. Toimiv võrgustikutöö edulugude ja kogemuste jagamiseks, et need, kes pole enne erivajadustega noortega tegelenud saaksid esmased teadmised ja toetuse. Seejuures võrgustikutöö jätkusuutlikkuse tagamine saab toimuda läbi selgete vastutajate ja eestvedajate.
2. Lapsevanema initsiatiiv rääkida lapse eripärast vajalikele osapooltele – kuna inimese tervise kohta käivad andmed on delikaatsed isikuandmed, siis lapsevanem peaks võtma initsiatiivi ja rääkima vajalikele osapooltele oma lapse eripärast. Rääkimine oma lapse eripärast ei pea tähendama teavitamist lapse diagnoosist, vaid piisab infost, mis aitaks mõista noort paremini ning toetaks noortega tegelevate spetsialistide tööd, mis omakorda aitab kaasa noore arengule ja heaolule.
3. Mentori toetus algajale noorsootöötajale või noorsootöötajale, kellel pole piisavalt kogemusi erivajadustega noortega töötamisel. Palju rõhutati nii uuringutes kui ka konverentsil seda, et puuduvad kogemused ja teadmised, kuidas töötada erivajadustega noortega. Kui pole piisavalt kogemusi erivajadustega noortega tegelemisel on alguses hirm ja teadmatus, mistõttu on mentori vajalikkus oluline alguses. Samuti on sellisel juhul toeks juba eelpool nimetatud erinevad võrgustikud, kus on võimalik oma kogemusi ja edulugusid jagada.
4. Väärtuste ja hoiakute muutused – sageli ei soovi vanemad avalikustada isegi mitte vajalikele osapooltele oma lapse erivajadust kartes sildistamist. Et tekiks omavaheline parem mõistmine ja sünergia on vajalik erivajadustega noorte ja tavanoorte ühisüritused, üksteiselt õppimine. Konverentsil osalenud erivajadusega noored rõhutasid, et ühiselt koos tegutsemine aitab paremini mõista erivajadusi ning seeläbi on võimalik muuta ka hoiakuid ühiskonnas. Seega võiks rohkem olla ringe ja tegevusi, kus on kõik noored koos sõltumata, kas noorel on erivajadus või mitte, mis omakorda tähendab aga vajadusel vajalike tugiteenuste olemasolu.
5. Erivajaduste noorte suuremat osalemist on võimalik tagada ka näiteks kui toimub huviringi vms tegevuse vaatlusperiood koos tugiisikuga, kes vajadusel toetab ja julgustab noort ning aitab sulandada keskkonda.
6. Suurendamaks noorsootöötajate pädevusi ja valimisolekut on vajalikud regulaarsed koolitused, sh praktiliste kogemuste suurem osakaal ning koolitusele peaks järgnema ka selle sisuline analüüs koolituse kvaliteedi ja asjakohasuse hindamiseks.
7. Vajalik on sotsiaalse ruumi analüüs, et oleks asjakohane ülevaade erivajaduste temaatikast. Oluline on teada ja teavitada vajalikke osapooli, millised asutused ja organisatsioonid erineval tasandil tegelevad erivajadustega noortega ning milline on erinevate asutuste ja organisatsioonide vastutus. Samuti on oluline teada, kus ja millise erivajadusega on noored ning millised on erinevate piirkondade noorsootööteenust pakkuvate asutuste ning erivajadustega noorte võimalused ja vajadused.
8. Et noorsootöötaja oleks heade baasteadmistega tuleks ülikoolis pöörata noorsootöö õppekavas rohkem tähelepanu erivajaduste teemale ning samuti peaks olema praktika osakaal suurem kui see on hetkel.
9. Eesmärgistatud ja väga selge väljundiga erinevate osapoolte ümarlauad, mis aitaks lahendada aktuaalseid küsimusi.
10. Kasutada erinevaid kanaleid ja meetodeid noorteni jõudmiseks, nt mobiilne noorsootöö.
11. Et info jõuaks paremini noorteni tuleb enam tähelepanu pöörata info edastamise viisidele. Eelkõige tuleks siinkohal koostööd teha erinevate katusorganisatsioonidega ja kogukondadega, et info jõuaks sihtgrupini. Samuti on oluline, et info saaks igas mõttes õigesse keelde, nii otseselt kui kaudselt ja kõnetaks sihtrühma.

Aruteludes ilmnes, et kuigi meil on piisavalt kitsaskohti ja arenemisruumi, siis on ka mitmeid häid näiteid üle Eesti, kuidas noorsootööteenuseid on võimalik viia paremini erivajadustega noorteni, seda nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigi tasandil. Nii toodi välja toimivaid ümarlaudasid kitsaskohtadele lahenduste leidmiseks, aktiivseid noorsootöötajaid, kes noorteni jõudmiseks leiavad nendega kontakti ka väljaspool noortekeskust kui ka koostöövõimelisi kogukondi, kus erinevate osapoolte koostöös on leitud lahendusi.

Arutelude lühikokkuvõtte leiate jooniselt (klõpsates pildile, avaneb see suuremalt ja on allalaaditav)

Kokkuvõtte on koostanud Praxise analüütik Kersti Kõiv, kontakt kersti.koiv@praxis.ee

Laura Kirss, Hanna-Stella Haaristo

Eesti noorte endi sõnul on nende osalus erinevates noorsootöö tegevustes väga suur. 2011. aastal toimunud ning enam kui 7000 noort hõlmanud uuring „Noorte osalemine noorsootöös“[2] tõi esile, et 10–26aastatest noortest vaid 10% ei olnud küsitlusele eelnenud kolme aasta jooksul osalenud üheski noorsootöö pakutud tegevuses. Kuni 18aastaste noorte seas oli mitteosalenuid vaid 5%. Pea kolm neljandikku noori on osalenud kahes või enamas tegevuses. Eesti noorte kõige levinum noorsootöötegevus on huvitegevus, mille seas on ülekaalukalt kõige populaarsemaks sportimine, mis on peamiseks huvitegevuseks ligi pooltel noormeestest ning kolmandikul tüdrukutest. Poiste huvitegevuses leiab spordi kõrval veel veidi ka muusika ja kunstiga seotud tegevusi, samas kui tüdrukutele on meelepärasem tants, laulmine ning kunst. Teadushuvi arendamisele suunatud huvitegevustega noored 2011. aasta andmetel pea üldse ei tegelenud – tehnika- ja elektroonikaringist ning loodusringist oli osa võtnud vaid 1% noori. Kuigi Eesti noored on aktiivsed noortekeskustes ning noortelaagrites, kus samuti võidakse teadusega seotud teemasid käsitleda, tuleb siiski selgelt esile, et Eesti noorte koolivälistes tegevustes suure tõenäosusega teadushuvi äratamisega seni palju tegeletud ei ole.

Vähesed kokkupuuted teadushuvi arendavate tegevustega noores eas võivad olla üheks põhjuseks, miks paljud reaalainetes võimekad noored samal erialal edasiõppimisest loobuvad. Nii näiteks ei jätkanud 2011. aastal enam kui pooled bioloogias, füüsikas, keemias või matemaatikas enda sõnul võimekad abituriendid õpinguid LTT valdkonnas.

2007. aastast alates on Eestis riik tõukefondide kaasabil hakanud jõulisemalt noorte teadushuvi suurendavaid tegevusi toetama. Ajavahemikul 2007–2011 on noortele suunatud teaduse populariseerimise erinevatesse tegevustesse investeeritud vähemalt 4,4 miljonit eurot, et seeläbi suurendada siinsete teadlaste ja inseneride arvukust ning toetada teadusliku maailmavaate suuremat levikut. Teaduse populariseerimisele suunatud projektide kaudu on soovitud mitmekesistada seni liialt spordi, muusika ja kunsti poole kaldu olevat noorte huvitegevust ning põimida teadushuvi tekitavaid tegevusi kooliharidusse.

Kui edukad need teadushuvi suurendamise projektid siis on olnud? Praxise teaduse populariseerimise tegevuste analüüs tõi välja, et tegevuste korraldajad hindavad neid mitmeski valdkonnas edukaks, näiteks on erinevad projektid aidanud kasvatada õpilaste huvi LTT valdkonna vastu, olnud abiks valdkonna karjäärivõimaluste tutvustamisel ja teadlase töö stereotüüpide kummutamisel ning suurendanud LTT valdkonna kõrgharidusastme õppe atraktiivsust. Samas osutas analüüs sellele, et populariseerimistegevustel on seni olnud mitmeid olulisi nõrkusi, mis takistavad ehk suuremate ja süsteemsemate muutuste esilekutsumist. Peamiste kitsaskohtadena ilmnesid analüüsis järgmised teemad:

• Liiga vähe on siiani tegevuste seas leidunud pikemaajalisi, sügavamat isiklikku huvi tekitavaid tegevusi. LTT valdkonna huviringe napib, suurem osa populariseerimistegevusi on lühiajalised (lühiajalisust soodustab rahastamise killustatus). Lühiajaline tegevus tekitab osalise situatsioonilise huvi, kuid ei juhi õpilast järgmise tegevuse juurde, mis soodustaks sügavama isikliku huvi arendamist. Lühiajalise tegevuse pakkumisel pole tõenäosus mõjutada õpilase edasisi valikuid seega kuigi suur.

• Nooremale vanuserühmale mõeldud tegevusi on suhteliselt vähe. Teaduse populariseerimise tegevusi pakutakse Eesti õpilastele liiga hilja (suurem osa tegevusi on praegu olnud suunatud kolmandale kooliastmele ja gümnaasiumile). Esimesele ja teisele kooliastmele mõeldud tegevusi on olnud vähem, mistõttu on loomulik, et selles vanuses eelistatakse pigem spordi-, muusika- või kunstivaldkonna huvitegevusi. See omakorda aga võib kahandada tõenäosust, et suuremal hulgal õpilastel kujuneks välja sügavam teadushuvi.

• Teaduse populariseerimise tegevustel puuduvad selged eesmärgid ning valdkonda ei ole seni strateegiliselt juhitud. Riik on rahaliselt toetanud erinevaid projekte, mida tegevuste korraldajad ja juhendajad on otstarbekaks pidanud, andes ette vaid suhteliselt üldised tegevuspiirid. Kuna populariseerimisega tegelevad asutused omavahel sageli ei suhtle, on tekkinud olukord, kus ei ole kindlust, et toetusvahendeid kasutatakse ära parimal moel.

• Populariseerimistegevused toetuvad suuresti oma valdkonna entusiastidele, kelle loobudes on oht, et tegevused katkevad. Populariseerimisega tegelejate järelkasvu kasvatamine ja nende süstemaatiline koolitamine puudub.

• Populariseerimistegevuste sisu kujundamisele ei läheneta alati väga süsteemselt, ei mõelda läbi, kuidas täpsemalt õpilaste huvide, oskuste, teadmiste, hoiakute jne mõjutamine peaks tegevuse kaudu toimuma. Seejuures näitab analüüs, et tegevuste sisu on liialt kaldu vaid teatud liiki eesmärkide poole (huvi ja põnevuse tekitamine, teadustegevuse mõistmine), samas kui osad teemad jäävad sagedamini tähelepanu alt välja (nt teadustegevusega samastumine).

Need nimetatud kitsaskohad vajaksid lähiaastatel kindlasti rohkem tähelepanu, et seeläbi populariseerimistegevustest oodatavat kasu suurendada. Teadushuvi suurendamisele suunatud huvitegevuse senisest suurem pakkumine spordi-, muusika- ja kunstivaldkonna kõrval on üks võimalik viis, kuidas noorsootöö osalusmustreid tasakaalustada ning panna huvitegevus teenima ka riigi pikemaajalisi eesmärke. Seejuures on oluline leppida riiklikul tasandil kokku teaduse ja tehnoloogia populariseerimise senisest selgemad prioriteedid ja tegevuste veelgi täpsemad sihtrühmad ning kavandada ja korraldada tegevusi süstemaatiliselt ja tulemuslikkusele keskendudes. Eeltoodu ei osuta sellele, et noorte huve peaks hakkama kuidagi kohustuslikult (riiklikult) suunama, kuid oluline on tagada noortele huvitegevuse valikuid tehes võimalus valida praeguse tegevuste kõrval ka teadusele või tehnoloogiale rohkem keskendunud tegevusi.

Joonis. Loodusteaduste õppimine eesmärkide esinemine Eesti populariseerimistegevuses erinevate kooliastmete lõikes

8. veebruar 2012, Tallinna Õpetajate Maja

Praxise ja Eesti Noorsootöö Keskuse ühisel mõttehommikul „Noorte huvid ja võimalused – kuidas neid ühitada? “ arutleti selle üle, kuidas pakkuda noortele juhendatud vaba aja tegevusi selliselt, et see vastaks noorte ootustele ja huvidele, kuidas kujundada noorte huvisid selliselt, et nad leiaksid tegevusi, mis aitavad neil arendada oma võimeid ja kujuneda täisväärtuslikuks ühiskonna liikmeks. Otsisime vastuseid küsimustele: kas tänapäeval pakutavad noorsootöö tegevused on peegeldavad noort tegelikke huvisid? Milliseid võimalusi saaksime veel noortele pakkuda, et nende huve paremini rahuldada? Kuidas tagada samal ajal ka noorsootöö arendavad ja kasvatuslikud aspektid? Kas me oleme suutnud noorsootöö võimalusi piisavalt rakendada?

Mõttehommikul jagasid oma vaatenurka noorsootöö ekspert Piret Talur, Eesti Noorsootöö Keskuse direktor Edgar Schlümmer ja Eesti Noorteühenduste Liidu esindaja Teele Tõnismann. Ettekannetele järgnes arutelu laudkondades. Mõttehommikuks valmis ka poliitikaülevaade.

Piret Talur mõtestas oma ettekandes noorsootöö mitmetahulisust ja muutlikust, mis sunnib noortega tegelejaid endalt pidevalt küsima, mis see on, mida oma tööga saavutada tahetakse. Piret võrdles head noorsootööd Pipi Pikksukka spunkiga, mille puhul keegi ei tea, milline ta olema peaks, kuid kui seda kogetakse, siis tuntakse ta ära. Ta tõstatas oma ettekandes küsimuse, kas noorsootöö peab noortele pakkuma ainult häid ja arendavaid võimalusi, või siiski ka kontrollitud/juhitud ebaõnnestumisi. Kõik me  õpime kogemuste kaudu ja selleks, et end leida, on vaja ka ebaõnnestumisi. Pireti hinnangul võiks noorsootöö õpetada noort  oma vaba aega mõtestatult kasutama.

Edgar Schlümmer andis ülevaate noorsootöö võimalustest rõhutades läbimõeldud strateegilise raamistiku olemasolu, riigi poolt loodud noorsootöötajate tasemehariduse ja täiendkoolituse võimalusi ning investeeringuid noorsootöö taristusse.  Schlümmer tõdes, et noorsootöö struktuurid Eestis on hästi välja arendatud. Vaatamata sellele on siiski mitmeid ülesandeid, millega  tuleb tegeleda. Nii näiteks võiksid kohalikud omavalitsused teha noorsootöö tegevuste pakkumisel rohkem koostööd, mitmekesistada huvitegevusi, tähelepanu nõuab ka noorsootöötajate pädevuste järjepidev arendamine, sealhulgas ka hoiakute muutmine noorsootöö alase ettevalmistuse vajalikkuse osas, edasi on vaja minna ka noorsootöö kvaliteedi järjepideva seire ja hindamise arendamisega ning kindlasti peab kasvama noorte kaasatus ja noorte osaluse suurendamine otsustusprotsessides.

Teele Tõnismann rõhutas oma ettekandes noorteorganisatsioonide rolli noorte eestvedajatena ning noorte endi osaluse olulisust. Ettekandest jäi kõlama noorsootööga tegelejate rollide hägusus, kuidas noorsootöö vormid võivad osutuda omavahel konkureerivaks, Teele tõi selle näiteks olukorra, kus õpetajad ootavad häid õpitulemusi koolis, huviringi juhendajad sooviks näha noort oma kunsti- või muud loovandeid arendamas ning noorte kaasamise eest vastutajad meelitavad noort osalema aruteludel, mis sageli leiavad aset just koolitundide või huviringide toimumise ajal. Noorel tuleb ise langetada valik, milline aspekt on temale olulisim, kuid samas vajaks ta siin täiskasvanute tuge ja nõu.

Ettekannetele järgnenud laudkonnaarutelust tõstatus mitmeid huvitavaid aspekte, millega noorsootöö tegevuste planeerimisel arvestada.

Selleks, et pakkuda noorte huvidele vastavaid võimalusi, tuleb kõigepealt teada saada, mis noort huvitab. Selleks vajab noor mitmekesiseid kogemusi –  kui ei tea, ei ole proovinud, siis ei oskagi ju tahta. Kuid on ebareaalne oodata, et noor tuleks ise ja ütleks, mida ta teha tahab. Noored vajavad kogemusi, julgustust, usaldust. Selleks tuleb noortega suhelda, alustada väikestest asjadest. Seega on noorsootöö roll esmajoones aidata noorel oma huvisid ja soove mõista.

Teisalt ei maksa noortele panna liiga suuri ootusi – et nad teaks täpselt, mida nad tahavad ja oskaks seda ka selgelt välja ütelda. Noorus on enese otsimise aeg. Noored tahavad vahest ka lihtsalt noored olla, mõtlemata sellele, millist tulu sellest tulevikus tõuseb.

Võimalustel on kindlasti oluline roll noorte huvide määramisel. Nii on noorsootöös osalemise võimalused otseses sõltuvuses omavalitsuse suuruse, asukoha ja üldise võimekusega. Seetõttu ei ole tagatud kõigile noortele võrded võimalused. Mida väiksem omavalitsus ja mida vähem on noori, seda vähem on võimalusi ja seda keerulisem on noorel leida endale sobiv tegevus ja seda enam peegeldavad osalemise mustrid noorsootöös osalemise võimalusi.

• Noortekeskused

Noorte huvide ja võimaluste kokkuviimisel on oluline roll noortel endil. Seetõttu ei tohiks alahinnata ka näiteks noortekeskuste nn avatud ruumi rolli, mis annab noortele võimaluse ise valida, millal tulla, millal minna, millega tegeleda. Samuti tuleb siinkohal mängu ka noorte endi vaheline suhtlus, noorelt noorele noorsootöö. Näitavad ju noorsootöö uuringu tulemusedki, kui oluline on sõprade roll noorsootöö tegevustes osalemisel. Seetõttu ei peagi ehk püüdma jõuda iga nooreni, vaid lasta osa tööd ära teha ootel omavahel – aktiivsed noored kutsuavad kaasa oma passiivsemaid sõpru.

Noorsootöö võimaluste pakkumisel tuleb arvestada iga noore individuaalsusega, võimaldada tal leida endale sobivaid noorsootöö vorm. Noorsootöötaja roll on seejuures aidata noorel end leida, end tundma õppida. Tuleb leppida ka sellega, et on noori, kes eelistavadki teadlikult jääda kõrvaltvaatajaks, keda ei köida ükski juhendatud tegevus, kes ei soovi olla kaasatud ühtegi noorteorganisatsiooni.

• Vabatahlik töö

Huvitava aspektina kerkis arutelus üles vabatahtlik tegevus kui noorsootöö vorm. Vabatahtlik tegevus noorsootöö vormina vajaks ühelt poolt hoiakute muutust ning teisalt selgemat lahtimõtestamist. Noored küll osalevad aktiivselt vabatahtlikus töös, kuid see ei pruugi olla noorte vaba valik ega peegeldada nende veendumusi vabatahtliku töö väärtustamisel. Pigem peetakse seda siiski sageli halvustavalt „orjatööks“, tasuta tööjõuks. Seetõttu on oluline täiskasvanute tugi vabatahtliku töö mõtestamisel, selle väärtuste esiletõstmisel, näidata noortele, et vabatahtlik töö võib olla väga hea võimalus omandada uusi kogemusi, saada uusi sõpru ja tuttavaid, osaleda aktiivselt endale meelepärase elukeskkonna kujundamisel vms.

• Mitteosalevate noorte kaasamine

Aktiivset diskussiooni tekitaks mitteosalevate noorte kaasamine. Leiti, et mitteosalemine võib tähendada väga erinevaid tahke. Ka näiteks vanemate sunnil muusikakoolis käivat noort, kellele tegelikult pillimäng üldse ei meeldi, võib pidada mitteosalevaks nooreks. Samas kui noor, kes näiteks kogu oma vaba aja veedab ilukirjanduse lugemisega, kas teda oleks oluline selle asemel kaasata noorsootöö tegevustesse? Seega tuleb ka mitteosalevatele noortele läheneda individuaalselt. Oluline on aru saada, miks noored noorsootööst kõrvale jäävad ja kus ja millega nad selle asemel tegelevad. Mobiilsel noorsootööl on seejuures tähtis osa pakkuda noorsootöö tegevusi kohtades, kus mitteosalevad noored oma aega veedavad – kaubanduskeskustes, tänaval jne.

Mõttehommiku lõpus jäi kõlama mõte, et iga noortega töötav inimene peaks enda jaoks lahti mõtestama, mis on tema tegevuse eesmärk, mida ta saavutada soovib, kas tema püüdlused on suunatud noorte kasvatamisele ja arendamisele, noor ise oleks passiivne subjekt või peaks need olema suunatud noorte arengu ja kasvamise toetamisele, noorte abistamisele, kus noor ise omandab kogemusi ja langetab valikuid. Viimasel juhul ongi tagatud, et noor leiab oma huvid ja nendega tegelemise võimalused.

• Noorteseirest

2010. a. ellu kutsutud noorteseire on loodud eesmärgiga arendada teadmuspõhist noortepoliitikat Eestis. Noorteseire rajaneb põhimõttele, et noorsootöötajad, noorsootöö korraldajad ja teiste valdkondade esindajad peavad tundma noorte vajadusi ja ootusi ning tuginema otsuste tegemisel teadmistele noorte eluolust. Noorteseire raames kogutakse ja esitatakse noorte eluolu muutusi kajastavaid indikaatoreid, viiakse läbi noorte eluolu puudutavaid uuringuid ja analüüse, antakse välja Noorteseire aastaraamatut. Vaata lähemalt noorteseirest: www.noorteseire.ee

• Praxise mõttehommik

Noorteseire mõttehommik on Praxise mõttehommikute formaati järgiv vabas vormis arutelu valdkondlike ekspertide, poliitikakujundajate, huvirühmade esindajate osalusel, mille käigus otsitakse lahendusi ühe noorte elu ja noorsootööd puudutava probleemide kompleksi lahendamiseks. Iga mõttehommiku kohta valmib kokkuvõte arutelu peamistest tulemustest, mida levitatakse nii osalejate kui laiema avalikkuse hulgas.

Noorteseire süsteemi arendamise ja rakendamisega seotud tegevused toimuvad Euroopa Sotsiaalfondi ning Eesti Vabariigi kaasrahastusel elluviidava programmi „Noorsootöö kvaliteedi arendamine“ 1.1.0201.08-0001 raames.

Kokkuvõtte on koostanud Praxise hindamisekspert, Noorteseire projektijuht Katrin Pihor.

Kas olete kunagi mõelnud, kes on need inimesed, kes teie lapsi noortekeskuses juhendavad, kellega koos noored oma koolist vaba aega veedavad ning kellele oma muresid kurdavad, kui vanematel enam aega ei jagu? Noorsootöötajate roll meie noorte isiksuste kujundamisel olulisem, kui me arvatagi oskaks.
Noorsootöötaja kutsestandardi kohaselt on noorsootöötaja töö eesmärgiks luua noortele tingimusi arendavaks tegevuseks, mis toetaks noorte isiklikku arengut, sotsialiseerumist ja kujunemist ühiskonna hästi toimetulevateks liikmeteks. Kutsestandardi kohaselt peab noorsootöötaja olema teadlik noorte elu tegelikkusest ja kohalikest oludest, oskama hinnata noore olukordi ja vajadusi. Noorsootöötaja peab kohtlema noori võrdselt, suhtudes noore arvamustesse ja maailmapilti lugupidamise ja sallivusega. Noorsootöötaja lähtub töös noorega võrdväärse partnerluse põhimõttest ja on huvitatud noore arvamustest, ideedest, maailmavaatest. Seega on noorsootöötaja otsekui vanema venna eest, kes suunab ja innustab, seejuures liigselt domineerimata.

Sageli ei oska me hinnata nende inimeste panust noorte arengus ja nii jääb nende ennastsalgav töö sageli tunnustuseta. 2010.a. läbi viidud noorsootööalaste pädevuste ja noorsootöötajate koolitusvajaduste uuringus osalenud noorsootöötajad hinnangul on enamik nende tegevusega seotud probleeme ja kitsaskohti seotud rahaliste vahendite nappusega. Järgmistena tuuakse aga esile noorte passiivsust ja noorsootöö vähest tunnustamist. Viimatimainitud probleemide lahendamine ei seisa mitte rahaliste vahendite, vaid suhtumise ja hoiakute taga.

Ühelt poolt on noorsootöötajad vastakuti dilemmaga – noorsootöös osalevad ikka vaid need noored, kes ongi oma loomult aktiivsemad. Need noored, kellel oleks hädasti vaja noorsootöö tuge isetegemisrõõmu, vastutuse ja sotsiaalsete suhtlemisoskuse arendamisel jäävad sageli noorsootööst kõrvale. Tihti saavad need probleemid alguse kodust. Ja paraku kehtib ka siin kuldreegel – noorsootöötaja jutule satuvad vaid nende noorte vanemad, kellega on niigi kõik korras. Probleemsemate noorte kaasamiseks noorsootöösse võiks kaaluda vanemate vastutuse suurendamist ja tihedam koostöö ka sotsiaaltöötajatega.

Üheks noorsootöö väljakutseks on ka see, et hooliva vanema venna roll viib sageli usaldusliku suhteni noore ja noorsootöötaja vahel. Tulemuseks võivad olla noorsootöötajale kurdetud mured, mille lahendamiseks puuduvad noorsootöötajal nii volitused kui oskused. Siinkohal on vajalik toimiva tugisüsteemi olemasolu, mis võimaldaks probleemiga tegeleda spetsialistidel, tagades samal ajal usaldusliku suhte säilimise.

Kuna noorsootöö korraldamine on omavalitsuste ülesandeks, siis ei ole üllatuseks ka suured regionaalsed erinevused noorsootöö võimaluste osas. Uuringus osalenud noorsootöötajate hinnangul sõltub kohapealne olukord väga palju sellest, kui palju vallas noori väärtustatakse. Kui noori hinnatakse kõrgelt, siis on noortele mõeldud tegevusi ja arenemisvõimalusi rohkesti, kui noori aga ei väärtustata, siis ei ole loota ka valdkonna arengut.

19. oktoobril Saue noortekeskuses toimuval Praxise ja ENTK ühisel mõttehommikul ongi arutelu all edukaks noorsootööks vajalikud eeldused ning nende kujundamise võimalused omavalitsustes. Oma kogemusi jagavad endine Rõuge kauaaegne vallavanem Riigikogu liige Kalvi Kõva, Saue abilinnapea Rafael Amos ning Pärnu linna noorsootöönõunik Reine Tapp ning Kersti Kesküla Pärnu õppenõustamiskeskusest. Ettelannetele järgneb ühine mõttevahetus. Kokkuvõtet mõttehommiku tulemustest on võimalik lugeda noorteseire kodulehelt: www.noorteseire.ee

Aleve