14. detsembril 2011 Tartus toimunud Praxise mõttehommikul tutvustati värsket Eesti üliõpilaste eluolu uuringut ning arutati ühiselt tudengite toetusmeetmete üle. Praxise uuring „Eesti üliõpilaste eluolu 2010“ valmis rahvusvahelise uuringuprojekti EUROSTUDENT IV raames. Vaata mõttehommiku kohta lähemalt siit.

Arutelul, mida juhtis Maiki Udam Archimedesest, toodi tudengite toetusskeemi kohta välja erinevaid seisukohti ning mõtteid ja tõstatati hulk küsimusi. Allolev teeb kokkuvõtte peamisest tulemustest ja mõtetest.

Kas vajadus- või tulemuspõhised õppetoetused?

• Valdavalt eelistati varianti, et toetuste skeemi puhul rakenduks kombinatsioon vajadus- ja tulemuspõhistest õppetoetustest. Leiti aga, et olulisemad on vajaduspõhised toetused, mis peaksid olema riiklikult sätestatud. Tulemuspõhiseid stipendiume peaksid ülikoolid ise jagama – läbi sihtasutuste rahastuste ja ülikooli enda eelarve, eesmärgiga tudengeid motiveerida. Need võiksid sõltuda peale hinnete ka aktiivseks kodanikuks olemisest. Head tulemust ei peegelda ainult kõrge akadeemiline keskmine, vaid osalemine ühiskondlikes tegevustes, vabatahtlikus töös jne.
• Vajaduspõhiste toetuste süsteemi sisseviimine tekitab aga küsimuse, kes ja kuidas seda vajadust hindab. Vajaduse hindamise peale läheks tõenäoliselt väga palju ressurssi.
• Vajaduspõhisuse määramiseks on tõenäoliselt ainus hea lahendus kasutada maksuameti andmeid leibkondade kohta. Samas on küsitav, et kas kuni 26aastase tudengi lugemine oma pere hulka (seotus vanemate leibkonnaga, kui ta ei ole abielus või tal ei ole lapsi) on õige – kõiki üliõpilasi pere rahaliselt ei toeta. Nii võib tekkida olukord, et tõeliste abivajajateni ikkagi ei jõuta või siis seadus ei võimalda neile õppetoetust maksta. Selle probleemi üheks lahenduseks võiks olla kellelegi eriotsuse tegemise õiguse andmine. Samuti tehti ettepanek langetada vanusepiir, milleni tudeng loetakse oma vanemate leibkonda kuuluvaks 24 eluaastale praeguse 26 asemel.
• Vajaduspõhisuste toetuste määramisel võiks lisaks arvestada, kas üliõpilane on pidanud ülikoolis õppima asumiseks oma vanematekodust mujale kolima või mitte. Selle ettepaneku miinuseks on aga raske tehniline teostatavus.
• Vajaduspõhise toetuse määramisel võiks nõuda õppekava täitmist 75%, kuid tulemuspõhise toetuse määramisel võiks see olla 85%. Seega olekski tulemuspõhine toetus tublimate premeerimine.
• Ühe tavapäratuma ideena toodi välja, et kõigile üliõpilastele, kes õpivad nominaalajaga tuleks maksta toetust (mis oleks piisavalt suur, et tudengid tuleksid toime: 350-400 eurot) – seega toetused ei peaks olema mitte vajadus- ega tulemuspõhised, vaid mittediferentseeritud, määratud kõigile üliõpilastele. Selline süsteem on riigieelarvele küll väga koormav ning seetõttu ka eberealistlik, kuid ometi arvati, et isegi piiratud vahendite tingimustes tuleks vaadata rohkem tulevikku ning näha tudengite toetamist kui head investeeringut riigile.

Toetussumma suurus

• Valdavalt leiti, et ministeeriumi ettepanek maksta üliõpilastele vajaduspõhist toetust 135 eurot kuus ei ole piisav. Toetus võiks olla vähemalt nii suur, kui seda on elatusmiinimum.
• Tehti ettepanek, et vajaduspõhise toetuse summa võiks olla kaks korda suurem, aga määratud poole vähematele tudengitele. Sellisel juhul oleks see toetusesaajatele tõepoolest abiks (mitte ei oleks poolik summa, millega siiski toime ei tule).
• Vajaduspõhise toetuse summa määramine võiks osaliselt toimuda kohaliku omavalitsuse kaudu, et arvestada elu kalliduse komponenti (nt üürikorterite/ühiselamute hinnad jms) konkreetses Eesti piirkonnas, kus üliõpilane õppima ja elama asub.
• 135 eurot kuus on piisav, kui selle kõrval on soodne laenusüsteem. Õppelaenu tagasimaksmine võiks sõltuda tulevasest sissetulekust. Kui inimene on hiljem madalapalgaline, siis mingi hetk tema laen lihtsalt kustutatakse. Sel juhul me saame olla kindlad, et „toetus“ (õppelaenu kustutamine) läks õigesse kohta.

Õppelaen

• Kaheldi, kas ainult toetustele üles ehitatud süsteem on üldse mõeldav – kas oskame eeskujuks tuua mõnda riiki, kus süsteem ilma soodsa õppelaenuta hästi toimiks? Seega õppelaenu võimalus peaks kindlasti alles jääma, ideaalis võiks see olla sissetulekust sõltuva tagasimaksesüsteemiga.
• Samas toob tulevasest sissetulekust sõltuv õppelaenusüsteem endaga kaasa ohu, et sissetulekuid hakatakse varjama ning hakkab enam levima ümbrikupalkade maksmine.
• Õppelaen võiks olla kättesaadav just nendele tudengitele, kes vajavad lisasissetulekut. Samuti peaks õppelaenu võtmise võimalus olema ka osakoormusega õppivatel üliõpilastel.

Lõpuks arvati, et ükskõik millise toetusskeemi me ka välja mõtleksime, ei muutu see, et üliõpilased töötavad. Sest töötamine on kõige kindlam garantii edaspidi hakkama saamiseks (eriti kui puudub soodne sissetulekust sõltuv laenusüsteem). Lisaks annab õpingute ajal töötamine ülikooli lõpetamise järgselt parema konkurentsivõime tööturul. Ministeeriumi reformiettepanekust jääb mulje nagu ülikooli tahetakse muuta nö gümnaasiumi pikenduseks, kus üliõpilane ei käi tööl, vaid pühendub täielikult õppimisele. Võttes aga arvesse kaasaja trende ja tööturu ootusi, ei peaks üliõpilaste töölkäimist takistama, vaid seda peaks võtma kui osa üliõpilaselust. Küll aga ei ole loogiline, kui nii õpitakse kui ka töötatakse täiskoormusega.

12. oktoobril toimus Praxise mõttehommik „EL vahendite programmiperioodi 2014-2020 võimalused“, kus poliitikud, kodanikuühendused ja ametnikud arutlesid koos Rahandusministeeriumiga, kuidas Eestile esmatähtsad arengusuunad haakuvad EL ettepanekutega ning kuidas tuleks korraldada ettevalmistustööd, et jõuda 2014. aastaks tulemuseni – partnerlusleppe ja selle rakenduskava kinnitamiseni.
Praxise juhatuse esimees Annika Uudelepp esitas mõttehommikul mõtteid kogemustest käimasoleva programmperioodi kavandamisel. Nii majanduslik olukord kui lahendamist vajavad ülesanded on võrreldes eelmise perioodiga küll muutunud, kuid protsessi planeerimisel saab kindlasti tugineda senistele tulemustele.

Mis õppetunnid ja soovitused peaksid olema planeerimisel abiks –  vaata allolevast videoklipist ning slaididelt.

Proscar

Anti Allergic

12. oktoobril toimus Praxise mõttehommik „EL vahendite programmiperioodi 2014-2020 võimalused“, kus poliitikud, kodanikuühendused ja ametnikud arutlesid koos  Rahandusministeeriumiga, kuidas Eestile esmatähtsad arengusuunad haakuvad EL ettepanekutega ning kuidas  tuleks korraldada ettevalmistustööd, et jõuda 2014. aastaks tulemuseni – partnerlusleppe ja selle rakenduskava kinnitamiseni.

Rahandusministeeriumi asekantsler  Ivar Sikk tutvustas uue programmiperioodi planeerimise lähtekohti ja tingimusi. Euroopa Komisjonis on esimesed alusdokumendid juba valminud. Need on struktuurivahendite määruste eelnõud. Samuti on alanud Eesti eurorahade planeerimine ja lähiajal saab Rahandusministeeriumist täpsemat infot, kuidas erinevad partnerid protsessi panustada saavad.

Millise skeemi alusel planeeritakse Eesti eurorahade kasutuselevõttu, milline on töökorraldus ja planeerimise põhimõtted – vaata Ivar Siku ettekannet, toetuste planeerimise faktilehte ja slaide.

6. oktoobril avalikustatud uue perioodi struktuurivahendite määruste pakett sisaldas muu hulgas loetelu prioriteetidest, millele järgmisel perioodi struktuurivahendid on kavas suunata. Esmapilgul tunduvad kõik need 11 valdkonda olema Eestile äärmiselt tähtsad ja sobilikud, kuid uus programmiperioodi näeb ette ka prioriteetide fokuseerimist. See tähendab, et tuleb leida Komisjoni pakutud nimekirja hulgast Eestile sobivaimad.

Arukas kasv:
• teadus- ja arendustegevuse, tehnoloogilise arengu ja innovatsiooni toetamine;
• IKT-le ligipääsu parandamine, kvaliteedi tõstmine ja kasutatavuse suurendamine;
• väike- ja keskmise suurusega ettevõtete, põllumajandus- ja kalandus- ning vesiviljelussektori konkurentsivõime edendamine;

Jätkusuutlik kasv:
• vähem süsinikuheitmeid tekitava majanduse suunas liikumine;
• kliimamuutustega kohandumise toetamine;
• keskkonnakitse ja säästev ressursikasutus;
• jätkusuutlikku transpordi toetamine ja infrastruktuuri võrgustike pudelikaelade kaotamine;

Kaasav kasv
• tööhõive ja tööjõu liikuvuse suurendamine;
• sotsiaalse kaasatuse kasv ja vaesuse vähendamine;
• investeeringud haridusse, oskuste parandamisesse ja elukestvasse õppesse;
• haldusvõimekuse tõstmine ja tõhus avalik haldus.

Kuna ettevalmistuse aeg on napp (Rahandusministeeriumi esialgseks sooviks on jõuda partnerluslepingu ja rakenduskavade eelnõudega valmis 2013.a. kevadeks), siis oleks ratsionaalne võtta valikute aluseks juba olemasolevad otsused. Kõige sobivam alus selleks on konkurentsivõime kava Eesti 2020, kuna selles seatud eesmärgid 2015. ja 2020. aastaks on püstitatud kooskõlas EL riikide poolt kokku lepitud Euroopa 2020 strateegia eesmärkide lähtudes Eesti ees seisvatest väljakutsetest.

Praxise mõttehommikul 12. oktoobril palusime osalenud ametnikel, ekspertidel, poliitikutel ja kodanikeühenduste esindajatel kõrvutada Eesti 2020 peaeesmärke komisjoni pakutud prioriteetidega. Ühiselt jõuti järeldusele, et kõige enam leiab eesmärkide kokkulangevust tootlikkuse kasvu teemal. Eesti 2020 seab eesmärgiks tootlikkuse kasvu 73 protsendini EL keskmisest. Sellele aitab kaasa nii uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, IKT laialdasem kasutamine, parem haridus kui tõhusam avalik haldus. Palju seoseid komisjoni pakutud prioriteetide ja Eesti 2020 eesmärkide vahel võib leida ka kriisieelse tööhõive taastamise eesmärgi ning kasvuhoonegaaside heitkoguste hoidmisega 2010. aasta tasemel. Keerulisem on komisjoni seatud prioriteetvaldkondade kaudu toetada Eestis olulisi eesmärke saavutada positiivne iive ja tervena elatud eluea kasv. Nende eesmärkidega on seosed pigem kaudsed, mis tähendab, et nende sihtideni jõudmiseks ei saa lootma jääda vaid välisvahenditele, vaid tuleb teha siseriiklikult õigeid valikuid.

Kuid strateegilistest valikutest olulisemgi on mõista, mida tuleb selleks teha, et eesmärgid ka saavutatud saaksid. Siin on nii mänguruumi kui ka eriarvamusi oluliselt rohkem. Kuidas, milliste meetmetega seatud sihte saavutada? Näiteks – milliste eelduste korral toob tipptasemel teaduse arendamine kaasa ka tootmise ja ekspordi struktuuri nihke kõrgtehnoloogilise tootmise suunas? Mitmetest teadusharudes on Eesti maailma tipus, osaletakse üle-euroopalistest või ülemaailmsetest uurimisprojektides. Kuid millist kasu saab sellest Eesti majandus? Kas see toob kaasa olulise majandusstruktuuri ümberkujunemise? Unustame sageli ära, et tootmisprotsessi sisendiks on tehnoloogia kõrval ka tööjõud ja kapital. Mida tähendab Eesti majanduse arengule see, et meie väikeses riigis napib nii inimesi kui raha? Tööandjad kaebavad, et ei leia piisava kvalifikatsiooniga tööjõudu – miks see nii on? Mida peaks olemasolevas süsteemis muutma? Need küsimused on keerukamadki, kui eesmärkide seadmine. Iga riik, iga majandus, iga valdkond on unikaalne ja ei ole selgeid eduvalemeid. Saame õppida oma naaberriikidelt, koguda parimaid praktikaid, kuid lõpuks tegema siiski Eesti konteksti sobiva valiku.

Just nüüd on saabunud hetk, kus meil kõigil on võimalik kaasa rääkida, mida peaks tegema, et nendest kitsaskohtadest üle saada. 24. oktoobrini on võimalik osale.ee kaudu avaldada arvamust Eesti seisukohtade suhtes EL järgmise perioodi finantsraamistiku kohta. Veel selle aasta sees plaanib Rahandusministeerium algatada ka laialdasemat arutelu tõukefondide eesmärkide ja nende saavutamisvõimaluste üle. Olgem siis valmis aktiivselt panustama. et leida Eestile sobivaim eesmärkide ja tegevuste kogum järgmise seitsme aasta arenguks.

Kas olete kunagi mõelnud, kes on need inimesed, kes teie lapsi noortekeskuses juhendavad, kellega koos noored oma koolist vaba aega veedavad ning kellele oma muresid kurdavad, kui vanematel enam aega ei jagu? Noorsootöötajate roll meie noorte isiksuste kujundamisel olulisem, kui me arvatagi oskaks.
Noorsootöötaja kutsestandardi kohaselt on noorsootöötaja töö eesmärgiks luua noortele tingimusi arendavaks tegevuseks, mis toetaks noorte isiklikku arengut, sotsialiseerumist ja kujunemist ühiskonna hästi toimetulevateks liikmeteks. Kutsestandardi kohaselt peab noorsootöötaja olema teadlik noorte elu tegelikkusest ja kohalikest oludest, oskama hinnata noore olukordi ja vajadusi. Noorsootöötaja peab kohtlema noori võrdselt, suhtudes noore arvamustesse ja maailmapilti lugupidamise ja sallivusega. Noorsootöötaja lähtub töös noorega võrdväärse partnerluse põhimõttest ja on huvitatud noore arvamustest, ideedest, maailmavaatest. Seega on noorsootöötaja otsekui vanema venna eest, kes suunab ja innustab, seejuures liigselt domineerimata.

Sageli ei oska me hinnata nende inimeste panust noorte arengus ja nii jääb nende ennastsalgav töö sageli tunnustuseta. 2010.a. läbi viidud noorsootööalaste pädevuste ja noorsootöötajate koolitusvajaduste uuringus osalenud noorsootöötajad hinnangul on enamik nende tegevusega seotud probleeme ja kitsaskohti seotud rahaliste vahendite nappusega. Järgmistena tuuakse aga esile noorte passiivsust ja noorsootöö vähest tunnustamist. Viimatimainitud probleemide lahendamine ei seisa mitte rahaliste vahendite, vaid suhtumise ja hoiakute taga.

Ühelt poolt on noorsootöötajad vastakuti dilemmaga – noorsootöös osalevad ikka vaid need noored, kes ongi oma loomult aktiivsemad. Need noored, kellel oleks hädasti vaja noorsootöö tuge isetegemisrõõmu, vastutuse ja sotsiaalsete suhtlemisoskuse arendamisel jäävad sageli noorsootööst kõrvale. Tihti saavad need probleemid alguse kodust. Ja paraku kehtib ka siin kuldreegel – noorsootöötaja jutule satuvad vaid nende noorte vanemad, kellega on niigi kõik korras. Probleemsemate noorte kaasamiseks noorsootöösse võiks kaaluda vanemate vastutuse suurendamist ja tihedam koostöö ka sotsiaaltöötajatega.

Üheks noorsootöö väljakutseks on ka see, et hooliva vanema venna roll viib sageli usaldusliku suhteni noore ja noorsootöötaja vahel. Tulemuseks võivad olla noorsootöötajale kurdetud mured, mille lahendamiseks puuduvad noorsootöötajal nii volitused kui oskused. Siinkohal on vajalik toimiva tugisüsteemi olemasolu, mis võimaldaks probleemiga tegeleda spetsialistidel, tagades samal ajal usaldusliku suhte säilimise.

Kuna noorsootöö korraldamine on omavalitsuste ülesandeks, siis ei ole üllatuseks ka suured regionaalsed erinevused noorsootöö võimaluste osas. Uuringus osalenud noorsootöötajate hinnangul sõltub kohapealne olukord väga palju sellest, kui palju vallas noori väärtustatakse. Kui noori hinnatakse kõrgelt, siis on noortele mõeldud tegevusi ja arenemisvõimalusi rohkesti, kui noori aga ei väärtustata, siis ei ole loota ka valdkonna arengut.

19. oktoobril Saue noortekeskuses toimuval Praxise ja ENTK ühisel mõttehommikul ongi arutelu all edukaks noorsootööks vajalikud eeldused ning nende kujundamise võimalused omavalitsustes. Oma kogemusi jagavad endine Rõuge kauaaegne vallavanem Riigikogu liige Kalvi Kõva, Saue abilinnapea Rafael Amos ning Pärnu linna noorsootöönõunik Reine Tapp ning Kersti Kesküla Pärnu õppenõustamiskeskusest. Ettelannetele järgneb ühine mõttevahetus. Kokkuvõtet mõttehommiku tulemustest on võimalik lugeda noorteseire kodulehelt: www.noorteseire.ee

Aleve