9. septembril 2014 toimus Praxise mõttehommik, mis seekord keskendus talendipoliitika teemale ja oli jätkuks Praxise koostatud analüüsile Eesti talendipoliitika olukorrast, mille raames anti välja ka Talendipoliitika käsiraamat. Mõttehommiku eesmärk oli mõtestada uuringus välja toodud probleeme talendipoliitika valdkonnas, kirjeldada välistööjõu olukorda ja arenguvõimalusi Eestis, välisüliõpilaste ning välismaal elavate eestlaste võimalikku rolli ja panust Eesti tööturul.

Mõttehommikul esimeses osas tutvustasid Praxise analüütikud Helena Rozeik, Hanna-Stella Haaristo ja Laura Kirss uuringu tulemusi ning teises osas andsid omapoolse vaate Kristi Tiivas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest ning Piret Potisepp Majandus- ja Kommunikatsiooni-ministeeriumist. Osalejatega ühiselt toimus ringarutelu teemal „Kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu puudus Eestis ja väliseestlased kui osa lahendusest?“.

VAATA FOTOSID SIIT!

Helen Rozeik tõdes ettekandes „Kõrgelt kvalifitseeritud tööjõud Eestis – olukord ja arenguvõimalused“, et demograafilised arengud, muutuv majandusstruktuur ning tööjõu väljarändesaldo negatiivsus mõjutavad tulevikus Eesti tööturgu. Eriti aga jääb tulevikus puudu kõrgelt kvalifitseeritud tööjõust.

Välistööjõu kohalemeelitamiseks ei piisa üksnes regulatiivse keskkonna loomisest ja lihtsustamisest, vaid vaja on sihipäraselt töötada Eesti kui atraktiivse töökohamaa maine loomisega ning turundamisega konkreetsetel sihtturgudel. – Helena Rozeik

Hanna-Stella Haaristo rääkis ettekandes välisüliõpilaste võimalikust rollist Eesti tööturul. Ta tõi välja, et välistudengite värbamine on vähe seotud Eesti tööturu reaalsete vajadustega, välistudengid ei ole valmis siirduma Eesti tööturule ning tööandjad ei ole valmis välistudengeid oma ettevõtetes rakendama.

Laura Kirss rääkis välismaal elavatest eestlastest kui kasutamata tööjõuressursist. Tõdeti, et kuigi väliseestlaste kogukond välismaal on arvukas, pole neid seni „tööturu pilguga“ vaadatud.

Arvestades Eestis tekkinud kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu puudust ning seda, et Eesti oma tööjõuturg ei suuda nõudlust rahuldada, oluline pöörata pilk väliseestlaste poole – ehk on nemad osa lahendusest? – Laura Kirss

Kristi Tiivas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusest rääkis kuidas EAS on reklaaminud Eestit kui võimalikku välistööjõu sihtriiki. Eesti kui talente ootavat riiki oleks tema sõnul vaja veelgi tutvustada ning eeskujuks on siin kindlasti riigid nagu Rootsi, Austraalia ja Singapur, kes on teinud äärmiselt head tööd kvalifitseeritud tööjõu riiki meelitamisega. EASil on juba täna töös mitmed projektid, mis tegelevad just kvalifitseeritud tööjõu Eestisse meelitamisega või selle protsessi lihtsustamisega. Näiteks ettepanekud välismaalaste seaduse muutmiseks, erinevad kohanemisprogrammid.

EASi edasiste plaanide hulka kuuluvad ka näiteks erinevate turundusmaterjalide, keskse infoportaali, infoseminaride ning sotsiaalmeediakampaaniate väljatöötamine. Otsitakse ka uusi koostööpartnereid nii era- kui ka avalikust sektorist.

Piret Potisepp Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist tutvustas mõttehommikul Eesti uue talendipoliitika tegevuskava loomist. Tema sõnul on uue tegevuskava eesmärk töötada välja talendistrateegia, mis kirjeldab erinevate osapoolte (avaliku, era- ja kolmanda sektori) tegevusi ja rollijaotust välistalentide rakendamisel Eestis. Lisaks sõnastada ühine visioon ja missioon, et erinevad osapooled teaksid, kuhu ning mis suunas liikuda.

Esimesed sammud Eesti oma brain gain strateegias

Ühisarutelul püüti leida viise kuidas rakendada väliseestlasi Eesti tööturul. Arutleti välismaal elavate eestlaste ja nende kogukondade ülesleidmise, nende täpsema tundaõppimise, strateegia ja tegevuse kavandamise, tegevuse rakendamise ja tulemuste seire üle.

Välismaal elavate eestlaste ja nende kogukondade ülesleidmine.

• Vajalik on vaja leida viise, kuidas koguda infot välismaal viibivate eestlaste kohta. See eeldab erinevate asutuste ja ministeeriumide koostööd. Näiteks võiks järgmisel rahvaloendusel loendada ka inimesi, kes hetkel viibivad välismaal. Siin on tähtis roll Statistikaametil. Teine võimalus oleks infot koguda välismaal asuvate Eesti koolide kaudu, kuid see eeldaks koolide endi tihedamat koostööd.
• Üks võimalus koguda vajalikku infot oleks läbi Eesti välisesinduste. See aga eeldaks Välisministeeriumi intensiivsemat huvi teema vastu.
• Arutelus kerkis üles antud teema üle vastutaja (teema omaniku) küsimus. Tõdeti, et teemal peaks kindlasti olema kindel omanik, kuid kas see peaks olema EAS, Haridus- ja Teadusministeerium või Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium jäi lahtiseks.

Välismaal elavate eestlaste ja nende kogukondade täpsem tundmaõppimine

• Tõdeti, et kõige tähtsam on kontakt kogukonnaga ja kogukonna liidritega. Selleks, et kogukondi saaks paremini tundma õppida, tuleks teostada saadud info põhjal kas küsitlus või uuring. Aktiivselt kasutada ka sotsiaalmeediakanaleid.
• Otseste vastutajatena nimetati Haridus- ja Teadusministeeriumit ning EASi, kelle ülesandeks võiks olla ka ärisuhetevõrgustiku loomine, mille kaudu oleks võimalik kokku viia välismaal elevad, kuid Eestisse tagasi pöörduda soovivaid inimesi Eesti ettevõtetega.

Strateegia ja tegevuste kavandamine

• Arutlejate sõnul võiks kavandatud algatuste peamine eesmärk olla Eesti majanduse jätkusuutlik kasv. Läbi majanduskasvu paraneks Eesti sotsiaal-majanduslik olukord ning Eesti muutuks seeläbi väliseestlaste seas uuesti atraktiivseks sihtriigiks. Antud eesmärgi täitmisel saavad kaasa aidata nii Eestis elavad eestlased, välismaalased ning Eesti „fännid“ mujal maailmas.
• Strateegia kavandamisele aitaks kaasa kontaktide ringi laiendamine riikides, kus puuduvad Eesti välisesindused. Arutlejad pakkusid, et antud eesmärki aitaks täita Välisministeerium.

Tegevuste rakendamine

• Eespool mainitud tegevuste rakendamine nõuab arutlejate sõnul tugeva liidri olemasolu ning lisaks ka tihedamat ministeeriumidevahelist koostööd. Eriti soovisid arutlejad näha Välisministeeriumi ja valitsuse suuremat huvi teema vastu.

Tulemuste seire

• tulemuste seire eest võiks osalejate hinnangul vastutada näiteks EAS.

Alutelu aluseks olnud skeem

Video-sõnavõtu tegi USA-st Eda Schank Tamkivi, kes mõtestas oma elu väliseestlasena

Eda lahkus Eestist kolm aastat tagasi, et kolida Californiasse, Palo Altosse. Tema abikaasa suundus õppima Stanfordi ülikooli, mille järel otsustas jääda pikemalt Ameerikasse, et arendada oma tehnoloogiaettevõtet. Praxise diasporaa analüüsi lugedes kuulis Eda esimest korda riiklikust Rahvuskaaslaste programmist, millest leidis mitmeid sarnasusi enda ettevõtmistega, olles ise aktiivselt eestlust Californias arendanud.

Tema sõnul ei olnud Talendid Koju programm tõhus, kuna globaliseerunud maailmas ei ole enam inimese füüsiline asukoht tähtis. Oluline on vaid see, et inimene on mõtteliselt ja virtuaalselt riigiga seotud. Ta leiab, et Rahvuskaaslaste programm on hea algatus, kui natuke paremini üle vaadata sihtmeetmed, kuhu toetusrahad lähevad. Näiteks oleks efektiivsem toetada Eesti kogukondi välismaal ja neid omavahel siduda kui hakata inimesi või õpilasi tagasi Eesti ülikoolidesse meelitama.  

Ka tuleks toetada väikseid virtuaalseid kanaleid. Näiteks on rahvusvahelise haardega veebileht estonianworld.com suurepäraselt Eestit ja eestlasi maailmale tutvustanud. Sarnaseid ettevõtmisi oleks rohkem vaja selleks, et hoida eestlasi paremini kursis ja neid informeerida kodumaal toimuvast. Kodumaaga suhtluses olles võib iga inimene endale leida nii-öelda talendi ning ei ole ka välistatud, et seeläbi otsustatakse ajutiselt või lõplikult kodumaale naasta.

Ede ise on eesti- ja ingliskeelse portaali Eesti by the Bay eestvedaja ja toimetaja.

Mõttehommiku ettekanded:

1. Sissevaade Eesti talendipoliitikasse, Praxis
2. Talendipoliitika tegevuskava tutvustus, Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium

• Tutvu talendipoliitika käsiraamatuga (PDF) Käsiraamatu eesmärk on: a) innustada peamiselt kohaliku ja piirkondliku tasandi avalikku sektorit võtma tarvitusele meetmeid, mis soodustaksid välistalentide vastuvõtmist ja lõimumist ning pakkuda välja konkreetseid lahendusi, mis aitaksid neil seda teha; b) suurendada erinevate huvirühmade koostöös ellu viidavaid tegevusi kohalike talentide hoidmisel.

Koostatud poliitikaanalüüsid:

• Kõrgelt kvalifitseeritud välistööjõud Eestis – olukord ja arenguvõimalused (PDF)
• Välisüliõpilased Eestis – kas vajame neid ka tööturul? (PDF)
• Välismaal elavad eestlased kui kasutamata tööjõuressurss? (PDF)

Praxis koostöös Riigikogu majanduskomisjoniga korraldas 2014. aasta kevadel talendipoliitika seminari, kus tutvustati milliseid lahendusi saaks kasutada kõrgeltharitud tööjõu piisavuse tagamiseks riigis ning arutleti, kuidas läheneda talendipoliitika juhtimisele ja kuidas on seda seni Eestis korraldatud. Vaata seminari ülesvõtteid.

Talendipoliitikat mõtestati seminari käigus kui horisontaalselt poliitikavaldkonda, mis tegeleb kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu piisavuse küsimuse lahendamisega (sh Eestisse meelitamine, kohanemine, toetamine, arendamine jms). Antud seminari kontekstis peeti talentidena silmas kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu, eeskätt välispäritolu töötajaid ja ettevõtjaid, rahvusvahelisi üliõpilasi ja teadlasi ning samuti välismaal elavaid eestlasi.

Seminari II poole video!

Talendipoliitika analüüs valmis Läänemere piirkonna programmi 2007-2014 projekti ONE BSR raames.  Täname mõttehommiku korraldusse panustamise eest Tallinna Ettevõtlusinkubaatori meeskonda.

Kutsehariduse muutmine tööandjate vajadustele vastavaks on üks igipõline teema, mille üle ühiskonnas aeg-ajalt jälle diskussioon puhkeb. Tavapärasest probleemide ülesloetlemisest edasi liikumiseks korraldas Praxis täna Tallinna Teeninduskoolis Mõttehommiku „Millist kutseharidust on tööandjatel vaja ja millist kutseharidust on kutsekoolidel pakkuda?“, kus tööandjate ja koolide osalusel toimivaid lahendusi püüti välja mõelda.

Arutelu aluseks oli Praxise valmiv uuring „Muutuva tööturu väljakutsed kutseharidusele“, täpsemalt kolm seal nimetatud olulist probleemküsimust:

1. Halb infovahetus koolide ja ettevõtete vahel. Koolidel on väljakujunenud koostööpartnerid, kes leiavad ettevõttesse praktikante ja töötajaid ning on seetõttu Eesti kutseharidusega ka üldiselt rahul. Oluline küsimus on, kuidas viia infokutseõppes toimuvast nende ettevõteteni, kes seni koolidega koostööd pole teinud?
2. Pikaajaline riiklik koolitustellimus vs lühiajaline tööjõunõudlus. Valdav enamus Eestis tegutsevates ettevõtetest on väikesed ja tegutsevad väga muutlikus keskkonnas, mis takistab pikaajalise tööjõuvajaduse planeerimist. Samas on tööandjate ootus nõudluse suurenedes kiirelt vajalikke töötajaid leida. Koolidel kulub vajalikul erialal lõpetajate „tootmiseks“ aga aastaid. Kuidas pikaajalise koolitustellimuse ja lühiajalise tööjõunõudluse vahelist lõhet ületada?
3. Kutsehariduse maine. Kutsehariduse üks peamine probleem on maine – võimekad noored ei vali erialade kasuks, mille lõpetajaid tööandjad ootavad. Seetõttu paljudele erialadele nö „satutakse“, mis tähendab, et õpilaste motivatsioon eriala õppida ja sellel tööle asuda on madal. Mida koolid ja ettevõtted saaksid koos vajalike ametite populaarsemaks muutmiseks teha?

Nende kolme probleemi lahendamiseks pakkusid Mõttehommikul osalejad välja hulga ettepanekuid, mille seast valiti hääletuse teel välja kõige olulisemad ettepanekud. Kõige suurema toetuse pälvis ettepanek, mille kohaselt peaks karjääriõpe muutuma kohustuslikus osaks põhikooli õppekavast ja koos sellega arenema ka karjääriõppe sisu. Iga õpilane peaks põhikooli lõpus tundma iseenda võimeid ja omama selget ülevaadet oma karjääri- ning edasiõppimisvõimalustest. Teine palju poolthääli teeninud ettepanek oli IT-lahenduse loomine, mille abil ettevõtted ja koolid saaksid omavahel infot vahetada. Eriti oluliseks peeti, et selle lahenduse abil oleks võimalik tutvustada praktikapakkumisi ja infot vabade töökohtade kohta, kuid sinna juurde peaks käima ka kogu muu infovahetus, mis koole ja ettevõtteid huvitab. Häälte arvult kolmandaks jäi ettepanek, mille kohaselt lühiajalise tööjõunõudluse ja pikaajalise riikliku koolitustellimuse vahelist lõhet saaks ületada lühiajaliste koolituskursuste sisseviimisega täiskasvanutele, mis võimaldaks õppijatel kiirelt uuel erialal tööle asuda.

Lisaks neile kolmele ettepanekule andsid Mõttehommikul osalenud veel palju häid ideid, kuidas kutseharidust paremaks muuta. Kõik need väärtuslikud mõtted kajastuvad peagi valmivas Praxise uuringuaruandes ja edastatakse Haridus- ja Teadusministeeriumile töösse rakendamiseks.

Täname veelkord kõiki osalejaid!

9. mail 2013 toimus Tallinna Lauluväljakul Praxise mõttehommik, millel tõstatati kolm peamist küsimust:

• Millist probleemi peaksid erinevad loodusteadust ja tehnoloogiat populariseerivad tegevused Eestis püüdma lahendada (tegevuste roll)?
• Mida on kõige olulisem järgmise viie aasta jooksul populariseerimistegevustega saavutada (tegevuste eesmärgid)? Kas muutused ühiskonnas ja majanduses nõuavad uute eesmärkide püstitamist teaduse populariseerijatele?
• Milliseid tegevusi ja kuidas oleks tarvis riiklikult korraldada ja toetada? Mida peaks võrreldes praegusega muutma?

Poliitikauuringute Keskus Praxis on Eesti Teadusagentuuri (ETAg) tellimusel teostamas analüüsi, mille eesmärgiks on hinnata teadust ja tehnoloogiat populariseerivate tegevuste tulemusi ja väljundeid ning saada soovitusi populariseerivate tegevuste planeerimiseks tulevikus. Analüüsis on vaatluse all sellised tegevused nagu „Teeme” projektid, teaduse populariseerimise projektikonkursil toetatud noortele suunatud projektid, ETAGi tegevused (ÕTÜ, õpilaste teadustööde riiklik konkurss, õpilasleiutajate riiklik konkurss), AHHAA ja Energia Avastuskeskuse tegevused, TÜ Teaduskooli ja TTÜ Tehnoloogiakooli tegevused ning Tiigrihüppe SA õpilaste konkursid ja projektid. Analüüsi fookuses on põhikoolide ja gümnaasiumide õpilased ning ajavahemik 2007–2011.

Mõttehommikul andsid ülevaate analüüsi peamistest tulemustest Praxise hariduspoliitika programmi juht Laura Kirss ja hariduspoliitika analüütik Hanna-Stella Haaristo, Teaduse ja tehnoloogia populariseerimistegevuste toetamisest eile, täna ja homme andis ülevaate Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonna asejuhataja Taivo Raud ning Mõttehommiku arutelu modereeris teadlane Mart Noorma. Arutelul osales üle kolmekümne teaduse ja tehnoloogia populariseerimisega seotud inimese erinevatest asutustest (teiste seas ülikoolid, teaduskeskused, haridusasutused, Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Teadusagentuur, Robotex, Tartu Observatoorium, Eesti Õpilasesinduste Liit, TÜ Eesti Geenivaramu, Hariduse Infotehnoloogia SA, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda jpt).

Praxise analüütikud andsid analüüsi tulemuste põhjal ülevaate sellest, milliseid tegevustüüpe Eestis teaduse populariseerimisel seni pakutud  on, milliseid sisuelemente ja eesmärke need on sisaldanud, kuivõrd tegevustega seatud eesmärke seni saavutatud on, milline osa Eesti koolinoortest tegevustega hõlmatud on olnud, milliseid tegevusi peetakse laste huvi äratamise ja selle ülal hoidmise seisukohalt kasulikeks, milline on olnud tegevustes osalemise mõju noorte valikutele ning mida võiks riik täiendavalt teha, et tegevuste elluviijaid paremini toetada. Praxise ettekandega saate tutvuda SIIN.

Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonna asejuhataja andis oma ettekandes ülevaate teaduse ja tehnoloogia populariseerimise eesmärkidest ja nende senisest täitmisest, senistest tugevustest ja hästitoimivatest süsteemidest ja probleemsetest teemadest, avalikkuse hoiakutest teaduse ja tehnoloogia suhtes, LTT valdkonna vastuvõtu, õppijate ja lõpetajate osakaaludest ja teadlaste ja inseneride arvu muutumisest läbi aastate ning edasistest sammudest teaduse ja tehnoloogia populariseerimise valdkonnas. Taivo Raua ettekannet saate vaadata SIIT.

Mõttehommiku põhirõhk oli laudkondades toimuvatel aruteludel, mille eesmärgiks oli välja selgitada, millist probleemi peaksid erinevad teadust ja tehnoloogiat populariseerivad tegevused Eestis püüdma lahendada, mida on kõige olulisem järgmise viie aasta jooksul Eestis populariseerimistegevustega saavutada ning missuguseid tegevusi peaks riik korraldama ja toetama?

Peamiste probleemidena toodi arutelude käigus välja järgmised teemad:

• teaduslik maailmavaade pole piisavalt levinud,
• formaalhariduses ei ole reaalained piisavalt tavaeluga seotud,
• õpetajate ja õppe madal kvaliteet,
• vananenud õpikäsitluse jätkumine uute riiklike õppekavade kontekstis,
• noorte ebapiisavad teadmised haridus- ja karjäärivalikute tegemiseks,
• puudulik LTT huvihariduse süsteem,
• asja- ja eakohaste tegevuste puudulikkus madalama õppeastme lastele,
• teaduse populariseerimise sõnumid ei lähtu noortest ning pole asjakohased ning
• projektipõhine haridus (sh huviharidus).

Nendele probleemidele tuginedes tuli arutelude käigus kokku leppida peamised eesmärgid ja nende saavutamiseks vajalikud tegevused, mida riik korraldama peaks. Kuna osalejatel tuli anda ka omapoolne hinnang sõnastatud eesmärkide olulisusele, selgusid mõttehommiku tulemusena eesmärgid tähtsuse järjekorras, mida oleks kõige olulisem teaduse ja tehnoloogia populariseerimistegevustega Eestis järgnevate aastate jooksul saavutada:

1. Teaduslik maailmavaade on viidud noorteni (tegevused noortelt noortele; positiivne kuvand teadusest; kõik erinevad osapooled on samal lainel; interdistsiplinaarsus; uue meedia kasutamine; õpetajakoolitus)
2. Koolikeskkond toetab riiklike õppekavade rakendamist, tuginedes partnerluse põhimõtetele (koolijuhtide toetamine; kogemuste jagamine; õpetajate koolidevahelise mobiilsuse suurendamine; õpilane-õpetaja partnerlus)
3. Riik teadvustab teaduse populariseerimise olulisust nooremas eas laste hulgas (rohkem ressursse alusharidusse (sh õpetajate täiendkoolitused); teadlikkuse suurendamine; rändõpitubade arendamine; näidistegevuste kirjeldused)
4. Karjääriinfo on adekvaatne, lastel on kõrgem enesehinnang ning teaduse populariseerimine toimib elukestva õppe põhimõtetel (toetus õpetajatele, juhtidele, tugispetsialistidele jms; seostamine õppeprogrammidega; kooliaasta pikendamise võimaluse kaalumine; erinevate valdkondade omavaheline koostöö ja tugi)
5. Tasakaal projektitegevuste ja püsirahastuse vahel (erineva ajalise pikkusega projektide taotlusvoorud; end tõestanud projektidele püsirahastuse võimaldamine)
6. LTT huviharidus ei ole enam kunstlik (programmide ja õppematerjalide arendamine; juhendajate võrgustik ja tugi; toimuva ja olemasolevaga seostamine; ühise eesmärgi seadmine; juhendajate väärtustamine)

Kommenteeri teemat omalt poolt postituse kommentaariumis!

2. aprillil 2012 toimus Tallinnas Õpetajate majas Praxise ja Eduko ühine mõttehommik, millel tõstatati küsimus: kuidas tagada pedagoogilise praktika kvaliteet? Mõttehommikul tutvustati värsket pedagoogilise praktika analüüsi ja arutleti ühiselt pedagoogilise praktika kvaliteedipõhimõtete üle.

Poliitikauuringute Keskus Praxis teostas ajavahemikus juuni 2011 kuni veebruar 2012 kuues õpetajaharidust pakkuvas kõrgkoolis 15 õppekava pedagoogilise praktika korraldus- ja finantseerimismudelite analüüsi, mille tulemused on sisendiks pedagoogilise praktika riikliku arengukava väljatöötamisele Eduko programmi pedagoogilise praktika arendamise töörühma poolt. Kavas soovitakse defineerida ka kvaliteetse pedagoogilise praktika tunnused ja seeläbi oli mõttehommiku eesmärgiks nende üle ka analüüsi tulemuste põhjal arutleda.

Mõttehommikul andis ülevaate uuringu „Pedagoogilise praktika analüüs kuues kõrgkoolis“ tulemustest Praxise analüütik Hanna-Stella Haaristo, pedagoogilise praktika kvaliteedi tagamise põhimõtteid tutvustas Tallinna Ülikooli Pedagoogilise praktika keskuse juhataja Inge Timoštšuk ja mõttehommikut modereeris Tartu Ülikooli Pedagogicumi juht Margus Pedaste. Kohtumisel osales paarkümmend inimest erinevatest kõrgkoolidest, praktikaasutustest, Haridus- ja Teadusministeeriumist, sihtasutustest Innove ja Kutsekoda ning Haridustöötajate Liidust.

Hanna-Stella Haaristo andis oma ettekandes ülevaate Praxise teostatud analüüsi taustast, eesmärkidest, meetoditest ja peamistest tulemustest. Olulisemate erinevustena analüüsitud kõrgkoolide ja õppekavade vahel tõi ta pedagoogilise praktika korralduses välja: praktikakorralduse vastutamise jagamise, praktikajuhendajate hulga, praktikaasutuste võrgustiku ning koostöö kõrgkooli ja asutuste vahel, praktika struktuuri õppekavas ning rahaliste vahendite ja praktikakulude suuruse. Peamiste soovitustena, mis analüüsi järeldustest tulenesid, toodi välja praktikakorralduse läbipaistvuse suurendamist, praktikajuhendajate kvaliteedinõuete kehtestamist või tõstmist, juhendajate töökoormuse määratlemist, praktika hajutatuse suurendamist, praktikaasutuste suuremat kaasamist ning vajadust praktika rahastamise läbipaistvuse ning vahendite tõstmise järele. Seejuures on oluline meeles pidada, et soovitused ei käi kõikide analüüsitud kõrgkoolide ja õppekavade kohta üheselt, sest erinevused nende vahel on kohati väga suured ning igal õppekaval leidub nii häid näiteid kui ka teatud arenguvajadusi.

Inge Timoštšuk tegi oma ettekandega sissejuhatuse järgnevale arutelule ning selgitas Eduko pedagoogilise praktika arendamise töörühmas koostatud praktika kvaliteeditunnuste ja indikaatorite sisu, tausta ja eesmärke. Hea praktika tunnuste kirjeldamise eesmärk on kõrgkoolideüleselt kokku leppida esmaõppe pedagoogilise praktika miinimumnõuetes, et toetada parimal moel üliõpilaste arengut. Neljaks põhitunnuseks on:

• Praktikal on võtmeroll õpetaja kutseidentiteedi kujunemisel
• Kõrgkool ja praktikaasutus tegutsevad praktika raames ühise õpetamiskogukonnana
• Praktikat juhendavad õppejõud ja õpetajad toetavad üliõpilaste kogemustest õppimist
• Üliõpilased praktiseerivad kõiki teoreetiliselt omandatud kutsealaseid teadmisi ja on valmis õpiprotsessi juhtima.

Seejuures rõhutas esineja sarnaste eesmärkide, hoiakute ja väärtuste rolli kvaliteetse pedagoogilise praktika tagamisel, sest koostöövõrgustik on väga lai ja mitmekesine ning erinevate töökultuuridega, lisaks tuleb arvesse võtta ka noori oma erinevate subkultuuridega. Lisaks pöörati tähelepanu praktika ja teooria suuremale seotusele ning praktikaülesannete mitmekesisusele, et katta kõiki erinevaid õpetajategevuse aspekte. Samuti sellele, et pedagoogilist praktikat on oluline võimalikult varakult alustada, seda just läbi erinevate praktiliste ülesannete pakkumise teoreetilistes ja didaktilistes õppeainetes.

Margus Pedaste juhtimisel toimunud arutelu keskendus erinevate osapoolte rollile kvaliteetse pedagoogilise praktika tagamisel ning pedagoogilise praktika kvaliteedipõhimõtetele. Laudkondades toimunud rühmatööde eesmärk oli etteantud hea praktika tunnuste ja indikaatorite kirjelduste alusel selgitada välja, kas need on piisavad, kuivõrd peaks midagi lisama või muutma, mis on nendes üleliigset. Arutelude kokkuvõtetest selgus, et üldjoontes on esialgses dokumendis kirjas olevad kvaliteedipõhimõtted piisavad ja katavad ära vajalikud valdkonnad, kuid nõuaksid teatud määral täiendamist. Tähtsaima puuduoleva teemana toodi välja erinevate osapoolte tagasiside olulisus pedagoogilise praktika parendamisel. Lisada tuleks näiteks praktikakorralduse juhtimise ja rahastamise mõõde nii kõrgkoolide kui ka riiklikul tasandil. Töörühmad leidsid, et täpsustamist ja konkreetsemaks muutmist vajaksid kindlasti erinevate osapoolte rollid ja vastutus, samuti omavahelise koostöö põhimõtted. Seejuures vajaksid selgitamist ja suuremat tähelepanu erinevate osapoolte ootused pedagoogilisele praktikale. Tehnilistest aspektidest soovisid töörühmad täpsustada dokumendis kasutatavaid mõisteid, samuti tagada indikaatorite selgem mõõdetavus. Arutelu tulemusel sai Eduko pedagoogilise praktika arendamise töörühm kindlasti tähtsa sisendi praktika riikliku arendamise kava väljatöötamiseks ja kvaliteedipõhimõtete täpsustamiseks.

8. veebruar 2012, Tallinna Õpetajate Maja

Praxise ja Eesti Noorsootöö Keskuse ühisel mõttehommikul „Noorte huvid ja võimalused – kuidas neid ühitada? “ arutleti selle üle, kuidas pakkuda noortele juhendatud vaba aja tegevusi selliselt, et see vastaks noorte ootustele ja huvidele, kuidas kujundada noorte huvisid selliselt, et nad leiaksid tegevusi, mis aitavad neil arendada oma võimeid ja kujuneda täisväärtuslikuks ühiskonna liikmeks. Otsisime vastuseid küsimustele: kas tänapäeval pakutavad noorsootöö tegevused on peegeldavad noort tegelikke huvisid? Milliseid võimalusi saaksime veel noortele pakkuda, et nende huve paremini rahuldada? Kuidas tagada samal ajal ka noorsootöö arendavad ja kasvatuslikud aspektid? Kas me oleme suutnud noorsootöö võimalusi piisavalt rakendada?

Mõttehommikul jagasid oma vaatenurka noorsootöö ekspert Piret Talur, Eesti Noorsootöö Keskuse direktor Edgar Schlümmer ja Eesti Noorteühenduste Liidu esindaja Teele Tõnismann. Ettekannetele järgnes arutelu laudkondades. Mõttehommikuks valmis ka poliitikaülevaade.

Piret Talur mõtestas oma ettekandes noorsootöö mitmetahulisust ja muutlikust, mis sunnib noortega tegelejaid endalt pidevalt küsima, mis see on, mida oma tööga saavutada tahetakse. Piret võrdles head noorsootööd Pipi Pikksukka spunkiga, mille puhul keegi ei tea, milline ta olema peaks, kuid kui seda kogetakse, siis tuntakse ta ära. Ta tõstatas oma ettekandes küsimuse, kas noorsootöö peab noortele pakkuma ainult häid ja arendavaid võimalusi, või siiski ka kontrollitud/juhitud ebaõnnestumisi. Kõik me  õpime kogemuste kaudu ja selleks, et end leida, on vaja ka ebaõnnestumisi. Pireti hinnangul võiks noorsootöö õpetada noort  oma vaba aega mõtestatult kasutama.

Edgar Schlümmer andis ülevaate noorsootöö võimalustest rõhutades läbimõeldud strateegilise raamistiku olemasolu, riigi poolt loodud noorsootöötajate tasemehariduse ja täiendkoolituse võimalusi ning investeeringuid noorsootöö taristusse.  Schlümmer tõdes, et noorsootöö struktuurid Eestis on hästi välja arendatud. Vaatamata sellele on siiski mitmeid ülesandeid, millega  tuleb tegeleda. Nii näiteks võiksid kohalikud omavalitsused teha noorsootöö tegevuste pakkumisel rohkem koostööd, mitmekesistada huvitegevusi, tähelepanu nõuab ka noorsootöötajate pädevuste järjepidev arendamine, sealhulgas ka hoiakute muutmine noorsootöö alase ettevalmistuse vajalikkuse osas, edasi on vaja minna ka noorsootöö kvaliteedi järjepideva seire ja hindamise arendamisega ning kindlasti peab kasvama noorte kaasatus ja noorte osaluse suurendamine otsustusprotsessides.

Teele Tõnismann rõhutas oma ettekandes noorteorganisatsioonide rolli noorte eestvedajatena ning noorte endi osaluse olulisust. Ettekandest jäi kõlama noorsootööga tegelejate rollide hägusus, kuidas noorsootöö vormid võivad osutuda omavahel konkureerivaks, Teele tõi selle näiteks olukorra, kus õpetajad ootavad häid õpitulemusi koolis, huviringi juhendajad sooviks näha noort oma kunsti- või muud loovandeid arendamas ning noorte kaasamise eest vastutajad meelitavad noort osalema aruteludel, mis sageli leiavad aset just koolitundide või huviringide toimumise ajal. Noorel tuleb ise langetada valik, milline aspekt on temale olulisim, kuid samas vajaks ta siin täiskasvanute tuge ja nõu.

Ettekannetele järgnenud laudkonnaarutelust tõstatus mitmeid huvitavaid aspekte, millega noorsootöö tegevuste planeerimisel arvestada.

Selleks, et pakkuda noorte huvidele vastavaid võimalusi, tuleb kõigepealt teada saada, mis noort huvitab. Selleks vajab noor mitmekesiseid kogemusi –  kui ei tea, ei ole proovinud, siis ei oskagi ju tahta. Kuid on ebareaalne oodata, et noor tuleks ise ja ütleks, mida ta teha tahab. Noored vajavad kogemusi, julgustust, usaldust. Selleks tuleb noortega suhelda, alustada väikestest asjadest. Seega on noorsootöö roll esmajoones aidata noorel oma huvisid ja soove mõista.

Teisalt ei maksa noortele panna liiga suuri ootusi – et nad teaks täpselt, mida nad tahavad ja oskaks seda ka selgelt välja ütelda. Noorus on enese otsimise aeg. Noored tahavad vahest ka lihtsalt noored olla, mõtlemata sellele, millist tulu sellest tulevikus tõuseb.

Võimalustel on kindlasti oluline roll noorte huvide määramisel. Nii on noorsootöös osalemise võimalused otseses sõltuvuses omavalitsuse suuruse, asukoha ja üldise võimekusega. Seetõttu ei ole tagatud kõigile noortele võrded võimalused. Mida väiksem omavalitsus ja mida vähem on noori, seda vähem on võimalusi ja seda keerulisem on noorel leida endale sobiv tegevus ja seda enam peegeldavad osalemise mustrid noorsootöös osalemise võimalusi.

• Noortekeskused

Noorte huvide ja võimaluste kokkuviimisel on oluline roll noortel endil. Seetõttu ei tohiks alahinnata ka näiteks noortekeskuste nn avatud ruumi rolli, mis annab noortele võimaluse ise valida, millal tulla, millal minna, millega tegeleda. Samuti tuleb siinkohal mängu ka noorte endi vaheline suhtlus, noorelt noorele noorsootöö. Näitavad ju noorsootöö uuringu tulemusedki, kui oluline on sõprade roll noorsootöö tegevustes osalemisel. Seetõttu ei peagi ehk püüdma jõuda iga nooreni, vaid lasta osa tööd ära teha ootel omavahel – aktiivsed noored kutsuavad kaasa oma passiivsemaid sõpru.

Noorsootöö võimaluste pakkumisel tuleb arvestada iga noore individuaalsusega, võimaldada tal leida endale sobivaid noorsootöö vorm. Noorsootöötaja roll on seejuures aidata noorel end leida, end tundma õppida. Tuleb leppida ka sellega, et on noori, kes eelistavadki teadlikult jääda kõrvaltvaatajaks, keda ei köida ükski juhendatud tegevus, kes ei soovi olla kaasatud ühtegi noorteorganisatsiooni.

• Vabatahlik töö

Huvitava aspektina kerkis arutelus üles vabatahtlik tegevus kui noorsootöö vorm. Vabatahtlik tegevus noorsootöö vormina vajaks ühelt poolt hoiakute muutust ning teisalt selgemat lahtimõtestamist. Noored küll osalevad aktiivselt vabatahtlikus töös, kuid see ei pruugi olla noorte vaba valik ega peegeldada nende veendumusi vabatahtliku töö väärtustamisel. Pigem peetakse seda siiski sageli halvustavalt „orjatööks“, tasuta tööjõuks. Seetõttu on oluline täiskasvanute tugi vabatahtliku töö mõtestamisel, selle väärtuste esiletõstmisel, näidata noortele, et vabatahtlik töö võib olla väga hea võimalus omandada uusi kogemusi, saada uusi sõpru ja tuttavaid, osaleda aktiivselt endale meelepärase elukeskkonna kujundamisel vms.

• Mitteosalevate noorte kaasamine

Aktiivset diskussiooni tekitaks mitteosalevate noorte kaasamine. Leiti, et mitteosalemine võib tähendada väga erinevaid tahke. Ka näiteks vanemate sunnil muusikakoolis käivat noort, kellele tegelikult pillimäng üldse ei meeldi, võib pidada mitteosalevaks nooreks. Samas kui noor, kes näiteks kogu oma vaba aja veedab ilukirjanduse lugemisega, kas teda oleks oluline selle asemel kaasata noorsootöö tegevustesse? Seega tuleb ka mitteosalevatele noortele läheneda individuaalselt. Oluline on aru saada, miks noored noorsootööst kõrvale jäävad ja kus ja millega nad selle asemel tegelevad. Mobiilsel noorsootööl on seejuures tähtis osa pakkuda noorsootöö tegevusi kohtades, kus mitteosalevad noored oma aega veedavad – kaubanduskeskustes, tänaval jne.

Mõttehommiku lõpus jäi kõlama mõte, et iga noortega töötav inimene peaks enda jaoks lahti mõtestama, mis on tema tegevuse eesmärk, mida ta saavutada soovib, kas tema püüdlused on suunatud noorte kasvatamisele ja arendamisele, noor ise oleks passiivne subjekt või peaks need olema suunatud noorte arengu ja kasvamise toetamisele, noorte abistamisele, kus noor ise omandab kogemusi ja langetab valikuid. Viimasel juhul ongi tagatud, et noor leiab oma huvid ja nendega tegelemise võimalused.

• Noorteseirest

2010. a. ellu kutsutud noorteseire on loodud eesmärgiga arendada teadmuspõhist noortepoliitikat Eestis. Noorteseire rajaneb põhimõttele, et noorsootöötajad, noorsootöö korraldajad ja teiste valdkondade esindajad peavad tundma noorte vajadusi ja ootusi ning tuginema otsuste tegemisel teadmistele noorte eluolust. Noorteseire raames kogutakse ja esitatakse noorte eluolu muutusi kajastavaid indikaatoreid, viiakse läbi noorte eluolu puudutavaid uuringuid ja analüüse, antakse välja Noorteseire aastaraamatut. Vaata lähemalt noorteseirest: www.noorteseire.ee

• Praxise mõttehommik

Noorteseire mõttehommik on Praxise mõttehommikute formaati järgiv vabas vormis arutelu valdkondlike ekspertide, poliitikakujundajate, huvirühmade esindajate osalusel, mille käigus otsitakse lahendusi ühe noorte elu ja noorsootööd puudutava probleemide kompleksi lahendamiseks. Iga mõttehommiku kohta valmib kokkuvõte arutelu peamistest tulemustest, mida levitatakse nii osalejate kui laiema avalikkuse hulgas.

Noorteseire süsteemi arendamise ja rakendamisega seotud tegevused toimuvad Euroopa Sotsiaalfondi ning Eesti Vabariigi kaasrahastusel elluviidava programmi „Noorsootöö kvaliteedi arendamine“ 1.1.0201.08-0001 raames.

Kokkuvõtte on koostanud Praxise hindamisekspert, Noorteseire projektijuht Katrin Pihor.