Autor: Alari Paulus, Praxise vanemanalüütik

Uue valitsuskoalitsiooni läbirääkimiste käigus on kõvasti kirgi kütnud üksikisiku tulumaksu teema. Ühed osapooled soovivad astmelist tulumaksu, mis kitsamalt defineerides tähendab kasvavate maksumääradega maksuastmeid, üldisemalt aga viitab progressiivsele maksusüsteemile, kus keskmine maksukoormus suureneb sissetulekutega. Teised on aga astmelisele tulumaksule vastu, kuid ollakse nõus maksukoormuse jaotust (senisest veelgi) progressiivsemaks muutma.

Nüüd, kus tolm on hajumas, on väljakoorunud ettepanekud oluliselt tõsta praegust ühtlast maksuvaba tulu (€170 kuus) ning suunata seda madala- ja keskmise sissetulekuga inimestele:

• Variant A (EPL 17.11.16): maksuvaba tulu €500 kuus, vähenedes ühtlaselt nullini tuluvahemikus €500-1200.
• Variant B (EPL 18.11.16): maksuvaba tulu €500 kuus, vähenedes ühtlaselt nullini tuluvahemikus €1200-2100.

Graafiliselt näevad need välja järgmiselt (eeldades, et maksuvaba tulu suurus seotakse pigem maksubaasiga, st brutopalk peale sotsiaalkindlustusmaksete maha arvamist – hetkel on see lahtine):

Joonisele on veel lisatud (aastakeskmise) brutopalkade jaotus SKA 2015. andmete põhjal (siinkohal tänusõnad Praxise analüütikule Magnus Piiritsale arvutuste eest!), illustreerimaks kus tulutasemel enamik töötajaid paikneb. See on esitatud tagataustal halli alaga.

Mida need muudatused endast kujutavad? Väljapakutud maksuvaba tulu skeemid meenutavad mõneti klassikalist astmelist tulumaksu, mille maksuastmed on „segamini paisatud“. Ühest küljest madala- ja keskmise sissetulekuga inimeste netosissetulek suureneks, teisalt aga tõuseks teatud sissetulekurühmades oluliselt ka efektiivne piirmaksumäär – st kui palju igast täiendavast teenitud eurost läheb maksudeks. See võib aga vähendada töötamise stiimuleid. Variant A puhul puudutaks kõrgem efektiivne piirmaksumäär töötajaid, kelle sissetulek on keskmise taseme ümber; variant B puhul aga juba märksa kõrgema sissetulekuga inimesi.

Kes võidaksid, kes kaotaksid? Võtame lähtepunktiks 2016. aasta maksu-toetussüsteemi ja vaatame kõige lihtsamat juhtu ehk siis üksikisikust leibkonda. Sellisel juhul saab kõrvale jätta universaalsed peretoetused, vajaduspõhise peretoetuse, täiendava maksuvaba tulu laste järgi, ühisdeklaratsioonide võimaluse jne. Sellegipoolest tuleb aga lisaks tulumaksumäärale ja maksuvaba tulule arvestada ka sotsiaalkindlustusmakseid (kogumispensionimakse, töötuskindlustusmakse), madalapalgaliste maksutagastust ja toimetulekutoetust. (Viimane on oluline piirmaksumäärade kontekstis.)

Üksikisiku jaoks muutuks kuine netotulu sõltuvalt töisest brutotulust järgmiselt:

Variant A puhul võidaksid netotulus need, kelle brutotulu jääb alla €1000 kuus ning kõrgema sissetulekuga inimesed maksaksid kuni €34 kuus rohkem makse. Variant B puhul võidaksid need, kelle brutotulu ei ületa €1860 kuus ning kõrgema sissetulekuga inimesed maksaksid jällegi lisaks. See nõuab eraldi arvutusi, kui palju kumbki skeem riigieelarvele maksma läheks, kuid see joonis näitab üheselt, et variant B on tunduvalt kulukam kui variant A.

Sama illustreerib ka keskmise (efektiivse) maksumäära muutus:

Mis juhtub aga efektiivsete piirmaksumääradega? Olgu kõigepealt ära mainitud, et juba praegusel süsteemil on madalapalgaliste maksutagastuse tõttu teatud problemaatilised “kõrvalnähud”: kui alla €480 brutotulu on efektiivne piirmaksumäär enamjaolt nullilähedane (endiselt tuleb maksta kogumispensioni- ja töötuskindlustumakset), siis brutotulu vahemikus €480-650 on piirmaksumäär ligi 58% ehk igast täiendavast teenitud eurost jõuab inimeseni vaid 42 senti. Põhjuseks asjaolu, et sellel tulutasemel kaasneb suurema tuluga nii kõrgem tulumaks kui ka madalam maksutagastus (tempos 35 senti iga täiendava euro kohta ehk nn taandumismääraga 35%). €650-st kõrgema sissetuleku juures on piirmaksumäär ca 23%.

Alljärgneval joonisel on näidatud 2016. a. süsteemi puhul piirmaksumäärad nii madalapalgaliste maksuvabastusega kui ka ilma selleta (siis näeme ainult 3% ja 23% piirmaksumäära). Lisaks tasub meenutada, et tänu toimetulekutoetuse ülesehitusele (iga täiendav teenitud euro vähendab toetust ühe euro võrra) on efektiivne maksumäär kogunisti 100% tulujaotuse kõige madalamas otsas, mis võib näiteks pärssida vähese osaajaga töötamist. Madalapalgaliste maksutagastus aga nii madalale ei „ulatu“, sest selle saamine eeldab vähemalt 6 kuud täisajaga töötamist kalendriaasta jooksul ning selle suurus on proportsionaalne töötatud kuudega. Siinsete kuiste arvutuste juures on seetõttu arvestatud, et madalapalgalise maksutagastuse saamise eelduseks on vähemalt €215 brutotulu (= 50% kehtivast palga alammäärast) ning brutotulu vahemikus €215-430 on see proportsionaalne palga alammääraga.

Mis juhtub aga efektiivsete piirmaksumääradega kui rakenduks eelpool nimetatud maksuvaba tulu skeemid? Kui oletada, et madalapalgaliste maksutagastus säilib (hetkel jällegi lahtine), siis variant A korral oleks efektiivne piirmaksumäär nullilähedane kuni €585 brutotulu puhul (va toimetulekutoetust saades). Vahemikus €585-650 kasvaks piirmaksumäär isegi 72%ni. Edasi oleks piirmaksumäär aga 37%, langedes alles €1245 juures tagasi 23%le. Kui samaaegselt loobuda madalapalgaliste maksutagastusest ei ületaks piirmaksumäär 37% piiri, kuid see kõrgendatud määr kehtiks veelgi laiemas tuluvahemikus.

Variant B korral tekib samuti kõrgema piirmaksumääraga (34%) „aste“, kuigi oluliselt kõrgemas ja laiemas brutotulu vahemikus (€1245-2175). Erinevalt variandist A ei suureneks aga piirmaksumäär üle 58%, sest madalapalgaliste maksutagastus ja maksuvaba tulu ei väheneks üheskoos ühelgi tulutasemel.

Kokkuvõttes panevad seega mõlemad skeemid mõtlema, kas ei oleks klassikaline astmeline tulumaks selle (ja madalapalgaliste maksutagastuse) asemel juba lihtsam ja läbipaistvam?

IRLi maksuettepanek suurendab madala palga saajate netopalka, kuid samas tõstab marginaalset maksumäära. (Vaata üksiku inimese näidet järgmisel joonisel.)  Võrreldes praeguse olukorraga rahaliselt palgasaajad võidaksid (jättes kõrvale eraldi teema, millega kaetakse tulumaksulaekumiste vähenemine riigieelarves), kuid teatud piirkonnas on täiendav tööpanuse suurendamine karistatud päris kõrgelt, marginaalne tegelik maksumäär (marginal effective tax rate- METR) koos töötuskindlustusmakse ja kogumispensionimaksega ulatub 43% vahemikus 500-846 eurot.

Millele on aga vähem tähelepanu juhitud, on see, et arvestama peab ka maksusüsteemi koosmõju teiste toetustega. Näiteks tulenevalt sellest, et vajaduspõhine peretoetus sõltub leibkonna netosissetulekust väga spetsiifilisel viisil, võib juhtuda, et teatud leibkonnad viiakse IRLi poolt “vägisi” kõrgemale sissetulekutasemele, mille tulemusena nad kaotavad vajaduspõhise peretoetuse ja kokkuvõttes lõpetavad madalama sissetulekuga. (Vt järgmine joonis.)

Seega soovitame, et maksupoliitika meetmete mõju analüüsimisel arvestatakse nende koosmõju teiste toetustega.

Allikas: Mari Kalma ja Andres Võrgu arvutused, detailid saadaval autoritelt

Lisatud: 29.09.2014.

Tegelik piirmaksumäär (või ka tegelik marginaalne maksumäär või efektiivne piirmaksumäär, ingl k marginal effective tax rate – METR), iseloomustab, kui palju inimene kaotab täiendavast brutopalgast tööle minnes või tööpanust natukene suurendades tingituna täiendavatest maksudest ja sotsiaalkindlustusmaksetest ning vähenevatest sotsiaaltoetustest. Tegelik piirmaksumäär on seega oluline indikaator iseloomustamaks, kuivõrd on töötaval inimesel motivatsiooni enda töötunde suurendada või mittetöötaval inimesel tööle asuda.

Seega näitab joonisel METR väärtusega 100%, et kui inimese brutopalk suureneb 10 euro võrra, siis tema leibkonna netosissetulek ei muutu üldse, sest toimetulekutoetus väheneb samas ulatuses, kui kasvab maksudejärgne palk. METR suurusega 43% teatud brutopalgavahemikus, mida toob kaasa näiteks IRLi plaan, näitab, et kui brutopalk suureneb 10 euro võrra, siis inimene saab sellest täiendavast suurenemisest kätte 5 eurot ja 70 senti.

METRi valemi võib kirjutada järgmiselt:

ehk pikemalt

alaindeksid B ja A tähistavad inimese kahte erinevat tööturuseisundit, antud näidete puhul erinevat brutopalga taset. Ülal toodud joonistel on võetud brutopalga muutuse sammuks 20 eurot.

METR ei ole sama, mis on keskmine maksumäär.  See, kui palju kõrge METR ka tegelikult mõjutab tööjõupakkumist, on empiiriline küsimus.

METRi kasutamisest töötamise stiimulite mõõtmise kohta vaata nt ka: Võrk, A., Paulus, A. (2006) Eesti sotsiaaltoetuste ja maksude mõju inimeste tööjõupakkumise stiimulitele. Uurimisraport. Poliitikauuringute Keskus Praxis, lk 15-17.

Ja mõned slaidid maksude ja tööjõupakkumise seoste kohta.

Paul Tammert, majandusteadlane

Meieraha pakub Eesti maksumaksjatele võimalust hinnata, milline on tema isiklik ja tegelik maksukoormus. Arvestasime maksukoormust inimese kohta, mis tekib kõikidest maksudest kokku. Seni on tavaks rääkida ka töötasudelt kinnipeetavatest maksudest või siis näidata riigi üldist maksukoormust. See näitab riigi poolt maksudena kokkukogutava tulu suhet SKP-sse.

Kuna inimestel on erinevad sissetulekud – kellel palk, kellel ettevõtlustulu, kellel pension- lisaks varieeruvad ka isiku kulud, siis tuleb tegeliku maksukoormuse hindamiseks võtta arvesse päris palju erinevaid andmeid. Ükskõik millised on teie enda numbrid – maksude arvestamise valemid on üldjuhul samad.  See number, millest maksukohustus arvutatakse, on  brutopalk  pluss  maksud.

Proovige meieraha maksukalkulaatoris kirja panna oma tulud ja kulud ning saate teada, kui palju te tegelikult tasute erinevaid makse kokku. Tuleb arvestada, et tulu- ja sotsiaalkindlustusmaksusid kogutakse töötasult (nii tööandja poolt juurdemakstava kui ka sellest kinni peetava summana). Lisaks tasute te järelejäänud tulust ostusid tehes käibemaksu. Kui veel ostate aktsiisiga maksustatud kaupu nagu alkohol ja tubakas elekter ja kütus siis nendelt tasute veel aktsiisimaksu. Seega maksustatakse inimesele laekuvat tulu kindlasti kaks korda ning mõnikord ka kolm korda.

Lisaks maksukoormusele saate ka teada, kuhu teie raha riigieelarves läheb. Arvestades valitsus-sektori (s.tnii keskvalitsuse, kui kohalike omavalitsuse kui sotsiaalkindlustusfondide) kulusid, näitame me teile, kui palju Teie maksudest lähebnäiteks valitsusaparaadile, riigikaitsele, haridusele, sotsiaalkaitsele jne. Võrdluseks toome siinkohal mõned näited.

• Esimene näide: keskmine palgasaaja

Võtame näite, kus keskmine töötaja saab (bruto)palka 900 eurot kuus – see muide ongi Eesti keskmine töötasu.Ütleme, et ta ostab kuus autokütust 100 euro eest, joob kergeid alkohoolseid jooke nagu õlu ja vein 40 euro eest ja kangeid samuti 40 euro eest, suitsetab 30 euro eest ning tarbib elektrit perega 80 eurot kuus. Lisaks kasutab ta tulumaksusoodustusi, näiteks eluasemelaenu intressidelt või õppimise kuludelt, 1200 euro eest aastas.

Sellise tulude-kulude paketi puhul maksaks töötaja makse nii, nagu esitatud järgmises tabelis.Kui siinkohal tekib heal lugejal küsimus, et miks on maksudeks läinud 669 eurot 900 eurose palga juures ning miks on maksukoormus vaid 55,5%, siis tuleks siinkohal meenutada et 900 eurose brutoplaga juures on tööandja tegelik palgakulu 1206 eurot, sest ta peab tasuma brutopalgale lisaks töövõtja eest veel tema sotsiaal- ja töötuskindlustusmaksu (34%). Seega arvestame me maksukoormust mitte 900-st, vaid 1206-st eurost, mis on tööandja jaoks kogu palgakulu.

Maksukoormuse muudab suureks veel see, et lisaks töötasust kinnipeetud ja sellele juurde makstud maksudele tasume samast summast ostmisel veel käibemaksu 20% ja aktsiisiga maksustatud kaupadelt veel kolmandat korda aktsiisimakse. Seega on sama summa tegelikult maksustatud kahe- kuni kolmekordselt.

SK= sotsiaalkindlustusmaksed.

Kui hea lugeja tahab nüüd teada, millises osas maksab tema isiklikult kinni riigi kulud, siis need numbrid leiab ta järgmistest tabelitest. Allolevas tabelis näeb ta, kui palju tema poolt makstud summadest läks riigi kulude katteks valdkondade kaupa. Arvestatud on 2013. aasta eelarvega, mis koondab kogu valitsussektori kulusid.                                          

• Teine näide: keskmine pensionär

Lähtume eeldusest, et keskmise pensionäri pensionitulud kuus oleks 370 eurot (bruto, riigi poolt makstav I ja II sammas kokku). Oletame, et ta tarbib kuus kergeid alkohole 60 euro, kangeid alkohole 20 euro ja elektrit 40 euro ulatuses. Keskmise pensionäri puhul lähtume eeldusest, et tema maksusoodustusi ei kasuta. Mudel annab pisut moonutatud vastuse (tegelikust mõne protsendi võrra madalama maksukoormuse), kui pensionär lisab tabelisse veel tööst saadud tulud.

Tabelisse sissekantult näeks see välja sellisena:

Pensionäri poolt tasutud maksud oleksid sellised:

Kui töötaja puhul tuli maksukoormus erinev, sõltuvalt sellest, kas arvestasime selle koos ilma sotsiaalkindlustuse maksudeta, siis pensionäri puhul  on tulemus sama. Pensionäri maksukoormus eristub töötaja omast selle poolest, et pensionär ei tee enam pensioni- ja töötuskindlustuse makseid ning ta on vabastatud haiguskindlustuse kulude kandmisest (mille kulud kannavad tööl käivad inimesed).

• Kolmas näide: tippspetsialist

Kolmanda näite puhul on meil tegemist tippspetsialistiga, kes töötab kõrgelt tasustataval ametikohal, kust tema brutopalga tulu on 4000 eurot kuus, lisaks saab ta 10 000 eurot aastas dividende ning kasutab tööandja autot ka isiklikes huvides, mis on erisoodustus.

Sama isik ostab kuus lisaks keskmiselt 150 euro eest kütust, joob kergeid ja kangeid alkohoolseid jookes 100 euro eest kuus, tõmbab suitsu 90 euro eest kuus, maksab elektri eest 120 eurot kuus ning säästab seejuures veel iga kuu 1200 eurot. Maamaksu tasub ta aastas 300 eurot. Kuna ta on tasunud enda ja oma laste õppimistasudena 2000 eurot ja eluaseme laenu intressi 500 eurot aastas,  lisaks on tööandja tema eest tasunud tema III samba pensionikindlustusse 4000 eurot aastas, siis saab ta ära kasutada ka tulumaksusoodustusi.

Seega näeks tema tabel välja selisena:

Tipp-spetsialist tasuks makse järgmiselt:

•  Neljas näide: rantjee

Viimase näite puhul hindame sellise isiku maksukoormust, kes tööl ei käi (s.t palgatulud puuduvad), kuid kellel on suured kapitalitulud: aastas saab ta Eestist dividende 500 000 eurot ning renditulusid ja intresse 200 000 eurot. Kuus tarbib kergeid ja kangeid alkohole 300 eurot (näiteks kostitab ka teisi, tema jaoks olulisi isikuid), tõmbab suitsu 150 euro eest, kütusekulu on 300 eurot, elektrikulu 200 eurot, lisaks tasub maamaksu aastas 10 000 eurot ning säästab seejuures 60% tuludest. Aastas tasub ta veel oma lapse õpingute eest 5000 eurot, kannab oma  III samba pensionifondi 10 000 eurot ning annetab kirikule 2000 eurot. 

Mudel arvestab antud juhul maksusoodustusi vaid seadusega lubatud ulatuses. Sellest tulenevalt on tasutud makse järgmises ulatuses:

•  Kokkuvõtteks

Kui me nüüd võrdleme erinevaid näiteid, siis näeme, et maksukoormused isiku kohta varieeruvad märkimisväärselt. Seejuures tuleb suurim erinevus isiku sotsiaalkindlustusmaksetest. Need on pensioni-, haigus- ja töötuskindlustus, mis ei ole tegelikult mitte isiku maksukulud, vaid tema kindlustusteenuse tasud, mida Eestis kogub Maksu- ja Tolliamet):

Iga lugejal on nüüd võimalus ise järele vaadata,  milline on tema tegelik maksukoormus, kui palju tema tuludest läheb riigi eelarvekulude katteks ning kuidas see jaguneb erinevate valdkondade vahel. Kõige olulisem oleks seejuures hinnata, kas maksudena äravõetud raha on kasutatud efektiivselt ning saadud avalike teenuste maht ja kvaliteet on vastavuses tasutud summadega.   Niisiis tuleks hoolega uurida riigieelarve ridu ning esitada selle kohta küsimusi poliitikutele, ametnikele ning ka meieraha.eu autoritele kommentaaridena.

Meieraha.eu on valminud Praxise eestvedamisel, eesmärgiga luuariigieelarvest lihtne pilt, mis võimaldab näha, kui palju riigil ühe aasta jooksul raha kasutada on,mis tuluallikatest eelarve koosneb ja milleks seda kulutatakse. Meieraha.eu toetab Avatud Eesti Fond.

Tegin loengu jaoks mõned joonised ja leidsin hea näite, miks eestlased ja soomlased võiksid õigusega poriseda, kui peavad Kreekat aitama.

Vaadakem Euroopa riikide sotsiaalkaitsekulutuste ja maksukoormuse taset 2008. aastal ehk vahetult enne majanduskriisi.

Joonis näitab ilmekalt, et Kreeka maksukoormus oli 2008. aastal sama, mis Eestil, kuid sotsiaalkaitse kulutuste tase oli sama, mis Soomel! Ehk siis Eesti maksukoormusega (ca 32% SKPst) kulutati sotsiaalkaitsele nagu Põhjamaad (ca 26% SKPst). Meil ei läheks sellised lubadused enam isegi valimiste ajal läbi!

Kreeka sotsiaalkulutuste struktuuris moodustasid suhteliselt kõrge osakaalu pensionid, ületades osakaaluna SKPs ka Soome kulutusi. Vähe kulutasid nad aga lastega peredele, jäädes alla isegi Eestile. Ka kulutused tööpoliitikale olid oluliselt madalamad kui Põhjamaades.

Maksude struktuuri järgi selgub, et just tööjõud oli Kreekas suhteliselt madalalt maksustatud enne majanduskriisi. Tarbimismaksud ja kapitalimaksud olid Soomega peaaegu samal tasemel, aga tööjõumaksud moodustasid SKPst 10 protsenti vähem kui Soomes.

Ja praegu siis püüabki Kreeka liikuda ülemisel graafikul keskele korraga mõlemat telge pidi: tõstes ühest küljest maksukoormust, püüdes paremini kätte saada tööjõumakse ning tõstes tarbimismakse, ja vähendades samal ajal sotsiaalkulutusi, alustades pensionidest ja lisaks kärpides ka avaliku sektori palkasid. Näiteks 2010. aasta maksude ja toetuste reformide tulemusena kaotasid inimesed ligikaudu kümnendiku enda sissetulekust.

Lisatud:
Võttes arvesse kiiresti saadud majandusanalüütikute kriitika, lisan siia ka 2007. aasta kohati kunagi tehtud joonise, kus majanduskriisi mõju ei tohiks veel olla ja kus Kreeka on veelgi üksikum ülal vasakul nurgas.

Eelmisel neljapäeval ilmus Eesti Päevalehes artikkel, kus Rein Ruusalu kritiseeris tugevalt Praxise, TÜ ja AB Glimstedt-i poolt hiljuti esitletud ettevõtete tulumaksusüsteemi raportit.

Täna ilmus meie uurimistiimi vastus sellele. Kuid sellesse ei mahtunud spetsiifilisemad vastused sellele kriitikale, mida Ruusalu artiklit kommenteerides tõi välja Viktor Trasberg. Järgnevalt toongi välja (uurimistiimiga koostöös) vastused hr Trasbergi kriitikale uuringu peatükkide lõikes.

Raporti 3. Peatüki kohta ütleb hr Trasberg järgmist: „Aga sealjuures kasutab mudel paljusid konstante, mis on võetud “õhust” ehk meiega väga erinevate majanduskeskkonnaga riikidest.“

Majandusteoreetilised simulatsioonid sõltuvad alati tehtud eeldustest. Antud mudeli eeldused ei ole siiski võetud „õhust“ vaid põhinevad nii teiste riikide andmetel tehtud uuringutel kui Eesti majanduse seaduspärasustel. Arvestamaks konkreetsete parameetrite väärtuste mõju analüüsi tulemustele, on lisaks baasmudelile raportis ära toodud viie täiendava stsenaariumi analüüs erinevatel parameetrite väärtustel. Ükskõik millistest parameetritest me siinkohal lähtume, analüüsi tulemus viitab, et maksureformil oli kõige tugevam positiivne mõju majanduse kapitali mahule, sellest väiksem mõju SKPle ning sellest omakorda väiksem mõju eratarbimisele.

Hr trasberg jätkab: „Veelgi hullem, mudel ei võta mingil moel arvesse Eesti liitumist ELga. /…/ Kasumimaksu rolli SKPle ei ole aga kuidagi võimalik eristada üldisest EL liitumise efektist.“

See mudel ehitatigi just selle pärast, et oleks võimalik kõrvale jätta muude arengute, sh ELga liitumise, mõju majanduskasvule ning eristada vaid maksureformi mõju.

Raporti 4. Peatüki kohta ütleb hr Trasberg: „(4.ptk) käsitleb ettevõtete finantsseisu ja kiidab, kuidas meie ettevõtted on likviidsemad ja madalama võlakordajaga.“

Selle peatükki eesmärk oli hinnata, milline on olnud maksusüsteemi mõju Eesti ettevõtete kapitali struktuurile, likviidsusele, investeeringutele ja tootlikkusele ning kontrollgrupina kasutati Läti ja Leedu ettevõtete andmeid. Me leidsime, et kõiki neid näitajaid on reform tõesti ka mõjutanud. Me ei „kiida“ Eesti ettevõtteid reformi tulemusel tekkinud kõrgema likviidsuse ega madalama laenukoormuse eest, vaid me leiame statistilisi meetodeid kasutades, et majanduskriisi ajal 2009. aastal suurendas kõrgem likviidsus ja madalam võlakoormus ettevõtete tõenäosust ellu jääda. Samas on ettevõtete suurenenud likviidsusel ka negatiivne pool, kuna teenitud raha on akumuleeritud pangakontodele ning pole suunatud investeeringute näol tootlikesse vahenditesse; see kriitika on uuringus selgelt välja toodud.

Hr Trasberg jätkab: „Tegelikult keskendus raporti analüüs peamiselt perioodile 2000-2004 ja kriisiaastaid pole sisuliselt käsitletud (või üksnes riivamisi).“

Mõju ettevõtetele analüüsiti nii perioodi 2000-2004 kui 2000-2008 osas, kuna tulemused olid sarnased, siis ruumi kokkuhoiu huvides jäeti pikema perioodi hinnangud lõppraportisse vaid tootlikkuse osas. Kindlasti vääriks sarnane uuring kordamist näiteks viie aasta pärast kui on kätte saadavad kriisi järgsed Baltikumi ettevõtete raamatupidamise andmed. Eesti ettevõtete kriisiga toime tulemise analüüsis on kasutatud 2009.aasta andmeid ning kuna andmed laekuvad pika viitajaga, siis selle analüüsi osa pärast lükati edasi isegi raporti esitamise lõpptähtaeg.

5. peatüki kriitika puudutab maksulaekumiste analüüsi. „/uuringu tulemuseks on et/… puudujääk riigieelarves koguperioodil ainult 2.5 miljardit. See number võiks olla 10-15 korda suurem ehk siis 30 miljardi raames. Lähtun siinjuures teenitud brutokasumitest ja tegelikult laekunud CIT tulust.“ Tegelikult oli üks maksulaekumiste analüüsi põhitulemusi see, et kasumid tulid tänu süsteemimuutusele nähtavale. Ehk vastupidi, vana süsteemiga oleksid kasumid olnud rohkem peidus. Potentsiaalse laekumine ei saa olla leitud nii, et kasutatud on uue süsteemi kasumeid, kuid vana süsteemi maksuseaduseid. Ettevõtted reageerivad maksumuudatustele! Meie uuringu tulemus lähtub sellest eeldusest ning lisaks on kasutatud ka Lätis ja Leedus samal ajal toimunut.

Lõpetuseks kritiseerib hr Trasberg kasumite riigist väljaviimise osa: „Meid ei huvita ju see, kas välisettevõtted maksavad siin dividende või ei. Meid huvitab hoopis, kas on võimalik kasumeid maksuvabalt välja viia. Sellest pole aga raportis sõnagi!. Küll on aga väga ilmekad näited Rein Ruusalu artiklis, kuidas seda tehti ja tehakse.“

Teaduslikus uuringus ei saa kasutada anekdootlikke tõendeid (vähemalt mitte heas uuringus). Selle uurimisprobleemi põhjalikuks ja ümberlükkamatuks lahendamiseks oleks vaja juurdepääsu kõikide ettevõtete kõigile pangakontodele ja tehingutele. On selge, et sellist juurdepääsu meil ei ole. Me tegime nii palju kui objektiivsuse ja hea teaduse põhimõtetest lähtuvalt võimalik oli. Ja järeldused ja tulemused on ka vastavalt sõnastatud: vaadeldud kanaleid mööda kasumid Eestist välja ei lähe.

Raport ise on nähtav siin.