22. jaanuaril 2014 toimunud Praxise mõttehommik keskendus IKT-alase kutsehariduse tulevikule. Teema tõstatus oli jätkuks eelmise aasta lõpus Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu (ITL) tellimusel valminud Praxise uuringule „Eesti IKT kompetentsidega tööjõu hetkeseisu ja vajaduste kaardistamine“. Koostöös ITL-ga toimunud arutelul osalesid peamiselt ettevõtjate ja kutseõppeasutuste esindajad ning riigiametnikud.

Mõttehommiku esimeses osas tutvustas Praxise analüütik Anne Jürgenson uuringu tulemusi ning omapoolse vaate lisasid Ants Sild (AS BCS ja ITL) ning Signe Vedler Tartu Kutsehariduskeskusest. Ettekannetest koorus sõnumina välja tõdemus, et IKT-alase kutsehariduse kvaliteeti tuleb tõsta. Samamoodi jätkates võib juhtuda, et kõigile lõpetajatele ei jätku töökohti, kuna nende oskused ei vasta tööturu vajadustele. Vajakajäämisi on õpilaste üldpädevuste osas, mis takistab ka erialaste teadmiste rakendamist. Puudulik on ka praktikasüsteem ja valdkondadevaheline integratsioon on nõrk ehk napib mitme valdkonna kombineeritud teadmistest. Kõik koolid ei saa jätkata IKT sektorile suunatud spetsialistide koolitamisega, ühelt poolt pole vajadus nii suur (enam vajab IKT sektor kõrgharidusega spetsialiste) ja teisalt pole kõigil ressursse, et seda piisava kvaliteediga teha. Üks võimalik lahendus oleks IKT erialade senisest tunduvalt tugevam integratsioon teiste erialadega, millele mõttehommik keskenduski.

Tõhusama valdkondadevahelise integratsiooni saavutamise võimalused

Järgnev arutelu keskendus küsimusele, mida kutseõppeasutused saaks teha tõhusama valdkondadevahelise integratsiooni saavutamiseks ning mida nad selleks vajavad. Peamiste võimalustena nähti järgmist:

• Tegeleda saab õppekavade arendusega, esiteks lisades IKT õppele teise eriala mooduli. Veelgi mahukam integratsioon tähendaks paljude koolide senisest selgemat spetsialiseerumist ehk keskendumist oma põhierialadele, mille õppekavadesse lisatakse IKT moodul. Need põhierialad, mis vajaksid IKT õpet, ei piirdu mehhaanika, elektroonika ja logistikaga, kus IKT-alane õpe on juba niigi õppekavas. Tulevikus vajavad IKT õpet enamike erialade õppurid, sh ka kokad, meditsiiniõed, jne. Koolide spetsialiseerumine peab toimuma aga kooskõlastatult.
• Koostöös tööandjatega võiks pakkuda enam jätkuõppe võimalusi, mis võimaldaks kombineerida senist eriala ITga või vastupidi, õppida ITle midagi muud lisaks.
• Konkreetse ideena pakuti välja, et igal kutseõppeasutusel võiks olla partnerfirma enda regioonist, kellega koos sisustatakse IKT erialade valikainete sisu (30% õppemahust). Ettevõte saab sel moel just endale vajalike oskustega töötajaid ja kooli jaoks on lahendatud mure, et õpe pole seostatud reaalse eluga. Ka õpilaste motivatsioon ja kindlustunne oleks suurem, kuna neil on silme ees selge ettekujutus tööst, mida omandatava haridusega teha saab ja teadmine, et tublimad leiavadki partnerfirmas töö.
• Sisukam ja mahukam saab olla projektipõhine ja valdkondade ülene õpe. Nt sisuvaldkonna õppejõud pakub välja teema, mille arendamisse panustavad mitme eriala õppurid koos. Selline tegevus arendaks muu hulgas ka õpilaste üldpädevusi, mis on samuti üheks IKT-alase kutseõppe nõrgaks küljeks olnud siiani.

Võimalusi analüüsides koorusid arutelust välja ka peamised takistused, mis seostusid peamiselt kõigi osapoolte motivatsiooni puudumisega ja väheste kogemuste ning oskustega, mh teha koostööd, kasutada aktiivõppe meetodeid jne. Kokkuvõttes tõdeti, et põhimõttelisi takistusi ei ole ja probleemid on ületatavad. Muutuste juurutamine eeldaks aga kõigi osapoolte, sh koolide juhtkondade suuremat motiveeritust.

Probleemid ja lahendused

Teises aruteluringis keskenduti ilmnenud probleemidele ja takistustele lahenduste otsimisele. Käsitleti viit teemat, iga teema kohta on täpsustatud alaprobleemid ja võimalikud lahendused.

 1.       Kuidas tagada koolidele motivatsioon spetsialiseeruda?

Spetsialiseerumise all peetakse siinkohal silmas erialade kombineerimist (IKT ja mõni teine eriala) ja õppe fokusseerimist valdkondadele, kus kool on tugev ja mille osas eksisteerib lõpetajatele (piirkonnas) nõudlus. Peamised alaprobleemid ja lahendused on järgmised:

• Uue asja ees on alati hirm ja teisalt pole ka kõik koolid lõpuni mõistnud, miks selle teemaga tegelema peaks. Sellele lisandub madal teadlikkus riigi prioriteetidest ja majanduse vajadustest laiemalt, aga ka kitsamalt koolis õpetatavate erinevate erialade seostest. Koolidel ei ole ka piisavalt informatsiooni tööandjate vajaduste kohta, mis seostub koostöö teemaga (vt punkt 3). Lahenduseks saabki olla innustamine, info jagamine, võimalike laiemalt kasutatavate koostöömudelite väljatöötamine. Kõigepealt peab teema eest seisma koolijuht, kellel on nägemus ja visioon. Motivatsioonimehhanismina saab kasutada ka vilistlasuuringute tulemusi (selle kooli esiletõstmine, kelle lõpetajad leiavad töö ja kelle tööd väärtustatakse hea palga näol).
• Leiti, et riiklik koolitustellimus (RKT) ei soosi valdkondadevahelist integratsiooni, vaid soodustab nö mugavusstsooni jäämist, mitte proaktiivselt uute võimaluste otsimist. Lahendusena võiks kaaluda, kuidas süsteemi korraldada nii, et RKT soosiks lõimumise sissekirjutamist kooli õpekavadesse.
• Kutsestandardis puuduvad osaoskused. Praegused kutsestandardid ei soosi erialade kombineerimist, kuna nad on käsitletavad vaid tervikuna. Üks idee on, et teatud kutsestandardites sisalduvad kompetentsid (või kompetentside komplektid) oleks iseseisvalt kasutatavad, mis võimaldaks koolil kombineerida erinevate kutsestandardite seest selline kompetentside komplekt, mille järgi antud regiooni tööandjatel vajadus on. IKT puhul eristada nt IKT baaskompetentsid.
• Takistuseks on ka vastavate oskustega õpetajate puudus, mida teatud määral saab leevendada koostöö tööandjatega.

2.    Kuidas tõsta (teiste valdkondade) õppejõudude motivatsiooni integratsiooniga tegelemiseks?

Peamisteks alaprobleemideks on teiste valdkondade õpetajate IKT-alase pädevuse nappus, muutustele vastuseis. Lihtne on käia sissetallatud rada. Lahendustena pakuti välja:

• Teemal peab olema koolis motiveeritud eestvedaja, keda toetab ka koolijuht.
• Võtmeküsimus on õpetajatele motivatsiooni leidmine. IKT erialade õpetajatele tähendab integratsioon potentsiaalselt seda, et nad ei saa oma ainetes nii kitsalt süvitsi minna, kui neile meeldiks. Teiste valdkondade õpetajad peaksid end IKTga kokkupuutepunktide osas harima ja see ei pruugi paljudele huvi pakkuda. Üks variant on motiveerimine tunnustamise kaudu, sh kasutades koolivälist tunnustust tööandja poolt. Viimane eeldaks, et tööandjad saaks anda konkreetselt ühele õpetajale tagasiside – et tema õppijad on tasemel.
• Integratsiooni ei saavuta üksi – tuleb luua tõhusalt toimiv meeskonnatöö, mis on õppetöö korralduse küsimus.
• Pädevuste tõstmiseks ja inspiratsiooni saamiseks oleks hea jagada edulugusid, soodustada õpirännet, kutsuda tööandjaid rääkima integratsiooni eeldavate töökohtade töösisust.
• Enam saaks ära kasutada ka praktikat. Praegu tavaliselt koolipoolne juhendaja ei käi terve pika praktikaperioodi jooksul õpilase praktikakoha ega tööandjapoolse juhendajaga tutvumas. Tööandjad tõlgendavad seda ignorantsusena ja kool ei kasuta ära võimalust õpetaja silmaringi avardada. Vahel on see raske geograafilise distantsi ja õpetajate hõivatuse tõttu, kuid selline praktika võiks siiski olla selgem ideaal ja püüdlus.
• Üks võimalus on teema HTMi poolt formaliseerida, nõudes, et valdkondadevahelise integratsiooni teema on selgelt kajastatud kooli arengukavas. Arvestades, et enamike kutsekoolide omanik on riik, on selleks selged hoovad ka olemas.

 3.       Kuidas saavutada tõhusam koostöö tööandjatega?

Tõdeti, et mõnes mõttes on koostöö tööandjatega juba isegi parem kui kunagi varem. Samas piirdub sageli koostöö mõne üksiku dimensiooniga, nt ettevõtjad loevad loenguid. Koostöö ei pruugi alati olla süsteemne ja toimiv nt praktikakohtade tagamise või õppekavade arendamise osas.

Võtmeküsimuseks ongi lähitulevikus igal koolil püsivate, süsteemsete koostöösuhete loomine iga õppekavarühma osas paari-kolme oma piirkonna tööandjaga. Ilmselgelt kõigile 19le IKT-alast õpet pakkuvale koolile ei jätku IKT ettevõtteid partneriteks, ülejäänutel tasub spetsialiseeruda neile valdkondadele, mille osas oleksid (või juba on) partnerid olemas ning siduda neid valdkondi IKTga (nt kui piirkonnas on olemas koostööaldis logistikaettevõtted, võiks kaaluda selgemalt spetsialiseerumist logistikale).

Kardeti, et mõnes piirkonnas ongi potentsiaalsete tööandjate tehnoloogiline areng suhteliselt tagasihoidlik ja nad ei ole tegelikult veel valmis pakkuma töökohti, kus saaks integreeritud õppe käigus omandatut rakendada. Tõstatus taas küsimus, kumb peab arengut vedama, haridusasutused või tööandjad? Sisukas koostöö võib aidata selgelt ka ettevõttel areneda.

Konkreetsemad alaprobleemid ja lahendused on järgmised:

• Tööandja ja kool ei saa koostöösse panustamisest ühte moodi aru. Koolid eeldavad tööandjatelt tasuta ja pühendunud panustamist, tööandjad leiavad, et neil pole ressurssi ja motivatsiooni sellistel tingimustel koostööd teha. Üks võimalik lahendus oleks jagada hästi toimivate koostöösuhete häid praktikaid.
• Pole piisavalt koostööoskusi, eriti koolid on olnud sageli pigem suletud kui avatud institutsioonid. Koostööoskusi saab õpetada.
• Siiani pole olnud koolidel ka piisavat motivatsiooni tõsiselt koostöö teemaga tegeleda. Lahendus – koolid teadvustavad teema olulisust ise, võtmeküsimus on juhtkonna kaasatus ja initsiatiiv. Teine variant on seada formaalsed nõudmised (EKKA akrediteerimise mudel on hea kvaliteedi tööriist).
• Viimane lahendus toob kaasa ohu koostöö formaalsusele – paberil saab soovi korral jätta mulje nagu kõik oleks korras. Motivatsioonisüsteem peaks sellise võimaluse välistama.

 4.        Kuidas tõsta õpilaste motivatsiooni valida IKT moodul?

Peamised alaprobleemid ja lahendused on järgmised:

• Teiste valdkondade õppurite huvi IKT mooduli vastu on sageli madal, kuna neil jääb puudu teadlikkusest ja mõistmisest, miks neile on IKTd vaja. Neid huvitab oma tulevase töö põhisisu ja ei osata näha, kui otseselt see IKTga seotud on. Lahendus oleks tööandjate kaasamine, kes demonstreerivad väga praktiliste näidetega, kuidas IKTd antud alal rakendatakse.
• Eelnevaga seonduvalt tõdeti, et IKT õpe pole noorte seas ilmtingimata populaarne. Tõsta tuleks õpetamise atraktiivsust, õpetajad enam inspireerima, õpilastele tagada eduelamused. Selleks oleks aga õpetajaid vaja harida, luua neile võimalused ja motivatsioon end pidevalt uute arengutega kursis hoidmiseks ja teiste õpetajatega selles osas koostöö tegemiseks. Kutsehariduses võiks enam ära kasutada ka „Tagasi kooli“ projekti, mis mõjuks innustavalt ja valgustavalt nii õpilastele kui õpetajatele.
• Teiste erialade õppuritel võib puududa IKT-alaste oskuste omandamiseks vajalik võimekus. Kiireid lahendusi pole – tugevdada tuleb põhiharidust reaalainete osas.
• Laiem ja üle erialade universaalne probleem on see, et õpilased pole teadvustanud, mis see eriala täpselt endast kujutab, mida on asutud õppima (nt et see eeldab ka IKT-alaseid teadmisi) ja kas see sobib ikka nende eeldustega. See on sageli ka õpingute katkestamise põhjuseks. Aitaks tõhusam karjääriõpe põhikoolis, nõustamine kutseõppeasutuses ning tõhusaks on osutunud ka vastuvõtu vestlused neis koolides, kus neid peetakse. Vajadusel suunatakse kandideerija teisele erialale ümber.

 5.       Kuidas tagada uute õppemeetodite juurutamine (probleemipõhine õpe)?

Peamised alaprobleemid ja lahendused on järgmised:

• Nagu eelnevate probleemistike puhul tõdeti, on esimene takistus harjumus ja mugavus. Uued meetodid ja eriti nende juurutamine, tähendavad rohkem tegemist, pingutamist. Lisaks on sissetöötatud meetodi puhul ette teada, mis on tegevuse tulemus. Uue meetodi juurutamine tähendab alguses eksperimenteerimist, kardetakse negatiivset tulemust, ebaõnnestumist. Lahenduseks on koolitused ja motiveerimine juhtkonna poolt.
• Probleemipõhine õpe eeldab tõhusat koostööd erinevate ainete õpetajate vahel. See omakorda eeldab, et inimesed tunnevad üksteist. Sageli töötavad õpetajad koolis oma põhitöö kõrvalt või osakoormusega, mistõttu ei teki meeskonna tunnet ja pole lihtsalt füüsiliselt aega koos uute asjade välja mõtlemiseks.
• Sisulisem küsimus on probleemi tuvastamine, millele probleemipõhises õppes keskenduda. Õpetajal on tavaliselt teadmised ühes kitsas valdkonnas ja nad ei oska valdkondadevahelist probleemi tuvastada. See eeldabki koostööd kas tööandjatega või teise eriala õpetajaga. Abiks võib olla ka parimate kogemuste jagamine koolide vahel. Samuti on koolitus omal kohal, sh nii IKT erialade õpetajatele, kes peaksid end täiendama muude valdkondade osas kui ka muude valdkondade õpetajatele, kes peaksid end kurssi viima IKT rakendustega oma erialal.
• Koolitustega omakorda seostub probleemina uuenduste paljusus, mille kõige osas õpetajad end koolitama peaksid. Paljudes koolides ei planeerita täiendkoolitusi süsteemselt, mistõttu õpetaja ei pruugi enam aduda, mis on prioriteet. Lahenduseks on õpetajate täiendkoolitamise läbimõtlemine ja vastava strateegia kujundamine kooli tasemel.
• Mitmetele väljatoodud alaprobleemidele tooks lahenduse õppeprotsessi kui terviku planeerimine. See tähendab, et ei vaadata aineid ükshaaval, vaid õppekava ja selle raames saavutatavaid õpiväljundeid käsitletakse ja planeeritakse ühtse süsteemina.
• Murekohaks on ka küsimus, kuidas hoida IKT valdkondade õpetajaid edasi koolis ja motiveerida neid mh uusi õppemeetodeid rakendama, kui IKT spetsialiste enam ei koolitata ning IKTd õpetatakse vaid teiste erialade nö kõrvalerialana. Selline IKT õpe ei pruugi nende õpetajate jaoks olla enam piisavalt süvitsiminev ja seega huvipakkuv. Neil on peaaegu alati võimalik alternatiivina suunduda erasektorisse tööle.

Millest alustada?

Kõik osalejad andsid ka hääle kõige olulisemale ja kiiremaid lahendusi vajavale probleemistikule ning tõid välja ka olulisuse mõttes järgmise valdkonna. Tulemused on toodud joonisel 1. Jääb mulje, et esimeses järjekorras peab toimima hakkama tõhusam koostöö tööandjatega, tänu millele täpsustub koolitusvajadus ja nagu eelnevast selgus, peaks kasvama ka koolide motivatsioon. Kui visioon on koostöös paika pandud, tuleb tegeleda kõigi osapoolte motivatsiooni küsimustega, uute õppemeetodite juurutamise ja vastavate koolitustega.

Joonis 1. Olulisemad valdkondadevahelist integratsiooni takistavad probleemideringid

Mõttehommiku lõpetuseks

Päevast tegi kokkuvõtte Praxise hariduspoliitika programmi juht Laura Kirss. Ta tõdes, et arutelu käigus ei ilmnenud ületamatuid probleeme, mis takistaks mastaapsemat valdkondadevahelist integratsiooni. Samas on sellesuunalised arengud võrreldes potentsiaali ja võimalustega olnud suhteliselt tagasihoidlikud. Selline tagasiside on tulnud tööandjatelt, kes ootavad nüüd, et koolid võtaksid seda muutuse vajadust tõsiselt. Mõnes mõttes on minna veel pikk tee, kuna puudujäägid on isegi teadlikkuses. Peamised tegevussuunad oleks:

• Pidev selgitamine ja informeerimine integratsiooni vajadusest tööandjate ja poliitikakujundajate poolt.
• Koolituste kaudu oskuste arendamine (koostööoskused, oskused tööandjaid kaasata, uued õppemeetodid, nt probleemõppe teemal).
• Suurema koostöö saavutamise poole püüdlemine – leida koolides aega ja võimalusi veelgi rohkem tööandjatega kontakte arendada ja sisulisi koostöövõimalusi leida.

Kaaluda võib ka nö väliseid motivaatoreid, mh tublimate tunnustamist (nt vilistlaste tööturu väljundite põhjal) ja parimate praktikate levitamist, aga ka motiveerimist RKT kaudu.

Kokkuvõtte koostas Praxise majanduspoliitika programmi analüütik Anne Jürgenson.

Mõttehommiku korraldamist toetas  Eesti IKT klastri kaudu Euroopa Regionaalarengu Fond.

4. detsembril 2013 toimus Praxise mõttehommik, mis keskendus IKT-alase kõrghariduse teemale ja oli jätkuks Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu (ITL) tellitud Praxise uuringule „Eesti IKT kompetentsidega tööjõu hetkeseisu ja vajaduste kaardistamine“. Eesmärk oli prioritiseerida peamisi uuringus välja toodud probleeme IKT-alase kõrghariduse vallas, avada nende probleemide tausta ning teha esimesed sammud võimalike lahenduste leidmise teel. Koostöös ITL-ga korraldatud arutelul osalesid peamiselt ministeeriumide, ettevõtjate ja kõrgkoolide esindajad.

Mõttehommiku esimeses osas tutvustasid Praxise analüütikud uuringu tulemusi ning omapoolse vaate  lisasid kõrgkoolide poolt Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi juhataja professor Jaak Vilo ning Tallinna Tehnikaülikoolist infotehnoloogia teaduskonna dekaani kohusetäitja professor Gert Jervan. Ettevõtjana kommenteeris teemat Codeborne kaasomanik Erik Jõgi. Ettekannetele järgnes arutelu. Sama ülesehitust järgib ka käesolev mõttehommiku arutelu kokkuvõte.

Gert Jervan tõdes, et tudengite mitteerialased oskused on probleemiks ja hariduse kvaliteet kõigub, lõpetajad ongi väga erineval tasemel. Ülikool ei saa tagada spetsiifilisi oskusi ega turu väiksuse tõttu kitsalt spetsialiseeruda, aga ülikool peab ja saab anda õppimisvõime ja elus toimetulekuvõime. Ta tõdes, et siiski on tööandjate ootused ja ülikoolide lähenemine vastuolus. Nagu uuringust selgus, ei ole tööandjate jaoks magistrikraad kvaliteedi näitajaks ning ülikoolidele heidetakse ette liigset akadeemilisust. Jervan avaldas aga kartust, et kui puudub valmisolek luua töökohti, mis eeldaks vähemalt magistrikraadiga töötajaid, ei suuda Eesti rabeleda välja ka odava tööjõuga riigi staatusest.

Jaak Vilo lisas aspekte, mis kirjeldavad seda olukorda, milles ülikoolid tegutsevad ja püüavad tööandjate ootustele vastata. Esiteks peab ülikool tagama piisava hariduse omandajate massi kahaneva populatsiooni tingimustes. Lisaks peab ta tootma järelkasvu ka endale. Rääkides ülikoolide akadeemilisusest – koolid pole tema hinnangul tegelenud isegi niivõrd piisavalt teadusega, et oleks tagatud piisav õppejõudude järelkasv. Näitena mainis ta, et lektori või dotsendi kohale töötajate leidmiseks läbiviidud konkurssidel ei osale ühtegi eestlast. Ta tõdes ka, et tudengite õpimotivatsioon on suur probleem, eriti, kui materiaalsed võimalused on kehvemapoolsed ja tööpakkumised peibutavad. Kuidas panna õppureid mõistma, et tegemist on pikaajalise investeeringuga? Abiks oleks moraalne toetus ettevõtetelt, poliitiline toetus.

Erik Jõgi rääkis oma ettevõtte kogemustest. Töötajate nappuse tõttu korraldasid nad 3-kuulise Tarkvarakooli, milles osalesid kuus valdavalt ilma varasema IT kogemuseta inimest, kellel oli aga eelistatavalt varasem elukogemus millegi ärategemisel. Osalejatest kolm asusid peale kursuseid ettevõttesse tööle. Samal perioodil räägiti värbamise eesmärgil umbes sama paljude ülikooli lõpetajatega. Ühelgi juhul ei jõutud aga töölepinguni, kuna leiti, et neil ei olnud ettevõttele lisandväärtust anda.

Jaak Vilo

Ettekanded kirjeldasid seega maailmavaatelisi erisusi, mis kogu temaatikat iseloomustavad. Edasise arutelu käigus keskenduti järgmistele uuringust välja tulnud probleemistikele.

Iga-aastaselt lõpetab kõrgkooli liiga vähe IKT spetsialiste (üldarvuna)

Kas kõrgkooli lõpetajaid on IKT vallas liiga vähe (üldarvuna) ehk kas koolitustellimus peaks olema suurem? Praxise uuringu kohaselt vastab IKT-alase kõrghariduse osas pakkumine üldjoontes nõudlusele. ITLi visioonipaber näeb ette IKT kompetentsidega spetsialistide arvu kahekordistamist (IKT sektoris) Eestis aastaks 2020, mis eeldaks suuremat tööjõu pakkumist. Teisisõnu tugineb Praxise uuring ettevõtete hetke kasvuprognoosil, kuid kas IKT spetsialiste kasutavad ettevõtted (ja riigiasutused) kasvavad järgmisel perioodil (kuni 2020) hüppelisemalt, võib tööjõuvajadus olla suurem?

Selle teema osas mõttehommikul osalenute arvamused lahknesid. Oli neid, kes leidsid, et tegemist pole kõige olulisema probleemiga, kuna sageli pole vaja mitte üldarvu suurendada, vaid töötajate otsingud kajastavad töötajate väljavahetamise soove. Teised leidsid, et kuna töötajaid on raske leida ja palgad on väga kõrged, võiks koolitusmahud siiski suuremad olla. Lisaks kasvab vajadus tänu IKT suuremale kasutuselevõtule muudel tegevusaladel, mida on mineviku põhjal võimatu prognoosida. Koolitusmahtude suurendamise pooldajate arvates võiks toimida teistpidine mõjuahel – kui on palju hea ettevalmistusega inimesi, luuakse ka töökohad.

Samas pole mõtet mahte suurendada, kui see tähendaks, et kvaliteedi tõusu IKT-alases ettevalmistuses ei toimu. Juurde oleks vaja hea kvaliteediga, eelkõige juhipotentsiaaliga inimesi, kellest võiks tulevikus saada uute töökohtade loojad. Ka koolide esindajad avaldasid kartust, et mahtude suurendamine võib tähendada paratamatult kvaliteedi langust. Nt TTÜ on analüüsinud sisseastujate statistikat – IT aladele kandideerinud ja mitte sisse saanud ei omanud selleks õppeks ka tõepoolest eeldusi. Natuke saaks siiski olukorda parandada IKT alade populariseerimisega noorte ja spetsiifiliselt naiste seas:

• IT erialad pole noorte hulgas populaarne erialavalik. Paljudes koolides pole korralikku arvutiõpet, mis takistab nende alade tõsisemat karjäärivalikuna kaalumist.
• Teiseks on kasutamata suuresti naiste potentsiaal IKT-alase hariduse omandamiseks – just nende hulgas võib olla praegusest enam õigete eeldustega tudengikandidaate, kuna erinevatel põhjustel naisi IKT erialadel õppima asumist ei kaalu. Toodi kurioosne näide, kus ühes gümnaasiumis suunatakse programmeerimise tundidesse vaid poisid.

Lõpetajate mahtu saaks teatud piires kasvatada veelgi, tegeledes suure katkestajate arvuga. Avaldati arvamust, et kui õpingute alguses kukuvad välja ebasobivate eeldustega, siis õpingute lõpuosas pigem andekamad, kes asuvad tööle. Niisugune muster mõjutab ka lõpetajate taset, mis kajastub lõpetajate taseme kvaliteediprobleemides. Katkestajad ütlevad sageli, et töö on arendavam ning katkestamise põhjuste hulgas on ka rahulolematus õppe sisu ja kvaliteediga. Lühiajalises perspektiivis võibki areng tööl olla kiirem, kuid pikemas perspektiivis tähendab see sageli siiski arengu pidurdumist ja konkurentsivõime vähenemist tööturul. Kui nt inimene tahab tööd vahetada, edasi liikuda ja tal on vaja õppida midagi uut, siis selleks vajalik iseõppimis- ja kohanemisvõime on magistriõppe lõpetanul tugevam kui bakalaureusekraadiga lõpetajal või veelgi varem õpingud katkestanul. Laiem maailmapilt, mida uuringu põhjal mitmed ettevõtjad kõrghariduse omandamise positiivse väljundina märkisid, aitab suunda muuta. Seetõttu ei peaks ka ettevõtted üldjuhul hakkama tegelema ise inimeste algusest peale välja õpetamisega. Pikemas perspektiivis pole inimesele kasulik olla kitsalt nt ühes programmeerimiskeeles programmeerija, vaid siiski omada laiemapõhjalist haridust, mis võimaldab vastata tööturu vajadusele multifunktsionaalsete spetsialistide järgi. Seega tuleks tegeleda vastava selgitustööga. Õnneks on toimumas ka teatav iseregulatsioon – töötajad tunnetavad üha enam, et kraadi mitteomamine on taunitav.

Mõttehommikul avaldati arvamust, et katkestajate arv oleks väiksem ilmselt ka juhul, kui sisseastumiskatsetel oleks gümnaasiumi lõpueksamite osakaal väiksem ning praegusest enam kasutataks vestlusi. Õppejõudude koormuse vähendamiseks saab kaasata vestluse läbiviimisel teisi üliõpilasi (nt magistrante). Ka karjäärinõustamine saaks süsteemsema lähenemise kaudu olla tulemuslikum ja katkestajate arvu vähendamisele läbi informeerituse ja adekvaatsete ootuste loomise kaasa aidata.

Puudus teatud ametitel töötajatest, uutest kompetentsidest

Uuringus leiti, et mõningate ametite, kompetentside puhul on kõrgharidusega spetsialistide pakkumine liiga väike. Kõrghariduse puhul on uuringu andmetel puudus eelkõige tarkvara arendusega seotud spetsialistidest. Lisaks on puudus uut tüüpi pädevustest (nt multifunktsionaalsus, mitme valdkonna integreerimine – interdistsiplinaarsus). Need on hetkevajadused. Muutuvate vajadustega jooksvalt arvestamist takistab vastava ajakohase info puudumine.

Oldi nõus, et tarkvara arendusega seotud spetsialistidest on puudus, aga sealjuures tuleb mõista tarkvara arenduse all laiemat pilti – mitte ainult arendusteenuse pakkumiseks vajalikke spetsialiste, vaid ka toodete arendajaid, nt interdistsiplinaarseid tootearendajaid seadmete valdkonnas, alustades meditsiiniseadmetest tööstusautomaatikani. Selliseks tööks on vaja uut tüüpi pädevusi ja samas just need oskused võimaldaksid liikuda odavamate tööde pakkumiselt kallimatesse sektoritesse. Selliste arengutega seostub ka suurem vajadus nt kasutajamugavuse disainerite ja tootejuhtide järgi. Samas võib vajadus olla liiga väike uute erialade avamiseks ja arvestades Eesti kõrgkoolide nappe spetsialiseerumise võimalusi, tuleks mõelda süsteemsema koostöö peale välisülikoolidega.

Arutelus osalenud ettevõtjad nõustusid multitalentide vajadusega. Oleks vaja, et arendaja teeks ka kvaliteedikontrolli, analüüsi, looks arhitektuuri, mõtleks kasutajamugavusele, oleks meeskonnajuht ja kliendile konsultant kõigis mainitud teemades.

Edasine sektori kasv ja integreerimine teistesse sektoritesse eeldaks enam nö käivitajaid, need on tippspetsialistid, suure pildi nägijad, eeldatavalt magistrikraadiga. Vaja on ka küberturbe spetsialiste. Kui suur puudujääk ühest või teisest kompetentsist on, ei osata hinnata.

Puudujäägid kõrgkooli lõpetajate üldpädevuste osas

Uuringu põhjal on relevantsed üldpädevused nt suhtlemis-, esinemis-, probleemilahendamise, enesejuhtimise, projektijuhtimisoskus. Kui üldpädevuste tase on nõrk, siis ei suuda koolilõpetaja ja hilisem töötaja realiseerida ka oma (võimalikku) tugevust erialateadmistes. Üldpädevused on olulised arvestades üha kasvavat nõudlust multifunktsionaalsete töötajate järgi.

Uuringu põhjal leiavad tööandjad, et õpe (või osa õppest) võiks olla praktilisem. Ka praktikakorraldust peaks tublisti parandama ning ettevõtete ja koolide koostöö võiks olla süsteemsem ja tulemuslik.

Uuringust ilmnes, et võõrtööjõudu kasutatakse suhteliselt vähe, kuigi see võiks olla üks lahendus tööjõunappuse korral. Vähese võõrtööjõu kasutamise üheks põhjuseks on seadusandlusest tulenevad piirangud. Teisalt pole tööandjad nii suureks ettevõttesisesteks muutusteks valmis (töökeel eesti keel jne).

Kutsehariduse muutmine tööandjate vajadustele vastavaks on üks igipõline teema, mille üle ühiskonnas aeg-ajalt jälle diskussioon puhkeb. Tavapärasest probleemide ülesloetlemisest edasi liikumiseks korraldas Praxis täna Tallinna Teeninduskoolis Mõttehommiku „Millist kutseharidust on tööandjatel vaja ja millist kutseharidust on kutsekoolidel pakkuda?“, kus tööandjate ja koolide osalusel toimivaid lahendusi püüti välja mõelda.

Arutelu aluseks oli Praxise valmiv uuring „Muutuva tööturu väljakutsed kutseharidusele“, täpsemalt kolm seal nimetatud olulist probleemküsimust:

1. Halb infovahetus koolide ja ettevõtete vahel. Koolidel on väljakujunenud koostööpartnerid, kes leiavad ettevõttesse praktikante ja töötajaid ning on seetõttu Eesti kutseharidusega ka üldiselt rahul. Oluline küsimus on, kuidas viia infokutseõppes toimuvast nende ettevõteteni, kes seni koolidega koostööd pole teinud?
2. Pikaajaline riiklik koolitustellimus vs lühiajaline tööjõunõudlus. Valdav enamus Eestis tegutsevates ettevõtetest on väikesed ja tegutsevad väga muutlikus keskkonnas, mis takistab pikaajalise tööjõuvajaduse planeerimist. Samas on tööandjate ootus nõudluse suurenedes kiirelt vajalikke töötajaid leida. Koolidel kulub vajalikul erialal lõpetajate „tootmiseks“ aga aastaid. Kuidas pikaajalise koolitustellimuse ja lühiajalise tööjõunõudluse vahelist lõhet ületada?
3. Kutsehariduse maine. Kutsehariduse üks peamine probleem on maine – võimekad noored ei vali erialade kasuks, mille lõpetajaid tööandjad ootavad. Seetõttu paljudele erialadele nö „satutakse“, mis tähendab, et õpilaste motivatsioon eriala õppida ja sellel tööle asuda on madal. Mida koolid ja ettevõtted saaksid koos vajalike ametite populaarsemaks muutmiseks teha?

Nende kolme probleemi lahendamiseks pakkusid Mõttehommikul osalejad välja hulga ettepanekuid, mille seast valiti hääletuse teel välja kõige olulisemad ettepanekud. Kõige suurema toetuse pälvis ettepanek, mille kohaselt peaks karjääriõpe muutuma kohustuslikus osaks põhikooli õppekavast ja koos sellega arenema ka karjääriõppe sisu. Iga õpilane peaks põhikooli lõpus tundma iseenda võimeid ja omama selget ülevaadet oma karjääri- ning edasiõppimisvõimalustest. Teine palju poolthääli teeninud ettepanek oli IT-lahenduse loomine, mille abil ettevõtted ja koolid saaksid omavahel infot vahetada. Eriti oluliseks peeti, et selle lahenduse abil oleks võimalik tutvustada praktikapakkumisi ja infot vabade töökohtade kohta, kuid sinna juurde peaks käima ka kogu muu infovahetus, mis koole ja ettevõtteid huvitab. Häälte arvult kolmandaks jäi ettepanek, mille kohaselt lühiajalise tööjõunõudluse ja pikaajalise riikliku koolitustellimuse vahelist lõhet saaks ületada lühiajaliste koolituskursuste sisseviimisega täiskasvanutele, mis võimaldaks õppijatel kiirelt uuel erialal tööle asuda.

Lisaks neile kolmele ettepanekule andsid Mõttehommikul osalenud veel palju häid ideid, kuidas kutseharidust paremaks muuta. Kõik need väärtuslikud mõtted kajastuvad peagi valmivas Praxise uuringuaruandes ja edastatakse Haridus- ja Teadusministeeriumile töösse rakendamiseks.

Täname veelkord kõiki osalejaid!