Postitused teemal ‘KOV’
Hille Hinsberg
Valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi ekspert, Praxis
Praxises tegelen sageli sellega, et aidata aktiivsetel kodanikel ja avaliku võimu esindajatel üksteist paremini mõista. Ühist keelt on vaja leida ikka selleks, et üheskoos tegutseda – nii on võimalik rohkem korda saata ning eluolu paremaks muuta.
Seepärast söandan jagada mõned soovitused, kuidas tunda end poliitikas osalisena. Sest kui Sina ei taha sekkuda poliitikasse, siis poliitika sekkub Sinu ellu niikunii. Eriti tugevalt on seda tunda enne valimisi kui iga hääl loeb ja valijad muutuvad tähtsaks neile, kes tahavad asuda ühiseid asju korraldama.
Mõttekas on olla aktiivne ja nõudlik kodanik pidevalt, just valimiste vahelisel ajal. Igalt kandidaadilt tasub ikka ja jälle küsida, kuidas saab kohalik inimene kaasa rääkida omavalitsuse asjade üle otsustamisel. Millised suhtluskanalid selleks kavatseb kandidaat välja pakkuda? Kuidas temaga edaspidi kontakti saaks?
Aga kohalike valimiste aegu on valijal hea võimalus olukorda enda suunas mõjutada. Muutuvad ju praegused võimuesindajad aktiivseks ning tahavad pidada dialoogi kohaliku rahvaga. Kui juhust on, siis võta kandidaadil niiöelda lipsust kinni ja räägi asjalikku juttu kodukoha oleviku ja tuleviku kohta.
Selleks ära jää ootama seda kõnet, mida tulevane rahvaesindaja tahab pidada, vaid esita ise kandideerijale mõned küsimused.
- Esimene küsimus: milline on pilt meie linna või valla rahakotis?
Kõik see avalik raha, mille kasutamise üle otsustavad vallajuhid, tuleb maksumaksja taskust. Osa on kohalike elanike tulumaksust, osa muudest maksudest, nagu näiteks keskkonnatasud; osa aga rahandusministeeriumist, kes jagab kogutud maksud tasandusfondi kaudu omavalitsustele.
Küsi ametnikult ja poliitikult, kust raha tuleb ja kuhu see läheb – kuidas meie ühist raha kulutatakse. Näiteks tasuta teenused nagu bussisõit võib tulla muu hädavajaliku arvelt. Kuidas tehakse need otsused?
Kas meil on piisavalt raha, et vajalikud igapäevased kulutused ära katta? Või on meil suur võlakoorem? Kui suur see täpselt on ja kuna saame selle võla tasa?
Kui on edaspidi vaja teha kärpeid, siis mille arvelt kandidaat tahab kokku hoida? Kas on see koolitoit, laste huviringid, kevadine teede korrastamine või talvine lumelükkamine?
Muidugi mõista on ka valijal oma eelistused. Kui arvad, et rohkem raha tuleb panna õpetajate palkadeks või koolimajade korrastamiseks, siis ütle seda kandidaadile. Kui soovid, et pensionäridele tuleb teha päevakeskus, kuhu eakad saaksid bussiga kohale tulla, siis soovita see plaani võtta igal kandidaadil. Muide, uskuda ei maksa neid, kes igas asjas on valmis raha juurde lubama. See pole lihtsalt reaalne.
Tuleb teha valikuid, kuid selleks peab teada saama erinevate gruppide huvid.
Mõne asja saab ära lahendada ka suurema kuluta. Näiteks kui paljudele bussisõitjatele tundub, et üks liin võiks läbi käia ka vastavatud kultuurimaja eest, siis polegi võimatu, et buss sinna ka suunatakse.
- Teine küsimus: mida on vaja teha, et ellu jääda?
Tuleviku suhtes peamine teema on see, kas vald jaksab üksinda oma ülesandeid lahendada või mitte.
Haldusreformis ei ole esmatähtis otsustada, milline jääb ühise omavalitsuse nimi, lipp ja vapp. Vaja on leida viis peatada väljaränne.
Mida kaugemal tõmbekeskustest, seda vähemaks jääb vallas inimesi, seda rohkem tuleb sõita tööle jõudmiseks, seda kaugemale jäävad koolid. Seetõttu peavad omavalitsused üksteisega paratamatult koostööd tegema. Näiteks kokku leppima, kuhu jäävad alles gümnaasiumid, kus aga tuleb kool sulgeda.
Hea märk on see kui kandidaadil on välja pakkuda tema arvates parim viis naabritega ühist asja ajada – kas liitumine, teenuste koos pakkumine või ühised investeeringud.
- Kolmas küsimus: millised on tulevikuplaanid?
Jälle oleme tagasi raha teema juures. Just praegu tehakse plaane, mida teha Euroopa Liidu tõukefondide rahaga. Nende taotlemine algab juba järgmisel, 2014. aastal. Näiteks kohalike teenuste korralduse arendamiseks on hetkel kavandatud 138 miljonit eurot. Kindlasti tuleb selle raha kasutamise suhtes kõva konkurents. Aga mida plaanib teha just Sinu kodukoha kandidaat?
Tunne ära lubadused, mis on üleliia ambitsioonikad. Kandidaadi jutust pole mõtet uskuda seda kui ta lubab nimekirja objektidest, mida ELi rahaga ehitama hakatakse. Vaid küsi hoopis, mis eesmärgil on raha kõige rohkem vaja ja kas on kaalutud mõju, mida investeering peaks kaasa tooma. Mida väiksem on omavalitsus, seda keerulisem on leida projektis vajalikku omafinantseeringut ning seda hoolikamalt on vaja valida, mille jaoks seda kasutada. Ning kui euroraha on ära kulutatud, siis kuidas plaanib linnavalitsus valminud objekti ülalpidamise kulud katta.
Mõistlikud plaanid on need, kus tehakse ühine, kogu piirkonnale kasutoov investeering. Seega võib just eurorahast saada ka kohalike omavalitsuste koostöö käivitaja.
Lisasoovitus nii enne kui ka pärast valimisi
Hea tööriist oma koduvalla või -linna võimaluste hindamiseks ning naaberomavalitsustega võrdlemiseks on veebileht www.kodupilt.ee. Seal saab võrrelda oma vallas olevaid teenuseid, ükskõik millise teise omavalitsuse omaga. Saab näiteks vaadata, kui palju tuleb oma kodukoha lähedal maksta eaka sugulase hooldekodu kohtasu ning mis on hind pisut kaugemal, naabervallas.
Miks on meie linna lasteaedades rohkem lapsi kasvataja kohta?
Miks on meie valla maksutulu elaniku kohta hulga madalam kui maakonnas keskmiselt?
Omakandi võimuesindajalt või ametnikult maksab siis küsida, millest võivad erinevused olla tingitud? Võib-olla on just need küsimused, millega ta volikogus tegelema hakkab.
Millist kandidaati siis ikkagi valida?
Isegi kui esmapilgul tundub, et nimekirjas pole kedagi sellist, kelle tahaks oma hääle usaldada, ära anna loobumisvõitu. Vaata üle, kes on nimekirjas ainult tuntuse pärast ning vastupidi – tunne huvi nende suhtes, kes on uued tulijad ja uuri järele, mis plaane nemad tahavad teostama hakata.
Ära vali parti!
Peibutuspart on tuntud poliitik, kes paneb iseenda nime ja näo mängu, et valimistel oma erakonnale hääli saada. Tegelikult pole tal plaaniski selles kohas tööle hakata, kus ta kandideerib. Tema eesmärk on selles, et valitud saaks see „punt“, kelle ridadesse part kuulub. Seega on tuntud poliitiku eesmärk saada või säilitada parteile võim, mitte aga kohalike asjade kordategemine.
Mõni poliitik on ka otsesõnu välja öelnud, et kandideerib seepärast, et toetada oma erakonna edu. See on üsna imelik, miks peab toetust avaldama just kandideerides? Võib ju niisamagi osaleda kampaanias, käia inimestega kohtumas, kirjutada meedias artikleid ja selgitada seda programmi, mille viiksid võidu korral ellu teised inimesed.
See väide, et niimoodi saab poliitik säilitada parema kontakti oma ringkonnaga, ei päde samuti. Kohalike asjadega kursis hoidmiseks ei pea tingimata volikogu liige olema, vaid volikogu koosolekutel võib osaleda ka külalisena.
Lugu on selles, et Riigikogus ei saa ajada kohalikku asja. Peab hoopis seisma üle riigi ühiste huvide eest ning kui vaja, otsustama ka teisiti kui oma kodumaakonna huvigrupid soovivad.
Keda tasub valida?
Paremat tööd teevad need inimesed, kellele kohalikud asjad korda lähevad, kes samas piirkonnas ise elavad või selle heaks pidevalt panustavad. Eestis on omavalitsused nii väiksed, et nende juhtimiseks on vaja vähe, aga see-eest tegusaid inimesi. See, millise sildiga erakonda või valimisliitu nad kuuluvad, on tegelikult vähetähtis. Maailmavaade muutub teisejärguliseks, kui vaja on lahendada praktilisi probleeme nagu tänavate heakord, bussiliiklus või piisav arv lasteaiakohti. Selliste otsuste tegijatele on olulised hoopis muud omadused – pädevus, koostöövõimelisus ja muidugi kohalike olude ja võimaluste hea tundmine.
Arvamusavaldus on osaliselt ilmunud Saue vallalehes “Koduvald” ja portaalis “Delfi”. Autor osaleb ka Hea valimistava valvamises.
27. veebruaril toimus Tallinnas seminar „E-lahenduste tulevik Eesti tervishoius ja sotsiaalhoolekandes“. Seminari eesmärk oli jõuda arusaamale milline peaks olema riigi, KOVide, sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste osutajate ning virtuaallahenduste pakkujate roll e-lahenduste võimaldamisel ja rakendamisel. Samuti arutleti selle üle, millised peaksid olema virtuaallahenduste osapoolte järgnevad tegevused, mis võimaldaksid laialdaselt pakkuda vajalikke sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuseid infotehnoloogiliste lahenduste abil.
Kes peaks olema teenuseosutaja?
Kohalviibijad arutlesid selle üle, kes peaks e-tervise ja e-hoolekande teenuseid osutama.
1. E-teenuseid peaksid täiendavate teenustena pakkuma tänased teenuseosutajad
- E-teenused on üks teenuste osutamise vorm ja selles valguses peaksid teenuste osutajateks olema need samad osapooled, kes praegu nii-öelda päristeenuseid osutavad – hoolekandesüsteem ja meditsiinisüsteem.
- E-teenuse osutajaks tervishoius ja sotsiaalhoolekandes peab olema organisatsioon või asutus, kes on seadusejärgselt kohustatud tervishoiu- ning sotsiaalhoolekande teenuseid osutama, e-teenuse osutamise jaoks ei ole vaja luua eraldi organisatsiooni, kes neid osutaks nii-öelda päristeenuste kõrval.
- Sotsiaalhoolekande ja tervishoiu e-teenuste osutamise viis on erinev, kuid sisuliselt jääb see tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuseks.
2. Teenuste disain peaks olema patsiendikeskne
- Keskenduda ei tohiks ainult e-teenustele, sest ära ei tohiks kaduda vahetu kontakt inimesega, kui inimesel on soov mitte e-teenust kasutada, siis peaks võimalus ka olemas olema.
- Teenuseosutaja peaks olema patsiendikeskselt meelestatud. Kui patsient pöördub sotsiaalhoolekande teenuste saamiseks omavalitsuse poole, kuid vajab hoopis tervishoiuteenust, või vastupidi – patsient pöördub tervishoiuteenuse osutaja poole, kuid vajab hoopis sotsiaalhoolekandeteenust, siis peaks olema võimalik patsient ka õigesse kohta suunata. Sealjuures ei peaks olema patsient see, kes süsteemis õiget kohta oma murega pöördumiseks otsib.
3. E-teenuste laialdaseks kasutuselevõtuks on vajalik keskne riiklik koordineerimine
- E-tervise ja e-hoolekande teenuste tehniliseks loomiseks on vaja riigi poolt luua tehnilised vahendid, infrastruktuur (sidekanalid) ja standardid.
- Teenuseosutamise tehniliseks baasiks võiks olla portaalilahendus, mis töötab arvutites ja telefonides. Riigi poolt tellitud ja pakutavad peaksid olema kindlad teenused, mis tagavad inimese toimetuleku. Lisaks riigi poolt arendatud ning tagatud põhiteenustele võiksid olemas olla mugavusteenused, mida arendavad eraettevõtted.
- E-teenuste juurutamisel ja osutamisel on olulised kohapealne tehniline tugi, motivatsioon teenuse osutamiseks, rahastus, personal.
- Võtmeküsimus on selles, et kuidas erinevate teenusepakkujate puhul vältida olukorda, et igaüks pakub e-teenuseid omaette – ühel osapoolel (keskvõimul) peab olema aktiivne roll koordineerimisel ja see roll peab olema palju aktiivsem, kui see täna on.
Lisaks leiti järgmist:
- Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste abil saab toetada inimeste mitmesuguseid teenusevajadusi nagu koduhoolduse pakkumine, mis suurendab patsientide turvalisust. Koduhoolduse pakkumine e-lahenduste abil toetab sotsiaalset suhtlemist ja väldib patsiendi isolatsiooni jäämist. E-lahendusi saab kasutada ka mitmesuguste juhismaterjalide produtseerimiseks ning nende kattesaadavuse parandamiseks e-kanali kaudu. Tervishoiusüsteemis saab ITK lahenduste abil teostada tervisenõustamist, kus ei ole vajadust kedagi füüsiliselt läbi vaadata. Samuti saab ITK lahendusi kasutada krooniliste patsientide kaugjälgimisel.
- Oluline on teenusedisain – teenuse arendaja peaks end teenuse disainimisel panema patsiendi olukorda. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste abil osutatav teenus peaks olema patsiendi vajadustele vastav ning e-teenuse kasutamine ei tohiks tavapärast elu segada. Patsient peab asjal kasu nägema, kui tema seda kasu ei näe, siis on e-lahendusi sotsiaalhoolekandes ning tervishoius raske patsiendi puhul rakendada. Selleks, et aidata vajadusele vastav teenus patsiendil üles leida tuleb e-lahenduste näol pakutavaid teenuseid kui innovatsiooni aegsasti juurutama hakata. Sotsiaalhoolekandes ja tervishoius tuleb teenuste disainimisel juba täna mõelda sellele, millised on tulevikupatsiendid täna.
- Järgmiste sammudena info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste laialdasemal rakendamisel võiks keskvalitsus hinnata ja analüüsida sotsiaalhoolekande ja tervishoiu e-lahenduste pilootprojektide tulemusi. Kui selgub, et pilootprojekt on olnud tulemuslik ning sellel sotsiaalhoolekande- ja/või tervishoiuteenuste osutamisel positiivne mõju, siis saab kaaluda nende teenuste rakendamist laiemalt. Pikas perspektiivis vajab kogu sotsiaalhoolekande- ja tervisesüsteemi sisu ning korraldus kaasajastamist. Kui tahetakse rääkida ühtsest integreeritud süsteemist Eestis, siis on vajalik ära kirjeldada üleriigilised teenusestandardid.
Seminaril kaardistati, missugused on erinevate osapoolte rollid. Kaardistamise tulemused on toodud allpool tabelis.
Osapool | Roll |
Teenuse kasutaja ja tema lähedased | esmaste kõikide vajalike teenuste kaardistamine ja välja selgitamine sotsiaaltöötaja abiga |
Kohalik omavalitsus | patsientide vajaduste kaardistamine ja koondamine, info töötlemine ja analüüsimine, et välja selgitada, millised on võimalikud vajatavad sotsiaalteenused |
Keskvalitsus | Keskse tehnilise lahenduse tellimine ja rahastamine, e-tervise ja e-hoolekande standardite ning juhiste väljatöötamine, õigusruumi korrastamine, personali koolitamine, kes oskavad järjest enam digitaliseeruvas sotsiaalhoolekandesüsteemis tööd teha, kestliku e-ravi ja e-hoolekande rahastamise tagamine |
IKT lahenduste ja uute teenusmudelite väljatöötajad | e-teenuste kvaliteetsuse tagamine, pidev tootearendus ning e-teenuste tehnilised hooldamisteenused |
Tervishoiu- ja sotsiaaltöötajad | oskus nõustada patsienti nii tervishoiu kui ka sotsiaalhoolekande poole pealt, info edastamine, informatsiooni haldamine, väga olulise rollina toodi välja inimtoe pakkumist e-teenuste kõrval |
Kokkuvõttes saab välja tuua, et e-teenuste pakkumisel sotsiaalhoolekandes ning tervishoius on olulised riiklik aktiivne koordineerimine, patsiendi teadlikkus, osapoolte arusaam integreeritud teenuste osutamise süsteemist, standardid nii teenusele enesele kui ka kasutatavale tehnilisele lahendusele ning info liikumine osapoolte vajaduste kohta. Kui erinevaid teenusvajadusi toetavaid e-lahendusi rakendada suurema arvu inimeste peal kui senised pilootprojektid on seda teinud, siis võiksid e-lahendusel põhinevad e-teenused muutuda odavamaks. E-lahendusel põhinev teenus oleks hea tugiteenus teiste sotsiaalhoolekande- ning tervishoiuteenuste kõrval.
Seminaril osalesid esindajad Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametist, Sotsiaalministeeriumist, Ida-Tallinna Keskhaiglast, E-tervise Sihtasutusest, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist, Riigikantseleist, Eesti Tervisetehnoloogiate Klastrist, Medicine Estoniast, Eesti Patsientide Nõukojast, Arengufondist, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidust, Eesti Haigekassast, E-tervise Sihtasutusest, Saaremaa Arenduskeskusest, Kuressaare Hoolekandest, Pärnu Haiglast, Tallinna Tehnikaülikoolist, Tallinna Ülikoolist, Gravitas Consultist, Smart City Labist, SA Tuurust, Helmes AS-st.
Seminaril oli kolm ettekannet, mis kirjeldasid praktilisi kogemusi e-lahendustega. Anneli Rasu Saaremaa Arenduskeskusest rääkis pilootprojekti VIRTU rakendamise kogemusest Saaremaal, mille eesmärk oli toetada eakate toimetulekut kodus. Dr Kai Sukles rääkis krooniliste haigustega patsientide kaugjälgimisest DREAMING projekti eeskujul. Raivo Allev Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametist tutvustas erinevaid e-lahendusi, mida Tallinna linnas on rakendatud.
Maksuamet on kokku arvutanud (vt fail), et 2010. aastal kanti kohalikele omavalitsustele üle tulumaksu 585 miljonit eurot, mida on 7.8 protsenti vähem kui 2009. aastal (634 miljonit eurot).
Et keskmine protsent peidab endas suurt varieeruvust tulude muutuses, siis olgu toodud ka omavalitsuste jaotus tulumaksulaekumise muutuse järgi.
Omavalitsuste tulumaksu muutus on vahemikus -22% kuni + 71%, keskmine kaalumata vähenemine oli -5.5%.
Omavalitsused kaotasid 2010. aasta üksikisiku tulumaksus suhteliselt rohkem kui riigieelarve enda maksutuludes. Rahandusministeeriumi prognoosi järgi 2010. aasta maksutulud riigieelarvesse ei muutu võrreldes 2009. aastaga, sealjuures üksikisiku tulumaksulaekumised kasvasid ligi kolmandiku võrra, sest vähenesid erinevad mahaarvamised (kadus tulumaksuvabastus esimese lapse järgi). Seega surve KOVide eelarvele oli 2010. aastal isegi suurem kui riigieelarvele.
Ja elavdamaks diskussiooni Eesti regionaalmajandusliku arengu üle, sh reformierakonna ettepaneku üle tulumaksu jagada omavalitsuste vahel, olgu siin toodud ka tulumaksulaekumine inimese kohta Eesti omavalitsustes.
Tulumaksulaekumine inimese kohta varieerub omavalitsustes enam kui 6 korda. Ja reformierakonna ideel näib tõesti olevat jumet. Kui Harjumaa ja Tartumaa inimesed hakkaksid osa oma tulumaksust vabatahtlikult suunama Kagu-Eesti ja Ida-Virumaa valdadesse, siis polekski vist regionaalpoliitikat vaja.
16.septembri Mõttehommiku kokkuvõtteks paluti osalejatel sõnastada 3 kõige olulisemat sammu riigi, KOV ja vabaühenduste tasandil, et edendada kohalikke avalikke teenuseid.
Diskussiooni tulemusena leiti, et järgmised tegevussuunad on kõige prioriteetsemad ja põhimõttelisemad edasises avalike teenuste osutamises ja arendamises Loe edasi »
2009.aastal viisime Praxises Siseministeeriumi tellimusel läbi analüüsi avalike teenuste delegeerimisest kodanikeühendustele. Tänaseks oleme analüüsi tulemusi käinud tutvustamas väga paljudes Eestimaa omavalitsustes, konverentsidel, koolitustel – hea meel on tõdeda, et teema huvitab paljusid ning analüüs sisaldab olulist infot ning ettepanekuid teenuste osutamise erinevatele osapooltele!
Ka 16.septembril toimunud Praxise mõttehommikul tutvustas Annika Uudelepp poliitikanalüüsi “Kuidas edendada kohalikke avalikke teenuseid?”, võttes kokku mahuka uuringu tulemused ja põhijäreldused. Kellel viimaste kuude jooksul pole olnud võimalust praxikute poolt selle analüüsi esitlustel osaleda, on võimalus vaadata allolevat mõtteommiku ettekannet. Loe edasi »