Postitused teemal ‘kodanikuühiskond’
Praxise Akadeemia juht Kristina Mänd jagab muljeid kodanikuühenduste rahvusvaheliselt assambleelt Kanadas. Osalemist üritusel toetas Kodanikuühiskonna Sihtkapital.
Konverentsidel on alati üks tore omadus – ükskõik kui tihedad või igavad nad ka poleks, sõprade ja kolleegidega kohtumine paneb alati mõtted liikuma. Selle aasta kodanikuühenduste suurim üritus, nelja päevane Civicuse assamblee, mis toimub Montrealis ja kus on kohal üle 900 inimese, on just selline koht. Nagu kodanikuühiskonna aktivistidele ja kodanikuühenduste kohane, rääkisime ja mõtlesime erinevates töövormides õiglasemast ja avatumast maailmast.
Need neli päeva saab kokku võtta kolme teemaga: esiteks, me saame oma riikide ja rahvaid muuta ainult inimeste ehk meie endi kaudu. Ei ole mõtet süüdistada ainult valitsusi, pahandada ettevõtete peale või oodata, et organisatsioonid kõik meie eest ära teeksid. Eelkõige oleme need ikka meie, inimesed, kes oma valikute, väljaütlemiste, mõtete, julguse ja aktiivsuse kaudu saavad muutusi algatada ja ellu viia. See peaks olema meie kohustus samamoodi nagu seda on maksude maksmine ja valimistel osalemine. Mulle tundub, et oma sotsiaalselt turvalises Eestis me aegajalt unustame oma aktivisti rolli, mõeldes rohkem majanduslike murede või oma isiklike asjade peale. Kuulates aga lugusid inimestest, kes oma veendumuste ja aktiivsuse eest vangis istuvad, tuleb paratamatult meelde meie enda riigiks saamise lugu 20 aastat tagasi. Julguse ja aktiivsuseta poleks ju meist asja saanud. Miks me selle küll mugavuse ja leplikkuse vastu välja oleme vahetanud?
Teiseks, sotsiaalne innovatsioon on kuum teema. Sotsiaalne innovatsioon on igasugune toode, teenus, algatus, protsess, programm või disain, mis tahab parandada ja aja jooksul ka muudab meie uskumusi, käitumust ja suhtumist. Heaks näiteks on osalemine poliitikakujundamises. Veel 10 aastat tagasi peeti seda erakondade pärusmaaks; veel 8 aastat valitses ka ühenduste seas arvamine, et meie poliitikaga ei tegele ja oli suhteliselt haruldane, et kodanikuühendused algatavad poliitikamuutusi; veel viis aastat tagasi arvasid ka meie juhtivad poliitikud, et las ikka nemad tegelevad poliitikaga, inimestele piisab kord nelja tagant valimisest küll. Tänaseks on muutunud ühenduste, poliitikute, riigiametnike ja inimeste endi suhtumine ja hoiakud. Poliitika on meie oma.
Aga mis on selles diskussioonis uut, on mõistmine, et sotsiaalne innovatsioon on võimalik ainult siis kui me teeme seda koos ja partnerluses nii omavahel kui teiste sektorite ja valdkondadega. Praxise seisukohast on oluline, et järjest rohkem väärtustatakse kvaliteetse analüüsi tähtsust ja vajalikkust sotsiaalses innovatsioonis. Teine uus nüanss on kõikide osapoolte mõistmine, et sotsiaalne innovatsioon peab tagama juurdepääsu kõikidele, k.a puuetega inimesed, teist keel kõnelevad inimesed, noored. Teisisõnu, sellised mõisted nagu vähemused või marginaliseeritud grupid hakkavad vaikselt kaduma, sest sotsiaalsed muutused ja tehnoloogia on võimaldamas juurdepääsu kõikidele ja kõikjal. See peaks olema sotsiaalne innovatsiooni teine, suur väärtus.
Ja kolmandaks, valitsemise põhimõtted ja jõujooned on muutumas. Ei ole nii, et kodanikuühendused ainult näevad vigu laita. Tullakse välja lahendustega, neid otsitakse koos teiste organisatsioonidega, koos ettevõtetega ja koos avaliku sektoriga. Nii mõnigi kolleeg riigist, kus kolmanda sektori toimimine on takistatud, paneb seda koos lahenduste otsimist pahaks ja leiab, et avalik sektor ja poliitikud koos tegemisel tegelikult istuvad kodanikuühendustel peas ja kasutavad oma võimau saavutada oma tahtmist. Võimalik. Aga Eestis ma seda ei näe. Ma näed ametnikke, kes on siiralt huvitatud koos lahenduste leidmisest ja ühendusi, kes näevad, et valitsemises osalemine on ka nende ülesanne ning neil on jõudu ja võimu seda rakendada. Teine, kus selline jõujoonte ja suhete ümber-määratlemine toimub, on naiste ja meeste suhted. Küsimus ju pole, et naistel peaks olema rohkem võimu, küsimus, et kuidas sugude vahelised majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised jõujooned oleksid õiglasemad ja tasakaalustatumad.
Üks tark mõte: Aung San Suu Kyi ütles oma tervituses, et kodanikuühiskond mängib peamist rolli inimeste mõistmisel, et me kõik osaleme poliitikas ja poliitika-kujundamises. Me ei tohi poliitikat ignoreerida, see on naiivne. Kodanikuühendustel on suisa kohustus poliitikakujundamises osaleda ja seeläbi sotsiaalset innovatsiooni edendada ning jõujooni õiglasemaks teha.
Praxise Akadeemia programmijuhi ja EMSL-i nõukogu liikme Kristina Männi ettekanne Riigikogu põhiseadus-, sotsiaal- ja kultuurikomisjoni ühisistungil Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni rakendamisest 31. mail 2012.
Oleme harjunud vaatama ja hindama kodanikuühendusi peamiselt tänu sellele, et nendeta tänapäeva demokraatia ja kodanikuühiskond ei toimi. Oleme ühel meeles, et sellised väärtused kui avatus, osalemine, võrdne kohtlemine või koostööd ju tegelikult saavadki oma sisu ja mõju tänu kodanikuühendustele. Palju vähem aga hinnatakse kodanikuühenduste majanduslikku jõudu. Ma näen ühendustel viit suurt väärtust majandusjõuna.
Esiteks, ühendused on ise tööandjad. Statistikaameti lehelt, tööelu uuringust 2009, saame teada, et töötavatest inimestest 4,7% teevad seda erinevates ühendustes, kas siis mittetulundusühingutes või sihtasutuses. Tõsi, sealt ei tule välja, kui palju nendest on hõivatud avaliku sektori poolt loodud ühendustes, kuid mingi märgi see meile annab.
Teiseks, ühendused teevad samasuguseid majanduslikke tegevusi kui ettevõtted või riigiasutused. Nad ostavad, müüvad, rendivad ruume, pakuvad tooted, teenused jms. Lisaks koguvad nad liikmemakse. Nad loovad eeldusi majanduskasvuks, sest ühenduses tegutsemine, kas siis liikmena või vabatahtlikuna hoiab inimesi aktiivsetena, aitab levitada infot, ärgitab ühiskonnakeskset mõtlemist, liidab ja ühendab inimesi. Ühendused pehmendavad majandusraskusi. Lisaks töökohtadele, mida võimaldavad tekitada nt Euroopa Liidu vahenditest ainult ühendustele suunatud summad, annavad ühendused tegevust, mis on eriti vajalik maapiirkondades ja väikestes kogukondades, kus võimalusi on võib olla vähem ja need on piiratumad.
Kolmandaks, ühendused võimaldavad vabatahtlikku tegevust, mis omakorda hoiab raha kokku. 2011. a. tegi poliitikauuringute keskus Praxis uuringu vabatahtliku töö väärtuse hindamisest, mille põhjal saame vabatahtliku tegevuse rahalist väärtust vaadata kolmel viisil: (1) Eestis miinimumpalga meetodil – 0,33% SKP-st ehk 48 miljonit eurot aasta, (2) keskmise palga meetodil – 0,91% SKP-st ehk 132 miljonit eurot; või (3) sektori meetodil – 0,54% SKP-st ehk 80 miljonit aastas. Leiame, et kõige õigem on kasutada viimast meetodit. Seega saame öelda, et hinnanguliselt 80 miljoni euro eest aastas tehakse töö vabatahtlikult, selle eest tasu saamata ehk teisisõnu, selle eest ei ole me ühiskonnana pidanud raha maksma. Vabatahtlik tegevus aitab luua sotsiaalset kapitali ja sidusust, kasvatab elukvaliteeti, aitab ennetada kuritegevust, sest hõivatud ja õnnelikel inimestel on vähem vajadust ja soovi teha kurja. Vabatahtlik tegevuse hoiab inimesi tegevuses, annab kogemusi tulevaseks tööelus, mis on eriti vajalik noortele, kellel just nendesamade kogemuste puudumisel tõttu on keeruline palgatööle saada, ja hoiab tööelus inimesi, kes on oma töökaotanud. Vabatahtlik tegevus kasvatab kodanikku: 22% inimesi toimetab vabatahtlikena.
Neljandaks, ühendused võimaldavad annetamist, mis toob eraisikutelt ja ettevõtetelt raha ühiskondlikult vajalike teemade lahendamisse. 2009. a. andmete põhjal oli see ligi 20 miljonit eurot (305 miljonit krooni deklareeritud) (Praxis 2011, “Väärikaks ja õnnelikuks: annetamise analüüs ja soovitused”). Annetamine aga omakorda teeb inimesi õnnelikeks ja väärikateks, mis siis jälle omakorda panustab majanduskasvu elukvaliteedi tõusu, kuritegevuse ennetamise ja aktiivsete ning ühiskondlikult mõtlevate inimeste abiga.
Viiendaks, ühendused võimaldavad sotsiaalset ettevõtlust, mis tähendab, et teatud kodanikuühendused toimetavad elujõulise majandustegevusega kasumi jaotamiseta, samas nende eesmärgiks on aga ühiskondlike hüvede pakkumine. Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustikul on 19 liikmesorganisatsiooni, kellest 15 MTÜ ja 4 SA, ning kelle käive oli 3 miljonit eurot ja kes olid loonud 180 töökohta. Ehk nad teenivad ise raha ühiskondlikult vajalike teemadega tegelemiseks ja probleemide lahendamiseks. Ent mõistagi on need 19 vaid osa, mitte kõik Eestis tegutsevad sotsiaalsed ettevõtted ning majandustegevustega teenivad sissetulekuid veel tuhanded vabaühendused.
Kuuendaks, ühendused aitavad kaasa säästlikule tarbimisele. Kuna ühendused peavad palju vaeva nägema, et oma eesmärkide saavutamiseks vajalikke vahendeid saada, siis on nende ümberkäimine vahenditega ka säästlik. Kindlasti ei saa öelda, et kõik ühendused nii käituvad või et teised organisatsioonid nii ei tee, kuid kindlasti on ühenduselt kogukonnana inimkesksemad, keskkonna- ja säästmisteadlikumad. Eestis kinnitab seda ka ühenduste eetikakoodeks.
Mida siis teha, et ühendused saaksid olla lisaks demokraatlike väärtuste kandmisele ka majandusjõuna veel suuremad, panustada majandusse töökohtade loomise, vabatahkliku tegevuse, annetamise ja sotsiaalse ettevõtluse kaudu? Kolm soovitust:
Esiteks, et meil ei oleks seadusi, mis takistavad ühenduste ettevõtlikust, vahendeid saada ja teenida – annetamist, ettevõtlust ja vabatahtlikkust, sealhulgas
- Kaotada eraisiku annetuste tuludelt mahaarvamistelt 5-% piirmäär ja eraldada maksusoodustuses annetuselt tagasisaadav tulumaks muudest maksusoodustustest;
- Tõsta ettevõtete annetuste maksuvabastuse määra olemasoleva 10% möödunud aasta kasumist või 3% palgafondist asemel, sest see mõjutab annetuste suurust;
- Vabatahtlike kaasamisega seotud kulusid mitte kohelda erisoodustustena;
- Mitte piirata ettevõtluse ja kodanikuühiskonna piirimail tegutsevate organisatsioonide jaoks olemasolevat seadusandlikku keskkonda ja läbipaistvust.
Teiseks, et ühenduste kohta käivad andmed oleksid kättesaadavad ja kasutatavad. Praegu need seda ei ole. Tõsi, 2010. aastast alates peavad kõik ühendused küll esitama oma aastaaruanded Äriregistrile, kuid need andmed ei ole avalikkusele vabalt kättesaadavad ning riik ise nende aruannete põhjal mingeid ülevaateid ei koosta. Et saada pilti kodanikuühiskonnast, peavad vabaühendused praegu maksma kolm korda: kõigepealt maksame raamatupidajatele ja audiitoritele, et aruanded teha; siis maksame, kui soovime aruandeid registrist kätte saata; ja kolmandaks maksame, kui on vaja nende põhjal uuringuid teha. Taoline teadmatus on meid viinud olukorda, kus me näiteks ei tea, kui palju raha tegelikult ühenduste kaudu läbi käib, kui palju raha nad välismaalt sisse toovad või kasutavad. Ühendustele endile selline segane ja läbipaistmatu olukord sugugi ei meeldi ja korduvalt tehtud ettepanekuid selle parandamiseks. Seni tulemusteta.
Ja kolmandaks, olge ise eeskujuks ja näidake seda oma hoiakutega: annetage, olge vabatahtlikud ning ausad, läbipaistvad ja avatud oma suhtumises ühendustesse ja ühiskonda tervikuna.
Just eelnõu koostamise käigus, lahenduste, riskide ning vaidlusteemade kohta on tarvis võimalikult avatult infot jagada,
kirjutab Praxise ekspert Hille Hinsberg tänases Postimehes.
Justiitsminister on välja öelnud tugeva sõnumi, et õigusloome on edaspidi aeglasem ja suunatud konsensusele (07.07 Postimees. Kristen Michal: kuidas moos kommi sisse saab). Ta lubab, et oodata on rohkem analüüsi, arutelu ja kaasamist. Nendest nn pehmetest teemadest on ka enne valitsuse ja riigikogu liikmete seas räägitud, kuid pigem pidupäevakõnedes.
Kodanikuühiskonnas loomulikke põhimõtteid rakendatakse riigiasjade ajamisel seni veel «vabatahtlikult» ehk entusiastlike ametnike poolt. Seepärast on ministri ettepanek tähelepanuväärne ja tekitab huvi, kuidas lubadused hakkavad väljenduma igapäevases praktikas?
Õiguspoliitika arengu laiem eesmärk on ministri sõnul avatud ja läbipaistev ühiskond. Konkreetsem plaan on luua parema kvaliteediga seadused, mille põhjused ja tagajärjed on rahvale arusaadavamad. Ministri seisukohad haakuvad hea õigusloome tavaga, mille koos Teenusmajanduse Kojaga pakkus oma artiklis “Hea õigusloome retsept” Allar Jõks.
Mõlemad – nii minister kui kodanikuühenduse esindaja – rõhutavad hea õigusloome põhimõttena arvestamist avalike huvidega ning kaasamist kui avalike huvide väljaselgitamise viisi. Edasiste sammudena tegid mõlemad ettepaneku kehtestada kaasamisele selged reeglid, mida tunnustaksid ja järgiksid nii poliitikud, ametnikud kui huvigrupid.
Soovitused või reeglid?
Kaasamise põhimõtted ehk hea tava on olemas alates 2005. aastast, kuid senini soovituslik – seega soovi korral ka välditav. Ükskõik, kas põhjuseks on ametniku kiire töötempo, poliitikutepoolsed plaanimuutused, tahtmise või oskuste puudumine või hirm erinevate arvamuste ees. Kardetakse, et kaasamine teeb otsustamise keerukamaks – mida rohkem on kaasarääkijaid, seda rohkem on arvamusi ja seda raskem on nende vahel konsensust leida.
Peljatakse, et kaasamisel peab tegema kompromisse niikaua, kuni tulemus saab küll kõiki rahuldav, kuid hambutu. Ametnik soovib vältida lõputut jutuveeretamist ning teravate lahkarvamuste toomist meedia areenile. Poliitik tahab tulemust võimalikult kiiresti ja tõhusalt. Nii kujunebki harjumus teha otsused ära kitsamas ringis, kolleegide keskel. Sellise tegevusloogika muutmiseks on vaja selgeid aluseid tegutsemiseks, mis kehtiksid kõigile – nii ministeeriumide kui kohalike omavalitsuse ametnikele ning ka poliitikutele riigikogus, valitsuses, volikogudes. Just eelnõu koostamise käigu, erinevate lahenduste, riskide ning vaidlusteemade kohta on tarvis võimalikult avatult infot jagada.
Seda põhimõtet aga ei toeta senine kommunikatsioonitraditsioon, mille esmaseks ülesandeks on otsustest ja seadustest teavitamine valdavalt siis, kui need otsused on juba tehtud. Kuigi ka tagantjärele antud põhjalikud selgitused on vajalikud, pole see avatuse ja usalduse tekkimiseks piisav. Infot on vaja jagada kogu protsessi jooksul, ning võtta vastu tagasisidet ja ka kriitikat.
Infost ei piisa, enam avalikku arutelu Kuigi ministri artiklis on juttu läbipaistvusest, pole pakutud lahendusi, kuidas õigusloomet ja muid riigi otsuseid saaks läbipaistvamaks teha. Oleme harjunud, et ametiasutuste toodetud info on üldjoontes avalik. Küsimus tekib aga, millist infot seaduse kohta avaldatakse selle koostamise eri etappides – alates plaanimisest kuni vastuvõtmiseni.
Nagu justiitsministri artikli kommentaaris viitab riigikogu liige Indrek Saar, pole neid eelnõusid kuigi palju, mis oleks aruteluks esitatud juba kavatsusena – kui ministeerium põhjendab, miks plaanitavat õigusakti vaja on ja keda see mõjutab. Ministeeriumide veebilehtedel ei leia rubriiki pealkirjaga «Õigusaktid: teoksil, kavas», vaid pigem viiteid hulgale seadustele, mis juba meie elu reguleerivad.
Muide, avaliku teabe seaduse kohaselt võib eelnõu selle loomise käigus kuulutada hoopis AK-ks (asutusesiseseks kasutuseks), kuni see on saanud juhtkonna kinnituse, et eelnõu on valmis ja saadetakse teiste ametkondadega kooskõlastamiseks. Siis on aga hilja koguda erinevaid arvamusi, sest eelnõu on juba nii küps, et seda ootab ees kas heakskiit valitsuses või poliitiline debatt riigikogus. Seega – arutelu toimub küll, kuid ametnike (ja poliitikute) vahel.
Isegi kui AK templit ei kasutata, pole ametnikul mingit kohustust ega nõuet eelnõud selle koostamise käigus kabinetist välja saata ega huvigruppidega arutada. Muidugi seda tehakse, kuid otsuse kaasamise kohta teeb iga ametnik oma parima äranägemise (ja ehk ka soovitusliku kaasamise hea tava) järgi.
Praxise eelmisel aastal tehtud valitsusasutuste kaasamispraktikate analüüsist selgus, et kaasamise tase ja tulemuslikkus on kõikuv nii ministeeriumide võrdluses kui ka ühe ministeeriumi sees eri teemade puhul. Kuna aga kaasamine on osa poliitikategemisest ja õiguse loomisest, peab see olema läbipaistvalt ja hästi korraldatud ühtlaselt igal pool. Praegusele siin-seal leiduvale heale praktikale tuleb vaid kõrgemalt poolt õlg alla panna.
Põhimõtted argipäevatöösse
Selgeks märgiks hea õigusloome põhimõtete elluviimisest oleksid kindlad juhised ehk menetlusreeglid. See tähendab, et kirjeldatakse ametniku töö käiku õigusakti ettevalmistamisel – ikka lihtsalt, selgelt ja kodanikule arusaadavalt, nagu õiguspoliitika arengusuundades soovitatakse. Reeglite järgi saaksid ka kodanikud ametnike tööd ja õigusloome headust hinnata. Nii jõuaksid kenad põhimõtted argipäevas elluviimiseni.
Loodame, et otsustamise reeglite ja töökäigu kirjapanek ei takerdu juriidilistesse ja riigihaldus- likesse vaidlustesse, ei suubu kontseptsioonidesse ega kabinettides kooskõlastamisse. Lisaks valitsuskabinetile tuleb justiitsministril ka ametnikud nõusse saada. Ühelt poolt tuleb neile luua selge alus tegutsemiseks, teisalt vältida reeglitega ülepingutamist. Selleks ongi vaja kõva kätt ehk kindlat poliitilist tahet heade põhimõtete järjekindlaks rakendamiseks.
See, et valitsuse liige ja kodanikualgatus väljendavad sarnaseid seisukohti ning kutsuvad üles diskussioonile, on iseenesest hea märk. Hoiame pöialt, et ministri ja teiste otsustajate õhin kestab, kuni hea õigusloome ja kaasamise põhimõtted on valitsemise praktikas juurdunud.
