Jane Matt, Praxise analüütik

Vabaühenduste tegevust peetakse teistest sektoritest teatud juhtudel tõhusamaks, kuna nende liikmed on tihtipeale abivajajate endi hulgast välja kasvanud.

Seltsid, mittetulundusühingud ja muud vabaühendused osalevad üha aktiivsemalt nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse otsuste tegemisel. Põhjus lihtne – mitmed probleemid, millega tegelda tuleb, on oma ulatuselt niivõrd laiahaardelised, et ületavad sageli lisaks omavalitsuse piiridele ka riigi piire. Seetõttu tuleb avalikul sektoril, äriettevõtetel ning aktiivsetel üksikisikutel pead kokku panna ja lahendusi koos otsida. Sotsiaalne innovatsioon sündivat just niiviisi.

Rohkem nutikust, et olla mõjukas

Nutikad lahendused on järjest piiratumate avalike vahendite tõttu väga vajalikud ning seetõttu on vabaühendustest avalikule võimule saamas ka üha väärtuslikum partner.

Vabaühenduste rolli suurenemine toob aga kaasa kõrgenenud ootused nende aruandlusele, tegevuse läbipaistvusele ning sisemisele demokraatiale. Lisaks jälgivad rahastajad järjest enam, mil määral suudab ühendus endale seatud eesmärke saavutada ehk milline on tema tegevuse mõju.

Seega, esitades tingimusi, kuidas riik ja omavalitsus peaks inimesi ja organisatsioone kaasama, on pilk aina enam ka sellel, kuidas vabaühendused ise kaasavad enda liikmeid ning huvirühmi, kellele nende tegevus suunatud on. Nii on mõju saavutamine kõige tõenäolisem.

Eraldi proovikiviks saab siinjuures nende kaasamine, kes on ühiskonnas tõrjutud või muul moel haavatavad – näiteks töötud, vähemused, väheaktiivsed eakad, lähisuhtevägivalla all kannatajad, puudega inimesed. Nendega kontakti saavutamine on keerukas, kuna enamasti esineb samal ajal mitu tõrjutust põhjustavat tegurit. Iga inimese keerulise olukorra taga peituvaid põhjusi tuleb aga tunda ja ühenduse tegemistesse kaasamisel arvesse võtta.

Kuidas saada kontakti nendega, kelle huvisid on otsuste tegemiseks vaja teada, aga kes ise nendest kõva häälega ei räägi? Ja miks see üldse vajalik on? Kindlasti on oluline, et info teenusest, mida pakutakse, jõuaks täpselt nendeni, kellele see mõeldud on. See ei pruugi lihtne ülesanne olla.

Tänapäeval on väga levinud info levitamine elektrooniliste kanalite kaudu. Hoolimata Eesti eeskujulikest näitajatest internetiseerituse vallas, on meie ühiskonnas endiselt palju neid, kellel ei ole arvutit ega internetiühendust. Ennekõike puudutab see majanduslikul või muul põhjusel raskes olukorras olevaid inimesi. Lisaks on oluline, et ühenduse pakutav teenus vastaks kasutaja vajadustele. Et neid vajadusi teada saada, tuleb inimestega suhelda, neilt seda küsida, mitte ise vastuseid eeldada.

Paljud vabaühendused on oma eesmärgiks võtnud näiteks laste või puudega inimeste eest seismise. Selles, n-ö huvikaitse valdkonnas tegeleva ühenduse professionaalsust näitab muu hulgas just see, kui hea side on tal nendega, keda ta esindab.

Kuidas saaks kõige paremini kaasata?

Toon välja mõned soovitused, mille panime kirja kolleegidega Praxisest ja vabaühenduste liidust EMSL ning eri ühenduste esindajatega koostöös vabaühenduste tulevikugrupi projekti raames. Tegevust toetas EMP Vabaühenduste Fond Avatud Eesti Fondi kaudu.

• Panusta koostöösse!

Tegeldes keerulise taustaga inimestega, tuleks panustada püsivatesse koostöösuhetesse teiste asutuste ja isikutega, kes teemaga seotud on. Laste puhul näiteks kool, lasteaed, kohalik sotsiaaltöötaja, teised samas valdkonnas ja piirkonnas tegutsevad vabaühendused. Seejuures on oluline, et asutustega oleks kokku lepitud selge rollijaotus ning vastutus, ka info jagamises.

Kasuks võib tulla suhete loomine organisatsioonidega, kes oleksid vajadusel valmis näiteks eksperthinnanguga (meedias, läbirääkimistel riigi- või omavalitsusasutustega) teie ettevõtmisi toetama.

• Võimesta!

Sotsiaalse tõrjutuse üks olulisi märksõnu on osalus ja läbi selle toimuv võimestamine. Konkreetse rolli ja vastutuse andmisega saab panna seni aktiivsest ühiskondlikust elust kõrvale jäänud inimesi tundma, et nende osalus on vajalik ja väärtuslik. Näiteks võib abivajajatest endist kujundada n-ö mentoreid või liidreid, kes pärast annavad teadmisi teistele edasi.

• Leia liider!

Paljud tõrjutud on kaitsepositsioonil ja tunnevad ennast ebamugavalt, kui neile abi pakutakse. Usaldust aitaks võita ja kaasatust edendada, kui saavutada kontakt liidri, eestkõneleja või aktiivsema isikuga sihtgrupi sees. Sarnase tausta tõttu võib neil olla palju lihtsam leida ühist keelt ka teiste abivajajatega.

• Levita enda kohta infot!

Jäta enda ühenduse ja selle tegevuse kohta võimalikult palju infot ning kontakte. Kui koolinoortele suunatud info võib nendeni hästi jõuda läbi Facebooki, siis eakatele mõeldud teavet tuleks levitada näiteks kohalikus ajalehes, kultuurimajas või päevakeskuses. Kontaktide levitamisega saab tõsta ka kogukonna teadlikkust, et inimesed teaksid, kellega ühendust võtta.

Tõrjutud ja haavatavate rühmade kaasamisest ning vabaühenduste tööd mõjutavatest tulevikutrendidest saab lähemalt lugeda tulevikugrupi aruannetest siit!

Artikkel on ilmunud 10. aprillil Maalehes

Täna tutvustas Poliitikauuringute Keskus Praxis regionaalministri valitsemisala ja Kodanikuühiskonna Sihtkapitali tellimusel valminud uuringu „Vabatahtlikus tegevuses osalemine Eestis 2013” tulemusi. Uuringust selgus, et viimase 12 kuu jooksul on ühes või teises vabatahtlikus tegevuses osalenud 31% Eesti elanikest ning enim motiveerib inimesi võimalus saada oma tegemistest ja saavutustest emotsionaalset rahulolu. Vajuta infograafikule, et seda suuremalt näha.

Uuringu tellijad on regionaalministri valitsemisala ja SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Kristina Mänd, Praxise Akadeemia juht ja Gruusia koolitusprogrammi eestvedaja

Nii lihtne on mõelda ja öelda, et meist ei sõltu midagi, niikuinii midagi paremaks ei lähe. Natuke sellist suhtumist kohtasin kui rääkisin, et töötame grusiinidega, et aidata neil muuta nende poliitika-kujundamise oskused professionaalsemateks ja luuta kodanikühiskonna arendamiseks plaan.  Veel aasta tagasi tundusid need unistused. Aga praeguseks on unistused juba täitunud.

Grusiinid usuvad oma tulevikku ja see on nakkav. Nii usume ka meie. Ja seda tulevikku näevad aktiivsemad inimesed, kes töötavad ja toimetavad erinevates kodanikuühendustes sarnaselt: aus, avatud, toimiv ja kaasav ühiskond. Ka meil tundus selline mõtlemine väga utoopiline nii 15 aastat tagasi. Aga ära tegime ja meie kodanikuühiskond toimib ning kolmandat sektorit peetakse tugevaimaks Kesk- ja Ida-Euroopas.

Aga tagasi Gruusiasse. Kui Praxis ja Tbilisi Liberaalne Akadeemia 2012. aasta suvel koostööd alustasid, siis leidsime kiiresti ühise keele. Kuigi me kogemused ja teadmised olid erinevad, olid meie veendumused sarnased. Grusiinid arvasid, et Praxis koostöös EMSLiga saab neile oma teadmiste ja kogemustega abiks olla.

Ütlen julgelt, et olukord Gruusia kodanikuühendustega on nagu Eestis käesoleva sajandi alguses: ühendused keskenduvad oma teemadele ja teevad üldiste asjade nagu näiteks seadusandlus, kaasamine või rahastamine,  vähe koostööd. Ka teevad vähe omavahelist koostööd sama valdkonna ühendused ja katusorganisatsioone ning temaatilisi võrgustikke äga palju ei ole. Nii on nad olukorras kus probleeme ei lahendata ühiselt, vaid igaüks mässab oma nurgas.

Teiseks, ei räägita ega jagata, sest on hirm, et ideed varastatakse ära. Päris kahju on ja nii tuttav tunne tekib. Nüüd on Eestis tavaline, et üks korralik eestkoste ja poliitikakujundamisega tegelev ühendus avalikustab oma plaanid ja eesmärgid oma kodukal ja tutvustab neid. Aga see polnud nii 8-10 aastat tagasi. Oleme õppinud, küll õpivad ka grusiinid.

Kolmas sarnasus on seotud avaliku sektoriga: igaüks enda eest. Igaüks võitleb enda õiguse eest olla kuuldud, arvestatud ja rahastatud. Ka meil oli nii ja mäletan hästi aega kui muidu olime küll solidaarsed, kuid kui oli võimalus saada riigi eelarvest raha, siis ununesid need põhimõtted kiiresti ja me kõik leidsime õigustuse, miks just meil peab erikohtlemine olema.

Ja neljandaks, välisraha. Meie teadsime 2000. aasta lõpus, et välisraha hakkab kokku kuivama ja me peame leidma uusi võimalusi omale vahendite leidmiseks ning mis kõige olulisem, leidma Eesti raha Eesti kodanikuühiskonna arendamiseks ja Eesti probleemide lahendamiseks. Nii loodi KÜSK, kasutades selle idee arendamiseks välisraha ja praeguseks on välja töötatud põhimõtted, kuidas peaks toimima kodanikuühenduste tegevuse rahastamine riigieelarvelistest vahenditest. Grusiinid kuulasid  meie lugusid nagu ilmaimet, aga veendusid, et Gruusias on samad asjad pikaajalise töö ja kannatlikkusega saavutatavad.

Loomulikult on erinevusi, millega peame töötama ja mida arvestama. Esiteks see sama kannatlikkus. Meil seda jätkus. Grusiinid on oluliselt tulisemad. Seepärast on hea plaan oluline. Teiseks rabas meid täiega kui juhtivad ühendused arutasid omavahel, et tuleks seadustesse tuua sisse vabatahtlikkusega seotud küsimused ja mille peale üks neist teatas, et nad seda juba teinud. Keegi aga polnud sellest midagi kuulnud! Veelgi enam, kust võttis see üks ühendus nö legitiimsuse sellist asja teistega läbirääkimata teha.  Eestis sellist asja naljalt ei juhtu. Kui keegi tahab hirmsasti midagi ühenduste kogukonna tarbeks teha, siis tavaliselt algab peale suur teavitamine ja kaasamine. Enamjaolt algavad või lõppevad taolised algatused EMSLi laual. Gruusias EMSLi sarnast pole.

Kolmas erinevus on kindlasti see, mida meie nimetame korruptsiooniks, grusiinid aga usalduseks. Sellega peame veel tööd tegema, kuid ei ole meil õigust öelda, et  ainult meie teod on õiged ja teiste omad mitte.

Mida me aga saame teha on panustada gruusia kolleegide poliitikakujundamise võimekusse. Mida me tegime:

• kolm põhjalikku seminari (teemadeks eestkoste, avatus, kaasamine, võrgustumine, kommunikatsioon, suhtlemine avaliku sektoriga, teadmiste- ja faktipõhised poliitika ettepanekud);
• mõttehommik Gruusia kodanikuühiskonna tulevikus ühenduste ja ametnikega;
• 10 grusiini 5-päevane õppvisiit Tallinnasse (kuidas meil koostöö ühenduste vahel ja avaliku sektoriga toimib, kuidas on reguleeritud kaasamine ja toimub kommunikatsioon);
• 10 Gruusia ühendusel on toimiv eestkoste plaan oma valdkonna poliitikakujundamiseks;
• loodud on alused Gruusia kodanikuühiskonna arendamise plaanile ja juhtivad ühendused panustavad ühise asja ja agenda ajamisse.

Lisaks on projektiga olnud seotud kümned Gruusia ühendused ja aktivistid, meil on usalduslikud ja töised suhted ning valmistame praegu ette järgmisi samme, et oma koostööd jätkata. Grusiinid usuvad, et Eesti koolitajatest ja kogemustest on neile abi ja tuge. Projekti toetas Eesti Välisministeerium.

Kui suur meie tegevuse mõju on? Mine tea, sest tegeliku mõju saavutamine võtab aega. Kuid meie enda seatud eduindikaatorite alusel on hästi läinud (kirjeldasin neid eespool). Oluline, et see projekt on õpetanud ühendustel mõistma, et poliitika kujundamine ja poliitikasoovituste tegemine ei ole sama asi, mis rahastajale mõne järjekordse koolitusprojekti kirjutamine; et lahmimine ei vii sihile; et teiste ühenduste eiramine ainult suurendab avaliku sektori veendumust, et ühendused ei suuda koostööd teha.

Loe rohkem Praxise veebilehelt. Projekti rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest

Kristina Mänd, Praxise Akadeemia juht, Euroopa sotsiaalse innovatsiooni konkursi žürii liige

Tõesti, sotsiaalne innovatsioon ja sotsiaalsed innovaatorid on justkui „uus must“,  kui kasutada moest võetud kujundit märkimaks midagi, mis on kogu aeg olnud, kuid nüüd taasavastatud ja uue peene nime saanud. Innovatsioon on muutunud samasuguseks moesõnaks nagu omal ajal kodanikuühiskond või avatus.

Kuidas me tunneme ära sotsiaalse innovatsiooni? Need on lahendused ühiskondlikele probleemidele, mis on loomingulised ning loovad uusi väärtusi, millel on pikaajaline mõju ja mis tõstavad inimeste heaolu: uued ideed (tooted, teenused ja mudelid), mis ühelt poolt vastavad ühiskondlikele vajadustele (ja teevad seda tõhusamalt kui alternatiivne lahendus) ning loovad uusi sotsiaalseid suhteid ja koostööd. Sotsiaalse innovatsiooni suurim väärtus on stagneerumisest hoidumine, pidevalt millegi uue ja parema otsimine ja loomine.

Sotsiaalne innovatsioon peab ka oma loomult olema sotsiaalne (aitama luua suhteid ja võrgustikke), lahendama ühiskondlikke, mitte isiklikke probleeme ning panema inimesed tegutsema. Euroopa Liidus rakendatud määratlus ütleb, et sotsiaalsed innovatsioonid on uued ideed ja tegevusviisid, mis pakuvad sotsiaalsetele probleemidele ja väljakutsetele paremaid lahendusi kui senised, muutes ühiskonna ja kogukonna toimimise tõhusamaks (Empowering people … 2010).

Kust tuleb sotsiaalne innovatsioon? Sotsiaalselt innovaatilised lahendused ehk sellised mis töötavad, on süsteemsed ja aitavad liita väikeseid tegevusi suurde pilti, need tulevad peamiselt erasektorist, ettevõtetelt ja kodanikuühendustelt. Põhjus on lihtne: need kaks sektorit on oluliselt nö kliendikesksema mõtlemisega kui avalik sektor. Sotsiaalne innovatsioon eeldab, et lahendused töötakse välja koos inimestega kellele need mõeldud on, mitte nende eest või nende jaoks. Aga avalikku sektorit ei tohi unustada, sest kolme sektori koostöö on ülioluline: head avalikud teenused on need, mida avalik sektor ja erasektorid koos kujundavad. Iga sektor eraldi on välja mõelnud terve rida lahendusi, mida sageli teistega ei jagata. Järelikult on tark õppida, kuidas nt mõni ettevõtte oma töö protsesse on kujundanud või kodanikuühendus oma töötajaid motiveerib. Pole mõtet tegutseda üksi ega eraldi.

Sotsiaalne innovatsioon on meie ümber olnud aastatuhandeid, me lihtsalt ei kutsunud teda selle sõnaga. Geoff Mulgan Nestast ütles ilusti, et hea sotsiaalne innovatsioon sarnaneb Igor Stravinski Kevadriitusega: alguses tekitab võõristust ja hämmeldust, seejärel aga muutub tavapäraseks ja omaseks.

2012 oli Euroopa Liidus sotsiaalse innovatsiooni aasta ja tähelepanu pöörati nii „rohujuure” ka „ülalt alla” uuendustele. Me otsime kogu aeg lahendusi oma ühiskondlikele probleemidele, olgu nendeks töötus, meditsiin, ettevõtlus, kodanike kaasatus, pidevalt lahendusi. Üheks suurimaks on tööpuudus, eriti noorte seas (Eurostat: Kreekas 60%, Hispaanias 55%, Itaalia 39%; Eestis on 15-24 aastaste seas üle 30%). Valitsuste lahendused käivad ikka mööda vanu ideid: varajane pension, et noortele ruumi teha, pidevad koolitused, soovitused kolida Saksamaale, jne. Kuigi korralik koolitus ja haridus suurendavad inimeste produktiivsust, ei loo need uusi töökohti.

Nii otsisime ka meie üle Euroopa selliseid sotsiaalselt innovaatilisi ideid, mis aitaksid vähendada tööpuudust kas töökohtade loomise või nende vahendamise kaudu. „Meie“ on Euroopa sotsiaalse innovatsiooni konkurss: üle Euroopa kutsuti kokku 10-liikmeline žürii (mina olin üks žürii liikmeid) ja konkurss kuulutati välja 2012. aasta talvel. EL riikidest laekus 605 ideed. Valisime välja 30, mis said veel eraldi nõustamist. 30 seast valiti välja 10 finalisti ja nende seast 3 võitjat. Auhinnad andis 29.mail 2013 Brüsselis üle Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Durão Barroso. 30 finalisti seas oli ka Eestist pärit idee: ETNA ja mikrokrediit maanaistele.

Mida ootasime võitjatelt:

• Avab inimest ande. Näiteks kas saame kasutada tehnoloogiat nii, et ka need inimesed, kel seni on olnud keeruline teha mõnda tööd, saavad nüüd panustada? Või kas saame korraldada vastava väljaõppe inimestele, kes on igati võimelised töötama, kuid vajavad selleks vaid väikest tõuget?

• Loob või kujundab uue turud. Kas saame oma teenustega avardada turgu, nii et ka uued kliendid tuleksid meie juurde?  Näiteks saaksid raamatupidamisfirmad pakkuda spetsiaalseid programme kodanikuühendustele vabatahtliku tegevuse arvestamiseks?

• Aitab inimestel alustada ja kasvatada oma ettevõtteid. Näiteks kas stimuleeritakse ettevõtlust ja ettevõtlikkust seeläbi, et aidatakse inimestel käivitada ettevõtteid ja aidatakse ettevõtetel areneda. Siia alla võivad kuuluda erinevad inkubaatorid ja käivitusprogrammid, koolitused ja nõustamine, et inimesed oleksid iseendale tööandjad jne.

Kuidas need 3 võitjat siis plaanisid tööpuudust leevendada?

1. Laiendatakse kestliku väiksemahulise sotsiaalhoolekande ja tervishoiuteenuste ulatust ja mõju: Community Catalysts (Ühendkuningriigid) soovib omavahel ühendada äritalente ja kogukondi et nood saaksid koos luua ühiskondlikult olulisi töökohti, mis aitaksid inimestel oma loomingulisust kasutades luua kestlikke ja väiksemahulisi sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuseid, mida inimesed saavad endale lubada. Need mikro-ettevõtteid saavad luua ja teenuseid pakkuda väga erinevad inimesed, nende seas puuetega inimesed, eakad ja koduhooldajad (?). Community Catalysts tahab laiendada oma praegust tegevusulatust ja mõju kogenud ettevõtete ja professionaalsete mentorite võrgustiku kaudu, mis toetab kogukonna ettevõtjaid Ühendkuningriigis ja kasutab selleks on-line platvormi. Loe rohkem siit!
2. Parandatakse majanduslikult puudustkannatavate inimeste ligipääsu tööturule, muutes nende tegelikud oskused nähtavaks: alates kodutehtud juustust ja carpoolingusyt kuni arvutitoeni, ehk igasuguse toote või teenuseni, mida saab mõistlikult ja hästi pakkuda kas oma kodust või väikesest ettevõttest. Economy App (Saksamaa) kogub kasutajatelt infot selle kohta mida nad saaksid kohalikku majandusse panustada ja millised nende majanduslikud vajadused on. Tarkvara salvestab selles majanduslikus võrgustikus oleva iga inimese poolt pakutavate ja kasutatavate toodete ja teenuste väärtust. Raha siin vaja ei ole. Loe rohkem siit!
3. Vähendada noorte töötust, jagades töökohti noorte ja vanade töötajate seas: MITWIN.NET (Hispaania) pakub välja põlvkondade vahelist professionaalset võrgustikku, vahendades inimeste-vahelisi kontakte selleks, et jagada töökohti ja teadmisi. MITWIN.NET paneb ette, et eakamad töötegijad jagavad sama töökohta nooremate töötegijatega, võimaldades neil kes on lähenemas pensionini jagada oma teadmisi nendega, kes soovivad alles siseneda tööturule. Loe rohkem siit!

Kuidas sünnib tõeline innovatsioon? Ümber tuleb kujundada mitte ainult süsteemi sees, vaid süsteemi tervikuna. Seega, on meil  selline kolmepoolne vajadus: ühelt poolt suured poliitikateemad, mis vajavad lahendamist; teisalt tehnoloogilised arengud, mis peaksid neid aitama, kuid pole mitte väärtus omaette; ning kolmandaks avatud sotsiaalne innovatsioon, mis pakub lahendusi keerukates poliitikavaldkondades, kasutades sageli tehnoloogilisi arenguid, kuid ka suurendades potentsiaalsete töötajate teadmisi ja oskusi, et konkurentsi ja teadmistepõhise ettevõtluse kaudu suurendada loodavat lisaväärtust, töötajate heaolu ja sotsiaalset turvalisust.

Sotsiaalne innovatsioon tähendab oma ideede jagamist. „Ära hoia oma lahendusi ainult endale, jaga neid.“ See mõte viib mind kahe olulise teemani: esiteks, „“Sa oled, mida jagad“. Need sõnad kuuluvad Diogo Vasconcelosele (1968-2011), kelle nimeline see võistlus on. Kes ta on? Portugali poliitik, parlamendiliige ja Sotsiaal-demokraatliku partei aseesimehes, kes töötas selle nimel, et nii tema kaasmaalased kui ka kolleegi Euroopa Liidus mõistaksid ja väärtustaksid IKT olulist rolli, detsentraliseeritud lähenemist sotsiaalsete väljakutsetega tegelemiseks ning sotsiaalset innovatsiooni. Just seepärast anti Diogo Vasconcelose pärandi tunnustamiseks Euroopa Sotsiaalse Innovatsiooni auhinnale tema nimi.

 Kandideeri! Jaga kõikidega oma häid lahendusi, too Eesti lahendused teistele näha, jagada ja tunnustada. Sul on võimalus võita 30,000 eurot. Aega on kuni 15.12.2013. Loe konkursist rohkem ja kandideeri SIIN!

Oodatakse ettepanekuid Euroopa Sotsiaalse Innovatsiooni auhindadele. Otsitakse innovatsiooni lahendusi, mis toovad meile selliseid tooteid, teenuseid ja poliitikat, mis on ligipääsetavad, kasutatavad, arvestavad keskkonnaga ning suunatud tulevikku. Mis ei diskrimineeri.

Keegi meist ei taha, et meie õigusi piiratakse rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Küll aga lepime kui meid eelistatakse meie  rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu, ning teiste inimeste õigusi seetõttu piirates. Teisisõnu, meile ei meeldi kui meid diskrimineeritakse, kuid me pole üldse nii sõnakad kui teisi diskrimineeritakse. Õiglane on, et me ei lase ennast kohelda halvemini või eriliselt ega kohtle teisi selliselt. Oluline on, et  see poleks ainult näiline, vaid ka tegelik, tegelik mõistmine, lugupidamine ja võimaldamine.  Üks asi, mida peaksime mõistma, et diskrimineerimine ei ole ainult väikse grupi suhtes. Palgalõhe ja naiste väike osalus poliitikas näitavad, et kuigi naised on Eesti ühiskonnas ülekaalus ja on paremini haritud, on nad tõrjutud tippjuhtimisest, poliitikast ja ühiskonda mõjutavate otsuste tegemisest.

Eesti on kummaline maa. Oleme Euroopa Liidu pailapsed –  viisakas eelarve, hea ettevõtluskeskkond, oleme säästlikud ja tehnoloogiateadlikud, ühenduste tegevuskeskkond on soodne ja inimestel on võimalused ennast teostada. Kõik vajalikud seadused on ka justkui vastu võetud –  soolise võrdõiguslikkuse seadus, võrdse kohtlemise seadus, töölepingu seadus, lastekaitseseadus ja ka põhiseadus, mis näitavad meid heast küljest. Aga kui vaatame sügavamale, siis näeme, et meil on suur palgalõhe meeste ja naiste vahel.  Oleme küll üle võtnud direktiivid miinimumtasemel, kirja saanud linnukesed, aga sisulist poliitilist tahet väga ei ole, mis avaldub eriti selgelt näiteks soovolinikule eraldatud eelarves või soovimatuses vastu võtta seadus, mis võimaldaks samasooliste inimeste peredele võrdsed õigused.

Näen, et neil teemadel mängivad peamist rolli taas kord kodanikuühendused. Kodanikuühenduste roll ühiskonnas ja ühiskondlike küsimuste lahendamisel on suur. Ühenduste teenused, ideed ja panus on need, mis koos ettevõtjate ja avaliku sektoriga loovad usaldusväärse ja mõistliku elukeskkonna. Pole eluvaldkonda, kus ühendused ei tegeleks. Rääkisin Skopjes toimunud mõttekeskuste konverentsil ühest sellisest valdkonnast.

Nii ongi see ühenduste õlgadel, olla eestkõnelejad, mainekujundajad, sotsiaalse innovatsiooni loojad, seaduskujundajad, teenuste pakkujad, huvikaitsjad ning koostöö tegijad. Võib-olla me ei saagi alati aru kui suur on ühenduste tegelik töö ja panus võrdsesse kohtlemisse, võrdsete võimaluste kujundamisse ja diskrimineerimise vähendamisse ühiskonnas: Inimõiguste Keskus, Pagulasabi, Puuetega Inimeste Koda ja teised puuetega inimeste organisatsioon, HIV/AIDS teemaga tegelevad ühendused, varjupaigad, rahvusvähemused, lasteorganisatsioonid, naiste ümarlauad, meesteorganisatsioonid, soovähemuste teemade ühendused – me teame ja tunneme neid.

Mõelge ja õppige:

• Erinevus rikastab kampaania – suur ühenduste koalitsioon, sh Inimõiguste Keskus, Puuetega Inimeste Koda, Tegusad Eesti Noored, Eesti Lesbide, Geide, Bi- ja Transseksuaalsete  inimeste (LGBT) ühing ning PÖFF;
• Noorteühenduste ja puuetega inimeste ühenduse koostöö, et tuua esiteks puuetega noori rohkem puuetega inimeste ühendustesse, aidata noorteühendustel mõelda kaasavamalt ning puuetega noori arvestavamalt ja luua ühiskonnas positiivset kuvandit noo noortele kui ka puuetega inimestele;
• HIV/AIDS ja ettevõtted HIV vastu – koalitsiooni kuuluvad ettevõtted on võtnud eesmärgiks üheskoos toetada HIV-ennetust Eestis oma töötajatele ning laiemale avalikkusele suunatud teavitustöö kaudu. Kureerib Terve Eesti SA;
• Koduvägivalla kampaania, mille raames tehti tööd politseiga, et esiteks ühiskonnas üldse mõistetakse koduvägivalla tõsidust ning teiseks, et abivajavate inimeste muredega tegeletakse ka politsei poolt tõsiselt;
• Vanemaealised inimesed ja Eesti Energia vastav personalipoliitika.

Need on ainult mõned näited, mida kõiki iseloomustavad sisukus, koostöö ja sünergia – üksi suudame me vähe. Tulles tagasi alguse juurde: otsime just selliseid näiteid, kus lahendus peitub sotsiaalses innovatsioonis. Sotsiaalne innovatsioon on igasugune toode, teenus, algatus, protsess, programm või disain, mis tahab parandada ja aja jooksul ka muudab meie uskumusi, käitumust ja suhtumist. Näiteks uskumusi vägivalla ohvriks langenud naistest, et nad on justkui selles ise süüdi; suhtumist inimõiguste teemasse, et see on mingi võõras asi, mis meid ei puuduta või käitumist HIV-positiivsete inimeste suhtes. Oleme juba paranenud ja arenenud, suuresti tänu ühenduste tööle.

Sotsiaalne innovatsioon on võimalik ainult siis kui me teeme seda koos ja partnerluses nii omavahel kui teiste sektorite ja valdkondadega. Seega, rohkem sisulist mõistmist ja tegutsemist diskrimineerimise vähendamiseks ning lahenduste otsimist ja koos töötamist ühenduste, ettevõtete, avaliku sektori ja meediaga. Esita oma idee ja lahendus Euroopa Sotsiaalse innovatsiooni auhinnale.

Praxise Akadeemia juht Kristina Mänd