Tähistame Praxise 15. tegevusaastat. Meil oli suur rõõm kohtuda heade sõprade, kolleegide, partnerite ja toetajatega 22. jaanuaril NO99 teatrimajas, et vaadata koos ajas tagasi ja edasi.

Õhtu juhatas sisse etendus “Kodumaa karjed”, sellele järgnes Annika Uudelepa kõne ja vastuvõtt. Allpool leiate nii fotojäädvustused kui ka Annika Uudelepa (Praxise juht 2010-2015) kõne täisteksti.

VAATA GALERIID SIIT!

Tere õhtust, head partnerid, külalised ja kolleegid!

Tohutult hea meel on täna teid kõiki siin näha. Kui ikka õnnestub teatrimaja külalisi täis kutsuda nii, et vastu vaatavad tuttavad näod vabakonnast, ärist, poliitikast, akadeemiast ja riigiametist, siis saab järeldus olla vaid üks. Praxis on läinud 15 aastaga inimestele hinge ja jätnud endast jälje.

Kuulasin-vaatasin koos teiega Jaak Printsi ja mõtlesin, et küll on vahva olla nii ürgandekas. Me saime tema esituses suurepärase ülevaate tekstidest, mis on olnud mingis ajahetkes Eestile märgilised. Ja meil Praxises on väga hea meel, et oleme saanud anda selles Eesti arenguloos oma panuse.

Kui vaadata sõltumatu mõttekoja positsioonilt ajas 15 aastat tagasi, oli ühiskond mitmes mõttes hoopis teistsugune kui praegu. Otsustajatel oli keeruline saada heal tasemel ja sõltumatut analüüsi, vabakond oli lapsekingades ja kaasamisest oldi heal juhul midagi kuuldud mõnel kohtumisel Euroopas.

Veelgi enam, praktilist poliitikaanalüüsi eriti teha ei osatud ja sestap sõltus poliitikakujundamine paljuski välismaalt siia korraks nõu andma tulnud ekspertidest.

Muuseas, inimestel kipuvad siiamaani segi minema poliitika kui ühiskonda arendavate tegevuste (ehk policy) ja erakonnapoliitika (ehk politics) analüüs. Praxis loodi, et neist esimeseks – poliitika sisuliseks kujundamiseks – teadmisi luua ja osalusdemokraatiat edendada.

Seda tööd hakkasid Praxise asutajad – Tiina Randma-Liiv, Vello Pettai, Heli Aru ja Peter Lõhmus – tegema suure entusiasmiga. Ja neile olid abiks esimesed töötajad, laskmata end segada sellest, et poliitikaanalüüsi järele tollal ei osatud veel küsida ning poliitikakujundamise protsess sisaldas valdavalt kiiret otsustamist ja tegutsemist, vajadusel ümberotsustamist ja ümbertegemist. Probleemide analüüsimiseks, valikuvariantide läbitöötamiseks, sisukateks avalikeks aruteludeks ja poliitika tulemuste hindamiseks polnud ei vajalikku aega, piisavalt oskusi ega toetavat kultuuri.

Järelikult tuli palju asju teha uut moodi, kui seni oli harjutud. Praxise algusaastatel paikapandud missioon ja alusväärtused on elus siiani. Selle oluline osa on tagada sõltumatus nii parteipoliitikast kui ärihuvidest. Kuidas me siis oma sõltumatuse eest hoolt kanname?

Esiteks, me valime ise oma töid, mida teeme ja mida mitte. Oleme korduvalt loobunud analüüside tegemisest just sõltumatuse kaalutlusel. Mõnel korral seetõttu, et on tahetud otsida õigustust oma poliitikale, kuid sagedamini seetõttu, et rahastaja tahtnuks tulemusi vaid enda teada jätta.

Siit tuleb teine põhimõte – meie töö tulemused on alati avalikud ja me tegutseme selle nimel, et meie tööde tulemused jõuaksid võimalikult paljudeni.

Kolmandaks, tõenduspõhisus. Me lihtsalt ei arva puusalt, vaid kasutame oma töödes teadustöödele omast metodoloogiat ja uurimismeetodeid. Lihtsalt meie tööde fookus on praktiline poliitikaanalüüs, mitte panus teooriasse.

Neljandaks, rahastamine. Filantroop Soros oma Avatud Ühiskonna Fondiga aitas Praxisel jalad alla saada. Tema rahastuse toel tegutsesime esimesel viiel-kuuel aastal teades, et Praxis peab ühel hetkel olema ise võimeline oma missiooni täitmiseks raha leidma. Tänaseks oleme pea kümmekond aastat olnud isemajandav organisatsioon, kes ei saa ei riigieelarvest ega üheltki teiselt organisatsioonilt tegevustoetust.

Oma tegevuse rahastamiseks teeme kolme asja. Otsime ise rahastust uurimus- ja arendustegevustele, mis meie hinnangul väärivad Eestis tähelepanu. Tähtis roll on siinkohal rahvusvahelisel koostööl ja Euroopa Komisjoni teadus- ja arendusprojektidel. Samuti müüme oma teenuseid vabal turul, konkureerides seejuures teiste pakkujatega, kelleks tavaliselt on ülikoolid ja konsultatsiooni- ja uuringufirmad. Ning lõpuks, kogume annetusi omaalgatusteks, mis meie meelest on olulised. Nagu näiteks sisukam ja nõudlikum valimisdebatt.

Tuleb tunnistada, et nn vanas Euroopas on pilt teistsugune. Paljud suured ja tuntud mõttekojad saavad riigieelarvest või rahvusvahelistelt organisatsioonidelt just tegevustoetust lisaks projektirahale. Ja mõttest, et omatoodete-teenuste müük võiks olla suurem, räägitakse seal alles kui olulisest tulevikusuunast.

Usun, et meie väärtustest kinnipidamine on aidanud Praxisel saada selleks, kes ta on praegu. Ning tõesti, me oleme kasvanud. Tuues vaid mõne arvu: 15 aastat tagasi oli meid 9, praegu on 36. Meie käive oli toona veerand miljonit eurot, praegu on see pea viis korda suurem ehk 1,2 miljonit eurot. 15 aasta peale on meil valminud kokku ca 500 analüüsiaruannet. Vaevalt, et mõni teine asutus Eesti poliitikaid sedavõrd palju analüüsinud on.

Paljud meie rahvusvahelised koostööpartnerid on imestanud, et nii väikeses riigis nagu Eesti on sedavõrd suur mõttekoda. Praxise tegelik suurus pole aga käibes, töötajate või projektide arvus. Meie suurus on selles jäljes, mille oleme suutnud ühiskonda jätta.

Praeguseks on Praxis mõtte- ja tegudekeskus. See tähendab, et lisaks uute teadmiste loomisele ja levitamisele, paneme käed külge seal, kus meie teadmised ja kogemused aitaksid kaasa oluliste muutuste sünnile. See eristab meid paljudest teistest organisatsioonidest. Nii et meie püüame teadmiste abil ka muutusi esile kutsuda.

Senise töö käigus oleme aru saanud, et millegi muutmiseks on vaja nelja asja: analüüsi, mis on usaldusväärne ja praktiliselt kasutatav; ideid, mis kasvatavad ambitsioonikust; arutelu, mis rikastab mõtlemist ja suurendava osalust; ning teinekord ka nõu ja tuge, sealhulgas koolituste näol, et osata targalt tegutseda. Ja seda me kõike teemegi.

Pidagem siiski meeles, et mingi idee või otsuse juures ei ole tähtsaim autori nimesilt, vaid see, et olulisest teadmisest midagi sündis, et meie töö jätaks jälgi. Ja neid jälgi leiab nii ajakirjandusest, mis on avalikkuses ehk kõige nähtavam osa. Kuid neid on palju ka erinevate poliitikaotsuste selgitustes ja põhjendustes, nii ametnike kui poliitikute sõnavõttudes, Riigikontrolli aruannetes, Euroopa Komisjoni ja OECD soovitustes Eestile, rahvusvahelistes võrdlustes Eesti osas.

Meie töö jälg võib olla konkreetne tegu, otsus, muudatus. Nagu otsus muuta ära vanemahüvitise valem, et mõnikümmend eurot rohkem töötasu ei tähendaks mõnesaja euro kaotamist vanemahüvitisena.

Mõnikord ka valvekoera rolli täitmine, võttes pulkadeni lahti ja tehes selgeks, mida valitsejad on korda saatnud, mis alles töös ja mis kõrvale lükatud. Näited sellest on Valitsemise Valvurid ning valimisprogrammide lahkamine.

Või hoiakute ja diskursuse muutus – see viis, kuidas mingit ühiskondlikku probleemi tajutakse, raamistatakse. Näiteks sooline palgalõhe sai veel viis aastat tagasi hinnanguid nagu „pseudoprobleem“ või „feministide jura“. Nüüd ei heideta selle üle enam nalja, vaid arutletakse lahendusvõimaluste üle. Samamoodi on kaasamisega. 15 aastat tagasi teati, et see sõna on olemas. 10 aastat tagasi oli poliitikutel hea toon seda sõna jutu sisse põimida,. Praegu on kaasamata jätmine tajutav millegi sellisena, mis võib viia meeleavalduse või ministri tagasiastumiseni.

Või avardav ja silduloov arutelu teemadel, millest on raske või ei osata rääkida. Nii sellepärast, et mõni probleem on sedavõrd keerukas, et selle läbihammustamine nõuabki süvateadmisi, kui ka sellepärast, et probleem võib küll oluline olla, aga ei tundu põletavana.

Võtame kasvõi Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi jätkusuutlikkuse. Kõik teame, et rahvastik vananeb, mis omakorda tähendab, et töötegijaid jääb pensionäridega võrreldes üha vähemaks. Kui tahaksime seda suhet hoida 2014. aasta tasemel, peaks kümne aastaga lisanduma ca 130 tuhat ehk enam kui Tartu linna jagu töötegijaid või kümne aasta pärast olema pensioniiga 69 aastat. Kõik see viitab, et arutelu heaoluriigi paradigmamuutuse üle on hädavajalik. Eesti võiks saada edukaks näiteks sellest, kuidas sotsiaalkaitsesüsteem tervikuna liigub riskide kinnimaksmiselt inimeste oskuste ja võimete arendamise poole.

Ka Eesti vabakonna arengus Praxise jälg on olnud üsna suur ja oleme tänulikud kõigile partneritele, kellega ühiselt oleme saanud seda teha – Avatud Eesti Fond, EMSL, E-riigi akadeemia, KÜSK, Koostöökogu, kui vaid mõnesid mainida. Nimekiri tehtust on pikk, alates vabaühenduste võimekuse kasvatamisest ja kaasamiskultuuri edendamisest lõpetades suurte, ühiskonnaülest kõlapinda saanud aktsioonidega nagu Minu Eesti mõttetalgud, Jääkeldri protsess, Rahvakogu, valimisdebati sisustamine ja Arvamusfestivalil osalemine. Oleme rõõmsad, et Praxis on saanud olla osa Eesti ühiskonna arengust ning teinekord taganttõukaja või isegi eestvedaja rollis.

Suur tänu ka kõigile poliitikuile ja ametnikele, kes meie töödest teadmisi ja tuge on ammutanud, et olulisi muutusi käivitada. Eraldi ütlen suur aitäh president Toomas Hendrik Ilvesele vabakonna arengu võimestamise eest. Ta pole mitte üksnes rääkinud vabakonna olulisusest, vaid on vabakondliku tegevuse tõsiseltvõetavust suurendanud ja vabakonna arengule märgatavalt hoogu andnud. Ja see omakorda on muutnud vabakondliku tegutsemise ligitõmbavaks paljudele väga võimekatele inimestele, keda on innustanud ühiskonnaellu panustama ka presidendi usk ja tugi.

Ja neid jälgi on jätnud paljud inimesed, kellele teen selle eest suure kummarduse ja ütlen aitäh. Lisaks asutajatele ja senistele töötajatele ka kõik varasemad nõukogu liikmed ja senised juhid. Mõistagi on neid veel palju enam.

Kui lubate, siis enne tehtust tuleviku juurde üleminekut põimin vahele ka ühe aastataguse loo, mis mind isiklikult väga liigutas. See on seotud usuga, et Eestit on võimalik teha paremaks. Kahtede viimaste Riigikogu valimiste eel oleme teinud Praxisega analüüse, et anda valimisdebati vedajatele sisendit. Selle töö tegemiseks oleme saanud raha Eesti ettevõtjatelt ja teate, me pole pidanud seda raha anuma. Me otsisime toetajaid, palusime õlg alla panna ja nad tegid seda meelsasti. Ning kui koputasime meediaväljaannete peatoimetajate ustele, et ajakirjanikele sisendit pakkuda, tehti uksed avali. Aitäh kõigile, kes sellesse on uskunud ja selles ettevõtmises ükskõik mis rollis on osalised olnud!

Edasine ongi seotud poliitika ja selle analüüsiga. Olen aastaid olnud tähelepanelik poliitikajälgija ja minu arvates on praegune Eesti poliitika omamoodi iseendaga pahuksis. Ühelt poolt on poliitmaastik olnud pikalt väga stabiilne ja sissetöötatud, tekkinud on ehk teatud igavuski. Teisalt on see põrkunud tiheneva poliitilise konkurentsi, mis iseenesest on ju tervitatav, ning tempoka 24/7 uudisvooga. Kokkuvõttes paljud seni kindlalt töötanud arusaamad ei paista enam toimivat, sest poliitika tegemise keskkond on muutunud ja see tähendab vajadust poliitikategijatel kohaneda. Toon välja kolm asjaolu.

Esiteks on miskit lahti tublile tööinimesele omase arusaamaga et kui asju teha senisest veel paremini, siis saame jälle hoo sisse. Mulle seostub paremini tegemine perfektsionismitaotlusega. Aga võib-olla pole tarvis olla perfektsed. Sest ükski reform, muutus, julge ettevõtmine ei saa olla perfektne – see tähendab ilma ühegi vea, häiriva kõrvalmõju ning mõningase rahulolematuseta. Keskendumine iga viimasegi kui vea kõrvaldamisele võib kaasa tuua selle, et jäädaksegi viimistlema juba hästitoimivaid asju, kuid suuremate valukohtadeni ei jõuta.

Ehk võiksime perfektsuse asemel olla pigem maksimalistid. Tahtma isegi midagi sellist, mis algul võib tunduda ulmena, liiga ilusana, et see tõsi saaks olla. Aga minu arvates on Eestile hea, kui meil kõigil on isu enama järele – unistused, visioonid ja sihid, mis panevad silmad põlema, soov suurema eduelamusele järele, mis aitab taluda ja üle olla muutustega kaasnevast valust ja vaevast. Igaüks meist võiks olla just selles mõttes näljane, täitmatu. Mitte sellepärast, et keegi teine torgib või et meedia nõuab.

Teiseks, tekkinud on kuhi probleeme, mis ei allu hästi riigijuhtide kontrollile. Ükskõik kui palju nad ka ei teeks ega püüaks. Nagu näiteks massiline immigratsioon, palgavaesus, mittetöötavad või mitteõppivad noored. Selline probleem on üheaegselt keerukas, ebamäärane ja vastuoluline, sageli ka uudne ja unikaalne. Seetõttu on sellist probleemi juba raske defineeridagi ja pole ime, et neid nimetatakse nurjatuteks probleemideks. Ja selliseid probleeme ei saagi lõplikult ära lahendada, vaid pigem ainult leevendada. „Korda tegemine“ sobib rohkem millegi lihtsama kohta.

Aga miskipärast oodatakse valitsustelt ka nende nurjatute probleemide lahendamist kohe ja lõplikult. Eks osa sellist ootust on ka poliitikute enda retoorika tulemus – „lahendame ära, teeme korda, võtame kontrolli alla“. Tõsi, see retoorika on hea kütus valimiste ajal. Tegelikus elus on see aga pigem nagu molotovi kokteil.

Siit tuleb ka üks tänapäeva riigivalitsemise põhiküsimusi – kuidas saada hakkama ülima keerukusega? Suures plaanis on vaja kolme asja – teadmisi, avatud suhtumist ja osapoolte kaasahaaramist. Uuringud on näidanud, et praktiliselt ainuke viis sellistele probleemidele mingeidki edasiviivaid lahendusi leida põhineb tihedal koostööl ja kaasamisel ning kõik see on paratamatult pikk protsess. Jõuga või teerullipoliitikaga ei saavuta siin midagi peale halva. Keerukust mõista, sellele otsast jõukohaseid leevendusvõimalusi otsida saab aga siis, kui aktsepteerida erinevusi. Vastuolude sõnastamine ja tunnistamine ning ka pingete sallimine on esimene samm lahenduse suunas.

Kolmandaks, muutunud on see, milles on vaja kokku leppida. Varem oli kokkuleppimise alus selles, mida ühiselt paremaks taheti teha, ehk positiivses. Nüüd aga oleme sealmaal, kus vähemalt sama tähtis kui mitte veel tähtsam, on kokkuleppele jõuda kannatustes ehk negatiivses. Kes ei tahaks rohkem palka, maksusoodustusi, kopsakamaid toetusi ehk lihtsalt raha kätte? Küsimus „mida ja kellele rohkem?“ on juba eilne poliitreaalsus. Järjest tähtsam on küsimus „kellelt ja mida vähemaks?“ Reformid ei jookse liiva sellepärast, et ei õnnestu kokku leppida hüvede kasvatamises, vaid sellepärast, et ei suudeta kokku leppida kannatustes. Selles, et mida me oleme valmis taluma, millist ebamugavust üle elama mingi suurema eesmärgi nimel.

Head kuulajad,

suurte muutuste, kasvava keerukuse ja lisanduva määramatuse ajal peame küsima, mida oleks nüüd Eestile vaja? Loomulikult peame arvestama seda, et mingid konstandid jäävad. Me oleme väikeriik ja jääme väikeriigiks, kus pole naftat, on vahel päris külm ja pime ning kaarti vaadates saab selgeks, et päris palju ettevõtmisi peabki rappa välja jõudma.

Väikeriigilgi on eeliseid, kuid kas me oleme osanud just väikeriikidele omaseid tugevusi turgutada ja need täie jõuga tööle panna? Meie trumpideks ei saa kunagi olla maht või mastaap, vaid ikkagi kvaliteet ehk teadmus ja oskused komplektis lihtsuse, paindlikkuse ja koostööga.

Harjutamaks end ambitsioonikamalt mõtlema, võiksime kasvõi iga päev küsida endalt küsimuse „Mis oleks kui…?“. Just nii, positiivselt, tulevikkuvaatavalt, mitte vastutust veeretavalt „Miks meil pole…?“. Küsingi nüüd sümboolselt 15 korda mõtteharjutuseks „mis oleks kui…“. Mõelgem korraks!

Mis oleks, kui Eesti oleks esimene riik maailmas, kus lapsed harjutaksid (just harjutaksid, mitte õpiksid) leiutamist ja tootearendust juba algklassidest saati?

Mis oleks, kui kõigis järgmistes valitsustes on iseenesestmõistetavalt pooled ministritest naised?

Mis oleks, kui Eestis oleks Euroopa kõige atraktiivsem maksukeskkond teadmismahukale tööle?

Mis oleks, kui ettevõtete ja kutse- ning kõrgkoolide ühistööna õpetataks praegusest enam kui kahesajast tuhandest kvalifikatsioonita inimesest sada tuhat oskustöötajaks?

Mis oleks, kui Eestis tegutseksid sotsiaalse innovatsiooni ärksaimad pead, sest siinne tegevuskeskkond on selleks üks parimaid maailmas?

Mis oleks, kui Eestisse tagasitulekut kaaluvatele peredele oleks sobiliku kooli- ja lasteaiakoha olemasolu otsustamisel poolt-, mitte vastuargument?

Mis oleks, kui Eesti tööandjatele luuakse võimalus maksuvabalt maksta oma töötajate alla 3-aastase laste hoidmise eest?

Mis oleks, kui Eesti koolinoortel oleks tavaks käia enne edasiõppimisevalikut vähemalt viies organisatsioonis töövarjuks, et paremini aru saada, mis neid huvitab?

Mis oleks, kui kindel töösuhe võib olla ka näiteks kaugtöö-, IKT põhine mobiilne töö või renditöö, sest Eesti on kõige paindlikumate töösuhetega riik maailmas?

Mis oleks, kui senise 6% asemel oleksid vähemalt pooled Eesti isadest mõnda aega lapsehoolduspuhkusel?

Vähemalt kahe viimase puhul võin kinnitada, et neid oleme oma väikses Praxise mikrokosmoses edukalt rakendanud, niivõrd kui tänased seadused seda võimaldavad. Meil on pidevalt lapsehoolduspuhkusel peaaegu viiendik praksikutest ja töötajatel on kokku 47 last. Ja ligi kolmandikul on veel pereloomine ees, nii et küllap tuleb neile lisa.

Minagi olen näide lapsehoolduspuhkusel olijast – paarikuuse lapsega kodus, nii et soovin jaksu ja jõudu jätkavatele juhatuse liikmetele Katrinile ja Laurale ning Praxise järgmisele juhile Kerstile, keda ootame Eestisse tagasi.

Ja veel üks asi, mille üle olen siiralt õnnelik ja mida olen saanud kogeda tänu tööle Praxises, on vabadus – keegi ei käsi, keela, ega kirjuta ette. Valikuid suunavadki väärtused ja ühiskonnatunnetus. Mis on tähtis, mida olulist on märkamata, mis vajaks taganttõukamist? Näe, tee ja vastuta, sest sind usaldatakse. Tänan nõukogu, kes on mind enam kui seitse aastat usaldanud. Tänan kõiki partnereid ja praksikuid, kellega teeks koos veel ja veel.

Sest nagu ütles Jaak Prints austria luuletaja Franzobeli sõnadega:

Eesti algab ilusti
ja ilusti Eesti ka lõpeb. Jaa. Nii on lood
Eestiga. Läbinisti ilus. Sada korda.

Fotod: Annika Haas

Rauno Vinni, Maiu Uus

Uue riigikogu valimised tulevad veidi teisiti. Seekord on päevakorda tõusnud ka riigivalitsemise teemad. Riigi reformimise või -pidamise plaanide ühiseks jooneks on äratundmine, et avalike ülesannete täitmine muutub kahaneva rahvaarvuga Eestis järjest keerulisemaks. Üks riigivalitsemise põhiküsimus on see, kuidas tagada tulevikus avalike teenuste kättesaadavus ja kvaliteet.

Ühelt poolt ootavad kodanikud enda eelistustele vastavaid ja kvaliteetseid avalikke teenuseid. Teiselt poolt süveneb teadmine, et ressursse on napilt ja harjumuspärase teenuste taseme säilitamine on järjest keerulisem. Ühe lahendusena sellisele „süsteemsele stressile“ nähakse era– ja kolmanda sektori kaasamist avalike teenuste osutamisse. Kui avalike teenuste lepinguline üleandmine äriühingutele ja vabaühendustele on juba pikaajaliste traditsioonidega, siis järjest enam levivad sellised avaliku jt sektorite koostöövormid, kus avalik võim ei ole enam domineerivas rollis. Uudsetes koostöömudelites on äriühingud, vabaühendused ja kodanikud nii teenuste loojateks kui ka arendajateks ja pakkujateks. Võimalusi nähakse ka sotsiaalses innovatsioonis ehk avalike teenuste pakkumises varasemast erineval moel, nii et eri osaliste koostöös loodav ühiskondlik lisaväärtus on kokku suurem kui enne.

Nimetatud rahvusvahelised suundumused on omased ka Eestile. Avalike teenuste lepinguline delegeerimine on meil küllalt tavapärane näiteks kultuuri, vaba aja ja spordi valdkondades. Delegeerimise arendamist on toetanud kodanikeühenduste arengukava 2011­–2014 eesmärgid ja meetmed. Samuti on meil kiiresti arenemas uudsed teenuste pakkumise vormid, näiteks sotsiaalne ettevõtlus. Sotsiaalse innovatsiooni ja ettevõtluse arendamine on tähtsal kohal ka lähiajal valmivas kodanikuühenduste arengukavas aastateks 2015–2020.

Ometi on avaliku jt sektorite koostöövorme märksa rohkem kui eelmainitud lepinguline delegeerimine ja sotsiaalne ettevõtlus. Et tutvustada mitmesuguseid koostööviise ning saada ajakohane ülevaade Eestis toimuvast, korraldas Praxis 2014. aasta suvel KOVide küsitluse ja koostas uuringu avalike teenuste delegeerimisest kohalikul tasandil. Värskelt valminud töö autorid on Maiu Uus ja Rauno Vinni Praxisest ja Merit Tatar Balti Uuringute Instituudist. Lisaks rahvusvaheliste ja Eesti trendide kirjeldamisele annab uuringuaruanne ülevaate vabaühenduste rollist kohaliku tasandi teenuste osutamisest Eestis, arutleb KOVide ja ühenduste koostöö võimaluste ning kitsaskohtade üle ja teeb ettepanekuid ühise teenusepakkumise arendamiseks.

Praxis analüüsis avalike teenuste delegeerimist esimest korda põhjalikult aastal 2009. Uue uuringu tulemusena selgus, et:

• Viie aastaga on KOVide ja vabaühenduste levinuimaks koostöö viisiks saanud ühenduste tegevuste ja projektide rahaline toetamine – 2009. a oli rahastamine peamine koostöövorm 28% KOVide hinnangul ja 2014. a koguni 63% KOVide jaoks.
• Samal ajal on KOVid vähem tegelenud ühenduste kaasamisega, mis viitab sisulise ja strateegilise partnerluse rolli vähenemisele koostöös;
• Teenuste delegeerimine vabaühendustele on jäänud sisuliselt samale tasemele – kui 2009. a delegeeris 60% KOVidest, siis aastal 2014 63% KOVidest;
• Regiooniti on kõige madalam delegeerimise määr Lõuna-Eestis – 53%, Lääne-Eestis on delegeerinud 67% omavalitsustest ning Põhja- ja Kesk-Eesti omavalitsustest 69%;
• Delegeerimise määr on kõige rohkem tõusnud keskmise suurusega omavalitsustes – aastal 2009 oli seal vabaühendustele delegeerimise määr 67%, 2014. a juba 88%. Delegeerimise määr on tõusnud ka suurtes omavalitsustes, kuid jäänud samale, kõige madalamale tasemele väiksemates omavalitsustes. Võib väita, et avalike teenuste osutamine väikese elanikkonnaga KOVides vajab teistsuguseid koostööviise kui lepinguline delegeerimine;
• Vabaühendustele avalikke teenuseid delegeerinud KOVid peavad tähtsaks saavutuseks aktiivsemat kogukonda ja teenuste kättesaavuse paranemist. Eesti KOVide hinnangul ei ole kokkuhoid peamine tulemus, kuigi teoorias on see üks peamine avalike teenuste ühendustele delegeerimise kasu;
• KOVid, kes ei delegeeri, toovad põhjuseks selle, et elanikele suudetakse pakkuda vajalikke teenuseid ise (omavalitsuse asutused/äriettevõtted). Omavalitsuste hinnangul pole delegeerimiseks ka piisavalt suutlikke vabaühendusi või finants- ja inimressursse. Pooled vastanutest tõid takistusena välja veel selge regulatsiooni puudumise;
• Enim delegeeritakse kultuuri ja vaba aja sfääris (69% KOVidest) ja spordi (68%) ning piirkondliku elu edendamise (55%) valdkondades. Kõige vähem on avalike teenuste üleandmine vabaühendustele kohalikul tasandil levinud hariduse (27%), keskkonnakaitse (15%) ja kuriteoennetuse valdkondades (14%).

Põhitulemused on kokku võetud küsitlustulemuste INFOGRAAFIKAL SIIN!

Avalike teenuste arendamise üldeesmärk on tagada elanikele teenuste kättesaadavus ja kvaliteet ning hoida seejuures soodsaimat kulu–tulu suhet. Selle eesmärgi saavutamiseks tehakse uuringuaruandes järgmisi soovitusi:

Soovitused tegevuste ühtlustamiseks:

• Vaja on tõsta teadlikkust eri sektorite koostöö kasudest ja võimalustest. Tähtsad teavitustegevuse sihtrühmad on KOVide ametnikud ja volikogu liikmed, sest nemad peaksid olema soodsa tegevuskeskkonna kujundamisel eestvedajateks;
• Jätkata tuleb ühenduste rahastamise korrastamise programmiga, lisaks teenuste delegeerimisele tuleb tutvustada ka teisi avalike teenuste osutamise viise, et rahastamise/toetuste eesmärgid ja koostöövormid oleks omavahel kooskõlas;
• Teenuste arendamiseks ja avalikul võimul lasuva järelevalve ülesande paremaks täitmiseks tuleb senisest süsteemsemalt koguda sihtrühmadelt tagasisidet ning jälgida muutusi teenustega rahulolus;
• Enamikus omavalitsustes on konkureerivaid avalike teenuste pakkujaid vähe või pole ühendused piisavalt tugevad. Seetõttu tuleks klassikalise lepingulise delegeerimise asemel rohkem kasutada partnerlusel põhinevaid koostöömudeleid.

Soovitused partnerluse edendamiseks:

• Ühenduste pakutavate teenuste tasemega ollakse rahul, kuid edendada tuleb vabaühenduste organisatsioonilist suudet. Keskenduda võiks nende teadmiste ja oskuste arendamisele, mis aitavad kaasa sotsiaalse innovatsiooni mõtteviisi ja uuenduslike lahenduste levikule;
• Vabaühenduste ja kohalike omavalitsuste kokkuviimiseks tuleks pakkuda keskset tuge. Fookuses peaks olema võrgustike tegevuse toetamine, pikemaajaliste suhete väljaarendamine, uudsete koostöövormide tutvustamine ja KOVide seas võrgustike juhtimise / eestvedamise rolli teadvustamine.

Soovitused tänapäevaste koostöövormide populariseerimiseks:

• Avalike teenuste kättesaadavuse, kvaliteedi ja tõhususe saavutamiseks on mitmeid viise. KOVidele ja vabaühendustele tuleb tutvustada erinevate koostöövormide sisu, eeliseid ja puudusi, et teenuste pakkumiseks leitaks parim lahendus;
• Sotsiaalse innovatsiooni komponente leidub paljudes ühenduste ja KOVide koostöövormides. Lisaks sotsiaalse ettevõtluse kui ühe mudeli arendamisele peaks tegelema sotsiaalse innovatsiooni põhielementide ja -väärtuste juurutamisega laiemalt;
• Näiteks tuleks toetada tuleks avalike teenuste täieliku koosloome pilootprojekte, analüüsida nende tulemusi ja kogemuste põhjal koostada juhendid koosloome juurutamiseks kohalikul tasandil. See annaks ka teenuste sihtrühmadele / kodanikele avalike teenuste osutamisel kaalukama rolli;
• Delegeerimise levik ja potentsiaal on teenuste valdkondades erinev. Näiteks tuleks soodustada uudsete koostöövormide kasutuselevõttu ennekõike sotsiaalhoolekandes ja -teenustes, tervishoius ja hariduses.

Uuring näitas, et jätkuvalt on vaja tegeleda nii vabaühenduste kui ka KOVide ja teenuste tarbijate teadmiste ning oskuste arendamisega. Samuti on olulisel kohal soodsa tegevuskeskkonna loomine. Kui üldise tegevuskeskkonna arendamisel on tähtis roll Siseministeeriumil, siis kohalikul tasandil saavad võrgustike arendamisel palju ära teha KOVid ise.

Kodanike, ühenduste ja avaliku võimu koostöö on avalike teenuste osutamise „uus normaalsus“. John F. Kennedy 1961. aasta ametisseastumise kõne juhtmõte: „Ära küsi, mida riik sinu heaks teha saab, vaid küsi, mida saad sina riigi heaks teha“, on selles kontekstis väga värske sõnumiga. See ei tähenda, et kodanikud võtavad teenuste osutamise üle. Riigi ja KOV ametiasutused säilitavad vastutuse avalike teenuste ühetaolise kättesaadavuse tagamisel.

Vabaühenduste liit EMSL ja mõttekeskus Praxis korraldasid 27. augustil vabakonna tulevikutrendide inspiratsiooniseminari, vt kokkuvõtet! Seminariga pandi väärikas punkt vabaühenduste tulevikugrupi tööle, mille raames koostati põhjalikud trendiülevaated teemadel, mis vabaühenduste tegevust Eestis lähiaastatel mõjutavad. Valminud on ka praktilised töölehed, mille abil ühendused saavad oma tegevuses uusi suundi kavandada.

Praxise ja EMSLi nõuanded kõigile ühendustele, kes soovivad tulevikutrendid oma organisatsiooni jaoks tööle panna.

1. Pööra kolmanda sektori arengutele ja trendidele sama palju tähelepanu kui oma valdkonna sisulistele arengutele. Jälgi, millele pööravad tähelepanu rahastajad (nagu Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Vabaühenduste fond), kui nad räägivad  tegevusvõimekusest  – siit saad vihje, kuidas oma organisatsiooni arendada.

2. Räägi teiste valdkondade ja sektorite juhtidega. Kuna Eestis MTÜde ja SAde juhte süsteemselt ülikoolides ja pikaajalistel kursustel ei koolitata, siis teistelt õppimine ja nende töö jälgimine aitavad seda lünka täita.

3. Arenda endas lugemis-, õppimis-, tõlkimis- ja analüüsioskust, et oskaksid loetut oma töös ja juhtimises ära kasutada.

4. Küsi enda organisatsiooni kuvandi ja arenguvajaduste kohta teiste käest. Kasuta võimalusi saada enda kohta välist vaadet.

5. Kandideeri arengu- või mentorlusprogrammidesse ning hari ennast.

6. Kaasa oma meeskonda ja kutsu oma ühenduse juurde (nõukogusse, juhatusse, vabatahtlike hulka, tööle) inimesi, kellel on erinevate valdkondade kogemusi ja organisatsiooni arendamiseks vajalikke oskusi.
Väliskeskkonna analüüs ei ole ainult organisatsiooni juhi (vm ühe isiku ülesanne)  – see vajab meeskondlikke ajurünnakuid, kuhu on kaasatud ühenduste olulisemad liikmed ja töötajad. Selline trendianalüüs on kättevõtmise asi!

7. Mõtesta oma organisatsiooni roll – kas organisatsioon on trendiseadja, kaasamineja või kaotaja? Milline on organisatsiooni roll võrreldes konkurentidega, kas konkureerivad samade rahade, samade vabatahtlike jne peale?

8. Mõtle nende trendide peale edasi, sest raportites on kirjas praegune olukord, mis pidevalt muutub. Loe ja uuri edasi – näiteks mis toimub Eestis seoses rahastamisega? – Vaata järele, kuidas töötab Hooandja, et koguda oma ideele toetust otse inimestelt. Uuri, mismoodi antakse mikrokrediiti ehk kogukondlikku väikelaenu, et oma teenuseid välja arendada (MTÜ Etna Eestimaal); mismoodi kutsub Heategu ühenduste arendamisse kaasa strateegilisi filantroope jne.

9. Tee väliskeskkonna ja tegevuskeskkonna analüüs ja trendide teadmine oma organisatsioonijuhtimisstiili igapäevaseks osaks – raportites toodud tööriistad on just selleks mõeldud!

10. Ole avatud ja õppimisvõimeline:  ära ürita raporteid üks-ühele kasutada. Kohanda parem need oma vajadustele vastavateks ning sobivateks. Näiteks mõne ülesande puhul ei ole vaja kõiki lahtreid täita!  Mõne teise töölehe kasutamisel aga avastad, et  peaksid lisaks veel mitmele küsimusele vastama!).

Seminari juhtis Kristina Mänd. Üritusel toimunud ühisarutelu kokkuvõttega saab tutvuda siin!

• Vaata ka fotosid!

Autor: Aune Lillemets Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustikust

Äsja avaldatud organisatsiooni Freedom House´i postkommunistlike riikide demokraatia arengut käsitlev aruanne toob esile hiljutised tagasilöögid Euraasia, Balkani ning Kesk-Euroopa riikide riigivalitsemises. 2013. aastal hinnatud 29 riigi hulgas oli vaid 13 demokraatliku valitsemisega riiki, sh Eesti, 6 riiki on jätkuvalt ülemineku etapis ning 10 riiki on autoritaarse režiimiga.

Demokraatia olukorrale anti indeksis hinnangud 2013. aastal toimunud sündmuste, poliitiliste otsuste, vastuvõetud regulatsioonide ja ühiskondlike liikumiste alusel. Aruanne keskendub seitsmele teemale: demokraatlik riigijuhtimine, valimised, kodanikuühiskond, meedia sõltumatus, demokraatia omavalitsustes, õigusraamistik, korruptsioon.

2013. aastal alanes siirderiikide keskmine demokraatia indeksi tulemus, kuid Eesti puhul ei olnud indeksis võrreldes eelmise aastaga muutust. Eesti hoiab 29 riigi seas Sloveenia järel kõrget teist kohta ning hinnang edestab näiteks naaberriike Lätit ja Leedut.

Hoolimata sellest, et 2013. aastal raputasid Eesti meediamaastikku mitmed sündmused, nagu Eesti Meedia omanikevahetus ja tugevnev konkurents meediagruppide vahel; väidetav poliitiline surve muudatustele kultuurilehe Sirp toimetuses ja ministri tagasiastumine, ei muutunud hinnang meediavabaduse kohta. „See on käsitletud alateemadest kõige kõrgema hinnangu saanud valdkond,“ tõdeb Freedom House´i poolt Eesti demokraatia arengu hindamisorganisatsiooniks valitud mõttekoja Praxis ekspert Hille Hinsberg.

Hinsberg toob välja, et aastate lõikes on stabiilselt kõrge hinnangu saanud ka valimiste korraldus ja kodanikuühiskond.

Samuti hinnatakse kõrgelt Eesti õiguskeskkonna sõltumatust. „Eelmisel aastal viidi Eesti õigussüsteemi sisse mitmeid parandusi, mis kaitsevad inimeste põhiõigusi ning parandavad õigussüsteemi tõhusust, näiteks on võrreldes paari aasta taguse ajaga märkimisväärselt vähenenud arvestuslik keskmine menetlusaeg kohtutes,“ selgitas ekspert indeksis väljatoodut.

Teiste alavaldkondadega võrreldes said mõnevõrra madalama hinnangu riigivalitsemine, demokraatlikud kohalikud omavalitsused ja korruptsioon.

„Hinnang korruptsiooni valdkonnas tugines peamiselt kahe olulise dokumendi, Korruptsioonivastase seaduse ja Korruptsioonivastase Strateegia 2014–2020, vastuvõtmisele,“ sõnas Hinsberg ning lisas, et antud dokumendid panevad paika korruptsiooni vastu võitlemise raamistiku ning suurendavad avaliku sektori töökorralduse läbipaistvust.

Aruanne toob välja, et ühiskonnas põhjustas pingeid poliitilise läbipaistvuse teema, eriti erakondade rahastamissüsteem. Korruptsiooniskandaalid ja avalikkuse poolt tunnetatud valitsusepoolsete vastusammude puudumine seoses sotsiaalsete ja majanduslike probleemidega tekitas põhjaliku arutelu demokraatia kvaliteedi üle Eestis. Esile tuuakse, et kuigi Rahvakogu tulemusena sündisid konkreetsed ettepanekud, ei võtnud Riigikogu ette põhjalikke muudatusi erakondade rahastamises.

Freedom House rõhutab, et 2013. aastal kasvas korruptsioon Kesk- ja Ida-Euroopas, muuhulgas saavutasid 10st Euroopa Liidu riigist kehvema tulemuse ligi pooled.

Aruandes märgitakse, et Euraasias, Balkanil ning postkommunistlikus Kesk-Euroopas tulevad selgelt esile tagasilöögid demokraatlikus valitsemises, kuivõrd eelmise aasta jooksul andis tooni pidev mõjuvõimu kuritarvitamine ja korruptsioon. Venemaa negatiivne mõju oma naabrite riigivalitsemisele kerkis tugevamalt esile. Näiteks Venemaa „homoseksuaalset propagandat“ ja vabaühenduste välisrahastamist piiravad seadused võeti eeskujuna kasutusele ka mitmetes Euraasia riikides.

Eesti demokraatia olukorda hindasid Freedom House´i tellimusel ja ühtse metoodika järgi Hille Hinsberg, Jane Matt ja Rauno Vinni mõttekojast Praxis. Freedom House on sõltumatu organisatsioon, mis toetab demokraatlikke muutusi, jälgib vabaduste olukorda maailmas ning edendab demokraatiat ja inimõigusi.

Aruanne ja kõikide riikide hinnangud eraldi on veebis kättesaadav siin! Eesti raport asub otselingil.

Mõttekeskus Praxis uuris Siseministeeriumi toetusel esmakordselt Eesti vabaühenduste sisedemokraatia toimimist. Äsja avaldatud aruandest selgub, et enamik huvikaitsega tegelevaid ühendusi peavad liikmete arvamuse kogumist ja demokraatlikku juhtimist väga oluliseks, kuid organisatsioonide ressursipuudus piirab sageli nende väärtuste rakendamist igapäevatöös.

Analüüsis keskenduti huvikaitsega tegelevate ja poliitikakujundamises kaasa löövate MTÜ-de sisemise demokraatia hindamisele. 2010. aasta seisuga kannavad sellist rolli umbes 11% kõigist MTÜ-dest, käesolevale küsitlusele vastas 335 erineva valdkonna ühendust.

Küsitluse põhjal peab viimase kahe aasta jooksul poliitikakujundamises osalenud ühendustest kolmandik oma mõju valdkonna arengu suunamisel ja muutuste loomisel väga oluliseks ning pooled pigem oluliseks. „On näha, et vabaühenduste sisedemokraatia ja legitiimsuse teemaatika on seda aktuaalsem, mida aktiivsemalt ühendused otsustusprotsessides osalevad,“ selgitas uuringu üks autoreist Maiu Uus Praxisest.

„Enamik organisatsioone peavad väga oluliseks liikmete kaasamist ühenduse seisukohtade kujundamisse ja tegevustesse. Küsitlustulemuste järgi kaasavad aga oma liikmeid sagedamini need ühendused, kellel on selleks piisavalt inimesi, aega, oskusi ja teadmisi ning finantse,“ märkis Uus.

Vabaühenduste tegevust eestkoste ja huvikaitse rollis täna ei kontrollita, samuti ei esita selle osas tingimusi ei ametnikud ega poliitikud. Eksperdi hinnangul peaksid nii poliitikakujundajad kui ka laiem avalikkus ja liikmeskond ise tundma senisest rohkem huvi, kuidas ühenduse seisukohad on kujunenud ja kuivõrd esinduslikud need on.

Analüüsis tuuakse huvikaitse organisatsioonide juhtimise tugevustena välja ühenduste avatud ja selget infoedastust oma eesmärkidest ja tegevusest, samuti hästitoimivaid sisevalimisi. Nõrkusena märgitakse aga vähest oskust mõjutada otsuste tegemist teadmistepõhiseid arumente ja uuringutulemusi kasutades.

„Analüüsist näeme sedagi, et Eesti huvikaitse organisatsioonides on otsustusvõim koondunud sageli valitud juhtide ja nn bürootöötajate kätte,“ selgitas analüütik ja lisas, et üle poole juhtidest peavad oma ühenduse liikmeskonda siiski piisavalt aktiivseks. „Paljud juhid on ka veendunud, et liikmete vähene aktiivsus on märk sellest, et eestvedajaid usaldatakse ja nende tööd peetakse heaks,“ vahendas Uus küsitluse tulemusi.

Ühenduste siseprotsesside analüüsimise kõrval, andis töö ülevaate ka ühenduste kaasamisest riiklike otsuste tegemisse. Analüüs näitas, et poliitikakujundajad ei edasta süsteemselt oma ootusi ühendustele, vaikimisi eeldatakse, et arutelulaua taga olevad esindusorganisatsioonide inimesed on liikmete ja sihtrühmadega omavahel teemad, küsimused, seisukohad läbi arutanud. Ühenduste juhid peavad jätkuvalt probleemiks info vähesust otsustusprotsesside ettevalmistuse kohta ning avaliku sektori poolset liiga hilist informeerimist neist. See omakorda ahendab ühenduste võimalusi jõuda kuulata ära liikmete ja sihtrühmade arvamused ja seiskohad, et need edasi ministeeriumidele esitada.

Töös analüüsiti ka kolme meedias laialdast kajastamist leidnud juhtumit: vabaühenduste liidu EMSL osalus erakonna seaduse muutmise eelnõu koostamise protsessis, Eesti Üliõpilaskondade Liidu osalemine kõrgharidusreformiks nimetatud seadusemuudatuste protsessides ning Eesti Arstide Liidu osalemine tervishoiutöötajate ja valitsuse töötülis.

Nende organisatsioonide eeskujul soovitavad töö autorid organisatsioonidel paremini tundma õppida erinevaid avalikus poliitikakujundamises ja õigusloome protsessides osalemise viise. „Ka jõulisemad osalusvormid nagu streik, meeleavaldus, kübertüütamine ehk massiline sama sõnumiga kirjade saatmine, on kindlates olukordades õigustatud,“ ütles Uus ning lisas, et sellistest protsessidest õpivad nii ametnikud kui vabaühendused ning antud näited on soodustanud koostööd ja aidanud kaasa valdkondade arengule.

Autorid soovitavad uuringutulemustega tutvuda nii huvikaitse organisatsioonidel kui ka ametnikel ja poliitikutel, et õppida erinevatest tegutsemismudelitest ja koostöövormidest. Tööst saadav teave aitab kaasa ka vabaühenduste kaasamise ja suutlikkuse arendamisel.