Kuidas väärtustada neid vähemalt 30 000 inimest, kes alates 1991. aastast on Eestis surnud, kuigi seda oleks saanud ehk vältida. Just niipalju surmasid oleks minu rehkenduste kohaselt võinud olla vähem, kui vaba riigi ehitamise käigus rahvastiku suremusnäitajad oleks jäänud 1990.a tasemele. Iga aasta augustikuus, kui tähistatakse iseseisvuse taastamist, tuleb see arv mulle meelde.

Minu jaoks on suurem osa just nendest anonüümseist inimestest iseseisvuse taastamise kangelased, kuigi nad ei surnud dramaatiliselt tankiroomikute all.

Lisaks neile on kusagil Eestis kümneid tuhandeid inimesi, kelle tervis on Eesti elu ränkraske edendamise tõttu kehvemaks jäänud kui see ehk normaalse vananemisega oleks seletatav.

Täna, kui arutasime hea kolleegi Annikaga, mida ta võiks rääkida reedel „Vabariigi Kodanikud“ saates ootuste presidendile järgneval viiel aastal, tuli jutuks, kas meie, võitjate põlvkond ning meie juba vabas Eestis sündinud lapsed oskame õiglaselt hinnata meie vanemate, täna 50-aastaste ja vanemate tööealiste inimeste panust selle saavutamisel, mida võime täna Eestis nautida. Kas meie vanemate kohatist kibestumust Eesti Vabariigi suhtes saab põhjendada üksnes tänamatuse, saamatusega või nõukanostalgiaga? Ehk ongi nende koorem kõigist teistest vanuserühmadest kõige raskem?

Palehigis tööd teinutena on tänaste 50-70-aastaste lootus isikliku heaolu paranemisele valdavalt piiratud pisut suurema valikuga kaupluses. Jaks uue elu võimaluste ära kasutamiseks enese kasuks hakkab vanuse tõustes otsa lõppema ning pensionipõlves tuleb paratamatult leppida sellega, mis enesel kõrvale on pandud või siis sellega, mis lastel ja ühiskonnal eneste vajaduste rahuldamisest üle jääb. Kasvav usk, et lastel on ometigi nendest parem elu vabas riigis saakski ehk nende jaoks olla kõige suurem „võit“.

Kuid 20 oma elu kõige väärtuslikumat aastat on nad ehitanud vaba Eesti riiki ja ühiskonda! Mitmed neist ei kohanenudki või siis jõudnud koormat edasi kanda… Muidugi on hea, et meil on olnud ettevõtlikke inimesi ja tarku poliitikuid, kuid, olgem ausad – nende hüvitis tehtud pingutuse eest küünib kaugelt üle elementaarse eluspüsimise.
Ma ei saa välistada, et Nõukogude rahvaste vangla püsimisel oleks rahva tervis samuti halvenenud. Niisamuti võiks ju rõõmu tunda, et vähemalt viimasel kümnel aastal on meil läinud paremini kui näiteks Venemaal. Ja ometi – maailmas ühe kiireima ühiskondliku ümbersünni läbi teinud Eestil, aga ka Lätil ja Leedul on sellega seoses tulnud samuti läbi elada rahuaja suurimad inimkaotused.

Jah, tänaste võitjate emadel-isadel on täielik õigus taotleda ka isekat isiklikku tunnustust. Meie, võitjad ei saa aega tagasi pöörata, kuid vähim, mida saame teha, on vääriliselt tunnustada oma vanemate panust viimase 20 aasta jooksul, mõista nende mõneti lootusetut olukorda ja toetada neid. Ja muidugi on meil moraalne kohustus saavutatud õnne hoida ja jagada ning … edasi ehitada. Muidu oleksid need kümned tuhanded ohvrid ju asjata?!