22. jaanuaril 2014 toimunud Praxise mõttehommik keskendus IKT-alase kutsehariduse tulevikule. Teema tõstatus oli jätkuks eelmise aasta lõpus Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu (ITL) tellimusel valminud Praxise uuringule „Eesti IKT kompetentsidega tööjõu hetkeseisu ja vajaduste kaardistamine“. Koostöös ITL-ga toimunud arutelul osalesid peamiselt ettevõtjate ja kutseõppeasutuste esindajad ning riigiametnikud.

Mõttehommiku esimeses osas tutvustas Praxise analüütik Anne Jürgenson uuringu tulemusi ning omapoolse vaate lisasid Ants Sild (AS BCS ja ITL) ning Signe Vedler Tartu Kutsehariduskeskusest. Ettekannetest koorus sõnumina välja tõdemus, et IKT-alase kutsehariduse kvaliteeti tuleb tõsta. Samamoodi jätkates võib juhtuda, et kõigile lõpetajatele ei jätku töökohti, kuna nende oskused ei vasta tööturu vajadustele. Vajakajäämisi on õpilaste üldpädevuste osas, mis takistab ka erialaste teadmiste rakendamist. Puudulik on ka praktikasüsteem ja valdkondadevaheline integratsioon on nõrk ehk napib mitme valdkonna kombineeritud teadmistest. Kõik koolid ei saa jätkata IKT sektorile suunatud spetsialistide koolitamisega, ühelt poolt pole vajadus nii suur (enam vajab IKT sektor kõrgharidusega spetsialiste) ja teisalt pole kõigil ressursse, et seda piisava kvaliteediga teha. Üks võimalik lahendus oleks IKT erialade senisest tunduvalt tugevam integratsioon teiste erialadega, millele mõttehommik keskenduski.

Tõhusama valdkondadevahelise integratsiooni saavutamise võimalused

Järgnev arutelu keskendus küsimusele, mida kutseõppeasutused saaks teha tõhusama valdkondadevahelise integratsiooni saavutamiseks ning mida nad selleks vajavad. Peamiste võimalustena nähti järgmist:

• Tegeleda saab õppekavade arendusega, esiteks lisades IKT õppele teise eriala mooduli. Veelgi mahukam integratsioon tähendaks paljude koolide senisest selgemat spetsialiseerumist ehk keskendumist oma põhierialadele, mille õppekavadesse lisatakse IKT moodul. Need põhierialad, mis vajaksid IKT õpet, ei piirdu mehhaanika, elektroonika ja logistikaga, kus IKT-alane õpe on juba niigi õppekavas. Tulevikus vajavad IKT õpet enamike erialade õppurid, sh ka kokad, meditsiiniõed, jne. Koolide spetsialiseerumine peab toimuma aga kooskõlastatult.
• Koostöös tööandjatega võiks pakkuda enam jätkuõppe võimalusi, mis võimaldaks kombineerida senist eriala ITga või vastupidi, õppida ITle midagi muud lisaks.
• Konkreetse ideena pakuti välja, et igal kutseõppeasutusel võiks olla partnerfirma enda regioonist, kellega koos sisustatakse IKT erialade valikainete sisu (30% õppemahust). Ettevõte saab sel moel just endale vajalike oskustega töötajaid ja kooli jaoks on lahendatud mure, et õpe pole seostatud reaalse eluga. Ka õpilaste motivatsioon ja kindlustunne oleks suurem, kuna neil on silme ees selge ettekujutus tööst, mida omandatava haridusega teha saab ja teadmine, et tublimad leiavadki partnerfirmas töö.
• Sisukam ja mahukam saab olla projektipõhine ja valdkondade ülene õpe. Nt sisuvaldkonna õppejõud pakub välja teema, mille arendamisse panustavad mitme eriala õppurid koos. Selline tegevus arendaks muu hulgas ka õpilaste üldpädevusi, mis on samuti üheks IKT-alase kutseõppe nõrgaks küljeks olnud siiani.

Võimalusi analüüsides koorusid arutelust välja ka peamised takistused, mis seostusid peamiselt kõigi osapoolte motivatsiooni puudumisega ja väheste kogemuste ning oskustega, mh teha koostööd, kasutada aktiivõppe meetodeid jne. Kokkuvõttes tõdeti, et põhimõttelisi takistusi ei ole ja probleemid on ületatavad. Muutuste juurutamine eeldaks aga kõigi osapoolte, sh koolide juhtkondade suuremat motiveeritust.

Probleemid ja lahendused

Teises aruteluringis keskenduti ilmnenud probleemidele ja takistustele lahenduste otsimisele. Käsitleti viit teemat, iga teema kohta on täpsustatud alaprobleemid ja võimalikud lahendused.

 1.       Kuidas tagada koolidele motivatsioon spetsialiseeruda?

Spetsialiseerumise all peetakse siinkohal silmas erialade kombineerimist (IKT ja mõni teine eriala) ja õppe fokusseerimist valdkondadele, kus kool on tugev ja mille osas eksisteerib lõpetajatele (piirkonnas) nõudlus. Peamised alaprobleemid ja lahendused on järgmised:

• Uue asja ees on alati hirm ja teisalt pole ka kõik koolid lõpuni mõistnud, miks selle teemaga tegelema peaks. Sellele lisandub madal teadlikkus riigi prioriteetidest ja majanduse vajadustest laiemalt, aga ka kitsamalt koolis õpetatavate erinevate erialade seostest. Koolidel ei ole ka piisavalt informatsiooni tööandjate vajaduste kohta, mis seostub koostöö teemaga (vt punkt 3). Lahenduseks saabki olla innustamine, info jagamine, võimalike laiemalt kasutatavate koostöömudelite väljatöötamine. Kõigepealt peab teema eest seisma koolijuht, kellel on nägemus ja visioon. Motivatsioonimehhanismina saab kasutada ka vilistlasuuringute tulemusi (selle kooli esiletõstmine, kelle lõpetajad leiavad töö ja kelle tööd väärtustatakse hea palga näol).
• Leiti, et riiklik koolitustellimus (RKT) ei soosi valdkondadevahelist integratsiooni, vaid soodustab nö mugavusstsooni jäämist, mitte proaktiivselt uute võimaluste otsimist. Lahendusena võiks kaaluda, kuidas süsteemi korraldada nii, et RKT soosiks lõimumise sissekirjutamist kooli õpekavadesse.
• Kutsestandardis puuduvad osaoskused. Praegused kutsestandardid ei soosi erialade kombineerimist, kuna nad on käsitletavad vaid tervikuna. Üks idee on, et teatud kutsestandardites sisalduvad kompetentsid (või kompetentside komplektid) oleks iseseisvalt kasutatavad, mis võimaldaks koolil kombineerida erinevate kutsestandardite seest selline kompetentside komplekt, mille järgi antud regiooni tööandjatel vajadus on. IKT puhul eristada nt IKT baaskompetentsid.
• Takistuseks on ka vastavate oskustega õpetajate puudus, mida teatud määral saab leevendada koostöö tööandjatega.

2.    Kuidas tõsta (teiste valdkondade) õppejõudude motivatsiooni integratsiooniga tegelemiseks?

Peamisteks alaprobleemideks on teiste valdkondade õpetajate IKT-alase pädevuse nappus, muutustele vastuseis. Lihtne on käia sissetallatud rada. Lahendustena pakuti välja:

• Teemal peab olema koolis motiveeritud eestvedaja, keda toetab ka koolijuht.
• Võtmeküsimus on õpetajatele motivatsiooni leidmine. IKT erialade õpetajatele tähendab integratsioon potentsiaalselt seda, et nad ei saa oma ainetes nii kitsalt süvitsi minna, kui neile meeldiks. Teiste valdkondade õpetajad peaksid end IKTga kokkupuutepunktide osas harima ja see ei pruugi paljudele huvi pakkuda. Üks variant on motiveerimine tunnustamise kaudu, sh kasutades koolivälist tunnustust tööandja poolt. Viimane eeldaks, et tööandjad saaks anda konkreetselt ühele õpetajale tagasiside – et tema õppijad on tasemel.
• Integratsiooni ei saavuta üksi – tuleb luua tõhusalt toimiv meeskonnatöö, mis on õppetöö korralduse küsimus.
• Pädevuste tõstmiseks ja inspiratsiooni saamiseks oleks hea jagada edulugusid, soodustada õpirännet, kutsuda tööandjaid rääkima integratsiooni eeldavate töökohtade töösisust.
• Enam saaks ära kasutada ka praktikat. Praegu tavaliselt koolipoolne juhendaja ei käi terve pika praktikaperioodi jooksul õpilase praktikakoha ega tööandjapoolse juhendajaga tutvumas. Tööandjad tõlgendavad seda ignorantsusena ja kool ei kasuta ära võimalust õpetaja silmaringi avardada. Vahel on see raske geograafilise distantsi ja õpetajate hõivatuse tõttu, kuid selline praktika võiks siiski olla selgem ideaal ja püüdlus.
• Üks võimalus on teema HTMi poolt formaliseerida, nõudes, et valdkondadevahelise integratsiooni teema on selgelt kajastatud kooli arengukavas. Arvestades, et enamike kutsekoolide omanik on riik, on selleks selged hoovad ka olemas.

 3.       Kuidas saavutada tõhusam koostöö tööandjatega?

Tõdeti, et mõnes mõttes on koostöö tööandjatega juba isegi parem kui kunagi varem. Samas piirdub sageli koostöö mõne üksiku dimensiooniga, nt ettevõtjad loevad loenguid. Koostöö ei pruugi alati olla süsteemne ja toimiv nt praktikakohtade tagamise või õppekavade arendamise osas.

Võtmeküsimuseks ongi lähitulevikus igal koolil püsivate, süsteemsete koostöösuhete loomine iga õppekavarühma osas paari-kolme oma piirkonna tööandjaga. Ilmselgelt kõigile 19le IKT-alast õpet pakkuvale koolile ei jätku IKT ettevõtteid partneriteks, ülejäänutel tasub spetsialiseeruda neile valdkondadele, mille osas oleksid (või juba on) partnerid olemas ning siduda neid valdkondi IKTga (nt kui piirkonnas on olemas koostööaldis logistikaettevõtted, võiks kaaluda selgemalt spetsialiseerumist logistikale).

Kardeti, et mõnes piirkonnas ongi potentsiaalsete tööandjate tehnoloogiline areng suhteliselt tagasihoidlik ja nad ei ole tegelikult veel valmis pakkuma töökohti, kus saaks integreeritud õppe käigus omandatut rakendada. Tõstatus taas küsimus, kumb peab arengut vedama, haridusasutused või tööandjad? Sisukas koostöö võib aidata selgelt ka ettevõttel areneda.

Konkreetsemad alaprobleemid ja lahendused on järgmised:

• Tööandja ja kool ei saa koostöösse panustamisest ühte moodi aru. Koolid eeldavad tööandjatelt tasuta ja pühendunud panustamist, tööandjad leiavad, et neil pole ressurssi ja motivatsiooni sellistel tingimustel koostööd teha. Üks võimalik lahendus oleks jagada hästi toimivate koostöösuhete häid praktikaid.
• Pole piisavalt koostööoskusi, eriti koolid on olnud sageli pigem suletud kui avatud institutsioonid. Koostööoskusi saab õpetada.
• Siiani pole olnud koolidel ka piisavat motivatsiooni tõsiselt koostöö teemaga tegeleda. Lahendus – koolid teadvustavad teema olulisust ise, võtmeküsimus on juhtkonna kaasatus ja initsiatiiv. Teine variant on seada formaalsed nõudmised (EKKA akrediteerimise mudel on hea kvaliteedi tööriist).
• Viimane lahendus toob kaasa ohu koostöö formaalsusele – paberil saab soovi korral jätta mulje nagu kõik oleks korras. Motivatsioonisüsteem peaks sellise võimaluse välistama.

 4.        Kuidas tõsta õpilaste motivatsiooni valida IKT moodul?

Peamised alaprobleemid ja lahendused on järgmised:

• Teiste valdkondade õppurite huvi IKT mooduli vastu on sageli madal, kuna neil jääb puudu teadlikkusest ja mõistmisest, miks neile on IKTd vaja. Neid huvitab oma tulevase töö põhisisu ja ei osata näha, kui otseselt see IKTga seotud on. Lahendus oleks tööandjate kaasamine, kes demonstreerivad väga praktiliste näidetega, kuidas IKTd antud alal rakendatakse.
• Eelnevaga seonduvalt tõdeti, et IKT õpe pole noorte seas ilmtingimata populaarne. Tõsta tuleks õpetamise atraktiivsust, õpetajad enam inspireerima, õpilastele tagada eduelamused. Selleks oleks aga õpetajaid vaja harida, luua neile võimalused ja motivatsioon end pidevalt uute arengutega kursis hoidmiseks ja teiste õpetajatega selles osas koostöö tegemiseks. Kutsehariduses võiks enam ära kasutada ka „Tagasi kooli“ projekti, mis mõjuks innustavalt ja valgustavalt nii õpilastele kui õpetajatele.
• Teiste erialade õppuritel võib puududa IKT-alaste oskuste omandamiseks vajalik võimekus. Kiireid lahendusi pole – tugevdada tuleb põhiharidust reaalainete osas.
• Laiem ja üle erialade universaalne probleem on see, et õpilased pole teadvustanud, mis see eriala täpselt endast kujutab, mida on asutud õppima (nt et see eeldab ka IKT-alaseid teadmisi) ja kas see sobib ikka nende eeldustega. See on sageli ka õpingute katkestamise põhjuseks. Aitaks tõhusam karjääriõpe põhikoolis, nõustamine kutseõppeasutuses ning tõhusaks on osutunud ka vastuvõtu vestlused neis koolides, kus neid peetakse. Vajadusel suunatakse kandideerija teisele erialale ümber.

 5.       Kuidas tagada uute õppemeetodite juurutamine (probleemipõhine õpe)?

Peamised alaprobleemid ja lahendused on järgmised:

• Nagu eelnevate probleemistike puhul tõdeti, on esimene takistus harjumus ja mugavus. Uued meetodid ja eriti nende juurutamine, tähendavad rohkem tegemist, pingutamist. Lisaks on sissetöötatud meetodi puhul ette teada, mis on tegevuse tulemus. Uue meetodi juurutamine tähendab alguses eksperimenteerimist, kardetakse negatiivset tulemust, ebaõnnestumist. Lahenduseks on koolitused ja motiveerimine juhtkonna poolt.
• Probleemipõhine õpe eeldab tõhusat koostööd erinevate ainete õpetajate vahel. See omakorda eeldab, et inimesed tunnevad üksteist. Sageli töötavad õpetajad koolis oma põhitöö kõrvalt või osakoormusega, mistõttu ei teki meeskonna tunnet ja pole lihtsalt füüsiliselt aega koos uute asjade välja mõtlemiseks.
• Sisulisem küsimus on probleemi tuvastamine, millele probleemipõhises õppes keskenduda. Õpetajal on tavaliselt teadmised ühes kitsas valdkonnas ja nad ei oska valdkondadevahelist probleemi tuvastada. See eeldabki koostööd kas tööandjatega või teise eriala õpetajaga. Abiks võib olla ka parimate kogemuste jagamine koolide vahel. Samuti on koolitus omal kohal, sh nii IKT erialade õpetajatele, kes peaksid end täiendama muude valdkondade osas kui ka muude valdkondade õpetajatele, kes peaksid end kurssi viima IKT rakendustega oma erialal.
• Koolitustega omakorda seostub probleemina uuenduste paljusus, mille kõige osas õpetajad end koolitama peaksid. Paljudes koolides ei planeerita täiendkoolitusi süsteemselt, mistõttu õpetaja ei pruugi enam aduda, mis on prioriteet. Lahenduseks on õpetajate täiendkoolitamise läbimõtlemine ja vastava strateegia kujundamine kooli tasemel.
• Mitmetele väljatoodud alaprobleemidele tooks lahenduse õppeprotsessi kui terviku planeerimine. See tähendab, et ei vaadata aineid ükshaaval, vaid õppekava ja selle raames saavutatavaid õpiväljundeid käsitletakse ja planeeritakse ühtse süsteemina.
• Murekohaks on ka küsimus, kuidas hoida IKT valdkondade õpetajaid edasi koolis ja motiveerida neid mh uusi õppemeetodeid rakendama, kui IKT spetsialiste enam ei koolitata ning IKTd õpetatakse vaid teiste erialade nö kõrvalerialana. Selline IKT õpe ei pruugi nende õpetajate jaoks olla enam piisavalt süvitsiminev ja seega huvipakkuv. Neil on peaaegu alati võimalik alternatiivina suunduda erasektorisse tööle.

Millest alustada?

Kõik osalejad andsid ka hääle kõige olulisemale ja kiiremaid lahendusi vajavale probleemistikule ning tõid välja ka olulisuse mõttes järgmise valdkonna. Tulemused on toodud joonisel 1. Jääb mulje, et esimeses järjekorras peab toimima hakkama tõhusam koostöö tööandjatega, tänu millele täpsustub koolitusvajadus ja nagu eelnevast selgus, peaks kasvama ka koolide motivatsioon. Kui visioon on koostöös paika pandud, tuleb tegeleda kõigi osapoolte motivatsiooni küsimustega, uute õppemeetodite juurutamise ja vastavate koolitustega.

Joonis 1. Olulisemad valdkondadevahelist integratsiooni takistavad probleemideringid

Mõttehommiku lõpetuseks

Päevast tegi kokkuvõtte Praxise hariduspoliitika programmi juht Laura Kirss. Ta tõdes, et arutelu käigus ei ilmnenud ületamatuid probleeme, mis takistaks mastaapsemat valdkondadevahelist integratsiooni. Samas on sellesuunalised arengud võrreldes potentsiaali ja võimalustega olnud suhteliselt tagasihoidlikud. Selline tagasiside on tulnud tööandjatelt, kes ootavad nüüd, et koolid võtaksid seda muutuse vajadust tõsiselt. Mõnes mõttes on minna veel pikk tee, kuna puudujäägid on isegi teadlikkuses. Peamised tegevussuunad oleks:

• Pidev selgitamine ja informeerimine integratsiooni vajadusest tööandjate ja poliitikakujundajate poolt.
• Koolituste kaudu oskuste arendamine (koostööoskused, oskused tööandjaid kaasata, uued õppemeetodid, nt probleemõppe teemal).
• Suurema koostöö saavutamise poole püüdlemine – leida koolides aega ja võimalusi veelgi rohkem tööandjatega kontakte arendada ja sisulisi koostöövõimalusi leida.

Kaaluda võib ka nö väliseid motivaatoreid, mh tublimate tunnustamist (nt vilistlaste tööturu väljundite põhjal) ja parimate praktikate levitamist, aga ka motiveerimist RKT kaudu.

Kokkuvõtte koostas Praxise majanduspoliitika programmi analüütik Anne Jürgenson.

Mõttehommiku korraldamist toetas  Eesti IKT klastri kaudu Euroopa Regionaalarengu Fond.

Kristina Mänd, Praxise Akadeemia juht, Euroopa sotsiaalse innovatsiooni konkursi žürii liige

Tõesti, sotsiaalne innovatsioon ja sotsiaalsed innovaatorid on justkui „uus must“,  kui kasutada moest võetud kujundit märkimaks midagi, mis on kogu aeg olnud, kuid nüüd taasavastatud ja uue peene nime saanud. Innovatsioon on muutunud samasuguseks moesõnaks nagu omal ajal kodanikuühiskond või avatus.

Kuidas me tunneme ära sotsiaalse innovatsiooni? Need on lahendused ühiskondlikele probleemidele, mis on loomingulised ning loovad uusi väärtusi, millel on pikaajaline mõju ja mis tõstavad inimeste heaolu: uued ideed (tooted, teenused ja mudelid), mis ühelt poolt vastavad ühiskondlikele vajadustele (ja teevad seda tõhusamalt kui alternatiivne lahendus) ning loovad uusi sotsiaalseid suhteid ja koostööd. Sotsiaalse innovatsiooni suurim väärtus on stagneerumisest hoidumine, pidevalt millegi uue ja parema otsimine ja loomine.

Sotsiaalne innovatsioon peab ka oma loomult olema sotsiaalne (aitama luua suhteid ja võrgustikke), lahendama ühiskondlikke, mitte isiklikke probleeme ning panema inimesed tegutsema. Euroopa Liidus rakendatud määratlus ütleb, et sotsiaalsed innovatsioonid on uued ideed ja tegevusviisid, mis pakuvad sotsiaalsetele probleemidele ja väljakutsetele paremaid lahendusi kui senised, muutes ühiskonna ja kogukonna toimimise tõhusamaks (Empowering people … 2010).

Kust tuleb sotsiaalne innovatsioon? Sotsiaalselt innovaatilised lahendused ehk sellised mis töötavad, on süsteemsed ja aitavad liita väikeseid tegevusi suurde pilti, need tulevad peamiselt erasektorist, ettevõtetelt ja kodanikuühendustelt. Põhjus on lihtne: need kaks sektorit on oluliselt nö kliendikesksema mõtlemisega kui avalik sektor. Sotsiaalne innovatsioon eeldab, et lahendused töötakse välja koos inimestega kellele need mõeldud on, mitte nende eest või nende jaoks. Aga avalikku sektorit ei tohi unustada, sest kolme sektori koostöö on ülioluline: head avalikud teenused on need, mida avalik sektor ja erasektorid koos kujundavad. Iga sektor eraldi on välja mõelnud terve rida lahendusi, mida sageli teistega ei jagata. Järelikult on tark õppida, kuidas nt mõni ettevõtte oma töö protsesse on kujundanud või kodanikuühendus oma töötajaid motiveerib. Pole mõtet tegutseda üksi ega eraldi.

Sotsiaalne innovatsioon on meie ümber olnud aastatuhandeid, me lihtsalt ei kutsunud teda selle sõnaga. Geoff Mulgan Nestast ütles ilusti, et hea sotsiaalne innovatsioon sarnaneb Igor Stravinski Kevadriitusega: alguses tekitab võõristust ja hämmeldust, seejärel aga muutub tavapäraseks ja omaseks.

2012 oli Euroopa Liidus sotsiaalse innovatsiooni aasta ja tähelepanu pöörati nii „rohujuure” ka „ülalt alla” uuendustele. Me otsime kogu aeg lahendusi oma ühiskondlikele probleemidele, olgu nendeks töötus, meditsiin, ettevõtlus, kodanike kaasatus, pidevalt lahendusi. Üheks suurimaks on tööpuudus, eriti noorte seas (Eurostat: Kreekas 60%, Hispaanias 55%, Itaalia 39%; Eestis on 15-24 aastaste seas üle 30%). Valitsuste lahendused käivad ikka mööda vanu ideid: varajane pension, et noortele ruumi teha, pidevad koolitused, soovitused kolida Saksamaale, jne. Kuigi korralik koolitus ja haridus suurendavad inimeste produktiivsust, ei loo need uusi töökohti.

Nii otsisime ka meie üle Euroopa selliseid sotsiaalselt innovaatilisi ideid, mis aitaksid vähendada tööpuudust kas töökohtade loomise või nende vahendamise kaudu. „Meie“ on Euroopa sotsiaalse innovatsiooni konkurss: üle Euroopa kutsuti kokku 10-liikmeline žürii (mina olin üks žürii liikmeid) ja konkurss kuulutati välja 2012. aasta talvel. EL riikidest laekus 605 ideed. Valisime välja 30, mis said veel eraldi nõustamist. 30 seast valiti välja 10 finalisti ja nende seast 3 võitjat. Auhinnad andis 29.mail 2013 Brüsselis üle Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Durão Barroso. 30 finalisti seas oli ka Eestist pärit idee: ETNA ja mikrokrediit maanaistele.

Mida ootasime võitjatelt:

• Avab inimest ande. Näiteks kas saame kasutada tehnoloogiat nii, et ka need inimesed, kel seni on olnud keeruline teha mõnda tööd, saavad nüüd panustada? Või kas saame korraldada vastava väljaõppe inimestele, kes on igati võimelised töötama, kuid vajavad selleks vaid väikest tõuget?

• Loob või kujundab uue turud. Kas saame oma teenustega avardada turgu, nii et ka uued kliendid tuleksid meie juurde?  Näiteks saaksid raamatupidamisfirmad pakkuda spetsiaalseid programme kodanikuühendustele vabatahtliku tegevuse arvestamiseks?

• Aitab inimestel alustada ja kasvatada oma ettevõtteid. Näiteks kas stimuleeritakse ettevõtlust ja ettevõtlikkust seeläbi, et aidatakse inimestel käivitada ettevõtteid ja aidatakse ettevõtetel areneda. Siia alla võivad kuuluda erinevad inkubaatorid ja käivitusprogrammid, koolitused ja nõustamine, et inimesed oleksid iseendale tööandjad jne.

Kuidas need 3 võitjat siis plaanisid tööpuudust leevendada?

1. Laiendatakse kestliku väiksemahulise sotsiaalhoolekande ja tervishoiuteenuste ulatust ja mõju: Community Catalysts (Ühendkuningriigid) soovib omavahel ühendada äritalente ja kogukondi et nood saaksid koos luua ühiskondlikult olulisi töökohti, mis aitaksid inimestel oma loomingulisust kasutades luua kestlikke ja väiksemahulisi sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuseid, mida inimesed saavad endale lubada. Need mikro-ettevõtteid saavad luua ja teenuseid pakkuda väga erinevad inimesed, nende seas puuetega inimesed, eakad ja koduhooldajad (?). Community Catalysts tahab laiendada oma praegust tegevusulatust ja mõju kogenud ettevõtete ja professionaalsete mentorite võrgustiku kaudu, mis toetab kogukonna ettevõtjaid Ühendkuningriigis ja kasutab selleks on-line platvormi. Loe rohkem siit!
2. Parandatakse majanduslikult puudustkannatavate inimeste ligipääsu tööturule, muutes nende tegelikud oskused nähtavaks: alates kodutehtud juustust ja carpoolingusyt kuni arvutitoeni, ehk igasuguse toote või teenuseni, mida saab mõistlikult ja hästi pakkuda kas oma kodust või väikesest ettevõttest. Economy App (Saksamaa) kogub kasutajatelt infot selle kohta mida nad saaksid kohalikku majandusse panustada ja millised nende majanduslikud vajadused on. Tarkvara salvestab selles majanduslikus võrgustikus oleva iga inimese poolt pakutavate ja kasutatavate toodete ja teenuste väärtust. Raha siin vaja ei ole. Loe rohkem siit!
3. Vähendada noorte töötust, jagades töökohti noorte ja vanade töötajate seas: MITWIN.NET (Hispaania) pakub välja põlvkondade vahelist professionaalset võrgustikku, vahendades inimeste-vahelisi kontakte selleks, et jagada töökohti ja teadmisi. MITWIN.NET paneb ette, et eakamad töötegijad jagavad sama töökohta nooremate töötegijatega, võimaldades neil kes on lähenemas pensionini jagada oma teadmisi nendega, kes soovivad alles siseneda tööturule. Loe rohkem siit!

Kuidas sünnib tõeline innovatsioon? Ümber tuleb kujundada mitte ainult süsteemi sees, vaid süsteemi tervikuna. Seega, on meil  selline kolmepoolne vajadus: ühelt poolt suured poliitikateemad, mis vajavad lahendamist; teisalt tehnoloogilised arengud, mis peaksid neid aitama, kuid pole mitte väärtus omaette; ning kolmandaks avatud sotsiaalne innovatsioon, mis pakub lahendusi keerukates poliitikavaldkondades, kasutades sageli tehnoloogilisi arenguid, kuid ka suurendades potentsiaalsete töötajate teadmisi ja oskusi, et konkurentsi ja teadmistepõhise ettevõtluse kaudu suurendada loodavat lisaväärtust, töötajate heaolu ja sotsiaalset turvalisust.

Sotsiaalne innovatsioon tähendab oma ideede jagamist. „Ära hoia oma lahendusi ainult endale, jaga neid.“ See mõte viib mind kahe olulise teemani: esiteks, „“Sa oled, mida jagad“. Need sõnad kuuluvad Diogo Vasconcelosele (1968-2011), kelle nimeline see võistlus on. Kes ta on? Portugali poliitik, parlamendiliige ja Sotsiaal-demokraatliku partei aseesimehes, kes töötas selle nimel, et nii tema kaasmaalased kui ka kolleegi Euroopa Liidus mõistaksid ja väärtustaksid IKT olulist rolli, detsentraliseeritud lähenemist sotsiaalsete väljakutsetega tegelemiseks ning sotsiaalset innovatsiooni. Just seepärast anti Diogo Vasconcelose pärandi tunnustamiseks Euroopa Sotsiaalse Innovatsiooni auhinnale tema nimi.

 Kandideeri! Jaga kõikidega oma häid lahendusi, too Eesti lahendused teistele näha, jagada ja tunnustada. Sul on võimalus võita 30,000 eurot. Aega on kuni 15.12.2013. Loe konkursist rohkem ja kandideeri SIIN!

29. mail 2013 toimus Praxise mõttehommikul “Riigivalitsemine kui ühiskonna arengu sidusaine” ühisarutelu, et hinnata plaanis olevaid tegevussuundi riigivalitsemise uuendamiseks.

Praegu plaanitakse riigivalitsemise uuendusi mitmel rindel. Mõttehommiku üks peamisi eesmärke oli tuua kokku eri riigivalitsemise teemadega seotud osapooled (poliitikud, ametnikud, era- ja kolmanda sektori esindajad), et ühtlustada arusaama tulevaste algatuste osas.

Riigivalitsemise kvaliteet mõjutab kõiki eluvaldkondi ja poliitikate kvaliteeti. Hiljuti avaldatud Eesti Inimarengu Aruande 2012/2013 üks järeldusest oli, et Eesti on arenenum valdkondades, kus riigil on teadlik poliitika. Tulemused on kehvemad elualadel kus riik visiooni ei oma ja tegev ei ole. Riigivalitsemist võib seega vaadata kui sidusainet, mis toetab ühiskonna kui terviku arengut. Kui kasutada majandustermineid, siis heatasemeline valitsemine peab tagama nii avalike teenuste hetkelise toimimise kui ka riigi võimekuse hoida järjest kitsenevates oludes teenuste taset.

Riigivalitsemise ühendavat rolli riigi konkurentsivõime tugevdamisel[1] käsitles oma mõttehommiku ettekandes ka Praxise juhatuse esimees Annika Uudelepp. Eesti valitsemiskorralduse nõrkusteks  on:

• killustumine;
• avalike teenuste ebaühtlane kvaliteet ja kättesaadavus;
• madal poliitika kujundamise ja strateegilise planeerimise võimekus;
• riigi personalipoliitika lünklikkus[2].

Probleemid süvenevad kui valitsusel ei jätku tahet nendega tegelemiseks. Tänapäeva keeruliste ühiskondlike väljakutsetega toimetulekuks peavad valitsusasutused tegema koostööd poliitikavaldkondade põhiselt, mitte valitsemisalade piirjoonte järgi. Riigivalitsemine on üks neist poliitikavaldkondadest, kus asutustevaheline (või -ülene) koostöö peab olema senisest tugevam. Kui „tuunida“ protsesse paremaks vaid ühes asutuses, muutub ühistegevus veelgi keerulisemaks ja jätkub olukord, kus häid algatusi on piisavalt, kuid puudub jagatud visioon riigi arendamisest ning mõistlikud ettevõtmised kipuvad mingil hetkel nö hanguma.

Sama mõtte tõi mõttehommiku sissejuhatuses välja ka ürituse moderaator Taavi Veskimägi, praegune Elering AS-i juhatuse esimees ja endine rahandusminister. Taavi, kes on 90ndate keskel ka ametnikuna tegelenud riigihalduse arendamisega, ütles, et riigivalitsemise alal on palju probleeme ja retoorikat, mis ehk liigagi meenutavad kümne aasta tagust olukorda. Vaatamata mõnele olulisele reformile (nt värske avaliku teenistuse seadus ehk ATS), on samade küsimustega tegelemine üheks märgiks, et Eestis on teatav erinevus selle vahel kuidas asjad mõnikord (rahvusvahelises võrdluses) välja paistavad ja kuidas nad tegelikkuses on. Riigivalitsemises leidub teemasid (nt halduskorraldus, haldusterritoriaalne reform, jne), kus probleemid on pikalt vinduma jäänud ja kus otsuseid pole tehtud.

Juba käivitatud ja plaanisolevaid töösuundi riigivalitsemise arendamisel tutvustasid mõttehommikul justiitsminister Hanno Pevkur, Riigikantselei strateegiadirektor Oliver Väärtnõu, Eesti Koostöökogu esindaja Külli Nõmm ja Rahandusministeeriumi halduspoliitika asekantsler Agris Peedu. Eesti Koostöökogu on käivitanud riigipidamise reformi kava kokkupaneku ja Justiitsministeerium on valitsusele esitanud ettepaneku riigi valitsemis- ja halduskorralduse regulatsiooni korrastamiseks. Rahandusministeeriumi eestvedamisel mõeldakse, kuidas EL tõukefondide toel arendada riigivalitsemist järgmise seitsme aasta jooksul ja kuidas suunata riigi kui tööandja personalipoliitikat. Riigikantselei koordineerib 2011. a valminud OECD riigivalitsemise raporti soovituste elluviimist ja vastava tegevuskava uuendamist. Regionaalminister on algatanud arutelu omavalitsuskorralduse muutmisest.

Mõttehommikul arutati töörühmades riigivalitsemise põletavamaid küsimusi ja võimalikke riigivalitsemise edendamise samme. Laudkonnad hindasid 12 väljapakutud sammu olulisust ja vajalikku pingutust nende sammude astumiseks (väljendugu pingutus rahas, inimeste arendamises või poliitilise otsuseni jõudmises). Järgneval joonisel on visualiseeritud arutelude tulemused.

Arutelude tulemusena tulid kõige olulisematena ja samas suurt pingutust nõudvatena välja järgmised sammud (joonisel ja tabelis punasega):

• valitsemiskorralduse tänapäevastamine, sh asutustevahelise koostöö ja koordinatsiooni parandamine;
• kohaliku omavalitsuse tasandi võimekuse tõstmine, sh ülesannete, nende finantseerimise ja korraldamise ülevaatamine;
• mitmetasandilise valitsemise arendamine, sh keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste (KOV) vahelise koostöö ja tasakaalu edendamine tasandite ülesannetes ning vastutuse jaotuses, KOV tasandi võimekuse tõstmine;
• avalike teenuste kättesaadavuse parandamine üle riigi;
• poliitikakujundamise kvaliteedi tõstmine, sh teadmistepõhine otsustamine ja oskuslik kaasamise korraldamine.

Edasi arutles iga laudkond ühe võtmeprobleemi lahendamise takistusi ja tegi ühtlasi ettepanekuid tõkete ületamiseks. Esiletõstmist väärivad järgmised mõtted.

1)      Kuigi paljud väljapakutud sammudest on olulised, tõusis teiste seast siiski esile vajadus vähendada killustatust ja tõhustada koordineeritust ning koostööd, sest need on sageli muude probleemide lahendamise eelduseks. See on tihedalt seotud tervikliku ja eesmärgistatud riigivalitsemise arendamisega, mis senini on puudunud. Arutelus käidi välja järgmised ettepanekud:

•  Töötada välja terviklik riigivalitsemise poliitika. Eri arusaamade ja koordineerimatuse tõttu on praegu keeruline keskenduda olulisematele küsimustele. Näiteks strateegilise planeerimise süsteemi järgmisele tasemele viimiseks on mitmeid algatusi olnud, kuid otsusteni ning tulemusteni pole siiani jõutud. Käivitatud ja plaanitud paljudele algatustele on tarvis seada eesmärgid, et mitmesugused sammud oleks kooskõlas ning viiks reaalselt tulemusteni.
• Erakondade programmid võiks riigivalitsemist käsitleda praegusest olulisemalt sisukamalt ja ambitsioonikamalt. Enamasti puudub praegu erakondadel selge ja sisukas arusaam riigivalitsemise arendamisest. Vajalik on nii mõtestatud arutelu erakondade sees kui ja ühiskonnas laiemalt riigivalitsemise teemadel.
• Vajalik on seada sisse toimiv koordinatsioon ja vastutus riigivalitsemise arendamisel, et oleks keegi, kes riigivalitsemise edendamisega tegelevad asutused koostööle suunaks ja tegevustel n-ö silma peal hoiaks. Vastutuse võtmine ei tähenda eraldi riigivalitsemisega tegeleva asutuse loomist, võimalik on kasutada ka teisi koordinatsiooniviise alates koordineerivast ministrist või valitsuskomisjonist kuni vastutavate asutuste koostöövõrgustikuni.
• Senisest enam võiks kasutada rakkerühmasid, mis kutsutakse kokku konkreetse ülesande lahendamiseks, mis hõlmab erinevaid valitsemisalasid. Oluline on, et selliste rakkerühmade tööl oleks roll tegelikes otsustes, mitte see ei piirduks mõttevahetusega.

2)      Tsentraliseerituse-detsentraliseerituse vahel tasakaalu leidmine on küsimus, mis väärib täiesti eraldi diskussiooni[3]. Koordineerimise tugevuse ja/või viiside teema on päevakorral nii seoses riigieelarve baasseaduse uuendamise kui ka riigi personalipoliitika ühtlustamisega (valmimas on riigi kui tööandja personalipoliitika roheline raamat).

• Avaliku halduse tsentraliseerimine puudutab ka mitmetasandilist valitsemist. Mitmetasandiline valitsemine on kontseptsioon, mis tegeleb keskvalitsuse ja KOV tasandite vahelise koostöö ja tasakaalu küsimustega. Samas ei tohi unustada, et riigi ja KOV ülesannete optimaalne jaotus ja mõistlik rahastamine on siiski vaid vahendid – eesmärk on avalike teenuste jätkusuutlik osutamine. Tuleb tagada teenuste kättesaadavus, mis on ehk suuremgi probleem kui nende kvaliteet – õigusaktid lubavad justkui rohkem kui nt paljudki KOVid suudavad pakkuda.
• Tarvilik on avalike teenuste optimaalsete standardite (miinimumtaseme või nõuete) ja mahtude kokkuleppimine pidades silmas kodanike vajadusi ja koormust maksumaksjale. Tuleb leida vastus küsimusele „mis on see lubadus, mida riik saab kodanikule anda?“
• Riigivalitsemises tuleks rohkem tunnustada ettevõtlikkust ja muutuste eestvedajaid. Eesti on olnud üsna edukas tugiprotsesside standardiseerimises, kuid teisalt ei tohi tegevuste ühtlustamisega liiale minna, et protsessikesksus (sageli ka sellega kaasnev bürokraatia) ei lämmataks probleemikeskset lähenemist.

3)      Analüüsivõimekuse tõstmine ja poliitikakujundamise kvaliteedi parandamine on veel üks läbiv arenguvajadus. Hiljuti valitsuses heaks kiidetud kaasamise hea tava ja mõjude hindamise metoodika on teadmistepõhise otsustamise arendamisel ja oskusliku kaasamise korraldamisel heaks lähtekohaks. Arutelude tulemusena märgiti järgmist:

• Sageli tullakse oluliste seisukohtadega tullakse välja poliitikate väljatöötamise viimastes etappides, kuigi võimalused kaasalöömiseks on loodud varem. Kriitika tegemisel peaks olema konstruktiivsem ja ettepanekud tuleks esitada arutelude faasis, mitte siis kui eelnõud valmimas on.
• Kui avaliku teenistuse sees teadmisi ja oskusi napib, tuleb panustada koolitamisele (pikema mõjuga tegevus) või teadmiste sisseostmisele (lubab kiiremini reageerida). Uuringute ja analüüside tellimise kõrval on oluline professionaalide avalikus teenistuses hoidmine ja nende värbamine.
• Uus ATS nõuab avalike konkursside tegemist kõikidele vabadele ametikohtadele, kuid tipptegijad pole konkurssidel osalemisest huvitatud. Värske ATSi mõju hindamiseks on varavõitu, kuid avaliku teenistuse paindlikkuse suurendamise küsimus võiks olla eraldi teemaks riigi kui tööandja personalipoliitikas. Tasub mõelda kuidas (teatud ametikohtade puhul) oleks võimalik oma ala tippe edaspidi lihtsamalt värvata.
• Poliitikakujundamise taseme parandamine ei saa toimuda strateegilise planeerimise ja finantsjuhtimise arendustest lahus. Koos riigieelarve baasseaduse uue versiooniga on uuendamisel strateegilise planeerimise määrus. Regulatsiooni ümbertegemise üheks sihiks on muuta planeerimine poliitikavaldkondade põhiseks ning siduda eesmärgid ja tulemused tugevamalt ressurssidega[4].

Kokkuvõtteks, kui eelmisel kümnendil toimus avaliku halduse arendamine pigem organisatsioonide põhiselt, siis hetkel on päevakorral rohkelt asutusteüleseid teemasid. Valitsusse on jõudnud või jõudmas mitmed väga olulised algatused nagu uus riigieelarve baasseadus, valitsemis- ja halduskorralduse muudatused, riigi kui tööandja personalipoliitika roheline raamat, avalike teenuste korraldamise roheline raamat ja Eesti infoühiskonna arenguava 2020. Samas on kokku leppimata riigivalitsemise arendamise peamised eesmärgid ja tegemata strateegilised valikud arvestades ressursside (nii inimesed kui raha) nappust kui ka liigset killustumist.

Mõttekodade ja valitsusväliste asjatundjate poolt jälgitakse ka edaspidi huviga, millised saavad olema valitsuse prioriteedid ja milliste tegelike lahendustega hoitakse riigivalitsemist tugeva ja toimivana.

Kokkuvõtte koostas Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi juht Rauno Vinni.

Arvamus venekeelsena

Kui portaal Postimees.ru nädal tagasi oma lugejatelt küsis, kas Eesti õigusaktid tuleks tõlkida vene keelde, siis 12160  inimest vastas jaatavalt – 92,4% kõigist vastanutest. See teema tekitab taas huvi, kuna Riigikogu võttis eelmisel esmaspäeval menetlusse Sotsiaaldemokraatide frakatsiooni eelnõu, millega soovitakse järgmisel aastal tõlkida vene keelde 52 Eesti õigusakti ja avaldada need tõlked Riigi Teatajas. SDE fraktsioon küsis eelnõu projektile eelnevalt arvamust erinevatelt osapooltelt, sealhulgas ka Praxiselt. Kuna meile selline kaasamine meeldib ja küsimus on aktuaalne seoses lõimumisvaldkonna arengukava koostmisega, siis hea meelega võtsime võimaluse veidi kaasa mõelda.

Praxises oleme alates 2007.aastast korraldanud erinevate projektide raames mitmeid arutelusid ja ümarlaudu, milles on osalenud nii lõimumispoliitika kujundajad ja rakendajad, kui ka erinevad kasusaajad ja sihtrühmade esindajad (vene koolide õpetajatest rahvuskultuuriseltsideni, ettevõtete personalijuhtidest noorteni jpt). Ikka ja jälle on neil aruteludel osalejad järeldanud: vähe- ja mittelõimunud muukeelne elanikkond Eestis elab infosulus. Eesti ühiskonna integratsiooni monitooringu  andmetel valdavad eesti keelt vabalt vaid ligi 15-18% muu emakeelega inimestest. Isegi kui eesti keele õpe pole peale aastaid kestnud ülefetišeerimisest enam köitev teema, siis tuleb tunnistada, et keelebarjäär on jätkuvalt probleemiks. Ja see mõjutab vähese või puuduliku eesti keele oskusega eestimaalaste igapäevast hakkamasaamist meie ühiskonnas.

Käesoleva aasta märtsis ja aprillis korraldas Praxis koostöös Balti Uuringute Instituudiga kuus lõimumisarutelu  (nn diskussiooniklubi) Euroopa kolmandate riikide kodanikele. Nad moodustavad Eesti elanikkonnast 15%, lõimumisarutelude projekti on seni oma panuse andnud kokku 166 Euroopa kolmandate riikide kodanikku (sh määratlemata kodakondsusega inimesed, ka uussisserännanud). Diskussiooniklubides rääkisime kokku seitsmel temal, sealhulgas avalike teenuste ja olulise informatsiooni kättesaadavuse probleemidest. Osalejad heitsid peamiselt ette eluks olulise, asja- ja ajakohase venekeelse info vähesust avalikus teaberuumis ning vähest venekeelset informatsiooni Eesti seadustest ja regulatsioonidest. Nii vene- kui inglisekeelsetel aruteludel Tallinnas, Kohtla-Järvel, Narvas ja Tartus kerkis esile ettepanek tõlkida Eesti õigusakte vene keelde –võib öelda, et ettepanek leidis Euroopa Kolmandate riikide kodanike hulgas ulatuslikku ja tugevat toetust. See ei ole aga eesmärk iseeneses: vajadust parandada õigusaktide kättesaadavust ja arusaadavust nähti näiteks ühe olulise eeldusena tööpuuduse ja sotsiaalse tõrjutuse probleemidele lahendamisel. Samas leiti, et seaduse tõlkimisest üksi ei piisa. Lisaks õigusaktide ühekordsele tõlkimisele on oluline parandada muukeelse elanikkonna teadlikkust nõustamise ja juriidilise abi teenustest ning nende teenuste kättesaadavust.

Toetudes Praxise töödele, analüüsidele ja kogemusele, tekkis eelnõu kohta mitmeid arvamusi ja ettepanekuid. Need kõik on leitavad otsuse eelnõu tekstis , kuid siinkohal tahaks rõhutada mõnda asjaolu:

• Konkreetne eelnõu ei muuda ühtegi õigusakti, mis on õigusaktide tõlkimisel aluseks, sealhulgas Riigi Teataja seadust. Sisuliselt soovitakse eelnõuga Riigikogu otsust ühekordseks tegevuseks ja investeeringuks, et konkreetseks tähtajaks tõlkida olulisemad õigusaktid (loetletud 52) vene keelde. Sellise Riigikogu otsuse heakskiitmisel ei oleks aga mõju Eesti Vabariigi õigusaktide tõlkimise korraldusele ja ei looda alust regulaarseks vene keelsete tõlgete tegemiseks. Seega ei ohusta eelnõu mitte kuidagi eesti keelt ametlikku õiguskeelena, küll aga leevendaks planeeritav tõlketöö aastaid kestnud venekeelse info puudust.

• Pöördusime ESTLEX OÜ poole kiirpäringuga (20.05.2013), et saada ülevaade nõudlusest õigusaktide venekeelsete tõlgete järele. Kokku on erinevate õigusaktide tõlkeid küsitud aprillis 2013 ainuüksi ca 1206 korda ja näiteks kodakondsuse seaduse kohta on aprillis 2013 ESTLEXi laekunud 130 päringut. Seega nõudlus on üsna suur.

• Justiitsministeeriumi Õigusteadlikkuse uuringus 2007 on kirjeldatud õigusaktide kättesaadavust ühe eeldusena õigusteadlikkuse kasvuks elanikkonnas. Oleme seisukohal, et ilmselt kehtib see ka Eesti muukeelse elanikkonna kohta, nagu on eelnõu seletuskirjas viidatud.  Kuid kuna algtekstid on keerulised ja nendega töötavad tunduvalt sagedamini venekeelset elanikkonda teenindavad ametnikud, ettevõtted, advokaadibürood, teenuseid ja osalusvõimalusi pakkuvad vabaühendused jm, siis eelnõu otsene mõju on suurem loetletud sihtrühmadele, sealhulgas riigiasutustele ja omavalitsustele. Õigusaktide tõlkimine vene keelde ja nende tasuta kättesaadavaks tegemine aitab suurendada seotud osapoolte võimekust osutada avalikke teenuseid vene emakeelega inimestele ja seeläbi paraneb lõimumist toetav keskkond.

• Eelnõu seletuskirjas ja ka mõningates arvamusartiklites on võrreldud Eesti õigusaktide vene keelde tõlkimist nende inglise keelde tõlkimisega. Riigikogu otsusega 23.02.2011 vastu võetud „Eesti õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018“  annab aluse Eesti seaduste inglise keelde tõlkimisele, vene keelde tõlkimisele aga mitte: „Rahvusvahelise konkurentsivõime ja ärikeskkonna selguse huvides tuleb tagada, et Vabariigi Valitsuse vastutusel jätkub Eesti seaduste süsteemne tõlkimine inglise keelde.“ Eesti õigusaktide tõlkimine vene keelde aitab samuti kaasa rahvusvahelise konkurentsivõime kasvule ja ärikeskkonna selgusele. Sama õiguspoliitika arengusuundade dokument Valitsusele ülesandeks 2014.a lõpuks tagada kõigi kehtivate seaduste tõlge inglise keelde mõistliku aja jooksul pärast nende avaldamist Riigi Teatajas. Paaril viimasel aastal on Riigi Teatajas avaldatud hulgaliselt inglisekeelseid õigusakte, lisaks on avalehel inglisekeelne Riigi Teataja tutvustus ja otselink tõlgete loetelule – kiiduväärt töö! Kuid tulenevalt eelpool viidatud infobarjääridest ja vajadusest luua lõimumist toetavat keskkonda ka venekeelsele elanikkonnale, võiks Riigi Teatajas olla sama lihtsalt ja samal kujul leitav venekeelne info (Riigi Teataja tutvustus ja loetelu olemasolevatest venekeelsetest õigusaktidest). Seda enam, et algus on juba loodud ja üksikud õigusaktide venekeelsed tõlked on eestikeelsete märksõnadega otsingu tulemusel leitavad.

Kokkuvõtteks võib lõimumisega seotud Praxise analüüside ja kaasamisprojektide tulemustele tuginedes öelda, et inimeste igapäevaelu, välismaalaste staatust ning põhiõiguste kaitset reguleerivate seaduste tõlkimine vene keelde, on nende sihtrühmade hulgas väga oodatud. Loodame, et Riigikogus suhtutakse eelnõu menetlemisse täie tõsidusega, seda enam, et Riigikogu otsus need õigusaktid venekeelde tõlkida ja tasuta kättesaadavaks teha toetaks oluliselt aasta lõpus valmiva riikliku arengukava “Lõimuv Eesti 2020” sihte.

Projekti “Üle-eestilised EKRK-de lõimumisteemalised arutelud” tegevusi rahastatakse Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fondist ja Kultuuriministeeriumi kaudu riigieelarvest ”Eesti lõimumiskava 2008-2013” raames.

Uuendatud versioon 29. veebruar 2012

PREAMBULA

Internetist on saanud sedavõrd oluline teiste, mujal varem määratletud õiguste teostamise vahend, et juurdepääs internetile väärib ka ise põhiõiguse staatust.

Üldtunnustatud inimõigused ja Eesti põhiseaduses sätestatud kodanikuõigused kehtivad internetis täpselt nii, nagu ka väljaspool seda. Need õigused on vääramatud ning ülimuslikud nii kehtivate kui tulevaste seaduste, regulatsioonide ja rahvusvaheliste lepete suhtes. Kellegi õigusi ei tohi piirata pelgalt seetõttu, et ta kasutab nende teostamiseks internetti või mistahes muid, tulevikus loodavaid vahendeid.

Käesolevad teesid ei kujuta endast ammendavat õiguste kataloogi, vaid 2012. aasta alguses Eesti kodanikuühiskonnas aset leidnud avatud arutelu vahetulemust. Teesid ei ole lõplikud ega igavesed; uute tehnoloogiate inimestele kättesaadavaks muutudes võib ja tuleb ka neid täiendada.

Mõistame, et teesid võivad kohati väljuda kehtiva õiguse raamidest. Oleme seisukohal, et tehnoloogia areng ja laienev levik toob kaasa vajaduse olemasolevate õigusaktide täiendamiseks või muutmiseks, et tagada inim- ja kodanikuõiguste jätkuv kaitse.

Teesid rõhutavad internetikasutajate õigusi, mis võiksid kehtida mitte ainult Eestis (ja meie põhiseaduse kontekstis), vaid ka mujal maailmas.

Mõttepaberi esimese versiooni koostasid Linnar Viik, Daniel Vaarik, Sten Tamkivi ja Marten Kokk.

Avaliku arutelu käigus on seda muudetud ja täiendatud mitmete ettepanekutega, sealjuures avalike kommentaaride alusel Praxise blogis 14. – 24. veebruaril 2012.

MÕISTED

Kasutaja – inimene, kes kasutab sideteenuseid, suhtlemaks teiste inimestega või saamaks juurdepääsu sisuteenustele. Kõiki tegelikke ja potentsiaalseid kasutajaid tähistatakse teeside tekstis sõnaga “igaüks”.

Sideteenuse pakkuja – ettevõtja, kes pakub kasutajatele vahendeid ja teenuseid, mis võimaldavad neil suhelda teiste kasutajatega või saada juurdepääs sisuteenustele.

Sisuteenuse pakkuja – inimene, ettevõtja või riigiasutus, kes pakub kasutajatele andmete hoidmise või töötlemise teenuseid või annab kasutajatele juurdepääsu oma andmekogudele.

Internetiteenuse pakkuja – sideteenuse või sisuteenuse pakkuja

Riik – avalik sektor, mis hõlmab nii seadusandliku, täitev- kui kohtuvõimu asutusi kui avalikke teenuseid osutavaid ettevõtjaid nii riiklikul, kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil.

Internet – kasutajatele kättesaadav side- ja sisuteenuste kogum.

1. LIGIPÄÄS

Igaühel on õigus interneti ligipääsule ja selle kasutamisele.

• Internetiteenuse pakkujad on vabad piirangutest, mis muudaksid teenused kallimaks või võiksid muul moel vähendada nende kättesaadavust kasutajatele.

2. JAGAMINE

Igaühel on õigus informatsiooni internetis vabalt luua, otsida, vastu võtta ja edastada.

• Interneti laialdane kättesaadavus võimendab info vaba liikumise positiivset mõju.

3. LOOMING

Igaühel on õigus osa saada internetis jagatavast rikkalikust kultuuri- ja teadusvaramust ning seda oma loominguga täiendada ja täiustada.

• Igaühel on õigus olla tunnustatud oma loomingu loojana.
• Igaühel on õigus teha internetis leiduvast õiguspäraselt avaldatud loomingust ja muust õiguspäraselt avaldatud teabest enda ja oma leibkonna tarbeks koopiaid ning neid nii muuta, kasutada kui hävitada.
• Piiramata eelpool sätestatud õigusi, on igaühel õigus kehtestada seadusega piiratud tähtajal tingimusi oma loomingu kasutamisele ja levitamisele. Need tingimused ei tohi olla vastuolus interneti kui terviku põhimõtetega ega takistada informatsiooni vaba liikumist.

4. SÕNAVABADUS

Igaühel on õigus sõna- ja mõttevabadusele internetis.

• Igaühel on õigus oma arvamust avaldada ning meelsust näidata virtuaalsetel protestidel ja meeleavaldustel. Sisuteenuse pakkujal on õigus kehtestada oma teenuse täpsemaid kasutustingimusi ja modereerida nendega nõustunud kasutajate panust oma keskkonda.

5. ISIKUANDMED JA TUVASTAMINE

Igaühel on õigus tema kohta internetis talletatud isikuandmete kaitstusele.

• Isikuandmete käsitlejatel on kohustus kasutajale selgitada, miks ja kuidas nad andmeid kasutavad.
• Igaühel on õigus tõestada oma isikut ja autoriseerida enda nimel tehinguid kasutades digitaalallkirja.
• Igaühel on õigus nõuda teenuspakkujalt oma arhiivina salvestatud andmete väljajätmist või  kustutamist.

6. TURVALISUS

Igaühel on õigus eneseväärikusele ja turvalisusele internetis.

• Igaühel peab olema võimalus kasutada internetti küberkiusamist ja identiteedivargusi kartmata. Lastel on eriline õigus turvalisele internetile, kartmata seksuaalsel või muul viisil ärakasutamist.

7. E-DEMOKRAATIA

Igaühel on õigus saada nii kodaniku kui külalisena riigi teenuseid elektrooniliselt.

• Riigi teenused on kättesaadavad sõltumata kasutaja füüsilisest asukohast ja igaüks saab osaleda elektrooniliste kanalite kaudu avaliku võimu teostamises. E-demokraatiat tuleb soodustada ning muuta inimeste kaasamine õigusloomesse elektrooniliste kanalite kaudu võimalikult lihtsaks ja kättesaadavaks.
• Kodanike ja riigi vahel elektrooniliselt vahetatud sõnumid ning internetis toimuvad avalikud arutelud on sama väärtuse ja kaaluga kui füüsiliselt või paberil toimuv infovahetus.

8. E-TURG

Igaühel on õigus turvalisele, riigipiire ületavale e-kaubandusele, lepingute sõlmimisele ja raha edastamisele interneti kaudu.

• Kasutajatel on vabadus valida makseviiside vahel ning neid ei tohi sundida võlasuhtesse või liigsete isikuandmete avaldamisele vaid seetõttu, et makse toimub internetis.

9. PRIVAATSUS

Igaühel on õigus tema era- ja perekonnaelu ning sõnumivahetuse saladuse austamisele internetis.

• Igaühel on õigus kaitsta oma internetis hoitavat ja edastatavat infot krüptograafiliste vahenditega.
• Igaühel on õigus soovi korral mitte avaldada internetis oma identiteeti ja jääda anonüümseks või kasutada pseudonüüme.

10. ANDMED

Igaühel on õigus oma internetis salvestatud andmetele.

• Kasutaja poolt sisuteenuse pakkujale hoidmiseks usaldatud andmed on kasutaja omad. Keegi ei tohi neid kasutaja loata töödelda. Sisuteenuse pakkuja ei tohi teenuse kasutustingimusi täitva kasutaja andmeid hävitada ega takistada kasutaja juurdepääsu nendele.
• Andmete hoidja vastutab kasutajate andmete säilitamise ja kaitsmise eest.

11. AVATUD INTERNET

Igaühel on õigus valida, milliseid sisuteenuseid ta kasutab.

• Sisuteenuse valiku teeb kasutaja ise; ei riik ega sideteenuse pakkuja ei tohi teda selles takistada.
• Kasutajal on õigus saada riigilt infot masintöötlemist võimaldava andmevoona.

12. ÕIGUSTATUD OOTUS

Igaühel on õigus saada kinnitust, et tema kasutatavad avalikud internetiteenused vastavad siin loetletud põhimõtetele.

• Iga inimene peab oma tegevusega kaasa aitama nende õiguste ja vabaduste austamisele.

13. PIIRANGUD

Interneti kasutamist tuleb reguleerida võimalikult vähe.

• Piiranguid interneti kasutamisele võib seada vaid seadusandja ning kohaldada kohus, kaaludes iga kord sellise piirangu vajalikkust ja sobivust demokraatlikku ühiskonda.
• Piirangu teostaja tegevus peab olema läbipaistev ja allutatud avalikule kontrollile.
• Internetti puudutavate regulatsioonide muutmine peab toimuma avatud, multilateraalses koostöös, kus osalevad nii riigid, ettevõtted, vabaühendused kui internetikasutajad.

TEESIDE VÕIMALIK ARENG

Püüame luua kontakte ka teistes riikides käivitatud samasuunaliste algatustega – näiteks  irpcharter.org jt

Õiguslik vorm on arutluse all. Ettepanekuid on nii rahvusvahelise harta  loomiseks; internetikasutajate õigustele seadusliku jõu andmiseks Eestis või globaalselt; kasutamiseks vajadusel ACTA preambula inspiratsiooniallikana, sidumata seejuures teeside jõustamist ACTA võimaliku jõustumisega.