Elukestva õppe valdkonnas valimisliidu programm erilisi üllatusi ei paku. Erisoodustusmaksu kaotamine tasemekoolituselt oli oodatav – selles olid ühel nõul suurem osa valimistel kandideerinud erakondadest.

Positiivse noodina on selgelt eesmärgiks seatud elukestvas õppes osalemise suurendamine. Küll aga sunnib kulmu kergitama eesmärk tõsta elukestvas õppes osalevate täiskasvanute osakaal 20%-ni. Pikemas perspektiivis, miks ka mitte. Kuid ilmselt on sellega arvestanud ka valitsusliit, et järgmise nelja aasta jooksul on see väga ebatõenäoline. Valitsus ise on alles äsja kiitnud heaks eesmärgi tõsta elukestvas õppes osalevate täiskasvanute osakaalu aastaks 2020 17%-ni.

Poole lausega mainitakse ka ümberõppes osalevate madalama haridusega isikute kasvu. See peaks olema väga oluline eesmärk, arvestades, et just nendele peaks elukestev õpe pakkuma turvalisust tööturul ning võimalust oma konkurentsivõimet suurendada. Siiski ei mainita kuidas seda soovitakse saavutada. Senine kogemus on näidanud, et üldiselt täiskasvanute elukestvas õppes osalemise kasvatamine on viinud olukorrani, kus madalaima ja kõrgeima haridusega inimeste osalemise erinevus on üheksa-kordne. See tähendab, et madalama haridusega inimeste osaluse suurendamiseks on vaja just nendele suunatud meetmeid, mida täna ei ole piisavalt. Riigi senisest tegevusest elukestva õppe suunal lõikavad selgelt kasu eelkõige niigi parema haridustasemega inimesed.

Tundub, et peamine valitsuse strateegia elukestvas õppes osalemise suurendamiseks on EL finantside ärakasutamine. Ühest küljest ei ole see halb, et olemasolevaid vahendeid soovitakse maksimaalselt rakendada elukestva õppe valdkonna arendamiseks ja parema juurdepääsu pakkumiseks elukestva õppe võimalustele. Kuid pikemas perspektiivis peaks olema oluline vastutuse jaotus erinevate kasu saavate osapoolte vahel (st riik, tööandjad ja elukestvas õppes osalejad).

Üldiselt uusi suundi täiskasvanuhariduse valdkonnas ei võeta. Arendatakse edasi seniseid tegevusi ning jätkatakse suuresti samal kursil. Iseenesest on positiivne, et areng on stabiilne ja võtab pikemaajalised sihid. Kuid ühtlasi tähendab see ohtu, et seni käsitlemata jäänud probleemid jäävad ka edaspidi tähelepanuta. Üsnagi ambitsioonikad sihid on paigas. Loodetavasti võetakse järgmisel neljal aastal ette ka nende probleemide lahendamine, mis aitaksid seatud eesmärke saavutada.