Kristina Mänd, Praxise Akadeemia juht ja Gruusia koolitusprogrammi eestvedaja

Nii lihtne on mõelda ja öelda, et meist ei sõltu midagi, niikuinii midagi paremaks ei lähe. Natuke sellist suhtumist kohtasin kui rääkisin, et töötame grusiinidega, et aidata neil muuta nende poliitika-kujundamise oskused professionaalsemateks ja luuta kodanikühiskonna arendamiseks plaan.  Veel aasta tagasi tundusid need unistused. Aga praeguseks on unistused juba täitunud.

Grusiinid usuvad oma tulevikku ja see on nakkav. Nii usume ka meie. Ja seda tulevikku näevad aktiivsemad inimesed, kes töötavad ja toimetavad erinevates kodanikuühendustes sarnaselt: aus, avatud, toimiv ja kaasav ühiskond. Ka meil tundus selline mõtlemine väga utoopiline nii 15 aastat tagasi. Aga ära tegime ja meie kodanikuühiskond toimib ning kolmandat sektorit peetakse tugevaimaks Kesk- ja Ida-Euroopas.

Aga tagasi Gruusiasse. Kui Praxis ja Tbilisi Liberaalne Akadeemia 2012. aasta suvel koostööd alustasid, siis leidsime kiiresti ühise keele. Kuigi me kogemused ja teadmised olid erinevad, olid meie veendumused sarnased. Grusiinid arvasid, et Praxis koostöös EMSLiga saab neile oma teadmiste ja kogemustega abiks olla.

Ütlen julgelt, et olukord Gruusia kodanikuühendustega on nagu Eestis käesoleva sajandi alguses: ühendused keskenduvad oma teemadele ja teevad üldiste asjade nagu näiteks seadusandlus, kaasamine või rahastamine,  vähe koostööd. Ka teevad vähe omavahelist koostööd sama valdkonna ühendused ja katusorganisatsioone ning temaatilisi võrgustikke äga palju ei ole. Nii on nad olukorras kus probleeme ei lahendata ühiselt, vaid igaüks mässab oma nurgas.

Teiseks, ei räägita ega jagata, sest on hirm, et ideed varastatakse ära. Päris kahju on ja nii tuttav tunne tekib. Nüüd on Eestis tavaline, et üks korralik eestkoste ja poliitikakujundamisega tegelev ühendus avalikustab oma plaanid ja eesmärgid oma kodukal ja tutvustab neid. Aga see polnud nii 8-10 aastat tagasi. Oleme õppinud, küll õpivad ka grusiinid.

Kolmas sarnasus on seotud avaliku sektoriga: igaüks enda eest. Igaüks võitleb enda õiguse eest olla kuuldud, arvestatud ja rahastatud. Ka meil oli nii ja mäletan hästi aega kui muidu olime küll solidaarsed, kuid kui oli võimalus saada riigi eelarvest raha, siis ununesid need põhimõtted kiiresti ja me kõik leidsime õigustuse, miks just meil peab erikohtlemine olema.

Ja neljandaks, välisraha. Meie teadsime 2000. aasta lõpus, et välisraha hakkab kokku kuivama ja me peame leidma uusi võimalusi omale vahendite leidmiseks ning mis kõige olulisem, leidma Eesti raha Eesti kodanikuühiskonna arendamiseks ja Eesti probleemide lahendamiseks. Nii loodi KÜSK, kasutades selle idee arendamiseks välisraha ja praeguseks on välja töötatud põhimõtted, kuidas peaks toimima kodanikuühenduste tegevuse rahastamine riigieelarvelistest vahenditest. Grusiinid kuulasid  meie lugusid nagu ilmaimet, aga veendusid, et Gruusias on samad asjad pikaajalise töö ja kannatlikkusega saavutatavad.

Loomulikult on erinevusi, millega peame töötama ja mida arvestama. Esiteks see sama kannatlikkus. Meil seda jätkus. Grusiinid on oluliselt tulisemad. Seepärast on hea plaan oluline. Teiseks rabas meid täiega kui juhtivad ühendused arutasid omavahel, et tuleks seadustesse tuua sisse vabatahtlikkusega seotud küsimused ja mille peale üks neist teatas, et nad seda juba teinud. Keegi aga polnud sellest midagi kuulnud! Veelgi enam, kust võttis see üks ühendus nö legitiimsuse sellist asja teistega läbirääkimata teha.  Eestis sellist asja naljalt ei juhtu. Kui keegi tahab hirmsasti midagi ühenduste kogukonna tarbeks teha, siis tavaliselt algab peale suur teavitamine ja kaasamine. Enamjaolt algavad või lõppevad taolised algatused EMSLi laual. Gruusias EMSLi sarnast pole.

Kolmas erinevus on kindlasti see, mida meie nimetame korruptsiooniks, grusiinid aga usalduseks. Sellega peame veel tööd tegema, kuid ei ole meil õigust öelda, et  ainult meie teod on õiged ja teiste omad mitte.

Mida me aga saame teha on panustada gruusia kolleegide poliitikakujundamise võimekusse. Mida me tegime:

• kolm põhjalikku seminari (teemadeks eestkoste, avatus, kaasamine, võrgustumine, kommunikatsioon, suhtlemine avaliku sektoriga, teadmiste- ja faktipõhised poliitika ettepanekud);
• mõttehommik Gruusia kodanikuühiskonna tulevikus ühenduste ja ametnikega;
• 10 grusiini 5-päevane õppvisiit Tallinnasse (kuidas meil koostöö ühenduste vahel ja avaliku sektoriga toimib, kuidas on reguleeritud kaasamine ja toimub kommunikatsioon);
• 10 Gruusia ühendusel on toimiv eestkoste plaan oma valdkonna poliitikakujundamiseks;
• loodud on alused Gruusia kodanikuühiskonna arendamise plaanile ja juhtivad ühendused panustavad ühise asja ja agenda ajamisse.

Lisaks on projektiga olnud seotud kümned Gruusia ühendused ja aktivistid, meil on usalduslikud ja töised suhted ning valmistame praegu ette järgmisi samme, et oma koostööd jätkata. Grusiinid usuvad, et Eesti koolitajatest ja kogemustest on neile abi ja tuge. Projekti toetas Eesti Välisministeerium.

Kui suur meie tegevuse mõju on? Mine tea, sest tegeliku mõju saavutamine võtab aega. Kuid meie enda seatud eduindikaatorite alusel on hästi läinud (kirjeldasin neid eespool). Oluline, et see projekt on õpetanud ühendustel mõistma, et poliitika kujundamine ja poliitikasoovituste tegemine ei ole sama asi, mis rahastajale mõne järjekordse koolitusprojekti kirjutamine; et lahmimine ei vii sihile; et teiste ühenduste eiramine ainult suurendab avaliku sektori veendumust, et ühendused ei suuda koostööd teha.

Loe rohkem Praxise veebilehelt. Projekti rahastab Välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest

27. veebruaril toimus Tallinnas seminar „E-lahenduste tulevik Eesti tervishoius ja sotsiaalhoolekandes“. Seminari eesmärk oli jõuda arusaamale milline peaks olema riigi, KOVide, sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste osutajate ning virtuaallahenduste pakkujate roll e-lahenduste võimaldamisel ja rakendamisel. Samuti arutleti selle üle, millised peaksid olema virtuaallahenduste osapoolte järgnevad tegevused, mis võimaldaksid laialdaselt pakkuda vajalikke sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuseid infotehnoloogiliste lahenduste abil.

Kes peaks olema teenuseosutaja?
Kohalviibijad arutlesid selle üle, kes peaks e-tervise ja e-hoolekande teenuseid osutama.
1.    E-teenuseid peaksid täiendavate teenustena pakkuma tänased teenuseosutajad

• E-teenused on üks teenuste osutamise vorm ja selles valguses peaksid teenuste osutajateks olema need samad osapooled, kes praegu nii-öelda päristeenuseid osutavad – hoolekandesüsteem ja meditsiinisüsteem.
• E-teenuse osutajaks tervishoius ja sotsiaalhoolekandes peab olema organisatsioon või asutus, kes on seadusejärgselt kohustatud tervishoiu- ning sotsiaalhoolekande teenuseid osutama, e-teenuse osutamise jaoks ei ole vaja luua eraldi organisatsiooni, kes neid osutaks nii-öelda päristeenuste kõrval.
• Sotsiaalhoolekande ja tervishoiu e-teenuste osutamise viis on erinev, kuid sisuliselt jääb see tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenuseks.

2.    Teenuste disain peaks olema patsiendikeskne

• Keskenduda ei tohiks ainult e-teenustele, sest ära ei tohiks kaduda vahetu kontakt inimesega, kui inimesel on soov mitte e-teenust kasutada, siis peaks võimalus ka olemas olema.
• Teenuseosutaja peaks olema patsiendikeskselt meelestatud. Kui patsient pöördub sotsiaalhoolekande teenuste saamiseks omavalitsuse poole, kuid vajab hoopis tervishoiuteenust, või vastupidi – patsient pöördub tervishoiuteenuse osutaja poole, kuid vajab hoopis sotsiaalhoolekandeteenust, siis peaks olema võimalik patsient ka õigesse kohta suunata. Sealjuures ei peaks olema patsient see, kes süsteemis õiget kohta oma murega pöördumiseks otsib.

3.    E-teenuste laialdaseks kasutuselevõtuks on vajalik  keskne riiklik koordineerimine

• E-tervise ja e-hoolekande teenuste tehniliseks loomiseks on vaja riigi poolt luua tehnilised vahendid, infrastruktuur (sidekanalid) ja standardid.
• Teenuseosutamise tehniliseks baasiks võiks olla portaalilahendus, mis töötab arvutites ja telefonides. Riigi poolt tellitud ja pakutavad peaksid olema kindlad teenused, mis tagavad inimese toimetuleku.  Lisaks riigi poolt arendatud ning tagatud põhiteenustele võiksid olemas olla mugavusteenused, mida arendavad eraettevõtted.
• E-teenuste juurutamisel ja osutamisel on olulised kohapealne tehniline tugi, motivatsioon teenuse osutamiseks, rahastus, personal.
• Võtmeküsimus on selles, et kuidas erinevate teenusepakkujate puhul vältida olukorda, et igaüks pakub e-teenuseid omaette – ühel osapoolel (keskvõimul) peab olema aktiivne roll koordineerimisel ja see roll  peab olema palju aktiivsem, kui see täna on.

Lisaks leiti järgmist:

• Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste abil saab toetada inimeste mitmesuguseid teenusevajadusi nagu koduhoolduse pakkumine, mis suurendab patsientide turvalisust. Koduhoolduse pakkumine e-lahenduste abil toetab sotsiaalset suhtlemist ja väldib patsiendi isolatsiooni jäämist. E-lahendusi saab kasutada ka mitmesuguste juhismaterjalide produtseerimiseks ning nende kattesaadavuse parandamiseks e-kanali kaudu. Tervishoiusüsteemis saab ITK lahenduste abil teostada tervisenõustamist, kus ei ole vajadust kedagi füüsiliselt läbi vaadata. Samuti saab ITK lahendusi kasutada krooniliste patsientide kaugjälgimisel.
• Oluline on teenusedisain – teenuse arendaja peaks end teenuse disainimisel panema  patsiendi olukorda. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste abil osutatav teenus peaks olema patsiendi vajadustele vastav ning e-teenuse kasutamine ei tohiks tavapärast elu segada. Patsient peab asjal kasu nägema, kui tema seda kasu ei näe, siis on e-lahendusi sotsiaalhoolekandes ning tervishoius raske patsiendi puhul rakendada. Selleks, et aidata vajadusele vastav teenus patsiendil üles leida tuleb e-lahenduste näol pakutavaid teenuseid kui innovatsiooni aegsasti juurutama hakata. Sotsiaalhoolekandes ja tervishoius tuleb teenuste disainimisel juba täna mõelda sellele, millised on tulevikupatsiendid täna.
• Järgmiste sammudena info- ja kommunikatsioonitehnoloogiliste lahenduste laialdasemal rakendamisel võiks keskvalitsus hinnata ja analüüsida sotsiaalhoolekande ja tervishoiu e-lahenduste pilootprojektide tulemusi. Kui selgub, et pilootprojekt on olnud tulemuslik ning sellel sotsiaalhoolekande- ja/või tervishoiuteenuste osutamisel positiivne mõju, siis saab kaaluda nende teenuste rakendamist laiemalt. Pikas perspektiivis vajab kogu sotsiaalhoolekande- ja tervisesüsteemi sisu ning korraldus kaasajastamist. Kui tahetakse rääkida ühtsest integreeritud süsteemist Eestis, siis on vajalik ära kirjeldada üleriigilised teenusestandardid.

Seminaril kaardistati, missugused on erinevate osapoolte rollid. Kaardistamise tulemused on toodud allpool tabelis.

Kokkuvõttes saab välja tuua, et e-teenuste pakkumisel sotsiaalhoolekandes ning tervishoius on olulised riiklik aktiivne koordineerimine, patsiendi teadlikkus, osapoolte arusaam integreeritud teenuste osutamise süsteemist, standardid nii teenusele enesele kui ka kasutatavale tehnilisele lahendusele ning info liikumine osapoolte vajaduste kohta. Kui erinevaid teenusvajadusi toetavaid e-lahendusi rakendada suurema arvu inimeste peal kui senised pilootprojektid on seda teinud, siis võiksid e-lahendusel põhinevad e-teenused muutuda odavamaks. E-lahendusel põhinev teenus oleks hea tugiteenus teiste sotsiaalhoolekande- ning tervishoiuteenuste kõrval.
Seminaril osalesid esindajad Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametist, Sotsiaalministeeriumist, Ida-Tallinna Keskhaiglast, E-tervise Sihtasutusest, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist, Riigikantseleist, Eesti Tervisetehnoloogiate  Klastrist, Medicine Estoniast, Eesti Patsientide Nõukojast, Arengufondist, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidust,  Eesti Haigekassast, E-tervise Sihtasutusest, Saaremaa Arenduskeskusest, Kuressaare Hoolekandest, Pärnu Haiglast, Tallinna Tehnikaülikoolist, Tallinna Ülikoolist, Gravitas Consultist, Smart City Labist, SA Tuurust, Helmes AS-st.

Seminaril oli kolm ettekannet, mis kirjeldasid praktilisi kogemusi e-lahendustega. Anneli Rasu Saaremaa Arenduskeskusest rääkis pilootprojekti VIRTU rakendamise kogemusest Saaremaal, mille eesmärk oli toetada eakate toimetulekut kodus. Dr Kai Sukles rääkis krooniliste haigustega patsientide kaugjälgimisest DREAMING projekti eeskujul. Raivo Allev Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametist tutvustas erinevaid e-lahendusi, mida Tallinna linnas on rakendatud.

Uuendatud versioon 29. veebruar 2012

PREAMBULA

Internetist on saanud sedavõrd oluline teiste, mujal varem määratletud õiguste teostamise vahend, et juurdepääs internetile väärib ka ise põhiõiguse staatust.

Üldtunnustatud inimõigused ja Eesti põhiseaduses sätestatud kodanikuõigused kehtivad internetis täpselt nii, nagu ka väljaspool seda. Need õigused on vääramatud ning ülimuslikud nii kehtivate kui tulevaste seaduste, regulatsioonide ja rahvusvaheliste lepete suhtes. Kellegi õigusi ei tohi piirata pelgalt seetõttu, et ta kasutab nende teostamiseks internetti või mistahes muid, tulevikus loodavaid vahendeid.

Käesolevad teesid ei kujuta endast ammendavat õiguste kataloogi, vaid 2012. aasta alguses Eesti kodanikuühiskonnas aset leidnud avatud arutelu vahetulemust. Teesid ei ole lõplikud ega igavesed; uute tehnoloogiate inimestele kättesaadavaks muutudes võib ja tuleb ka neid täiendada.

Mõistame, et teesid võivad kohati väljuda kehtiva õiguse raamidest. Oleme seisukohal, et tehnoloogia areng ja laienev levik toob kaasa vajaduse olemasolevate õigusaktide täiendamiseks või muutmiseks, et tagada inim- ja kodanikuõiguste jätkuv kaitse.

Teesid rõhutavad internetikasutajate õigusi, mis võiksid kehtida mitte ainult Eestis (ja meie põhiseaduse kontekstis), vaid ka mujal maailmas.

Mõttepaberi esimese versiooni koostasid Linnar Viik, Daniel Vaarik, Sten Tamkivi ja Marten Kokk.

Avaliku arutelu käigus on seda muudetud ja täiendatud mitmete ettepanekutega, sealjuures avalike kommentaaride alusel Praxise blogis 14. – 24. veebruaril 2012.

MÕISTED

Kasutaja – inimene, kes kasutab sideteenuseid, suhtlemaks teiste inimestega või saamaks juurdepääsu sisuteenustele. Kõiki tegelikke ja potentsiaalseid kasutajaid tähistatakse teeside tekstis sõnaga “igaüks”.

Sideteenuse pakkuja – ettevõtja, kes pakub kasutajatele vahendeid ja teenuseid, mis võimaldavad neil suhelda teiste kasutajatega või saada juurdepääs sisuteenustele.

Sisuteenuse pakkuja – inimene, ettevõtja või riigiasutus, kes pakub kasutajatele andmete hoidmise või töötlemise teenuseid või annab kasutajatele juurdepääsu oma andmekogudele.

Internetiteenuse pakkuja – sideteenuse või sisuteenuse pakkuja

Riik – avalik sektor, mis hõlmab nii seadusandliku, täitev- kui kohtuvõimu asutusi kui avalikke teenuseid osutavaid ettevõtjaid nii riiklikul, kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil.

Internet – kasutajatele kättesaadav side- ja sisuteenuste kogum.

1. LIGIPÄÄS

Igaühel on õigus interneti ligipääsule ja selle kasutamisele.

• Internetiteenuse pakkujad on vabad piirangutest, mis muudaksid teenused kallimaks või võiksid muul moel vähendada nende kättesaadavust kasutajatele.

2. JAGAMINE

Igaühel on õigus informatsiooni internetis vabalt luua, otsida, vastu võtta ja edastada.

• Interneti laialdane kättesaadavus võimendab info vaba liikumise positiivset mõju.

3. LOOMING

Igaühel on õigus osa saada internetis jagatavast rikkalikust kultuuri- ja teadusvaramust ning seda oma loominguga täiendada ja täiustada.

• Igaühel on õigus olla tunnustatud oma loomingu loojana.
• Igaühel on õigus teha internetis leiduvast õiguspäraselt avaldatud loomingust ja muust õiguspäraselt avaldatud teabest enda ja oma leibkonna tarbeks koopiaid ning neid nii muuta, kasutada kui hävitada.
• Piiramata eelpool sätestatud õigusi, on igaühel õigus kehtestada seadusega piiratud tähtajal tingimusi oma loomingu kasutamisele ja levitamisele. Need tingimused ei tohi olla vastuolus interneti kui terviku põhimõtetega ega takistada informatsiooni vaba liikumist.

4. SÕNAVABADUS

Igaühel on õigus sõna- ja mõttevabadusele internetis.

• Igaühel on õigus oma arvamust avaldada ning meelsust näidata virtuaalsetel protestidel ja meeleavaldustel. Sisuteenuse pakkujal on õigus kehtestada oma teenuse täpsemaid kasutustingimusi ja modereerida nendega nõustunud kasutajate panust oma keskkonda.

5. ISIKUANDMED JA TUVASTAMINE

Igaühel on õigus tema kohta internetis talletatud isikuandmete kaitstusele.

• Isikuandmete käsitlejatel on kohustus kasutajale selgitada, miks ja kuidas nad andmeid kasutavad.
• Igaühel on õigus tõestada oma isikut ja autoriseerida enda nimel tehinguid kasutades digitaalallkirja.
• Igaühel on õigus nõuda teenuspakkujalt oma arhiivina salvestatud andmete väljajätmist või  kustutamist.

6. TURVALISUS

Igaühel on õigus eneseväärikusele ja turvalisusele internetis.

• Igaühel peab olema võimalus kasutada internetti küberkiusamist ja identiteedivargusi kartmata. Lastel on eriline õigus turvalisele internetile, kartmata seksuaalsel või muul viisil ärakasutamist.

7. E-DEMOKRAATIA

Igaühel on õigus saada nii kodaniku kui külalisena riigi teenuseid elektrooniliselt.

• Riigi teenused on kättesaadavad sõltumata kasutaja füüsilisest asukohast ja igaüks saab osaleda elektrooniliste kanalite kaudu avaliku võimu teostamises. E-demokraatiat tuleb soodustada ning muuta inimeste kaasamine õigusloomesse elektrooniliste kanalite kaudu võimalikult lihtsaks ja kättesaadavaks.
• Kodanike ja riigi vahel elektrooniliselt vahetatud sõnumid ning internetis toimuvad avalikud arutelud on sama väärtuse ja kaaluga kui füüsiliselt või paberil toimuv infovahetus.

8. E-TURG

Igaühel on õigus turvalisele, riigipiire ületavale e-kaubandusele, lepingute sõlmimisele ja raha edastamisele interneti kaudu.

• Kasutajatel on vabadus valida makseviiside vahel ning neid ei tohi sundida võlasuhtesse või liigsete isikuandmete avaldamisele vaid seetõttu, et makse toimub internetis.

9. PRIVAATSUS

Igaühel on õigus tema era- ja perekonnaelu ning sõnumivahetuse saladuse austamisele internetis.

• Igaühel on õigus kaitsta oma internetis hoitavat ja edastatavat infot krüptograafiliste vahenditega.
• Igaühel on õigus soovi korral mitte avaldada internetis oma identiteeti ja jääda anonüümseks või kasutada pseudonüüme.

10. ANDMED

Igaühel on õigus oma internetis salvestatud andmetele.

• Kasutaja poolt sisuteenuse pakkujale hoidmiseks usaldatud andmed on kasutaja omad. Keegi ei tohi neid kasutaja loata töödelda. Sisuteenuse pakkuja ei tohi teenuse kasutustingimusi täitva kasutaja andmeid hävitada ega takistada kasutaja juurdepääsu nendele.
• Andmete hoidja vastutab kasutajate andmete säilitamise ja kaitsmise eest.

11. AVATUD INTERNET

Igaühel on õigus valida, milliseid sisuteenuseid ta kasutab.

• Sisuteenuse valiku teeb kasutaja ise; ei riik ega sideteenuse pakkuja ei tohi teda selles takistada.
• Kasutajal on õigus saada riigilt infot masintöötlemist võimaldava andmevoona.

12. ÕIGUSTATUD OOTUS

Igaühel on õigus saada kinnitust, et tema kasutatavad avalikud internetiteenused vastavad siin loetletud põhimõtetele.

• Iga inimene peab oma tegevusega kaasa aitama nende õiguste ja vabaduste austamisele.

13. PIIRANGUD

Interneti kasutamist tuleb reguleerida võimalikult vähe.

• Piiranguid interneti kasutamisele võib seada vaid seadusandja ning kohaldada kohus, kaaludes iga kord sellise piirangu vajalikkust ja sobivust demokraatlikku ühiskonda.
• Piirangu teostaja tegevus peab olema läbipaistev ja allutatud avalikule kontrollile.
• Internetti puudutavate regulatsioonide muutmine peab toimuma avatud, multilateraalses koostöös, kus osalevad nii riigid, ettevõtted, vabaühendused kui internetikasutajad.

TEESIDE VÕIMALIK ARENG

Püüame luua kontakte ka teistes riikides käivitatud samasuunaliste algatustega – näiteks  irpcharter.org jt

Õiguslik vorm on arutluse all. Ettepanekuid on nii rahvusvahelise harta  loomiseks; internetikasutajate õigustele seadusliku jõu andmiseks Eestis või globaalselt; kasutamiseks vajadusel ACTA preambula inspiratsiooniallikana, sidumata seejuures teeside jõustamist ACTA võimaliku jõustumisega.

Tähelepanu! Kutsume teid osalema arutelus internetivabaduse teeside üle 29. veebruaril kell 15 – 16.30 Solarise keskuse Apollo raamatupoe kohvikus.

Linnar  Viik tutvustab internetivabaduse teeside uuendatud versiooni , mida on oluliselt täiendatud avalike kommentaaride põhjal.

Teeside algatajad ja kommenteerijad pakuvad välja ettepanekuid, kuidas inimeste põhiõigusi senisest paremini saaks infoühiskonnas tagada. Millised on praktilised sammud, mida Eestis (ja ka rahvusvaheliselt) tuleks lähiajal ette võtta?

Mõttepaberile ehk internetivabaduse teesidele on tänaseks tulnud parasjagu ettepanekuid – seni 69, ilus number! Sealhulgas tuli nii toetust kui kriitikat, lisaks hulga uusi mõtteid.
Teeside koostajate ring on läinud neljast algatajast hoopis laiemaks – suur tänu neile, kes juba osalesid.

Esimeses blogipostituses vastame ja kommenteerime ettepanekuid seniste teeside ümber-sõnastamiseks või ka sisuliseks muutmiseks.
Teise blogiposti kogusime aga need mõtted, mis „ ei mahu“ praeguste teeside alla, vaid toovad esile täitsa uusi ideid.
Palume nende suhtes teie kõigi arvamusi ja täiendusi!

1. JUURDEPÄÄS

Igaühel on õigus interneti ligipääsule ja selle kasutamisele.

Arvame, et kohustused ja piirangud on küll osa vabadusest, kuid eelistame seda väljendada ühe ja üldiselt kehtiva põhimõttena, mitte iga teesi juures eraldi.
Näiteks: Interneti kasutamist tuleb reguleerida võimalikult vähe. Piiranguid Interneti kasutamisele võib seada vaid seadusandja, kaaludes iga kord sellise piirangu vajalikkust ja sobivust demokraatlikku ühiskonda.
MP: Rõhutan, et sõltumatus opsüsteemist on tähtsuselt umbes sama oluline nagu õigus geneerilistele ravimitele. Sellega paraneb oluliselt Interneti ja teenuste kättesaadavus, sest mitte kõik ei pea tahtma osta endale äriettevõtete poolt pakutavat eritarkvara ja/või -riistvara.
Protokollide ja standardite järgmine koos vabade vormingute kasutamisega on ka muidugi oluline ligipääsetavuse tagaja. Kui seda mitte täpsemalt kirjeldada, siis võiks selle ootuse vähemalt abstraktsemal tasemel ära markeerida.
Vastus: Väärtuste ja inimkasutajate paberis otsustasime teadlikult tehnoloogia ja standardimise teemasse mitte liialt minna. Täielik opsüsteemi-sõltumatus ei ole absoluutne nõue, selle mõistlik sisu muutub ajas – nt kohustus kõiki e-teenuseid pakkuda ka 90ndate lõpu mobiiltelefonide opsüsteemide eelistajatele ei oleks täna mõistlik ega tarvilik, küll aga loomulikult võimalus e-teenuseid kasutada nt Windowsi, MacOS, Linuxi, Androidi, iOSi jne viimase paari aasta versioonidega.
Loodetavasti täidab p11 pisut selle “abstraktse markeerimise” soovi – ehk pakud sinna mõne konkreetse sõnastuseidee juurde?

MP: Ära peaks mainima puuetega kasutajatele vastutulemise vajaduse. Siit omakorda tuleb infoprügi teema, mis on eriti häiriv just puuetega kasutajatele (kes tahaks pruukida eri ekraanilugereid jms).
Vastus: sõnastus “Igaühel on õigus interneti ligipääsule ja selle kasutamisele.” peab tõesti silmas ka erivajadustega kasutajaid.

2. Igaühel on õigus internetis vabalt luua, otsida, vastu võtta ja edastada informatsiooni.

3. AUTORIÕIGUSED
Igaühel on õigus saada osa internetikogukonnas jagatavast rikkalikust kultuuripagasist, nautida loodud kunsti ja õppida teadussaavutustest.

Mihkel: Kõige tähtsam on saatja e autor, teisel kohal on vastuvõtja e tarbija, ning alles siis tulevad kõik vahepealsed. Sellest tuleks ka intellektuaalomandi käsitlemises alustada.

Mihklile vastuseks: pakume sellist selgitust:
Autoriõiguste reguleerimisel lähtume õiguskaitse olulisusest sellises järjestuses: teose autor, siis teose kasutajad ning alles seejärel vahendajad. Need grupid on reaalsuses muidugi üha läbipõimunumad.
Autoril on õigus oma loomingu kaitstusele Internetis vastavalt tema kui autori antud juhistele. Autoriõiguste kaitset reguleeritakse nii, et see sobituks interneti kui terviku põhimõtetega ja ei takistaks vaba informatsiooni liikumist.
Internetis leiduvast informatsioonist võib kasutaja teha enda ja oma leibkonna tarbeks koopiaid ja neid nii muuta, kasutada kui hävitada, kuid mitte vastu autori tahtmist edasi levitada.
Kuidas üldsus arvab – kas peaksime midagi eraldi ütlema patentide kohta – internetti puudutavad ehk ainult tarkvarapatendid?

Mattias Aabmets: Praegused autorikaitse seadused ei kaitse autorit vaid autoriõiguste hoidjat. Ainuke vastuvõetav maksemoodus on “Üks-Klikk”.
probleem on see, et autorite looming on internetis laiali hajutatud. Sa pead minema ühele lehele et leida pilte, teisele et muusikat. Igal lehel on oma eraldi maksesüsteemid ja registratsioonid. Mina ei ole isiklikult nõus kulutama ka 10 minutit oma ajast, et internetis materjali taga otsida ja järgmised 10, et muusika eest maksta.
Ainuke kiire lahendus, mis rahuldab minu kui tarbija huve, on torrent või cyberlocker service. Paraku nendel internetilehekülgedel ei ole “Üks-Klikk” maksenuppu, millega saan autorile sümboolse summa saata.

Andres Kütt: “… mitteärilistel eesmärkidel kasutamine on lubatud.” Nii päris ei saa. Creative Commons omab näiteks atributsiooni mõistet. Ma ei ole nõus, et minu internetis vabalt saadavat pilti igaüks vabalt modifitseerida ning ilma mulle viitamata (või viidates pärast modifitseerimist) levitada võib. Korrektsem sõnastus oleks ehk “… mitteärilistel eesmärkidel kooskõlas autori poolt seatud piirangutega”
Vastus: Seda võikski katta lause: “Autoril on õigus oma loomingu kaitstusele Internetis vastavalt tema kui autori antud juhistele”? Sinu viidatud lause puudutab enda tarbeks kasutamist st vaatamine/kuulamine, mitte levitamine.

Avo Nappo: Hea oleks täiendavalt mõista anda et “mitteärilistel eesmärkidel kasutamine” alla kuulub ka info modifitseerimine (format shifting). Muuhulgas ennetamaks seda et meil nagu ühendriikides DMCA-ga, kuulutatakse autoriõigust rikkuvaks teoks digitaalsete lukkude eemaldamine, k.a. juhtudel kui tulemust kasutatakse isiklikul ja mitteärilisel otstarbel.
Vastus: Mõistlik, “muutmine” lisatud – just siis tähenduses, et oma tarbeks kohendagu tarbija teost palju tahab. Selle muudetud versiooni edasi levitamine peaks aga olema autori seatud tingimustel, eks?

Jaanus Nurmoja: Riigi moraalne kohustus on asutada selles punktis nimetatud õiguste realiseerimise ja kaitse hõlbustamiseks avalik teoseregister, kaasates selle funktsionaalsuste väljatöötamisse ja arendamisse kõiki huvitatud osapooli.
Vastus: läbipaistev register, kus iga teose õigusi saaks dikteerida just autor ja need oleks igale võimalikule kasutajale nähtavad sõltumata sellest, kas see autor on delegeerinud oma esindamise kellelegi teisele oleks suurepärane. Aga kas see võiks või peaks olema riigi (ja kui siis millise? kas iga tarbimiskoha? autori kodumaa?) kohustus või mõne rahvusvahelise organisatsiooni oma, kellele riigid seavad tingimused? Või kuidagi veel – ideid?

H.E: See tuleks Autoriõiguste seadust eeskujuks võttes ümber sõnastada.
Tasulise programmi allalaadimine ja kasutamine ei saa olla lubatud, muude materjalide osas võib mitteäriline kasutus olla lubatud mõistlikus mahus. Ehk tasuks selgelt sõnastada, et ilma vastavate õigusteta avaldamine resp. üleslaadimine ei ole aktsepteeritav.
Isiklikus arvutis toimetamine, sh allalaadimine, konverteerimine etc etc ei saa olla kellegi asi, kuni eelnevat ei toimu.
Vastus: Nii ongi mõeldud ja seda peaks katma sõnastus “vastavalt tema kui autori antud juhistele”. Sellistesse detailidesse nagu tasu ja leviõigused ei tahaks siin minna ja ei peaks ka riigid oma regulatsioonis: miks ei võiks nt mõni autor otsustada, et kui keegi maksab tema laulu eest 1 EUR, võib seda vaid ise kuulata, aga kui 10,000 EUR, siis levitagu palju tahab? Autoritel peaks olema see vabadus ja regulatsioon peaks tagama süsteemi, kus autoril oleks võimalus seada ja kasutajal võimalus lihtsalt ja selgelt tuvastada konkreetse teose tingimusi.

4. SÕNAVABADUS
Igaühel on õigus sõna- ja mõttevabadusele internetis.

MP: Punkt 4 sõna- ja mõttevabadusele võiks selgelt lisada “kogunemisvabaduse”. “Meelsuse näitamine” pole päris sama
Vastus: Virtuaalsed keskkonnad võiks sõnastada nii, et mõiste kataks veebilehed, suhtlustarkvara, mobiili-äppid, etc… Interneti sisuteenused? Internetikeskkonnad? Kogukonnateenused? – ootame teie soovitusi!

H.E. Arvamuse avaldamise piirang konkreetse keskkonna haldaja poolt võib olla lubatud, kui piirangu- või avaldamistingimused on esitatud. “Minge p-sse” on ka arvamus, aga ega teist avaldama ei pea. Omaenda blogis arva, mis ja kuidas tahad, kuni kriminaalkoodeks uksele koputab. Vaenu õhutamine on muutunud mõistena nii ebamääraseks, et vajaks konkretiseerimist.
Vastus: jah, eriti just eraõiguslikel internetisaitidel peab olema õigus seada oma kasutustingimusi – aga ka avalike teenuste puhul on oluline, et nt roppusi ja sõimu võiks välja modereerida.
Lisame selgituse:
Interneti sisuteenuse pakkujal on õigus kehtestada oma keskkonnale täpsemaid kasutustingimusi ja modereerida nendega nõustunud kasutajate panust oma keskkonda.
5. ISIKUANDMED JA AUTENTIMINE

Igaühel on õigus tema kohta internetis talletatud isikuandmete kaitstusele.

Siim Puskai: Põhimõtteline küsimus minu meelest on ka minu kui isikuga seotud andmed ja nende käitlemise üle kontrolli omamine. Igal kodanikul peaks olema õigus (nii nagu Eestis kehtiv Andmekaitseseadus sätestab või vähemalt sätestas mingil hetkel) nõuda oma andmete kustutamist üks-kõik millise teenusepakkuja poolt.
Vastus: Oma andmete (mitte ainult isikuandmete, aga ka á la pildid Flickris vms) arhiivina väljanõudmise võimaluse ja kustutamise õiguse võiks katta küll. Kas seda tuleks seostada pigem autoriõigusega?

6. TURVALISUS
Igaühel on õigus eneseväärikusele ja turvalisusele internetis.

Mihkel Mikkelsaar: Üldiselt käivad õigused ja kohustused käsikäes. Igaühel on kohustus teavitada nimetatud laste õiguste rikkumisest sellega tegelevaid uurimisasutusi.
Vastus: Ehk katab p10 lisalause iga inimese kaasalöömise kohta ka sellist “teavitamiskohustust”. Kui rohkem detaili minna, siis hakkaks juba dubleerima karistusseadustikku .

7. E-DEMOKRAATIA
Igaühel on õigus saada nii kodaniku kui külalisena riigi ja omavalitsuste teenuseid elektrooniliselt.

Hannes Astok: Igaühel on õigus eeldada, et teda puudutavatest otsustest teavitatakse teda vabalt valitud interneti-kanali kaudu, tema interneti kaudu esitatud arvamusi arvestatakse sarnaselt muid kanaleid pidi esitatud arvamustega ning diskussiooni langetatavate otsuste kohta peetakse avalikult interneti inforuumis.
Vastus: Täiendasime punkti, et e-kanalid on võrdsed mistahes paberkanaliga kummaski suunas infovahetuseks.
Lisame selgituse: Kodanike ja riigi vahel elektrooniliselt vahetatud sõnumid ning internetis toimuvad avalikud arutelud on sama väärtuse ja kaaluga kui füüsiliselt või paberil.

8. E-TURG
Igaühel on õigus turvalisele, riigipiire ületavale e-kaubandusele, lepingute sõlmimisele ja raha edastamisele interneti kaudu.

Tunguuz: Pigem peaksime siia sisse kirjutama, et Internetiajastul peaks e-raha ja müüja krediteerimise võimalused olema oluliselt mugavamad ja kättesaadavamad kui praegused krediitkaardil põhinevad ja arvukaid riigi- ning regioonipiiranguid kätkevad debiteerimisvõimalused.
Peaksime ehk suisa sisse kirjutama, et eelistame e-krediteerimist võla ja sõltuvusega seotud krediitkaartidele. Võib sisse kirjutada ka rahavahendusfirma VÕÕRANDAMATU kohustuse tagada rahaülekannete turvalisus.
Võiks sisse kirjutada ka õiguse anonüümsele e-rahale, siis ka sellisele, mis pole mõne valitsuse kontrolli all (nagu PayPal, WebMoney) ning millega inimene saaks (vähemalt mingis summas ) sooritada ülekandeid oma isikusamasust paljastamata.
Vastus: vabadus valida makseviise on mõistlik idee, lisatud – kui putkast lehte ostes ei küsita passi, siis tõest nt täielikud isikuandmed mikromaksel internetis on liigsed; samuti võiksime liikuda maailma suunas, kus _krediidi võtmine vaid selleks, et internetis maksta peaks olema välditav. Muud kommentaarid (nt regioonipiirangud) on vast juba kaetud.
Lisame selgituse: Kasutajatel on vabadus valida makseviiside vahel ning teda ei tohi sundida võlasõltuvusse või liigsete isikuandmete avaldamisele vaid seetõttu, et makse toimub internetis.

9. PRIVAATSUS
Igaühel on õigus tema era- ja perekonnaelu ning sõnumivahetuse saladuse austamisele internetis.

Andres Kütt: Anonüümsus on oluline teema mis tuleb enne sätestamist selgeks vaielda. Ma usun, et mõistlik on öelda midagi stiilis “igaühel on õigus soovi korral mitte avaldada oma identiteeti ning kõigil teenusepakkujatel on õigus nõuda oma identiteedi avaldamist”
Rasmus: Igaühel on õigus oma infot kaitsta krüptograafiliste vahenditega. Igaühel on õigus soovi korral mitte avaldada internetis oma identiteeti ja jääda anonüümseks
Vastus: Vastavalt Andrese ja Rasmuse kommentaaridele lisame selgituse: Igaühel on õigus kaitsta infot krüptograafiliste vahenditega. Igaühel on õigus soovi korral mitte avaldada internetis oma identiteeti ja jääda anonüümseks või kasutada pseudonüüme.

MP: Kasutajal on võõrandamatu õigus oma andmetele. Neid ei tohi talt ära võtta, takistada tema ligipääsu neile ega neid hävitada. Andmepangal (aga ka riigil, sh politseil) on kasutaja andmete säilitamiseks ja kaitsmiseks moraalne vastutus.
Vastus: Kaalume, kuidas seda kajastada, et kui ma olen usaldanud oma andmed pilve, siis ei tohi neid sealt keegi kustutada, nt kuniks ma ise lepingut täidan (arved makstud jne) – Palun pakkuge sõnastamiseks ideid!

10. ÕIGUSTATUD OOTUS
Igaühel on õigus saada kinnitust, et tema kasutatavad avalikud interneti-teenused vastavad siin loetletud põhimõtetele.

11. VÕRDNE KOOSTÖÖ
Internetti puudutavate regulatsioonide muutmine peab toimuma avatud, multilateraalses koostöös, kus osalevad võrdsete partneritena riigid, ettevõtted, vabaühendused ja internetikasutajad.

Toomas Tamsar: internetivabadus ei ole Eesti teema. Kas Eestis asja käivitamiseks võiks kaaluda muu maailma , samuti Eestis elava välismaalaste kogukonna kaasamist?
Vastus: jah, loomulikult – igasugune abi vene- ja inglisekeelsete versioonide levitamisel on teretulnud. Jagage viidet

Andres Kütt: IMHO on mõistlikum deklareerida, et “Eesti ei ürita internetti reguleerida väljaspool EU/globaalset regulatsiooni”. Ehk, Eesti ei ürita kehtestada miskeid oma naljakaid internetipiiranguid mida ei ole võimalik jõustada sest teenusepakkuja kolib lihtsalt Poola.
MP: Kuidas on globaalsusest tulenevate probleemidega? Nt väidetavad õigusrikkumised teiste riikide küberruumis… Kas on heaks praktikaks jälgida, mis maa küberruumis parajasti ollakse? Kas saidid peaks sellest teada andma?
Vastus: see tuleks sõnastada universaalsemalt, ilma mainimata konkreetselt Eestit või EL – et ka teised riigid saaksid sellega nõustuda soovi korral.
Pakume selgituse: Üksikute riikide katsed piirata internetikasutajate õigusi enam kui üldtunnustatud rahvusvahelised tavad ja kokkulepped, on globaalses külas määratud läbikukkumisele.

Atrovent

Lukol 1 pc

Tähelepanu! Kutsume osalema arutelus internetivabaduse teeside üle 29. veebruaril kell 15 – 16.30 Solarise keskuse Apollo raamatupoe kohvikus.

Linnar  Viik tutvustab internetivabaduse teeside uuendatud versiooni , mida on oluliselt täiendatud avalike kommentaaride põhjal.

Teeside algatajad ja kommenteerijad pakuvad välja ettepanekuid, kuidas inimeste põhiõigusi senisest paremini saaks infoühiskonnas tagada. Millised on praktilised sammud, mida Eestis (ja ka rahvusvaheliselt) tuleks lähiajal ette võtta?

Käesolev mõttepaber on koostatud ühiskonnas diskussiooni alustamiseks internetikasutajate põhiõiguste teemal, mida riigid ja kodanikud peaks alati järgima uute seaduste loomisel, välislepingute sõlmimisel, e-teenuseid luues ja internetti kasutades. Mõttepaber ise ei ole kellelegi juriidiliselt siduv ega ürita lahendada õiguslikke probleeme intellektuaalse omandi kaitsmisel internetikeskkonnas.
Oleme lähtunud Inimõiguste Ülddeklaratsiooni, ÜRO Kodaniku- ja Poliitiliste Õiguste Rahvusvahelise Pakti, Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni ja Eesti Vabariigi Põhiseaduse asjakohastest sätetest ning uurinud varasemaid rahvusvahelisi internetiõiguste manifeste ja deklaratsioone. Mõttepaberi esimese versiooni koostasid Linnar Viik, Daniel Vaarik, Sten Tamkivi ja Marten Kokk .
Diskussioonis on oodatud osalema kõik inimesed, organisatsioonid, ettevõtted ja riigiasutused. Loodame teie kommentaare ja esimest sisukat panust Vabariigi aastapäevaks, 24. veebruariks 2012.

Mõttepaber

1. Igaühel on õigus interneti ligipääsule ja selle kasutamisele. Seda võib piirata vaid kohtu otsusega, niivõrd kui see on vajalik demokraatlikus ühiskonnas teiste inimeste õiguste kaitseks. Interneti laialdane kättesaadavus võimendab info vaba liikumise positiivset mõju ning internetiteenuse pakkujaid ei koormata kohustustega, mis muudaksid teenused kallimaks ja kättesaamatumaks.

2. Igaühel on õigus internetis vabalt luua, otsida, vastu võtta ja edastada informatsiooni, kuni see pole vastuolus demokraatlikus ühiskonnas vajalike seadustega teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kõlblusnormidega või vajadusega kaitsta teiste inimeste väärikust.

3. Igaühel on õigus saada osa internetikogukonnas jagatavast rikkalikust kultuuripagasist, nautida loodud kunsti ja õppida teadussaavutustest. Autoril on õigus oma loomingu kaitstusele Internetis vastavalt tema kui autori antud juhistele ja nende õiguste kaitset reguleeritakse nii, et see sobituks interneti kui terviku põhimõtetega ja ei takistaks vaba informatsiooni liikumist. Internetis leiduvast informatsioonist enda tarbeks koopiate tegemine ja nende mitteärilistel eesmärkidel kasutamine on lubatud.

4. Igaühel on õigus sõna- ja mõttevabadusele internetis. Arvamuse avaldamist ei või piirata, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel vaenu õhutamise takistamiseks. Igaühel on õigus oma meelsust näidata virtuaalsetel protestidel ja meeleavaldustel.

5. Igaühel on õigus tema kohta internetis talletatud isikuandmete kaitstusele ja isikuandmete käsitlejatel on kohustus kasutajale selgitada, miks ja kuidas nad andmeid kasutavad. Igaühel on õigus tõestada oma isikut riigi ees ja autoriseerida enda nimel tehinguid kasutades digitaalallkirja.

6. Igaühel on õigus eneseväärikusele ja turvalisusele internetis, kartmata küberkiusamist ja identiteedivargusi. Lastel on eriline õigus turvalisele internetile, kartmata seksuaalsel või muul viisil ärakasutamist. Riigil on kohustus võtta turvalisuse tagamiseks meetmeid rahvusvahelises koostöös ja riigisiseselt, seejuures hinnates, et meetmed ei kahjustaks ebamõistlikult kõigi internetikasutajate vabadusi.

7. Igaühel on õigus saada nii kodaniku kui külalisena riigi ja omavalitsuste teenuseid elektrooniliselt sõltumata oma füüsilisest asukohast ja osaleda elektrooniliste kanalite kaudu avaliku võimu teostamises. E-demokraatiat tuleb soodustada ja inimeste kaasamine õigusloomesse elektrooniliste kanalite kaudu muuta võimalikult lihtsaks ja kättesaadavaks.

8. Igaühel on õigus turvalisele, riigipiire ületavale e-kaubandusele, lepingute sõlmimisele ja raha edastamisele interneti kaudu.

9. Igaühel on õigus tema era- ja perekonnaelu ning sõnumivahetuse saladuse austamisele internetis. Kellelgi kolmandal ei ole õigust sellesse sekkuda muul viisil, kui kohtu loal ja kooskõlas seadusega.

10. Igaühel on õigus saada kinnitust, et tema kasutatavad avalikud interneti-teenused vastavad siin loetletud põhimõtetele ja iga inimene peab oma tegevusega kaasa aitama nende õiguste ja vabaduste austamisele.

11. Internetti puudutavate regulatsioonide muutmine peab toimuma avatud, multilateraalses koostöös, kus osalevad võrdsete partneritena riigid, ettevõtted, vabaühendused ja internetikasutajad.

Teesid inglise keeles.