Annika Uudelepp, mõttekoja Praxis juht

Mõnusam osa aastast on läbi. Jõuluvanal on käes meie kirjad ning meil tema toodud kingitused. Järelikult on aeg järgmise osa käes ning selleks on tavakohaselt uusaastalubadused.

Ajalehes pandaks need ilmselt rubriiki „Korduma-Kippuvad-Küsimused“, sest seal on koha sisse võtnud igihaljad „1. jaanuarist olen parem inimene“ tüüpi lubadused. Kes läheb trenni, kes lõpetab mingi poolelioleva suure asja, nagu kooli või koduremondi. Eks see kõik on märk lootusrikkusest ja soovide täitumisest. Nii et lubaduste asemel ma tuleks eelmise etapi juurde tagasi ja sõnastaks uusaastasoovid.

Mõni nädal tagasi avaldatud Eesti Koostöökogu riigipidamise reformi teemalises filmis tuli välja, et riigi reformimine on miski, mille vajadust tunnetatakse mitmelt suunalt. Samas ei paista sellest tunnetamisest suurt midagi edasi saavat ja üks, millest paistab puudu olevat, on julgus. Sellele olukorrale pani mu meelest väga tabava diagnoosi Märt Rask, küsides „Kuidas jänest julgustada?“. Pisukese järelemõtlemise peale pakkus Rask, et julgustada saaks nii, et „kõiki küsimusi ja probleeme ei pea kaaluma kaalukausside peal viib-toob hääli.“ Ja rõhutas: „Kõik ei pea.“ Üks uusaastasoov ongi, et uuel aastal oleks neid ministreid ja Riigikogu liikmeid palju vähem, kelle puhul oleks vaja mõelda, kuidas jänest julgustada. Ja palju rohkem oleks neid, kelle puhul oleks põhjust küsida „kuidas pidurdada komeeti, et saba järele jõuaks?“. Oskar Lutsu „Kevade“ ainetel öeldes, kui nad kohe 1. jaanuarist ei suuda häälte kõrval millelegi muule mõelda, siis tehku seda palun 1. märtsist. See oleks kaugelt enam kui vaid pool rehkendust.

Praegu hooguvõtvas valimiskampaanias on näha, et jõuluteema on mõjunud väga inspireerivalt. Pea igalt erakonnalt kuuleme hoogsaid reklaamlauseid rubriigist „rohkem raha kätte“. Oma tootearenduses on erakonnad jõudnud peaaegu samale tasemele, mida võime kohata kiirlaenufirmade reklaamis selle väikse erisusega, et hoiatussõnum puudub. Näiteks SMS või muude laenude puhul peab reklaamija hoiatama, et iga laen on finantskohustus ja kutsuma üles oma otsust läbi mõtlema ning lepingutingimused endale selgeks tegema.

„Rohkem raha kätte“ – tüüpi valimislubaduste puhul võiks ka kõlada hoiatussõnum: „Tähelepanu, tegemist on lubadusega, mille jaoks ei pruugi meil tegelikult raha olla. Valija, mõtle oma otsus hoolikalt läbi ning pea vajadusel nõu asjatundjatega, et aru saada, millest selle lubaduse täitmiseks loobutakse“ või veelgi konkreetsemalt „Tähelepanu, tegemist on lubadusega, mille täitmiseks peame lõpetama mitme toetuse maksmise, mida siiani olete saanud ja sulgema veelgi päästekomandosid“. Soov kõlabki, et valimiseelses arutelus kostuks ka hoiatusena kokkuvõetav pool, kus tuuakse esile, mille arvelt seda kõike rahastatakse, sest vaba raha lahkete valimiskinkide maksmiseks Eesti riigil lihtsalt ei ole.

Tänavune aasta pakkus ka palju kontraste. Näiteks sallivuse ja väärtuste kaitse ümber kõlanu võiks takkajärgi nimetada vihakõne festivaliks. Või siis töövõimereform, kus üksmeelel oldi selles, et peaks üllas olema, kuid mitte ei suudetud kokku leppida, kes ja kuidas peaks üllas olema. Nii mõnigi kurtis, et kuigi teerull on aeglane, siis ratastooliga selle eest ikkagi ei pääse. Need on näited olulistest teemadest ja otsustuskohtadest, mis ongi keerukad või mis jäävadki vastuoluliseks. Soovin, et selliste oluliste otsuste puhul oleks meil uuel aastal tahet, taipu ja kannatust ära oodata see ühiskondlik mõju, miks need keerukad sammud ette võeti ning mitte tagasi vastuoludesse vajuda.

Lõpetuseks veel selline väike soov, et tegelased poliitlaval ei mõjuks kui komöödiasarjast tuttav Hyacinth Bucket, kes ise end küll Bouquet´ks kutsus. Tema retsept väljapaistmiseks oli lihtne: näita teisi rumalatena, teeskle, et endale ebameeldivaid ei tunne ja usu, et elad egotsentrilises maailmas, kus kuu ja tähed tiirlevad sinu ümber. Ma soovin, et me kõik oleksime uuel aastal ümbritsetud toredate inimestega, kes ise tahavad meiega koos ühist asja ajada. Kui see välja tuleb, siis muud soovid täituvad iseenesest. Head vana-aasta lõppu!

Arutelu kõlas Vikerraadio eetris 16.12.2014, alates minutist 44:30.

Rauno Vinni, Maiu Uus

Uue riigikogu valimised tulevad veidi teisiti. Seekord on päevakorda tõusnud ka riigivalitsemise teemad. Riigi reformimise või -pidamise plaanide ühiseks jooneks on äratundmine, et avalike ülesannete täitmine muutub kahaneva rahvaarvuga Eestis järjest keerulisemaks. Üks riigivalitsemise põhiküsimus on see, kuidas tagada tulevikus avalike teenuste kättesaadavus ja kvaliteet.

Ühelt poolt ootavad kodanikud enda eelistustele vastavaid ja kvaliteetseid avalikke teenuseid. Teiselt poolt süveneb teadmine, et ressursse on napilt ja harjumuspärase teenuste taseme säilitamine on järjest keerulisem. Ühe lahendusena sellisele „süsteemsele stressile“ nähakse era– ja kolmanda sektori kaasamist avalike teenuste osutamisse. Kui avalike teenuste lepinguline üleandmine äriühingutele ja vabaühendustele on juba pikaajaliste traditsioonidega, siis järjest enam levivad sellised avaliku jt sektorite koostöövormid, kus avalik võim ei ole enam domineerivas rollis. Uudsetes koostöömudelites on äriühingud, vabaühendused ja kodanikud nii teenuste loojateks kui ka arendajateks ja pakkujateks. Võimalusi nähakse ka sotsiaalses innovatsioonis ehk avalike teenuste pakkumises varasemast erineval moel, nii et eri osaliste koostöös loodav ühiskondlik lisaväärtus on kokku suurem kui enne.

Nimetatud rahvusvahelised suundumused on omased ka Eestile. Avalike teenuste lepinguline delegeerimine on meil küllalt tavapärane näiteks kultuuri, vaba aja ja spordi valdkondades. Delegeerimise arendamist on toetanud kodanikeühenduste arengukava 2011­–2014 eesmärgid ja meetmed. Samuti on meil kiiresti arenemas uudsed teenuste pakkumise vormid, näiteks sotsiaalne ettevõtlus. Sotsiaalse innovatsiooni ja ettevõtluse arendamine on tähtsal kohal ka lähiajal valmivas kodanikuühenduste arengukavas aastateks 2015–2020.

Ometi on avaliku jt sektorite koostöövorme märksa rohkem kui eelmainitud lepinguline delegeerimine ja sotsiaalne ettevõtlus. Et tutvustada mitmesuguseid koostööviise ning saada ajakohane ülevaade Eestis toimuvast, korraldas Praxis 2014. aasta suvel KOVide küsitluse ja koostas uuringu avalike teenuste delegeerimisest kohalikul tasandil. Värskelt valminud töö autorid on Maiu Uus ja Rauno Vinni Praxisest ja Merit Tatar Balti Uuringute Instituudist. Lisaks rahvusvaheliste ja Eesti trendide kirjeldamisele annab uuringuaruanne ülevaate vabaühenduste rollist kohaliku tasandi teenuste osutamisest Eestis, arutleb KOVide ja ühenduste koostöö võimaluste ning kitsaskohtade üle ja teeb ettepanekuid ühise teenusepakkumise arendamiseks.

Praxis analüüsis avalike teenuste delegeerimist esimest korda põhjalikult aastal 2009. Uue uuringu tulemusena selgus, et:

• Viie aastaga on KOVide ja vabaühenduste levinuimaks koostöö viisiks saanud ühenduste tegevuste ja projektide rahaline toetamine – 2009. a oli rahastamine peamine koostöövorm 28% KOVide hinnangul ja 2014. a koguni 63% KOVide jaoks.
• Samal ajal on KOVid vähem tegelenud ühenduste kaasamisega, mis viitab sisulise ja strateegilise partnerluse rolli vähenemisele koostöös;
• Teenuste delegeerimine vabaühendustele on jäänud sisuliselt samale tasemele – kui 2009. a delegeeris 60% KOVidest, siis aastal 2014 63% KOVidest;
• Regiooniti on kõige madalam delegeerimise määr Lõuna-Eestis – 53%, Lääne-Eestis on delegeerinud 67% omavalitsustest ning Põhja- ja Kesk-Eesti omavalitsustest 69%;
• Delegeerimise määr on kõige rohkem tõusnud keskmise suurusega omavalitsustes – aastal 2009 oli seal vabaühendustele delegeerimise määr 67%, 2014. a juba 88%. Delegeerimise määr on tõusnud ka suurtes omavalitsustes, kuid jäänud samale, kõige madalamale tasemele väiksemates omavalitsustes. Võib väita, et avalike teenuste osutamine väikese elanikkonnaga KOVides vajab teistsuguseid koostööviise kui lepinguline delegeerimine;
• Vabaühendustele avalikke teenuseid delegeerinud KOVid peavad tähtsaks saavutuseks aktiivsemat kogukonda ja teenuste kättesaavuse paranemist. Eesti KOVide hinnangul ei ole kokkuhoid peamine tulemus, kuigi teoorias on see üks peamine avalike teenuste ühendustele delegeerimise kasu;
• KOVid, kes ei delegeeri, toovad põhjuseks selle, et elanikele suudetakse pakkuda vajalikke teenuseid ise (omavalitsuse asutused/äriettevõtted). Omavalitsuste hinnangul pole delegeerimiseks ka piisavalt suutlikke vabaühendusi või finants- ja inimressursse. Pooled vastanutest tõid takistusena välja veel selge regulatsiooni puudumise;
• Enim delegeeritakse kultuuri ja vaba aja sfääris (69% KOVidest) ja spordi (68%) ning piirkondliku elu edendamise (55%) valdkondades. Kõige vähem on avalike teenuste üleandmine vabaühendustele kohalikul tasandil levinud hariduse (27%), keskkonnakaitse (15%) ja kuriteoennetuse valdkondades (14%).

Põhitulemused on kokku võetud küsitlustulemuste INFOGRAAFIKAL SIIN!

Avalike teenuste arendamise üldeesmärk on tagada elanikele teenuste kättesaadavus ja kvaliteet ning hoida seejuures soodsaimat kulu–tulu suhet. Selle eesmärgi saavutamiseks tehakse uuringuaruandes järgmisi soovitusi:

Soovitused tegevuste ühtlustamiseks:

• Vaja on tõsta teadlikkust eri sektorite koostöö kasudest ja võimalustest. Tähtsad teavitustegevuse sihtrühmad on KOVide ametnikud ja volikogu liikmed, sest nemad peaksid olema soodsa tegevuskeskkonna kujundamisel eestvedajateks;
• Jätkata tuleb ühenduste rahastamise korrastamise programmiga, lisaks teenuste delegeerimisele tuleb tutvustada ka teisi avalike teenuste osutamise viise, et rahastamise/toetuste eesmärgid ja koostöövormid oleks omavahel kooskõlas;
• Teenuste arendamiseks ja avalikul võimul lasuva järelevalve ülesande paremaks täitmiseks tuleb senisest süsteemsemalt koguda sihtrühmadelt tagasisidet ning jälgida muutusi teenustega rahulolus;
• Enamikus omavalitsustes on konkureerivaid avalike teenuste pakkujaid vähe või pole ühendused piisavalt tugevad. Seetõttu tuleks klassikalise lepingulise delegeerimise asemel rohkem kasutada partnerlusel põhinevaid koostöömudeleid.

Soovitused partnerluse edendamiseks:

• Ühenduste pakutavate teenuste tasemega ollakse rahul, kuid edendada tuleb vabaühenduste organisatsioonilist suudet. Keskenduda võiks nende teadmiste ja oskuste arendamisele, mis aitavad kaasa sotsiaalse innovatsiooni mõtteviisi ja uuenduslike lahenduste levikule;
• Vabaühenduste ja kohalike omavalitsuste kokkuviimiseks tuleks pakkuda keskset tuge. Fookuses peaks olema võrgustike tegevuse toetamine, pikemaajaliste suhete väljaarendamine, uudsete koostöövormide tutvustamine ja KOVide seas võrgustike juhtimise / eestvedamise rolli teadvustamine.

Soovitused tänapäevaste koostöövormide populariseerimiseks:

• Avalike teenuste kättesaadavuse, kvaliteedi ja tõhususe saavutamiseks on mitmeid viise. KOVidele ja vabaühendustele tuleb tutvustada erinevate koostöövormide sisu, eeliseid ja puudusi, et teenuste pakkumiseks leitaks parim lahendus;
• Sotsiaalse innovatsiooni komponente leidub paljudes ühenduste ja KOVide koostöövormides. Lisaks sotsiaalse ettevõtluse kui ühe mudeli arendamisele peaks tegelema sotsiaalse innovatsiooni põhielementide ja -väärtuste juurutamisega laiemalt;
• Näiteks tuleks toetada tuleks avalike teenuste täieliku koosloome pilootprojekte, analüüsida nende tulemusi ja kogemuste põhjal koostada juhendid koosloome juurutamiseks kohalikul tasandil. See annaks ka teenuste sihtrühmadele / kodanikele avalike teenuste osutamisel kaalukama rolli;
• Delegeerimise levik ja potentsiaal on teenuste valdkondades erinev. Näiteks tuleks soodustada uudsete koostöövormide kasutuselevõttu ennekõike sotsiaalhoolekandes ja -teenustes, tervishoius ja hariduses.

Uuring näitas, et jätkuvalt on vaja tegeleda nii vabaühenduste kui ka KOVide ja teenuste tarbijate teadmiste ning oskuste arendamisega. Samuti on olulisel kohal soodsa tegevuskeskkonna loomine. Kui üldise tegevuskeskkonna arendamisel on tähtis roll Siseministeeriumil, siis kohalikul tasandil saavad võrgustike arendamisel palju ära teha KOVid ise.

Kodanike, ühenduste ja avaliku võimu koostöö on avalike teenuste osutamise „uus normaalsus“. John F. Kennedy 1961. aasta ametisseastumise kõne juhtmõte: „Ära küsi, mida riik sinu heaks teha saab, vaid küsi, mida saad sina riigi heaks teha“, on selles kontekstis väga värske sõnumiga. See ei tähenda, et kodanikud võtavad teenuste osutamise üle. Riigi ja KOV ametiasutused säilitavad vastutuse avalike teenuste ühetaolise kättesaadavuse tagamisel.

Vabaühenduste liit EMSL ja mõttekeskus Praxis korraldasid 27. augustil vabakonna tulevikutrendide inspiratsiooniseminari, vt kokkuvõtet! Seminariga pandi väärikas punkt vabaühenduste tulevikugrupi tööle, mille raames koostati põhjalikud trendiülevaated teemadel, mis vabaühenduste tegevust Eestis lähiaastatel mõjutavad. Valminud on ka praktilised töölehed, mille abil ühendused saavad oma tegevuses uusi suundi kavandada.

Praxise ja EMSLi nõuanded kõigile ühendustele, kes soovivad tulevikutrendid oma organisatsiooni jaoks tööle panna.

1. Pööra kolmanda sektori arengutele ja trendidele sama palju tähelepanu kui oma valdkonna sisulistele arengutele. Jälgi, millele pööravad tähelepanu rahastajad (nagu Kodanikuühiskonna Sihtkapital ja Vabaühenduste fond), kui nad räägivad  tegevusvõimekusest  – siit saad vihje, kuidas oma organisatsiooni arendada.

2. Räägi teiste valdkondade ja sektorite juhtidega. Kuna Eestis MTÜde ja SAde juhte süsteemselt ülikoolides ja pikaajalistel kursustel ei koolitata, siis teistelt õppimine ja nende töö jälgimine aitavad seda lünka täita.

3. Arenda endas lugemis-, õppimis-, tõlkimis- ja analüüsioskust, et oskaksid loetut oma töös ja juhtimises ära kasutada.

4. Küsi enda organisatsiooni kuvandi ja arenguvajaduste kohta teiste käest. Kasuta võimalusi saada enda kohta välist vaadet.

5. Kandideeri arengu- või mentorlusprogrammidesse ning hari ennast.

6. Kaasa oma meeskonda ja kutsu oma ühenduse juurde (nõukogusse, juhatusse, vabatahtlike hulka, tööle) inimesi, kellel on erinevate valdkondade kogemusi ja organisatsiooni arendamiseks vajalikke oskusi.
Väliskeskkonna analüüs ei ole ainult organisatsiooni juhi (vm ühe isiku ülesanne)  – see vajab meeskondlikke ajurünnakuid, kuhu on kaasatud ühenduste olulisemad liikmed ja töötajad. Selline trendianalüüs on kättevõtmise asi!

7. Mõtesta oma organisatsiooni roll – kas organisatsioon on trendiseadja, kaasamineja või kaotaja? Milline on organisatsiooni roll võrreldes konkurentidega, kas konkureerivad samade rahade, samade vabatahtlike jne peale?

8. Mõtle nende trendide peale edasi, sest raportites on kirjas praegune olukord, mis pidevalt muutub. Loe ja uuri edasi – näiteks mis toimub Eestis seoses rahastamisega? – Vaata järele, kuidas töötab Hooandja, et koguda oma ideele toetust otse inimestelt. Uuri, mismoodi antakse mikrokrediiti ehk kogukondlikku väikelaenu, et oma teenuseid välja arendada (MTÜ Etna Eestimaal); mismoodi kutsub Heategu ühenduste arendamisse kaasa strateegilisi filantroope jne.

9. Tee väliskeskkonna ja tegevuskeskkonna analüüs ja trendide teadmine oma organisatsioonijuhtimisstiili igapäevaseks osaks – raportites toodud tööriistad on just selleks mõeldud!

10. Ole avatud ja õppimisvõimeline:  ära ürita raporteid üks-ühele kasutada. Kohanda parem need oma vajadustele vastavateks ning sobivateks. Näiteks mõne ülesande puhul ei ole vaja kõiki lahtreid täita!  Mõne teise töölehe kasutamisel aga avastad, et  peaksid lisaks veel mitmele küsimusele vastama!).

Seminari juhtis Kristina Mänd. Üritusel toimunud ühisarutelu kokkuvõttega saab tutvuda siin!

• Vaata ka fotosid!

Autor: Aune Lillemets Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustikust

Analüüsi “Põlevkivitööstuse mõju demograafilistele arengutele kuni aastani 2030” eesmärk oli hinnata perioodil 2015-2030 põlevkivitööstuse kolme erineva arengustsenaariumi mõju Ida-Viru maakonna rahvastiku ning tööturu arengutele ja kohalike omavalitsuste tuludele. Töö on seotud Ernst & Young Baltic AS poolt teostatud analüüsiga, kus vaadeldi siseriiklike keskkonnatasude, maailmaturu naftahindade ja CO2 hinna mõju põlevkivitööstuse jätkusuutlikkusele ning makromajandusele tervikuna.

Kokkuvõtvalt võib stsenaariumide analüüsile tuginedes tõdeda, et põlevkivitööstus areng mõjutab tööturgu läbi otsese, kaudse ja kaasneva tööhõive muutuse. See mõjutab kõiki Ida-Viru piirkonna suuremaid linnasid ning ka tööturgu laiemalt. Põlevkivitööstuse areng sõltub välistest (kütuse ja CO2 hinnad maailmaturul) ning sisemaistest (ettevõtete üldine maksukoormus, keskkonnatasud jms) teguritest. Analüüs näitas, et võib kujuneda olukord, kus väliskonjunktuur on ebasoodne ning samaaegne keskkonnatasu määrade liiga agressiivne tõus võib pärssida ettevõtjate investeerimisotsuseid ja seeläbi pidurdub põlevkivitööstuse areng. See omakorda põhjustab tugevaid järelmõjusid tööturule ning kohalike omavalitsustele – füüsilise isiku tulumaksu tulud kahanevad, keskkonnatasude kasvust piirkonna omavalitsusüksused lisatulusid ei saa ning tööturu probleemide tõttu kasvab piirkondade sotsiaalne koormus. Jätkusuutliku  stsenaariumi korral piirkonna tööturg elavneb ning luuakse juurde ligi 1000 töökohta ja omavalitsuste tulubaas kasvab.

Lähiajal valmib ka teine, Keskkonnaministeeriumi poolt tellitud, analüüs, mille eesmärk oli hinnata keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse raames tehtud võimalike keskkonnatasude süsteemi muutmise ettepanekute sotsiaalmajanduslikku mõju. Mõju hinnatakse neljas peamises valdkonnas, mis on enam mõjutatud keskkonnatasude määrade muutusest – ehitusmaavarade kaevandamine ja tootmine, veemajandus, soojamajandus ja põlevkivitööstus. Töös hinnatakse majandusmõju peamiste sihtrühmade lõikes. Otsese mõjuna analüüsitakse poliitikavalikute mõju ettevõtete jätkusuutlikkusele ning riigi tulude ja kulude kujunemisele. Osaliselt hinnatakse ka kaudseid mõjusid nagu hinnamuutustest tulenev mõju leibkondade toimetulekule või investeeringute teostamisest tulenevad kaudsed mõjud tööturule. Tööd esitletakse 2014. aasta sügisel.

Äsja avaldatud organisatsiooni Freedom House´i postkommunistlike riikide demokraatia arengut käsitlev aruanne toob esile hiljutised tagasilöögid Euraasia, Balkani ning Kesk-Euroopa riikide riigivalitsemises. 2013. aastal hinnatud 29 riigi hulgas oli vaid 13 demokraatliku valitsemisega riiki, sh Eesti, 6 riiki on jätkuvalt ülemineku etapis ning 10 riiki on autoritaarse režiimiga.

Demokraatia olukorrale anti indeksis hinnangud 2013. aastal toimunud sündmuste, poliitiliste otsuste, vastuvõetud regulatsioonide ja ühiskondlike liikumiste alusel. Aruanne keskendub seitsmele teemale: demokraatlik riigijuhtimine, valimised, kodanikuühiskond, meedia sõltumatus, demokraatia omavalitsustes, õigusraamistik, korruptsioon.

2013. aastal alanes siirderiikide keskmine demokraatia indeksi tulemus, kuid Eesti puhul ei olnud indeksis võrreldes eelmise aastaga muutust. Eesti hoiab 29 riigi seas Sloveenia järel kõrget teist kohta ning hinnang edestab näiteks naaberriike Lätit ja Leedut.

Hoolimata sellest, et 2013. aastal raputasid Eesti meediamaastikku mitmed sündmused, nagu Eesti Meedia omanikevahetus ja tugevnev konkurents meediagruppide vahel; väidetav poliitiline surve muudatustele kultuurilehe Sirp toimetuses ja ministri tagasiastumine, ei muutunud hinnang meediavabaduse kohta. „See on käsitletud alateemadest kõige kõrgema hinnangu saanud valdkond,“ tõdeb Freedom House´i poolt Eesti demokraatia arengu hindamisorganisatsiooniks valitud mõttekoja Praxis ekspert Hille Hinsberg.

Hinsberg toob välja, et aastate lõikes on stabiilselt kõrge hinnangu saanud ka valimiste korraldus ja kodanikuühiskond.

Samuti hinnatakse kõrgelt Eesti õiguskeskkonna sõltumatust. „Eelmisel aastal viidi Eesti õigussüsteemi sisse mitmeid parandusi, mis kaitsevad inimeste põhiõigusi ning parandavad õigussüsteemi tõhusust, näiteks on võrreldes paari aasta taguse ajaga märkimisväärselt vähenenud arvestuslik keskmine menetlusaeg kohtutes,“ selgitas ekspert indeksis väljatoodut.

Teiste alavaldkondadega võrreldes said mõnevõrra madalama hinnangu riigivalitsemine, demokraatlikud kohalikud omavalitsused ja korruptsioon.

„Hinnang korruptsiooni valdkonnas tugines peamiselt kahe olulise dokumendi, Korruptsioonivastase seaduse ja Korruptsioonivastase Strateegia 2014–2020, vastuvõtmisele,“ sõnas Hinsberg ning lisas, et antud dokumendid panevad paika korruptsiooni vastu võitlemise raamistiku ning suurendavad avaliku sektori töökorralduse läbipaistvust.

Aruanne toob välja, et ühiskonnas põhjustas pingeid poliitilise läbipaistvuse teema, eriti erakondade rahastamissüsteem. Korruptsiooniskandaalid ja avalikkuse poolt tunnetatud valitsusepoolsete vastusammude puudumine seoses sotsiaalsete ja majanduslike probleemidega tekitas põhjaliku arutelu demokraatia kvaliteedi üle Eestis. Esile tuuakse, et kuigi Rahvakogu tulemusena sündisid konkreetsed ettepanekud, ei võtnud Riigikogu ette põhjalikke muudatusi erakondade rahastamises.

Freedom House rõhutab, et 2013. aastal kasvas korruptsioon Kesk- ja Ida-Euroopas, muuhulgas saavutasid 10st Euroopa Liidu riigist kehvema tulemuse ligi pooled.

Aruandes märgitakse, et Euraasias, Balkanil ning postkommunistlikus Kesk-Euroopas tulevad selgelt esile tagasilöögid demokraatlikus valitsemises, kuivõrd eelmise aasta jooksul andis tooni pidev mõjuvõimu kuritarvitamine ja korruptsioon. Venemaa negatiivne mõju oma naabrite riigivalitsemisele kerkis tugevamalt esile. Näiteks Venemaa „homoseksuaalset propagandat“ ja vabaühenduste välisrahastamist piiravad seadused võeti eeskujuna kasutusele ka mitmetes Euraasia riikides.

Eesti demokraatia olukorda hindasid Freedom House´i tellimusel ja ühtse metoodika järgi Hille Hinsberg, Jane Matt ja Rauno Vinni mõttekojast Praxis. Freedom House on sõltumatu organisatsioon, mis toetab demokraatlikke muutusi, jälgib vabaduste olukorda maailmas ning edendab demokraatiat ja inimõigusi.

Aruanne ja kõikide riikide hinnangud eraldi on veebis kättesaadav siin! Eesti raport asub otselingil.