Autor: Alari Paulus, Praxise vanemanalüütik
Uue valitsuskoalitsiooni läbirääkimiste käigus on kõvasti kirgi kütnud üksikisiku tulumaksu teema. Ühed osapooled soovivad astmelist tulumaksu, mis kitsamalt defineerides tähendab kasvavate maksumääradega maksuastmeid, üldisemalt aga viitab progressiivsele maksusüsteemile, kus keskmine maksukoormus suureneb sissetulekutega. Teised on aga astmelisele tulumaksule vastu, kuid ollakse nõus maksukoormuse jaotust (senisest veelgi) progressiivsemaks muutma.
Nüüd, kus tolm on hajumas, on väljakoorunud ettepanekud oluliselt tõsta praegust ühtlast maksuvaba tulu (€170 kuus) ning suunata seda madala- ja keskmise sissetulekuga inimestele:
- Variant A (EPL 17.11.16): maksuvaba tulu €500 kuus, vähenedes ühtlaselt nullini tuluvahemikus €500-1200.
- Variant B (EPL 18.11.16): maksuvaba tulu €500 kuus, vähenedes ühtlaselt nullini tuluvahemikus €1200-2100.
Graafiliselt näevad need välja järgmiselt (eeldades, et maksuvaba tulu suurus seotakse pigem maksubaasiga, st brutopalk peale sotsiaalkindlustusmaksete maha arvamist – hetkel on see lahtine):
Joonisele on veel lisatud (aastakeskmise) brutopalkade jaotus SKA 2015. andmete põhjal (siinkohal tänusõnad Praxise analüütikule Magnus Piiritsale arvutuste eest!), illustreerimaks kus tulutasemel enamik töötajaid paikneb. See on esitatud tagataustal halli alaga.
Mida need muudatused endast kujutavad? Väljapakutud maksuvaba tulu skeemid meenutavad mõneti klassikalist astmelist tulumaksu, mille maksuastmed on „segamini paisatud“. Ühest küljest madala- ja keskmise sissetulekuga inimeste netosissetulek suureneks, teisalt aga tõuseks teatud sissetulekurühmades oluliselt ka efektiivne piirmaksumäär – st kui palju igast täiendavast teenitud eurost läheb maksudeks. See võib aga vähendada töötamise stiimuleid. Variant A puhul puudutaks kõrgem efektiivne piirmaksumäär töötajaid, kelle sissetulek on keskmise taseme ümber; variant B puhul aga juba märksa kõrgema sissetulekuga inimesi.
Kes võidaksid, kes kaotaksid? Võtame lähtepunktiks 2016. aasta maksu-toetussüsteemi ja vaatame kõige lihtsamat juhtu ehk siis üksikisikust leibkonda. Sellisel juhul saab kõrvale jätta universaalsed peretoetused, vajaduspõhise peretoetuse, täiendava maksuvaba tulu laste järgi, ühisdeklaratsioonide võimaluse jne. Sellegipoolest tuleb aga lisaks tulumaksumäärale ja maksuvaba tulule arvestada ka sotsiaalkindlustusmakseid (kogumispensionimakse, töötuskindlustusmakse), madalapalgaliste maksutagastust ja toimetulekutoetust. (Viimane on oluline piirmaksumäärade kontekstis.)
Üksikisiku jaoks muutuks kuine netotulu sõltuvalt töisest brutotulust järgmiselt:
Variant A puhul võidaksid netotulus need, kelle brutotulu jääb alla €1000 kuus ning kõrgema sissetulekuga inimesed maksaksid kuni €34 kuus rohkem makse. Variant B puhul võidaksid need, kelle brutotulu ei ületa €1860 kuus ning kõrgema sissetulekuga inimesed maksaksid jällegi lisaks. See nõuab eraldi arvutusi, kui palju kumbki skeem riigieelarvele maksma läheks, kuid see joonis näitab üheselt, et variant B on tunduvalt kulukam kui variant A.
Sama illustreerib ka keskmise (efektiivse) maksumäära muutus:
Mis juhtub aga efektiivsete piirmaksumääradega? Olgu kõigepealt ära mainitud, et juba praegusel süsteemil on madalapalgaliste maksutagastuse tõttu teatud problemaatilised “kõrvalnähud”: kui alla €480 brutotulu on efektiivne piirmaksumäär enamjaolt nullilähedane (endiselt tuleb maksta kogumispensioni- ja töötuskindlustumakset), siis brutotulu vahemikus €480-650 on piirmaksumäär ligi 58% ehk igast täiendavast teenitud eurost jõuab inimeseni vaid 42 senti. Põhjuseks asjaolu, et sellel tulutasemel kaasneb suurema tuluga nii kõrgem tulumaks kui ka madalam maksutagastus (tempos 35 senti iga täiendava euro kohta ehk nn taandumismääraga 35%). €650-st kõrgema sissetuleku juures on piirmaksumäär ca 23%.
Alljärgneval joonisel on näidatud 2016. a. süsteemi puhul piirmaksumäärad nii madalapalgaliste maksuvabastusega kui ka ilma selleta (siis näeme ainult 3% ja 23% piirmaksumäära). Lisaks tasub meenutada, et tänu toimetulekutoetuse ülesehitusele (iga täiendav teenitud euro vähendab toetust ühe euro võrra) on efektiivne maksumäär kogunisti 100% tulujaotuse kõige madalamas otsas, mis võib näiteks pärssida vähese osaajaga töötamist. Madalapalgaliste maksutagastus aga nii madalale ei „ulatu“, sest selle saamine eeldab vähemalt 6 kuud täisajaga töötamist kalendriaasta jooksul ning selle suurus on proportsionaalne töötatud kuudega. Siinsete kuiste arvutuste juures on seetõttu arvestatud, et madalapalgalise maksutagastuse saamise eelduseks on vähemalt €215 brutotulu (= 50% kehtivast palga alammäärast) ning brutotulu vahemikus €215-430 on see proportsionaalne palga alammääraga.
Mis juhtub aga efektiivsete piirmaksumääradega kui rakenduks eelpool nimetatud maksuvaba tulu skeemid? Kui oletada, et madalapalgaliste maksutagastus säilib (hetkel jällegi lahtine), siis variant A korral oleks efektiivne piirmaksumäär nullilähedane kuni €585 brutotulu puhul (va toimetulekutoetust saades). Vahemikus €585-650 kasvaks piirmaksumäär isegi 72%ni. Edasi oleks piirmaksumäär aga 37%, langedes alles €1245 juures tagasi 23%le. Kui samaaegselt loobuda madalapalgaliste maksutagastusest ei ületaks piirmaksumäär 37% piiri, kuid see kõrgendatud määr kehtiks veelgi laiemas tuluvahemikus.
Variant B korral tekib samuti kõrgema piirmaksumääraga (34%) „aste“, kuigi oluliselt kõrgemas ja laiemas brutotulu vahemikus (€1245-2175). Erinevalt variandist A ei suureneks aga piirmaksumäär üle 58%, sest madalapalgaliste maksutagastus ja maksuvaba tulu ei väheneks üheskoos ühelgi tulutasemel.
Kokkuvõttes panevad seega mõlemad skeemid mõtlema, kas ei oleks klassikaline astmeline tulumaks selle (ja madalapalgaliste maksutagastuse) asemel juba lihtsam ja läbipaistvam?
Juhani 19.11.2016
Need skeemid on lugemiseks liiga keerulised, raskelt mõistetavad ja sisu üle mõtlemiseks ei jätku enam tähelepanu.
Need graafikud kirjeldavad protsendi protsendi muutusi erinevatest vaatenurkadest. Tulumaks on protsent maksudest.
Kui poliitikud segavad vett ja viskavad järgmise kondi analüüsida, siis see ei tähenda, et seda peab ennast unustavalt ka tegema.
Ehk, iga juhusliku hämamise eraldiseisev korralik analüüs ei ole mõistlik. Rõhk siin eraldiseisev.
Brutopalgal puudub seos maailmaga. On olemas tööandja kulu, riigile makstav summa ja netopalk. Brutopalk on seadusega nõutud abstraktsioon, mille ainukene eesmärk saab olla, et ei võimalda tajuda maksukoormust.
Meenutades, kuidas riik kandib rahasi ringi, sh kütuse aktsiisi muudeks kuludeks, tõstab sante ja vigaseid töötuskindlustusest raha saama. Maksudes on oluline on ainult summa (ja aeg), selle jaotus sots või tulumaksu vahel on hämamine.
Palun graafikut:
tööandja kulu / netopalk / (netopalk – keskmine km ja aktsiis).
Kui täpset numbrit ei ole, siis tuleb kasutada statistilist väärtust nagu oleks täpne. tööandja kulu / neto on täpne, kolmas on hinnang.
Üks graafik, kus brutopalka üldse ei maini.
Brutopalga lisamine teeb reaalset situatsiooni kirjeldava graafiku ainult segasemaks.
Riigieelarve jagatud töötajate arvuga tuleb umbes 1000€/kuu. See raha on vaja saada inimeselt kätte ja see peab kajastuma graafikul ehk kõik 300€ skaalal olevad graafikud on mitmekordne vale mulje jätmine.
kaido 20.11.2016
Suutsin oma eelmise kommentaari ära kaotada. Kuna sotsmaksu arvestatakse samuti tulu suuruse pealt,siis tuleb ülaltoodud maksudele lisada ka sotsmaks. Sotsmaks pole midagi muud kui töötava inimese tulumaksu erivorm, mitte “sotsiaalsuse“ maks. Kui me asju õigesti ei nimeta, pole võimalik ja korrektne diskussioon.
vanem 20.11.2016
Joonistage ka graafik kus on teise ja kolmanda lapse eest maksuvaba miinimumi suurune tulumaksutagastus arvestatud. Kas kolme lapsega pere ühel vanemal tasub rohkem palka saada kui 1200 eurot?
Alari 21.11.2016
Juhani jt, aitäh kaasa mõtlemast.
Nõus, et igale poliitilisele mõttevälgatusele ei peagi reageerima, kuid käesoleval juhul räägime üsna oluliselt struktuursest muudatusest üksikisiku tulumaksusüsteemis, mida võidakse suure tõenäosusega rakendada. Kui seaduseelnõude puhul on mõjude hindamine valitsuse jaoks kohustuslik (ja ilmselt oleme kõik päri, et see on vajalik), siis kahjuks ei kehti sama koalitsioonilepete kohta ning seetõttu on avalik tähelepanu siinkohal veelgi olulisem.
Postitus sai üsna tehniline, sest ilma piirmaksumäära mõistet kasutamata on üsna keeruline selgitada/näidata, mis on sellise muudatuse probleemseks küljeks. Kui oleks välja pakutud tavapärane astmeline tulumaks, siis oleks see kõigi jaoks üsna mõistetav olnud (kas ka meelepärane on ise asi). Tuludest sõltuva maksuvaba tulu negatiivsed küljed jäävad aga suure tõenäosusega paljudele esialgu tähele panemata, sest need on süsteemi nö ära peidetud.
Siia võib küll lisada (formaalselt) tööandja poolt tasutud sotsiaalkindlustusmaksed – need tõstaksid piirmaksumäärade taset, kuigi graafikute kuju jääks suuresti samaks, sest need on proportsionaalsed maksed (kui osaajaga töötamine madalapalgalisel töökohal kõrvale jätta). Kaudsete maksudega on lood mõnevõrra keerulisemad, sest sõltuvad lisaks majapidamiste tarbimis- ja säästmiskäitumisest. Postituse eesmärgiks oli eelkõige näidata tulumaksu sõltuvust sissetulekutest uues süsteemis, mitte niivõrd maksukoormuse jaotust. Üksikisiku tulumaksu osakaal maksudest ei ole küll väga kõrge (viimastel aastatel ca 5-6%), kuid väga oluline element just maksukoormuse jaotuse (progressiivsuse) seisukohalt. Kui huvitab majapidamiste üldine maksukoormus (sh sotsiaalmaks ja kaudsed maksud) ning selle muutus viimastel aastatel, siis soovitan lugeda Praxise hiljutist analüüsi (http://www.fin.ee/public/Praxis_maksukoormuse_raport_10nov2016.pdf).
Mis puudutab jooniste horisontaalset skaalat, siis tundub brutopalk kahel põhjusel selgemini mõistetav kui tööandja palgakulu: esiteks on töölepingutes levinud brutopalgad ning teiseks on maksuvaba tulu parameetrid brutopalgaga seotud ning sääraselt senises diskussioonis kasutatud. Netopalk ise on maksumuudatustest sõltuv ning võib selles kontekstis ühikuna segadust juurde tekitada.
PS Viide €300 (vertikaalse?) skaalaga graafikutele jäi kahjuks arusaamatuks, sest ei lähe kokku ühegi ülalpool kasutatud joonisega.
Meelis 22.11.2016
Lihtsuse huvides võiks siia panna siis ka NETOpalga sõltuvuse BRUTOpalgast matemaatiliselt kirjeldavad funktsioonid:
VARIANT B:
NETOpalk = Brutopalk ; kui 0 < Brutopalk < 500
NETOpalk = 0,8 * Brutopalka + 100; kui 500 < Brutopalk < 1200
NETOpalk = 31/45 Brutopalka + 233,(3);kui 1200 < Brutopalk < 2100
NETOpalk = 0,8 * Brutopalka ; kui 2100 < Brutopalk
VARAIANT A:
NETOpalk = Brutopalk ; kui 0 < Brutopalk < 500
NETOpalk = 23/35 Brutopalk + 171 3/7; kui 500 < Brutopalk < 1200
NETOpalk = 0,8 * Brutopalk ; kui 1200 < Brutopalk
Alari 25.01.2017
Täienduseks Meelise kommentaarile olgu juba otsesõnu välja öeldud, et sissetulekutest sõltuva maksuvaba tulu kontekstis saab tulumaksu piirmaksumäära graafikut tõlgendada kui samaväärse nö klassikalise tulumaksu astmeid, kus maksuvaba tulu on kõigile 500 eurot!
Ehk matemaatiliselt on netotulu järgmise kahe skeemi puhul sama (jättes siinkohal kõrvale sotsiaalkindlustusmaksed):
Variant 1: tulumaksumäär 20% ja maksuvaba tulu 500 eurot kuus, mis väheneb ühtlaselt nullini kuise brutotulu vahemikus 1200-2100 eurot (ehk taandumismääraga 1/1.8=55%).
Variant 2: astmeline tulumaks
– €0-500: tulumaksumäär 0% (ehk maksuvaba tulu)
– €500-1200: 20%
– €1200-2100: 31.1% [= 20%*(1+1/1.8)]
– €2100 ületav osa: 20%.
Variant 1 hakkab kehtima 2018. aastast ning valitsus väidab, et tegemist ei ole astmelise tulumaksuga, kuigi matemaatiliselt on see sama, mis variant 2. Tegemist on küll üsna tavatu astmelise tulumaksuga, kus vahepealne maksumäär on kõige kõrgem.
PS Vahepeal on piirmaksumäärad ka ajakirjandusse jõudnud (nt EPL 15.1.17 “Eesti tulumaksureformi astmetesse on maskeeritud inetu küür” (http://epl.delfi.ee/news/arvamus/eesti-tulumaksureformi-astmetesse-on-maskeeritud-inetu-kuur?id=76906166).