Sellest tuleneb omakorda vajadus teha targemat tööd senisest tootlikumalt.

See teadmine on jõudmas ka valimislubadustesse – peaministri nädala keskel avalikuks saanud sissetulekute kasvatamise kava üks tegevussuund on Eesti inimeste teadmiste ja oskuste suurendamine. Sealjuures plaanitakse eraldi programmiga toetada üle 55- aastaste töötajate täiendõpet.

Tõepoolest, paljud varasemad uurimused on näidanud, et vanemaealiste inimeste oskused on võrreldes noorematega kehvemad ning kord koolipingis omandatu ajahambu jäänud. Vaatamata sellele osalevad vanemad koolitustel märksa vähem kui töötajad keskmiselt. Näiteks tööjõu-uuringu andmetel õppis Eestis 2012. aastal vaid 5,5 protsenti 55-64 aastastest. See on üle kahe korra vähem kui kogu elanikkonnast keskmiselt. Eelöeldust lähtudes näib peaministri plaanil jumet olevat, kuid ruumi jagub ka küsimustele.

Esmalt tuleb tõdeda, et nagu ei ole olemas keskmist poliitikut, ei ole olemas ka keskmist üle 55-aastast, kelle järgi saaks koostada eraldi täiendõppe programmi. Inimesed on erinevad ning kaasaegses tööpoliitikas lähtutaksegi eelkõige individuaalsetest vajadustest. Ka kuldliigas on tipposkustega tegijaid, sest elu jooksul omandatud oskused ja teadmised ehk teadlaste keelepruugis nii-öelda „kristalliseerunud intellektuaalne võimekus“ võib kompenseerida vanusega kaasneva kognitiivsete võimete kao.

Tõsi, vanemaealiste osalemist täiendõppes on võrreldes teiste vanuserühmadega mõistlik enam soodustada, kuid vanusepõhine programm võib rõhutada veelgi selle earühma nõrgemat konkurentsivõimet ning anda soovitule vastupidise signaali.

Teiseks puudub praegu võimalus saada enamust tööturuteenustest (sealhulgas täiend- või ümberõpet) nendel ligi 23 tuhandel üle 55-aastasel, kellele on määratud ennetähtaegne vanaduspension. See tähendab, et vahetult enne vanaduspensioniiga kindlustame, et need inimesed ikka tõepoolest hoiduksid tööelust eemale. Vanaduspensioniikka jõudes avaneb neile küll uuest aastast võimalus nii tööturukoolitusel kui ka mõnes teises tööturuteenuses osaleda, kuid kas paariaastase jõudeoleku järel selleks veel indu jagub, on küsitav. Ehk oleks aeg anda võimalus osaleda tööturuteenustes ka neile?

Kolmandaks torkab silma, et kui maksupoliitikas on erakonnad välja pakkunud konkreetsed numbrid nii muudatuste sisu kui ka mõju kohta, siis selles osas, kuidas parandada vanemaealiste – aga ka kõigi teiste töötajate teadmisi ja oskusi – valitseb seni loosunglikkus. Lubatakse koostada täiendõppe programm ja suurendada oskusi, kuid vastuseta jääb, missugustest oskustest on puudus: kas koolitust pakkuda ainult indiviidi või ka klastri vajadustest lähtuvalt; mis on koolituse sisu, vorm ja kestus; kuidas siduda pakutavat õpet enam kvalifikatsioonisüsteemiga ning kas täiskasvanute õppel osalemist on kavas senisest enam toetada näiteks stipendiumite toel või suurendades hoopis tööandjale pandud kohustusi seoses õppepuhkuse andmise ja palga säilitamisega õppel osalemise ajal.

Kahtlemata on investeeringud inimkapitali ning seeläbi tööviljakuse kasv üks võimalus väheneva tööjõuga toime tulla, kuid mitte ainult. Parandamise, arendamise ja tõhustamise kõrval tahaks kuulda ka värskeid mõtteid sellest, kuidas siis ikkagi on plaanis leida täiendavaid töökäsi ja suurendada tööhõivet.

Praxise arvutus näitab, et kui meil õnnestuks kasvatada töötavate inimeste osakaal Rootsi tasemeni, jääks hõivatute arv muutumatuks veel aastani 2035. Seega on praegu veel võimalik tasakaalustada tööealise rahvastiku vähenemist ka meie enda kasutamata tööjõupotentsiaali arvelt. Vähemalt osaliselt. Võib öelda, et sellekohased ettepanekud lausa peaks olema iga erakonna valimisprogrammis.

Kuigi valimiste märke on üha enam tunda ja näha, on märtsini veel veidi aega. Ehk saavad selleks ajaks maksupoliitika kõrval selgemaks ka teised plaanid ning uuendusmeelsus ja koostöö väljenduvad valmisprogrammideski? Nagu vanarahvaski ütleb: parem hilja, kui ei kunagi!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata siit. Artikkel on ilmunud ERR portaalis.