Rauno Vinni, Praxise riigivalitsemise ja kodanikuühiskonna programmi juht
Esseist Nassim Nicholas Taleb kirjeldas oma bestselleris „Mustad luiged“ ülimalt ebatõenäoliste juhtumuste olemust ja mõju. Taleb defineerib musti luiki sündmustena, millel on kolm tunnust. Esiteks, mustad luiged asuvad väljaspool inimeste ootusi, sest varasem kogemus ei näita nende võimalikkust. Teiseks, nende mõju on väga suur. Kolmandaks, mustade luikede esinemist suudetakse ammendavalt seletada alles pärast nende ilmnemist. Kõigile tuntud sündmustest vastavad musta luige olemusele 2001. aasta 9. septembri terrorirünnakud. Lennukiga kaksiktornide ründamist ei osatud ette näha. Selle sündmuse mõju turvalisusele kogu maailmas on olnud üüratu. Alles hiljem on avaldatud rohkelt materjali selle kohta, et miks ja kuidas see kõik võimalikuks osutus.
Donald Trumpi võit Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel on veel üks must luik. Trumpi saamine presidendiks oli peavoolu meediale ja analüütikutele üllatuslik. Presidendivalimiste mõju on suur: sajad miljonid ameeriklased on jagunenud kahte leeri. Meie siin Eestis, Ameerikast kaugel maalapil, kardame oma julgeoleku pärast.
Valimistejärgselt on meedia täis lugusid, mis seletavad ära, kui loogiline Trumpi võit tegelikult oli. Lühidalt, Trumpi edu on sedasorti must luik, mille täit efekti me praegu veel ei oska kirjeldada ja see tekitab ärevust.
USA presidendivalimiste ja teise nädala tippsündmuse – Reformierakonna juhitud valitsuse kukkumise – ühine nimetaja on teadmatus selle ees, mida tulevik toob. Uue koalitsiooni moodustamine on olnud nii tempokas, et keskpartei ei ole jõudnud pärast uue esimehe valimist isegi oma sisevägesid ümber rivistada ja kaotatud sisemist tasakaalu taastada. Ajakirjanikud on pidanud Keskerakonna programmi välja otsima, et järgi vaadata, mida partei veel on valijatele lubanud peale astmelise tulumaksu.
Keskerakond on nii kaua opositsioonis olnud, et poliitika täidesaatmise kogemus on napp ja tegijate pink lühike. Tekib küsimus, mis poliitikat tulevane peaministripartei ikkagi ajama hakkab?
Võtame taas appi Nicholas Talebi musta luige idee, et praegust valitsuskriisi analüüsida. See väike mõtteharjutus on kainestav, valitsuse vahetumises pole midagi hullu.
Esiteks, Keskerakonna valitsusse siirdumine oli ennustatav. Teiseks, valitsusvahetuse mõju on küll suur, kuid muutused ongi kogu asja mõte. Kolmandaks, valitsuskriisi põhjused on selged. Usaldust ei olnud ja valitsus ei toiminud. Selles olukorras on raske reforme teha. Teisest küljest, elu ei jää sellest seisma, et rekordiliselt kaua võimul püsinud Reformierakond valitsusest välja kukub.
Edasi on küsimus selles, et kas uus koalitsioon suudab vajalikke reforme jätkata ja seni katmata valdkondades uusi asju ette võtta. Kas suudetakse sõnastada selged prioriteedid ja vältida laskumist pisiasjadesse, mis võivad tüli tekitada ja asjatult energiat röövida? Kas peaministrikandidaat Jüri Ratas suudab kogu oma diplomaatia juures valitsuse ka tõelise meeskonnana tööle panna?
Neile küsimustele vaatamata ei anna vana valitsuse kukkumine ja uue moodustamine musta luige mõõtu erakordse sündmuse kaalu välja. Kodanikel ei ole vaja valitsuse vahetumise pärast üleliia muretseda ja õhku maalitud vasakpoolsuse tonti tõsiselt võtta. Ka eelmised valitsused on laeva pigem keskmisel kursil hoidnud. Rooliratta paar rumbi võrra vasakule korrigeerimine laeva stabiilsust elumere lainetel märkimisväärselt ei mõjuta.
Tulevane koalitsioon on juba teatanud, et julgeolekupoliitikas jätkatakse vana rada. Ka teistes poliitikates pole kannapöördeid senise info kohaselt oodata. Isegi astmeline tulumaks jääb vist ära. Plaanitav maksupoliitika revisjon on küll uudne ettevõtmine, kuid seda on mitmed eksperdid kaua vajalikuks pidanud. Samuti ei ole tõenäoline, et suuremad reformid peatataks või täiesti ümber tehtaks. Näiteks pensionireformi ja tööhõivereformi vedanud poliitikud jäävad tõenäoliselt valitsusse.
Üks küsitavus on riigi ja veel täpsemalt kohaliku tasandi reformimisega jätkamine. Praegu on hoogsalt käimas omavalitsuste vabatahtlik ühinemine, mis peaks lõppema selle aastanumbri sees. Teisest küljest, üsna paljud omavalitsused on ikka veel äraootavas olekus. Kehtiva seaduse kohaselt on valitsusel järgmise aasta algusest mai kuuni õigus teha nö ülalt-alla stiilis liitmisi. Kui valitsuse moodustajatelt tuleb sõnum, et nn sundliitmist ei tule, siis võib kergesti tekkida olukord, kus osades kohtades tekivad suured vallad ja sealsamas võivad alles jääda senised väikesed omavalitsusüksused.
Nii võib tekkida senisest veel suurem ebaühtlus, sest eri suurusega omavalitsuste puhul on raske head avalike teenuste pakkujate ja nende rahastamise valemit luua. Seega vajavad omavalitsused võimulepürgijate kiiret ja selget sõnumit – mis saab omavalitsuste liitmise plaanidest? Novembrivalitsuse moodustajad lubavad haldusreformi jätkumist, kuid mil moel?
Pikemas vaates on vaja mõelda, kuidas riik tulevikus maailma raputavate muutustega ehk eelviidatud mustade luikedega paremini toime tuleks. Kasuks oleks riigiaparaadi ümberorganiseerimine ja ettevaatamisvõime arendamine. Veel olulisem on riigiasutuste koostöö- ja kohanemisvõime parandamine. Riigireformiga tuleb edasi minna ja selleks tuleb uute võimuerakondade valimisprogramme hakata tegelikkuses ellu viima. Kolme partei peale kokku on programmides olemas päris head ideed!
Arvamus on avaldatud ERR portaalis.
