Rauno Vinni, Praxise valitsemise ja kodanikuühiskonna programmi juht
Kolmandik suvest on juba selja taga. Sellega võiks traditsiooniline hapukurgihooaeg alata. Kuid võta näpust – raputavaid sündmusi jagub nii rahvusvahelisel areenil kui ka kodukamaral. Poliitikahuvilised ei saa puhkamisele keskenduda, sest segadust ja arutelude ainest on rohkesti.
Brittide referendum, kus peale jäid Euroopa Liidust (EL) lahkumise pooldajad, on nii kaalukas sündmus, et arutelud Ühendkuningriigi kodanike otsuse tagajärgedest on täitnud pea kogu eetri. Ka Eesti valitsus tegeleb mitme märgilise reformiga. 1. juulist käivitus tööhõivereformi teine etapp ning läinud neljapäeval arutas valitsus ulatuslikku riigi ülesannete optimeerimise plaani.
Nende sündmuste ühine nimetaja on see, et tegu on suurte muutustega. Tööhõivereform puudutab ligi 100 000 riigilt toetust saavat töövõimetuspensionäri. Selle üks eesmärk on toetada erivajadustega inimeste aktiivset osalemist tööturul. Juulist jõustunud reformiosa käigus hakkab töötukassa hindama püsiva tervisekahjustusega inimeste töövõimet, mitte -võimetust, nagu praegu.
Riigihalduse minister Arto Aas tutvustas neljapäeva õhtul valitsuskabinetile ja reede hommikul avalikkusele riigi ülesannete analüüsi tulemusi ning esitas terve rea ettepanekuid. Olulisemad neist on maavalitsuste kaotamine ja nende asemel neljas Eesti piirkonnas tegutseva regionaalameti loomine; üle Eesti riigimajade rajamine ja kaugtöö võimaluste loomine 3000-le riigitöötajale; transpordiameti loomine ning eurovahendite jagamisega tegelevate asutuste koondamine ühte üksusesse.
Valitsuses veel otsuseid ei tehtud, kuid riigi ülesehituse ja üleannete muutused on reaalsed ja hakkavad mõjutama meid kõiki.
Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise mõju võib jagada otseseks ja kaudseks. Vahetud muutused võivad tabada Suurbritanniasse eksportivaid Eesti ettevõtteid ja seal töötavaid või õppivaid Eesti kodanikke. Kuivõrd lahkumise tingimusi hakatakse alles mõne aja pärast arutama, siis pöörde tegelik mõju ei ole veel teada. Kuid brittide otsuse kaudne mõju võib olla isegi kaalukam, sest pikaajalises plaanis võib löögi alla sattuda Euroopa Liidu ühtsus ja edasi Eesti julgeolek.
Kindel on see, et brittide „ei“ euroliidule oli ootamatu ja Eesti peab oma EL poliitika üle vaatama. Ka selles vallas oleme silmitsi suuremate ja raskemate väljakutsetega, kui võib-olla tahaksime.
Antud näited kinnitavad tõdemust, et ainsad kindlad asjad elus on muutused. Ümberkorraldused ei ole ju iseenesest head ega halvad, kuid küsimus on muutuste tagajärgedes. Need võivad olla nii positiivse kui ka negatiivse märgiga. Vaatenurk sõltub hindajast. Kuid mõnikord on isegi ekspertidel raske lahendusvariantidest seda kõige paremat välja valida.
Võtame näiteks maavalitsuste ärakaotamise ja regionaalameti loomise idee. Maavalitsuste ülesannete arv on ajapikku vähenenud ja pärast plaanitavat omavalitsusüksuste ühendamist on neil veel vähem mõtet. Maavalitsuste kinnipanemisega ja paljude asutuste ühendamisega samal ajal plaanib valitsus võimalikult palju riigi töökohti pealinnast välja viia. Need sihid on vastassuunalised. Riigi palgal olevate töötajate hajutamine üle maa paralleelselt asutuste liitmise ja ametnike arvu vähendamisega on keeruline ettevõtmine. Idee on hea, kuid teostus on tõeline pähkel. Ka regionaalameti loomise asjus ei ole koalitsioonis veel ühtset seisukohta. Riigireformis on veel palju lahtist.
Siit tulebki seekordne soovitus valitsusele – uutmise hool ei tohi lasta raugeda! Eri maade reformide analüüsides tuuakse sagedase probleemina välja nn reformiväsimust. See tekib, kui kerged võidud on saavutatud ja jõutakse raskemate ülesanneteni, kus osalised tihti takerduvad detailidesse ja selgeid vastuseid ei ole. Nii on lihtne omavahelistesse vastuoludesse kinni jääda. Poliitikutel võib tekkida kiusatus plahvatusohtlikke teemasid edasi lükata ja tegeleda millegi lihtsama ning populaarsemaga.
Reformiväsimus võib kergesti tabada ka tavakodanikke. Inimesed ikka kalduvad suurema, kuid ebakindlama võidu vahetama välja parema enesetunde vastu siin ja praegu. Reformid on reeglina pikaajalised ettevõtmised, mille positiivne mõju avaldub edu korral tulevikus, kuid otsuseid tuleb langetada kohe. Näiteks riigireform ei tohiks seisneda ainult valdade liitmises ja riigiasutuste ühendamises. Ka valitsemine ise peab olema strateegilisem ja panustada tuleb juhtimise kvaliteedi tõstmisse ning inimeste arendamisse. Nii et teha on veel oi kui palju!
Viimase nädala jooksul on palju analüüsitud Briti võimukandjate möödalaskmisi oma riigi ja rahva juhtimisel, et mõista, kuidas saareriik lähiajaloo suurimasse kriisi sattus. Üks arutelu teemadest on, et kas poliitikud peaksid oma valijaskonda eest vedama või sörkima avalikku arvamuse sabas. Siinkõneleja pooldab seisukohta, et poliitik peab oma peaga mõtlema ja tegelema oma järgijatele raja sissetallamisega. Eestvedamine on juba definitsiooni kohaselt keerukate otsuste langetamine ebakindlas olukorras. Üks Brexiti õppetund seisnebki selles, et kui ebamugavad otsused on vältimatud, siis ei tohi neid edasi lükata ja riigitegelased peaks oma näo ning nime all muutusi ka rahvale selgitama.
Kokkuvõtteks, praegune kerge ühiskondlik turbulents ja alles eesseisev riigireform peaks ühe õige riigimehe silma särama panema. Raskused on selleks, et neid võita ja paigalseis on igatahes tagasiminek. Sellepärast, seltsimehed, võtame väikese suvepuhkuse ja siis – reformigem uue hooga edasi!
