Korbi ja Sarapuu personaalküsimustes langetatud Keskerakonna väledate otsuste näol on olnud tegu rohkem sunnitud sammudega ja vähem eeskujulikest moraalsetest tõekspidamistest johtuvate otsustega. Kuid opositsiooni nõudmised, et peaminister tagasi astuks, on praeguses olukorras siiski liialdus, leiab Rauno Vinni Vikerraadio päevakommentaaris.

Poliitika on mitmetahuline termin. Ühe levinud määratluse kohaselt on see võistlevate isikute ja huvigruppide heitlus võimu nimel. Viimastel päevadel on taas kõva poliitmürgel olnud. Eesti parteipoliitikas oli ametist tagasiastumise ja tagasikutsumise nädal.

Mihhail Korbi NATO skandaal ei jõudnud veel tuure üleski võtta, kui see ministri kiire tagasiastumise tõttu lahenduse sai. Keskerakonna lootus hinge tõmmata ja haavu lakkuda kustus juba järgmisel hommikul, kui Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu korruptsioonikahtluste tõttu kinni peeti. Tegevlinnapea Taavi Aas ja peaminister Jüri Ratas tegid ühisavalduse, milles kinnitasid, et Sarapuu abilinnapeana ei jätka.

Esmapilgul on Keskerakonna juhtkond probleemide ilmnemisel valusaid, kuid väledaid otsuseid langetanud. Mõned keskerakondlased on endale juba õlale patsutanud ja öelnud, et peaministripartei on resoluutsete sammudega Eesti poliitilist kultuuri edasi viinud. Aga kui sirmi taha piiluda ja peensustesse süveneda, siis on selge, et tegu on olnud rohkem sunnitud sammudega ja vähem eeskujulikest moraalsetest tõekspidamistest johtuvate otsustega.
Keskerakonna liidrite otsused on lähtunud päevapoliitikast. Peaminister ja tema lähikondlased on pesuehtsad oportunistid. Et Keskerakond on viimastes skandaalides ennekõike olupoliitilisi valikuid teinud, näitab abilinnapea Arvo Sarapuu ametishoidmine mitme kuu vältel. Kahtlused olid üleval alates märtsist. Üllastel poliitikarüütlitel oleks ainuüksi kahtluste faktist võinud piisata, et Arvo Sarapuu volitused peatada või talle süüdistuste uurimise ajaks teine vastutusvaldkond anda. Seda ei tehtud, sest perekond Sarapuud on praeguse parteiladviku tugevad toetajad olnud.

Riigihalduse ministri Mihhail Korbi väljaütlemine, et tema hinnangul Eesti ei peaks NATOsse kuuluma, läks selgesse vastuollu Eesti senise julgeolekupoliitikaga. Küllap püüdis riigihalduse minister oma kitsamale valijate rühmale meelepärane olla. Hiljem sõnumitega hämamine jätkus, et partei tervikuna hääli ei kaotaks. Taas näide oportunismist.

Kui vaadata teisest nurgast, siis ei ole arvamuses, et Eesti peaks arendama iseseisvat kaitsevõimet ega pea kuuluma NATOsse, midagi katastroofilist. See on poliitiline seisukohavõtt ja sellisena üsna sarnane mõttele, et Eesti ei peaks kuuluma Euroopa Liitu. Jah, Euroopa Liidu idee on pelgast kaitsealasest koostööst oluliselt laiem. Kuid nii NATO kui ka Euroopa Liit on mõlemad rahvusvahelised organisatsioonid, millega kaasneb ka hulgaliselt ebameeldivaid kohustusi.

Paljude Eesti kodanike jaoks on Euroopa Liidus olek üks Eesti julgeoleku garantiidest. Samas on parlamendierakondadest näiteks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond deklareerinud, et Euroopa Liidust tuleb lahku lüüa. Kiuslik olles võib küsida – mille poolest EKRE ja Mihhail Korbi tõekspidamised erinevad? Mõlemad seisukohad rõhuvad uhkele iseolemisele.

Aga mina näiteks olen veendunud, et Eestil on vaid kaks valikut – kas integreeruda läände või saada taas Venemaa osaks. Keskteed pole ja Euroopa Liidust lahkumine ohustaks Eesti vabadust.

Näeme, et see mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud härjale: opositsioonis olles võib vabamalt igasugu ideid välja käia, kuid võimumeestele kehtivad teised reeglid. Koalitsioonipartei minister ei saa töökohta kaotamata ühiskonnale elulistes küsimustes peavoolu vastu astuda.

Püüdsin NATOst ja Euroopa Liidust lahkumise näite toomisega demonstreerida kahte asja. Esiteks seda, et oportunism on omane ka opositsioonile. Teiseks, et poliitilise turunduse vaatest oleks Keskerakond võinud „tuima panna“. Ainestikku põhikonfliktist kõrvalehiilimiseks ning valijate eksitamiseks oleks olnud küll ja küll.

Ajaloos ja poliitikas „oleksid“ kummatigi ei tööta. Loeb see, mis on nüüd ja praegu. Veel üks poliitika definitsioon ütleb, et poliitika on mäng. Peaminister ongi mänginud nende kaartidega, mille olud talle kätte on jaganud. Häda on selles, et Jüri Ratase laveerimisruum on eelmiste skandaalikeste tõttu üsna ahtaks jäänud. Opositsiooni esindajad on kõik Keskerakonna probleemid ritta asetanud ja nõuavad juba peaministri enda tagasiastumist.

Küsimus, kas Jüri Ratas suudab Keskerakonda kontrollida ja valitsust piisavalt tõhusalt juhtida, püsib juba eelmise aasta novembrist. Erakondlike kriiside juhtimine röövib palju energiat, mida võiks suunata edasiviivatesse tegevustesse valitsuses. Teisest küljest olukorda hinnates näeme aga, et peaminister õpib kriitikast ja on üha enam otsusekindlust ilmutanud. Olud on nii nõudnud.

Vigadest õppimine võinuks olla kiirem, kuid Keskerakonna juhtidel on ikka väga suur töö teha partei Augeiase tallide puhtaksrookimisega. Poliitikas kipub nii olema, et muutused koosnevad tavaliselt väga suurest arvust väikestest nihetest. Suuri raputusi tuleb väga harva ette. Praegused probleemid olid ennustatavad, pigem oleks kannapöörded üllatusi pakkunud. Seega on opositsiooni nõudmine, et peaminister tagasi astuks, praeguse seisuga siiski liialdus. Peaministri tagasikutsumisavaldused on samuti oportunism, mis on poliitilise mängu tavaline osa.

Kusjuures oportunism on kah mitme varjundiga mõiste. Oportunist võib positiivses mõttes olla isik, kes otsib kompromisse ja pooldab kokkuleplust. Negatiivsemas tähenduses on oportunist kaasajooksik ehk isik, kes põhimõttelagedalt igas olukorras vaid omakasu püüab lõigata.

Hea ja halva oportunismi erinevus on õhkõrn. Vahetegemine sõltub muuhulgas isiklikest sümpaatiatest ja maailmavaatest. Pakun siiski ühe näpunäite, kuidas poliitiliste avalduste sisu mõtestada: kui teil on vaja aru saada, kas partei või poliitiku jutt on siiras või mitte, siis vaadake ta varasemat käitumist sarnastes olukordades. Tõe kriteerium on praktika.

Võtame olukorra kokku – Eestis ei ole praegu erakordset poliitilist kriisi, ennemini on juhtpartei plindris avalike suhete alal. Elu küll näitab, et ministrite langemiseks piisab ka PR-probleemidest. Aga kodanikel pole praeguses olukorras vaja ärevusse sattuda.

Vaatame järgmisel nädalal rahulikumalt, kuidas peaministril sujub uue riigihalduse ministri valimine ja kas tal jätkub meelekindlust Keskerakonna siseküsimuste edaspidisel lahendamisel.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.