Võimuliidu juhid on oma reitingu järsku kukkumist põhjendanud sellega, et valitsus ei ole suutnud muutusi rahvale piisavalt selgitada ja edaspidi tuleb kommunikatsiooni parandada. See on poolik tõde, kirjutab Praxise riigivalitsemise ekspert Rauno Vinni.

Eesti poliitilises teatris on viimastel nädalatel silmapaistvaid tükke välja tulnud. Lavale on toodud näiteks ministrite umbusaldamine mitmes vaatuses, kus poliitikutest näitlejad teevad mitmeplaanilisi rollisooritusi, kehastades eri sihtrühmadele kas positiivseid või negatiivseid kangelasi. Kriitikud analüüsivad seejuures hoolega, kas näitlejate mäng on veenev ja lugu jookseb. Näitejuhte on mitu ja saalis on erinevate kunstiliste eelistustega vaatajad. Enamgi veel, osa publikust lööb etenduses kaasa ja mõjutab mängu. See on avatud poliitikas normaalne.

2019. aasta parlamendivalimiste hooaeg on vara alanud ja ühismeediat täitev poliitiline ilukõne on kaunikesti ründav. Pealtvaatajatel on toimuvat raske mõtestada, sest laval hõigeldakse läbisegi ja näidendi faabula on keeruline. Vaidlusi läbivaks süžeeks on küsimus, kas võimuliit saab riigi juhtimisega hakkama või mitte?

Vastus sõltub loomulikult vastajast, sest nii nagu hea teater, on ka poliitika mitmekihiline. Eri ilmavaadete kooseksistents ongi üks toimiva demokraatia tunnustest. Ent peale ideoloogia tuleks riigi juhtimisele hinnangu andmisel arvestada ka seda, kuivõrd vastab praegune riigijuhtimine avatud valitsemise põhimõtetele, milleks on läbipaistvus, kodanike kaasatus ja vastutus. Sageli on esmaklassilise riigijuhtimise kriteeriumide nimekirjas veel niisugused printsiibid, nagu uue tehnoloogia kasutamine, ausus, korruptsiooni ennetamine, faktidest lähtuv otsustamine jms. Praeguse valitsusliidu alusleppest leiamegi avalduse, et seisaku murdmiseks vajab Eesti koostöövõimelist, seesmisele usaldusele toetuvat, laiapõhjalist ja ideedele avatud valitsust, mis kuulab ettevõtjaid, eksperte, vabakonda ja opositsioonierakondi.

Ükski vaba maailma valitsus ei saagi midagi muud kui avatud valitsemist deklareerida. Opositsioon on küll üsna edukalt maalinud Eesti tuleviku mustadesse toonidesse ja esitab justkui Titanicu põhjamineku viimast vaatust. Kas on aga mõni vähem dramaatiline, erapooletum poliitika kvaliteedi näitaja kui opositsiooni hinnang?

Hea õigusloome kriteeriumid on Eestis kirja pandud riigikogu dokumendis «Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018». Meil on mitmeid kohustuslikke poliitikategemist reguleerivaid norme, eeskirju ja juhiseid, mis aitavad kaasata, mõjusid hinnata ja otsuste kvaliteeti analüüsida. Probleem on selles, et hea õigusloome kriteeriume järgitakse valikuliselt.

Eelmise aasta lõpus tegi justiitsminister Urmas Reinsalu ülevaate Eesti õigusloomest 2017. aastal. Väga hea analüüs! Seadusloome küsitavused on ilusasti välja toodud. Selgub, et 2017. aasta esimese seitsme kuu jooksul on seaduste eelhindamise ehk väljatöötamiskavatsuste arv vähenenud. Kiireloomulisuse tõttu loobuti mitme olulist mõju ja suuri muutusi kaasa toova eelnõu eelanalüüsist, mis on kvaliteetsete poliitiliste otsuste vundament. Eelanalüüsi puudumine viitab sellele, et poliitikaprobleem ei ole selgelt sõnastatud, eesmärgid on ähmased, alternatiive ei kaaluta ja mõjuanalüüsid on puudulikud. Lühidalt, poliitikate ettevalmistamise nõrk tase toob kaasa kehvad otsused!

Õiguspoliitika arengusuundade elluviimise analüüs ütleb üsna selgelt, et valitsuse poliitikate kvaliteet teeb vähikäiku. Kuidas sai näiteks juhtuda see, et pool elanikkonnast on õigluse suurendamise nimel ette võetud tulumaksureformi suhtes kriitiline ja see meeldib vaid kolmandikule? Ootuspärane reformi toetuse ja vastustamise proportsioon oleks ju vastupidine. Või miks on alkoholiaktsiisi alalaekumine ikkagi sedavõrd suur?

Võimuliidu juhid on oma reitingu järsku kukkumist põhjendanud sellega, et valitsus ei ole suutnud muutusi rahvale piisavalt selgitada ja edaspidi tuleb kommunikatsiooni parandada. See on poolik tõde. Jooksu pealt ette valmistatud otsuseid ongi raske põhjendada. Tahe oma ideid nobedasti ellu viia on igas uues koalitsioonis mõistetav, kuid ruttamisel ja rapsimisel on vahe. Liigne agarus ei tohiks kahjustada otsuste legitiimsust.

Üks võimuliidu õppetund võikski olla see, et poliitiliste otsuste elluviimise edukus ei sõltu ainult headest kavatsustest ja lihtsakoelisest retoorikast. Esiteks, kavatsus võib olla õilis, kuid kõrvalmõjude mittearvestamine võib saada saatuslikuks. Üks valitsuse populaarsuse languse põhjustest detsembris ja jaanuaris on see, et varasemate otsuste – nt aktsiiside tõus, tulumaksureform jne – negatiivseid kaasmõjusid tunnevad inimesed nüüd oma nahal ja küllap mõistetakse, et kõik mis särab, ei ole kuld.

Teiseks, tulemuse legitiimsuse kõrval on oluline ka see, et otsusteni jõudmine oleks õigesti ja õiglaselt korraldatud. Ühiskondlikult aktiivsed ja häälekad valijad tahavad, et ka n-ö vorsti tegemise protsess oleks aus, kaasav ja läbipaistev. See on inimestele järjest olulisem. Avatud valitsemise põhimõtete valikuline rakendamine ja poliitiliselt ebamugavate küsimuste tõrjumine lõhuvad kõvasti kodaniku usaldust riigi vastu.

Vajakajäämised poliitikate kvaliteedis iseloomustasid muidugi ka varasemaid valitsusi. Praeguse valitsuse toetuse languse taga ei ole aga ainult valitsuse kesine ja opositsiooni hea lugude jutustamise oskus. Tõejärgne poliitika on küll moes, aga sellele vaatamata on Eestis kindlasti vaja rohkem tõendipõhist poliitikat ja vähem poliitikale rajatud tõendamist.

Valitsuse poliitikat võib hinnata nii, et liiga palju on poliitilist initsiatiivi, mille probleemid ja eesmärgid ei ole selged, alternatiivid ei ole teada ja kvaliteetne mõjuanalüüs puudub. Meil on palju lahendusi, millel ei ole selget probleemi. Tasuta transport maakonnaliinidel on vaid üks näide. Mis küsimust me sellega lahendame? Kas me teeme sotsiaalpoliitikat või transpordipoliitikat või regionaalpoliitikat? Millised on probleemi lahendamise alternatiivid? Mis juhtub kommertsliinidega? Kuhu lõppude lõpuks välja tahame jõuda?

Jah, põhjalikule analüüsile ja kaasamisele rajatud poliitiline protsess on ideaal, sest päris elus on otsustamisel isiklikel või parteilistel eelistustel määrav roll. Ka heas teatris on sisse harjutatud rollijoonise ja autori teksti kõrval tähtis improviseerimise võime, ent toorest näidendit ei peaks sellegipoolest valmis šedöövri pähe rahvale müüma.

Inimesed saavad lõpuks aru, kui näitlejad lati alt läbi jooksevad. Digilahendused lubavad kodanikel valitsuse tegevust senisest paremini kontrollida. Teisest küljest aitab e-valitsemine riigimasina suhtlemist kodanikuga lihtsustada. Avatud poliitika džinni on raske pudelisse tagasi toppida, et bütsantslikku valitsemist edasi harrastada. Oleks mõistlik, kui nii praeguse kui ka tulevaste koalitsioonide jutt avatud valitsemisest ja nende tegelik otsustamise stiil edaspidi paremini kokku klapiksid. See oleks tõeliselt tore kingitus vabariigi juubeliks.

Arvamus on ilmunud Postimehes 6. veebruaril 2018.