Eksperdid peavad presidendi valimist juba esimeses parlamendivoorus väheusutavaks. Selle nädala sündmused ja väitlused kinnitavad arvamust, et erakonnad ei suuda ühe või kahe kandidaadi taha joonduda. Aga oleks ju kena, kui parteid nn lehmakauplemise asemel ühtsust suudaks näidata. Eelduslikult kasvaks selle tulemusel rahva usk kõrgemasse riigivõimu ja see oleks praegusel keerulisel ajal vajalik.

Ometi ei maksa „oleks“ midagi. Vanasõnagi ütleb, et oleks tädil rattad, oleks ta omnibuss. Sellegipoolest on „mis oleks, kui …?“ -tüüpi küsimuste esitamine mõnikord tarvilik, et tulevikku ennustada. Rohkem või vähem tõenäoliste stsenaariumide kujutlemine aitab mõista eri valikuid ja nende mõju. See omakorda lubab planeerimise vaadet pikendada ja toetab seeläbi nii taktikalist kui ka strateegilist otsustamist. Muu hulgas annab alternatiivide teadvustamine selgema arusaama ka otsuste varjatud tagajärgedest.

Kuid aitab elementaarsest otsustamisteooriast. Presidendivalimiste kontekstis on eelneva jutu mõte selles, et praktikas on meil taas kord käest libisenud võimalus asju paremal moel korraldada.

Loomulikult on see väide sügavalt subjektiivne ja kantud usust, et presidendi valimine on meie poliitilises süsteemis esmajoones parlamendi ülesanne. Ma ei taha põhiseaduse mõtte ja sätte üle siinkohal edasi arutleda. Probleemi tuum on selles, et me oleme nõrga juhtimise tunnistajaks.

Tuleb nõustuda LHV grupi juhi Erkki Raasukese tõdemusega sel nädalal antud intervjuus Eesti Ekspressile, et praegu on just kehv juhtimine meie arengu suurim piiraja. President on sümbol ja tema valimise käik läheb paratamatult inimestele korda. Kuid kodanikel on praeguseks tekkinud mulje, et oluline riigielu küsimus on taas kujunenud poliitikute omavaheliseks vägikaikaveoks.

Filmis „Karge meri“ on üks stseen, kus Matt Ruhve ja Lembit Ulfsaku mängitud külamees pulmas tülli lähevad. Viimane tahab Matt Ruhve kohe kohtusse anda. Vihamehed istuvad paati, kuid ei suuda kokku leppida, kes sõudma hakkab. Üks istub paadi ninas ja teine tagaosas ning omavahel hõigutakse: „Võta aerud! Võta ise!“.

Meenutab kangesti praegust erakondade vahelist kemplemist. Kui parteid tahaksid ennast paremast küljest näidata, siis oleks võinud kokku leppida, et presidendivalimised on ühisosa, mitte erinevuste otsimise protsess.

Kuidas selline idealistlik lähenemine oleks võinud tegelikkuses välja näha? Pakun, et parlamendiparteid (või vähemalt koalitsioonipartnerid) oleks enne oma kandidaadi väljapakkumist võinud tõsimeeli arutada arusaama presidendi ametikoha ülesannetest ja peamistest väljakutsetest.

Mõistagi on presidendi peamised õigused ja kohustused seaduses kirjas. Ent senised laialivalguvad debatid näitavad selgelt, et ruumi paragrahvide tõlgendamisel on enam kui küll. Ühed huvirühmad näevad presidenti valitsuse tegevuse tasakaalustajana, teised peavad oluliseks põhiseaduse kaitsmist, kolmandad välissuhtlust, neljandad hoopis siseriiklikku tegevust. Mõned arvavad, et president peaks olema n-ö moraalne majakas. Teised jälle tahavad, et riigipeal oleks igas administratiivses küsimuses oma seisukoht, mida ta võimalusel aktiivselt kaitseb.

Niisiis – presidendi võimupiiridest ja ülesannetest räägitakse küll, kuid osalised on keskendunud oma käsituse kaitsmisele, mitte ühisosa sõnastamisele. Kokkupuutepunkte on, aga erinevused on veel suuremad. Sestap on presidendi rolli mõtestamisel saanud liiga suure kaalu konkreetsete isikute tugevuste ja nõrkuste arutamine, selmet luua arusaam presidendi ametikoha peamistest proovikividest ning seeläbi hea kandidaadi omadused kindlaks teha.

Piltlikult öeldes oleks erakonnad enne kandidaatide nimede avalikustamist võinud kokku leppida töökuulutuse täpses tekstis. Mõned muutujad valemis oleks siis n-ö lukus olnud ja alus isikute kaalumiseks selgem. Poliitikute asemel on presidendi ametijuhendit Postimehe arvamusloos kirjeldanud eksminister Jüri Raidla. Oodanuks taolisi kirjatükke ka valimistel mandaadi saanud tegevpoliitikutelt ja kandidaatidelt endiltki.

Eelnev võrdlus töökuulutuse läbimõtlemisega ja töötajate värbamisega erasektoris on muidugi lihtsustatud, kuid võtame idee veel kord kokku – nii olulises asjas kui presidendivalimised oleks oodanud rahvaesindajatelt enamat kui tavapäraseid koostööraskusi. Jah, parteideülese kokkuleppe soovitamine on sinisilmne. Teisalt, miks me peame ikka ja jälle keskpärase lahendusega leppima?

Tõdegem, et kas või arutelude kvaliteet võinuks olla parem. Keskendumine presidendi kui institutsiooni funktsioonidele, mitte kandideerijate ja nende abikaasade ning elukaaslaste isikuomadustele, oleks olnud etem tee.

Kas võimalused poliitilise juhtimise võimekust näidata on tõesti käest lastud või suudavad partokraadid ikkagi ühisosa leida, seda näeme juba lähiajal. Kõik arengud on tegelikult ju veel võimalikud. Ehk suudavad poliitikud viimasel hetkel kokku leppida, kes sõudma hakkab ja kes tüüri hoiab.

Mis oleks, kui seekord teeks teisiti, kui politoloogid ennustavad?