Rauno Vinni, mõttekoja Praxis valitsemise- ja kodanikuühiskonna programmijuht
Ansambel Justamendil on tuntud lugu, mille esimesed read „Ilm on hukas, ilm on hukas, hirm käis ringi igas metsatukas“, sobivad iseloomustama meie viimase aja eluolu. Ebastabiilsus Euroopa Liidus, kestev rändekriis, terrorirünnakud ja plahvatused, ähvardav idanaaber, paigalseisev majandus jne – see kõik tekitab inimestes ebakindlust.
Häid uudiseid oleks hädasti tarvis ja läinud nädal midagi turgutavat pakkuski.
Nimelt avaldati mõttekoja Freedom House iga-aastane siirderiikide demokraatia seisundit hindav raport. Aruande kohaselt sai Eesti 29 endise kommunismimaa seas parima skoori. Eesti demokraatia on tugevatel alustel ja riigivalitsemine esindab parimaid liberaalse demokraatia praktikaid. Eestile järgnevad edetabelis Sloveenia ja Läti. Viimaste seas on Türkmenistan ja Usbekistan.
Freedom House hindas demokraatia seisundit eelmise aasta ühiskondlike sündmuste ja poliitiliste otsuste alusel. Aruanne keskendub seitsmele teemale: demokraatlik riigijuhtimine, valimised, kodanikuühiskond, meedia sõltumatus, demokraatia omavalitsustes, õigusraamistik, korruptsioon.
Meile endale tundub sageli, et Eesti areng tammub paigal ja paljuski on see tõsi. Freedom House on aga mures, et kõiki endisi idabloki riike vaadates on demokraatia olukord järk-järgult juba aastaid halvenenud. Seejuures on demokraatia kvaliteet murenenud ka Kesk-Euroopa riikides, mida oleme harjunud kindla rahvavõimuga maadeks pidama. Näiteks Poolas on murettekitavaid arenguid.
Selliste negatiivsete trendide taustal paistab Eesti stabiilsus positiivselt silma ja oleme jõudnud saatusekaaslastest riikide seas kõrgele kohale.
Usun, et paljudel tekib siinkohal sisemine tõrge – kuidas saab nii olla, et Eestit kiidetakse, aga ometi on kodanikud sisepoliitikaga rahulolematud. Kas demokraatia indeks pole mitte üks järjekordne välismaine edetabel, millel on reaalsusega vähe pistmist?
Tõepoolest, probleeme on meil nii-öelda rohkem kui rubla eest ja skandaale jätkub. Kuid me saame nende üle vabalt arutada – see ongi tuleviku võti!
Eestis on kodanikuühiskond suhteliselt hästi arenenud ja suudab valitsust tasakaalustada. Meie ajakirjandus on parteidest sõltumatu ja õigupoolest võib igaüks oma tõekuulutamise portaali püsti panna, kui vaid raha on. Kodanikuõigused ja vabadused on tagatud ja valimised vabad.
Need on meie demokraatia tugevad küljed. Meie kohtud on sõltumatud ja õigusemõistmine seaduspärane. Võib-olla just sellepärast mõned tahavadki end õigussüsteemist lahti siduda.
Veidi kehvemad on lood kohaliku tasandi valitsemisega – mõelgem näiteks rohketele küsitavustele Tallinna linnajuhtimises.
Suurim probleem meie riigivalitsemises on aga korruptsioon. Eelmisel aastal oli meil mitu suurt skandaali, mis ei lubanud demokraatia skooritabelis korruptsiooni kategoorias parema hinde saamist. Kui Tallinna Sadama ja Edgar Savisaare kohtukaasustes jõutakse otsusteni ja ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil leiab tõendamist, siis võib Eesti skoor demokraatiaindeksis üsna kergesti langeda.
Edetabelikoht on muidugi teisejärguline teema – asja iva seisneb selles, et demokraatia arendamist ei tohiks unustada ka rahvavõimu ammustes kantsides. Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Brexiti üheks põhjuseks peetakse rahulolematust võimul olnud riigijuhtidega ja -valitsemisega. Donald Trumpi edu Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste rallis seletatakse muu hulgas sellega, et paljud kodanikud ei ole rahul avalike teenuste kvaliteediga.
Inimesed hääletavad mõnikord mingi populistliku lahenduse poolt, et protestida olemasoleva korra vastu.
Kodanike usaldus riigijuhtide vastu on demokraatias kriitiline tegur. See mõjutab kõikide demokraatia tahkude toimivust. Skeem on lihtne: kui elanikud ei usalda võimulolijaid, siis pääseb esile populism ja valijad langevad pooltõdede või lausvalede võrku. Edasi on allakäik kiire.
Sestap on inimeste usalduse kahjustamine äärmiselt halb ka pisikestes asjades. Näiteks riigikogulaste kuluhüvitustest on juba nõrkemiseni räägitud, aga ikka leidub parlamendi liikmeid, kes kodanike õiglustunnet riivavad.
Riigiasjades on nagu eraeluski – usalduse ehitamine võtab aastaid, kuid selle lõhkumiseks piisab vaid vale mulje tekitamisest. Poliitikas on nii, et kui halb emotsioon on juba sees, siis faktid enam ei loe. Seega ei tohiks me püüda remontida süsteeme, mida kodanikud olemuslikult ebamõistlikuna tajuvad. Kuluhüvitiste asemel oleks näiteks parem riigikogu liikmete palka tõsta ning kaotada võimalus riigi ja ühiskonna suhete rikkumiseks üldse ära.
Demokraatia arendamine on nagu jalgrattasõit – kui pingutamise lõpetad, siis kukud külili. Kui tahad püsti jääda, pead edasi sõtkuma. Riigivalitsemise kvaliteet ei ole kunagi liiga hea. Kodanikud peavad olema nõudlikud nii võimuolijate kui ka võimule pürgijate suhtes. Populismi esineb mõlemal pool poliitilist rindejoont. Kui keerulisele olukorrale pakutakse lihtsaid ja kiireid lahendusi, võib see olla hoopis ohu märk.
Võimurid seevastu peaksid otsima viise riigivalitsemise tõhusamaks ja demokraatlikumaks muutmiseks, et rahuolematus väikesteski asjades lõpuks nende enda vastu ei pööraks. Eesti tugev demokraatia on meie ankur sellel tormisel merel. Meil on millest kinni hoida, kuid kursil hoidmiseks ja edasi liikumiseks on enamat vaja. Näiteks riigireformi.
Arvamus on avaldatud ERR portaalis.
