Selle nädala üheks keskseks sotsiaalpoliitika teemaks oli lastetoetuste reform, mille võimalikud detailid ja koalitsioonipartnerite ettepanekud hakkavad jõudma kabinettidest avalikkuse ette.

Kas suurem osa perepoliitika täiendavatest summadest peaks jaotatama kõikidele lastele või üksnes neile, kes on vaesematest peredest, ei ole Eesti ühiskonnas veel selge. Loomulikult vaidlevad poliitikud (vt ERRi 12. septembri tulist Foorumit), kellel on erinev maailmavaade, kuid vastandlikult on jagunenud ka aktiivsemad televaatajad (nt ERRi Foorumis hääled 46% vs 54%, TV3 Omakohtus 49% vs 51%).

Alustuseks olgu öeldud, et on tõsi, et valitsusliit järgib enda tegevusprogrammi, kus on kokku lepitud, et peretoetuste maksmisel peab edaspidi kehtima põhimõte, et toetatakse rohkem neid, kes reaalselt rohkem abi vajavad ja kel on rohkem lapsi. Kuid tähelepanuväärne on see, et sama programm näeb ette, et terviklik olukorra ja probleemide analüüs ning järeldused, kas ja mida peaks peretoetuste ja -teenuste põhimõtetes muutma, nn  “Peretoetuste ja -teenuste roheline raamat”, plaaniti valmis saada alles 2013. aasta viimaseks kvartaliks.

Tundub, et oodatust parem maksulaekumine või hoopis keerukad päevapoliitilised sündmused sundisid Reformierakonda asuma peretoetusi muutma enne põhjaliku analüüsi valmimist. Et teemaga tuldi välja ootamatult ja rutakalt on vihjanud ka koalitsioonipartner.

Igatahes peab nüüd tegema kõik, et ei kukuks kiirustades välja nii, et üheksa korda lõikame ja küll me pärast mõõdame ka midagi.

Seetõttu püüan ka omalt poolt appi tulla ja tänases ning järgnevates perepoliitikateemalistes sissekannetes plaanitavate reformide mõõtmisega jõudumööda tegeleda. Täna võrdleme alustuseks Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide ettepanekuid seni universaalsete lastetoetuste muutmisel.

Lastetoetuste suurus on praegu esimese ja teise lapse korral 19,18 eurot  kuus ning kolmanda ja iga järgneva lapse toetus 57,54 eurot kuus. Kokku jõuab nii lastega peredeni ligi 70 miljonit eurot aastas. See jaguneb praktiliselt võrdselt ühelapseliste, kahelapseliste ning kolme- ja enamalapselised perede vahel, igale rühmale ligi kolmandik lastetoetustest. (Paljulapselisi peresid on vähem, kuid nendel on ka toetused suuremad).

Universaalsete lastetoetuste kogusummast saavad allpool vaesuspiiri elavad lapsed viiendiku (18,6 protsenti 2009. aastal).  Ülejäänud ligi neli viiendiku lastetoetustest läheb lastele, kes elavad ülalpool suhtelist vaesuspiiri. Suhteline vaesuspiir oli kahe lapse ja kahe täiskasvanud inimesega perel 2009. aastal ca 600 eurot kuus.

Kasutades 2009. aasta sissetulekute mikroandmeid (Eesti Sotsiaaluuring 2010), lihtsaid mikrosimulatsioonimeetodeid ja kombineerides reformide mõjuhinnanguid sotsiaalkindlustusameti koondstatistikaga, arvutasin välja, kui palju läheksid täiendavalt maksma Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide ideed ja kui palju see vähendaks allpool suhtelist vaesuspiiri elavate laste arvu.

Reformierakonna idee tõsta esimese ja teise lapse toetus 40 euroni kuus (praeguselt 19,18 eurolt) ning kolmanda ja järgneva lapse toetus 115 euroni kuus (praeguselt 57,54 eurolt) tingimusel, et lapse pere elab allpool suhtelist vaesusriski, annaks kokku peredele juurde suurusjärgus 13 miljonit eurot aastas. Suuremat toetust hakkaks saama ca 45 tuhat last. Ja see toetus vähendaks suhtelises vaesusriskis olevate laste osakaalu 2,5 protsendipunkti ehk ca 6000 lapse võrra. Täpne kulude suurus ja mõju vaesusele hakkab sõltuma iga aasta muutuvast vaesuspiirist (selle kriitikast veel allpool).

Sotsiaaldemokraatide idee tõsta esimese ja teise lapse toetus kõikides peredes 57,54 euroni annaks peredele juurde võrreldes praegusega lausa 109 miljonit eurot, suuremat toetust saaks ca 235 tuhat last. See toetus vähendaks vaesusriskis olevate laste osakaalu 2,8 protsendipunkti ehk ca 7000 lapse võrra.

Täiendavatest toetustest jõuavad allpool suhtelist vaesuspiiri elavate lasteni Reformierakonna ettepaneku korral kõik toetused (kui jätta kõrvale tegeliku rakendamise korral tulude ja vaesuspiiri ajalisest nihkest tingitud eksimused) ja sotsiaaldemokraatide ettepaneku korral jõuaks vaesteni kuuendik toetustest (16% 2009. aasta sissetulekuandmete põhjal).

(Mõlema arvutuse puhul on eeldatud, et täiendavaid lapsetoetusi ei arvestata toimetulekutoetuse maksmise korral sissetuleku hulka. Selles osas näib koalitsioon olevat kokku leppimas.)

Kui sotsiaaldemokraatide idee elluviimine vajab “ainult” täiendavalt ca 100 miljoni euro leidmist aastas, siis Reformierakonnal tuleb idee rakendamiseks seevastu mitmeid tehnilisi probleeme lahendada.

Üks nendest on piiri määratlemine, millest allpool hakkab pere saama toetust. Ja siiskohal ma ei tahaks kuidagi nõustuda praeguse ettepanekuga, võtta selleks suhtelise vaesuse piir. Nimelt sõltub suhtelise vaesuse piir kõikide ühiskonnaliikmete sissetulekute jaotusest, sest ta leitakse kui 60% mediaantulust. Suhteline vaesuspiir ei väljenda kulusid, mis on seotud laste kasvatamisega. Samuti mõjutaks laste hulka, kes toetust saavad, näiteks ka see, kui palju otsustatakse tõsta vanaduspensione või kuidas muutub palkade jaotus.

Kui kasutada suhtelist vaesuspiiri, siis võib juhtuda, et lastega peredele makstakse toetust vähem just neil aastatel, kui neil seda kõige rohkem vaja oleks.

Nii oli näiteks 0-15 aastaste laste suhteline vaesusrisk kõige väiksem hoopis majanduskriisi  ajal, 2009. aastal (16,3%). Ja kõige kõrgem oli 0-15 aastaste laste suhteline vaesusrisk just buumi lõpuaastal 2008. aastal (20,4%).

Kui vaesemate perede toetamise mõte on aidata neil toime tulla täiendavate kuludega, siis oleks otstarbekam siduda lastetoetuste maksmine elatusmiinimumi arengutega (näiteks 2,5-kordne elatusmiinimum 2 lapsega pere korral), mis väljendab ostukorvi maksumuse muutust.

Erinevalt suhtelise vaesuse piirist, ei ole elatusmiinimum ühelgi majanduslanguse aastal vähenenud, sest toidu, eluaseme ja esmatarbekaupade hinnad on jätkanud kasvu.

Seekord jääb vaatamata reformide võimalik mõju tööturukäitumisele, all- ja ülalpool piiri olevate perede ebavõrdse kohtlemise küsimus ja mitmete väiksemate toetuste muutmise plaanid.

P.S. Tegemist ei ole Praxise ametliku seisukohaga. Ei välista, et ka mu enda hinnangud ei ole kolme lapse isana objektiivsed, sest ERRi Foorumis lubas Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees, et riik peaks kõik kolmandad ja järgmised lapsed “üle kuldama”. Jään ootama kullakoormat (ja ikka sõltumata mu sissetulekust :)).