Pensionisüsteemi laul näib olevat lauldud. Eesti sotsiaalminister sõnas pühapäeval ERRis, et I sambast saavad tulevikus pensioni vaid üksikud väetid. Talle sekundeerisid Eesti kahe suurima panga makroanalüütikud, kes olid skeptilised II ja III samba pensionifondide suhtes. Lisan veel hüsteeriaks juurde, et vaevalt aitab ka kinnisvarasse investeerimine, sest tulevikus on ju noori inimesi oluliselt vähem, seega nõudlus eluaseme järgi tulevikus väiksem ja hinnad madalamad.

Aga järsku läheb siiski kõik hästi? Võiks ju hetkeks teeselda, et oleme nii naiivsed. Kui palju me siis pensioni saaksime I ja II sambast? Pakuksin välja mõned arvud. Neil, kes protsente kardavad, on soovitus ainult pilte vaadata.

Oletagem hetkeks, et vaatamata sotsiaalministri öeldule saavad I sambast pensioni tulevikus siiski kõik inimesed, et pensionile jäämise vanus tõuseb 65 aastani, et pensionid tõusevad koos hindade ja sotsiaalmaksu laekumisega nii nagu seadustes praegu kirjas. Lisaks loodame, et meie inimeste oodatav eluiga pikeneb nii nagu demograafid ennustavad Eurostati prognoosides (vt nt (link)). Ja loodame, et töötus langeb tänu Töötukassa suurtele ponnistustele 20 aasta jooksul 2008. aasta tasemele ning tööjõu tootlikkus areneb järgmise 50 aasta jooksul nii nagu meie rahandusministeerium ja Euroopa Komisjon on kunagi arvanud (vt faili), ehkki kindlasti on vahepeal veel mõni buum ja langus. Kõige keerulisem on pensionifondide reaalse tootlikkusega (st tootlusega peale inflatsiooni). Euroopa Komisjon on enda mudelites eeldanud, et see võiks olla nirused 2,5% aastas. Võrdlusena, et aktsiaindeksi S&P500 20-aastaste investeerimisperioodide reaaltootluste mediaan oli 4,1% aastas aastatel 1920-2009 (link). Samas Eesti pensionifondide keskmine reaaltootlus (arvestades tarbijahinnaindeksi muutust) aastatel 2003-2010 oli minu arvutuste järgi tühised 0,5% aastas. Aga lootkem, et nad on õppust võtnud ja suudavad pakkuda tulevikus reaaltootlust 2,5%.

Niisuguste, siiski mitte väga utoopiliste eelduste korral, ootaks Eesti inimesi ees vanaduspension, mis oleks enam-vähem sama suur võrreldes keskmise palgaga kui praegu. Keskmise uue pensionäri vanaduspensioni ja keskmise sotsiaalmaksuga maksustatud sissetuleku suhe, mis praegu on ca 40%, oleks aastal 2020 35%, aastal 2040 38% ja aastal 2060 37%.

Hetkel tuleb praktiliselt kogu inimeste vanaduspension I sambast. Aastaks 2040 langeb I samba osakaal uute vanaduspensionäride pensionis 72%ni, aastaks 2060 55%ni. I sambas kasvab võrdne baasosa, sest seda tõstetakse kiiremini. Kui praegu moodustab see I samba pensionist ca 39%, siis aastal 2040 on see 50% ja aastal 2060 57%.

Tuleviku eripära võrreldes tänapäevaga on see, et tulevikus on pensionide varieeruvus siiski oluliselt suurem kui praegu. Nii on meestel võrreldes naistega veerandi võrra kõrgem pension. Kõrgepalgalistel ja pikema tööstaažiga inimestel on mitu korda suurem pension kui vähe töötanud inimestel. Palju hakkab sõltuma õnnest, millise pensionifondi on inimesed valinud ja millal investeerimist alustanud ja mis on maailmamajanduse olukord, kui nad pensionile jäävad ja II sambast väljamaksed hakkavad toimuma.

Samuti jääb tulevikus pensionär pensionil olles vaesemaks võrreldes muu ühiskonnaga. Praegu pension tõuseb koos hindade ja palkadega, kuid tulevikus on ka oluline II samba pension, mille väärtus on annuiteedina fikseeritud ja selle reaalväärtus langeb ajal, kui inimesed pensionil on.

Nii on näiteks 2040. aastal pensionile jääva inimese pensionide suhe keskmisesse palka pensionile jäädes küll 38%, kuid 10 aasta pärast 75-aastasena on see langenud kuuendiku võrra ja on ca 32% keskmisest palgast. Ka emapensioni reaalväärtus, kui see tuleb II sambast, hakkab vähenema pensionil olles.

Seega oleks ülaltoodud lihtsate arvutuste järeldus, et keskmine pensionär, kes saab pensioni I ja II sambast, ei ole kindlasti tulevikus ühiskonnas paremas olukorras võrreldes praeguste pensionäridega. Palgatöötaja on endiselt enam kui kaks korda kõrgema sissetulekuga. Kuid loodetavasti ühiskond ise on oluliselt rikkam tänu tootlikkuse vahepealsele tõusule, mistõttu ka tolle napi pensioni eest, saab tulevikus rohkem osta, kui praegu.

Järgmine küsimus on see, kas ühiskond tegelikult üldse jõuab I samba pensioni maksta. Tõesti, I samba defitsiit säilib, kui jäävad kehtima praegused reeglid ja ülalloetletud eeldused. Minu prognoosimudel näitab, et lähiaastatel on I samba defitsiit ca 2% SKPst ja seejärel see väheneb ca 1%ni SKPst. Praegune kõrgem defitsiit on tingitud hõive langusest kriisi ajal, pensionide asendusmäära ajutisest tõusust ja II samba maksete vahepealse peatamise kompenseerimisest.

Seega tuleb pikas perspektiivis igal aastal lisaks sotsiaalmaksu tuludele leida riigieelarvest täiendavaid maksutulusid pensionikulude katmiseks või vähendada muid kulutusi, nii nagu see on juba praegu. Tulevikus võtab see riigieelarvest siiski suhteliselt väiksema osa, olles praktiliselt võrdne sotsiaalmaksust II sambasse siirdatavate summadega. Viimast ei saa aga ära kaotada, sest see siire oli eelduseks, et inimesed teeksid ka oma palgast makseid II sambasse.

Miks jääb I samba defitsiit prognooside kohaselt kestma, kui pensionisüsteemi parameetreid ei muudeta? Minu simulatsioonid näitavad, et kõige olulisem põhjus on siin see, et me elame tulevikus kauem. See tähendab, et oleme ka pensionil kauem. Kui oodatav eluiga ei tõuseks, vaid inimesed sureksid tulevikus samamoodi nagu 2009. aastal, siis jõuaks I sammas tegelikult defitsiidist välja. Tööturu arengud mõjutavad I samba defitsiiti vähem, sest väiksem hõive toob kaasa ka väiksemad pensionikulutused tulevikus.

Kui oodatav eluiga ei pikeneks, siis oleks I sambast inimeste pension küll veidi väiksem, sest ka tööealisi inimesi, kes sotsiaalmaksu maksavad, on vähem. Kuid seda kompenseeriks suurem pension II sambast, sest kogutud summad jagunevad lühema pensionil oleku aja peale.

Rahvastikuprognoosides kasutatavate eelduste kohaselt oleks 65-aastase inimese oodatav eluiga 2026. aastal veel ca 18 aastat ja 2060. aastal ca 22 aastat. Simulatsioonid näitavad, et I samba defitsiidi kaotakski samal perioodil pensioniea tõstmine 4 aasta võrra, vanuseni 69 ca 2046. aastaks.

Minu hinnangul ei ole Eesti pensionikindlustus kokku kukkumise äärel, kuid kindlasti peab ka Eesti pensionikindlustus kohanema toimunud muutustega rahvastiku vanuskoosseisus, tööturul, makromajanduses ja finantssektoris.

Ja see järkjärguline kohanemine on juba viisteist aastat kestnud ja kestab ka edaspidi. Pensioniiga on tõstetud ja see tõuseb veelgi, inimesed peavad ise rohkem säästma pensionipõlveks II pensionisamba abil, reegleid finantssektori jaoks, kuhu me oma raha paigutame, on muudetud rangemaks, nende haldustasud madalamaks ja nende tegevus läbipaistvamaks.

Inimese õnneks, kuid pensionikindlustussüsteemi suureks riskiks, on ikka eluea pikenemine. Sellega peab pensionisüsteem ja sellest tulenevalt ka inimesed kohanema. Kui eluiga pikeneb, ongi loomulik, et ka inimesed peavad kauem töötama või leppima madalama pensioniga.

Pensionisüsteemi kohanemised võivad olla kas teatud aja tagant poliitikute otsustatud, nagu meil pensioniea tõstmine 65 eluaastani või pensionide muutmised majanduskriisi ajal. Kuid kuna rahvastikunäitajate prognoosimine nii pika aja peale on väga keeruline, kuid samas mõju pensionisüsteemile on väga suur, siis on paljud riigid pensionisüsteemi sisse ehitanud automaatsed kohanemismehhanismid, mis muudavad pensionide suurust ja pensionile mineku aega sõltuvalt demograafilisest arengust ja majandusolukorrast.

Lisaks on oluline, et pensionikindlustussüsteem ise toetaks inimeste kauem töötamist, see tähendaks, et ta ei soodustaks ega võimaldaks varem pensionile jäämist ennetähtaegsete pensionide, töövõimetuspensionide või erinevate eripensionide kaudu.

Märkus analüüsi kohta: ülaltoodud arvutused on leitud minu tehtud kohordipõhisest pensionimudelist, mida on Praxise uurimisprojektide kaudu toetanud eri aegadel Riigikogu kantselei, Sotsiaalministeerium ja Rahandusministeerium. Siiski üksnes mina ise vastutan ülalmainitud arvude õigsuse eest. Nende arvude kasutamine enda finantsotsuste tegemisel või poliitilistes debattides on lugejate enda risk. Arvutused ei arvesta vanemapensioni võimalikku kehtestamist, muutusi töövõimetuspensionide määramise korras, eripensionide võimaliku kaotamise mõju I ja II sambale ega muid kvalitatiivseid muutusi pensionisüsteemis.