Reedel oli PRAXISe töö- ja sotsiaalpoliitika- ja CENTARi analüütikutele tähtis päev. Lõpule jõudis kaua väldanud soolise palgalõhe uuring. Kuna soolisest palgalõhest räägiti eelmisel aastal palju seoses 3-aasta taguste Eurostati andmetega, mille kohaselt oli naiste ja meeste palgaerinevus 30,9%, on seda uuringut oodatud kaua. Nagu kirjutise pealkirjas viidatud, sarnaneb sooline palgalõhe väikestest kildudest koosnevale puslele, mille tervikliku pildi kokku panemiseks, tuleb palju vaeva näha. Järgnevalt üritan vastata enim esitatud küsimustele seoses soolise palgalõhega.
Et kõik ausalt ära rääkida, siis Eurostati esikohast tulenevat probleemi me oma uuringuga ümber lükata ei saa. Vaatlesime Statistikaameti 2000-2008 Eesti Tööjõu-uuringu andmeid, mille kohaselt keskmine sooline palgalõhe oli 28,7%. Samadele allikatele tuginedes võib öelda, et meeste poolt hõivatud sektorites tekkinud tööpuuduse tõttu on 2009. aasta palgalõhe küll langenud 27%le, kuid probleem on endiselt olemas ja Euroopas oleme ilmselt jätkuvalt esimeste seas oma naiste ja meeste palgaerinevuste tõttu. Nagu kõikidel medalitel, on ka “esikoha” medalil kaks poolt – kui vaatleme millises Euroopa riigis on madalaim palgalõhe, siis näeme, et sellisteks riikideks on näiteks Itaalia, Malta. Need on riigid, kus on väga madal naiste tööhõive määr. Erinevad uuringud on näidanud – mida suurem on naiste tööhõive määr, seda suurem on ka sooline palgalõhe. Kui naiste tööhõive määr on madal, jäävad suure tõenäosusega tööturult eemale väiksema teenimispotentsiaaliga (madala haridustaseme ja kvalifikatsiooniga) naised. Eesti naised on aga juba eelmise sajandi keskpaigast tublisti perekondlike kohustuste kõrvalt tööl käinud ja see on ka üks põhjus, miks meie sooline palgalõhe on märkimisväärselt suur.
Eestlasi huvitab tavaliselt kuidas me võrdluses lõunanaabritega paistame? Läti palgalõhe on Eurostati andmeid vaadates viimastel aastatel püsinud 15% piirimail ja on seega Euroopa Liidu keskmisest soolisest palgalõhest väiksemgi. Ilmselt annab seda selgitada asjaoluga, et näiteks 2006. aastal töötas ligikaudu veerand Läti töötavast elanikkonnast mustalt (töölepinguta, maksusid deklareerimata). Seega ei kajastu meie lõunanaabrite soolise palgalõhe statistikas ilmselt naiste ja meeste erineva paksusega palgaümbrikud. See aga ei kahanda meie muret Eesti naiste ja meeste palkade erinevuses.
Et mõista, kas palgalõhet väljendavad protsendid on ikkagi nii murettekitavad, küsitakse sageli kuidas keskmist soolist palgalõhet arvutatakse? Tõepoolest, keskmine palkade erinevus ei väljenda vaid seda, et võrdväärse töö eest saaks naised ja mehed erinevat palka. Keskmiste palkade erinevus võib tuleneda nii sellest, et naised ja mehed töötavad erinevatel ametikohtadel, et neil on erinevad oskused, haridus, kogemus jne, mis mõjutavad inimese väärtust töötajana. Seda osa palkade erinevusest, mida selliste meeste ja naiste kvalifikatsiooni ja teiste erinevustega selgitada saab, nimetatakse selgitatud palgalõheks. Seda osa palgalõhest, mida aga ei saa nende teguritega selgitada, nimetatakse selgitamata palgalõheks. Keskmisest soolisest palgalõhest, mis oli 2000-2008 aastal 28,7%, moodustas selgitatud palgalõhe 4,4- ja selgitamata palgalõhe 24,3 protsendipunkti. Mistõttu võib öelda, et vaadeldud tegurite alusel samal ametil, samal tegevusalal, samasuguse tööaja, sama vanuse jm sarnaste teguritega naiste ja meeste palgalõhe oli 2000-2008 aastal 24,3%.
Nüüd tekib küsimus, miks selgitatud palgalõhe nii väikese osa keskmisest palgalõhest moodustab ja millega ülejäänud/selgitamata osa põhjendada? Selgitamata soolise palgalõhe põhjused võivad olla nii mittemõõdetavad tegurid (isikuomadused), diskrimineerimine või liialt vähedetailsed statistilised andmed. Ilmselt sisaldub 24,3 protsendipunkti sees nii üht koma teist. Eelmisel aastal ilmunud soolise võrdõiguslikkuse monitooringu kohaselt oli 17% naistest kogenud töötasu osas põhjendamatut ebavõrdset kohtlemist võrreldes vastassoost töötajatega. Ka soolise palgalõhe uuringu jaoks läbi viidud juhtumiuuringud näitasid, et samaväärsel ametikohal töötavate naiste ja meeste puhul võib esineda palgaerinevusi. Teisalt näitasid juhtumiuuringud, et põhjendamatu palgalõhe võib mõningatel juhtudel olla tingitud ka organisatsioonile omastest personalipraktikatest. Näiteks oli ühes organisatsioonis naistel ja meestel võimalik valida oma tööülesannete täitmiseks kas kasutada ametiautot või saada palgale lisaks isikliku auto kasutamise kompensatsiooni. Tendents oli selline, et naised valisid ametiauto ja mehed isikliku auto kasutamise eest palgalisa. Seega said mehed küll rohkem palka, kuid naistel oli kasutada sarnases väärtuses hüve/töövahend.
Euroopa Liidus oleme ka selles osa “esirinnas”, et Eesti naised ja mehed töötavad väga erinevatel ametikohtadel või teisisõnu, meil on väga selgelt eristunud naiste- ja meestetööd. Huvitav on aga see, et eristumine erinevatele ametikohtadele ei alga haridusvalikutest – erialavalikus ei tee Eesti naised ja mehed niivõrd erinevaid valikuid kuivõrd seda tehakse töökoha puhul. Õpingute ajal on Eesti naiste osakaal erialadel, mille palgatase on keskmisest kõrgem, sageli suurem meeste omast. Samuti hiilgavad Eesti naised juba mitu dekaadi kõrgema haridustasemega (Statistikaameti andmetel oli 2009 aasta kõrgkooli lõpetajate seas 70,3% naisi), mistõttu ei saa öelda ka, et Eesti naiste palgad on omandatud hariduse või haridustaseme tõttu madalamad. Näiteks võib tuua Statistikaameti 2007 tunnipalkade andmete alusel, et nais- ja mees majandusteadlaste puhul saame rääkida 30%lisest palgalõhest, reklaami- ja suhtekorraldusjuhtide puhul palgaerinevusest 36%, joonestajate puhul 15%, jne. Seega ei saa me järeldada, et nii tööturu sooline segregatsioon kui ka naiste madalam palk oleks tingitud nende haridusest (ei erialast ega ka haridustasemest).
Uuringust tuli ka välja, et fertiilses eas naiste puhul on palgalõhe suurim – vanuses 25-44 varieerub palgalõhe 31-33% vahel. Samuti selgus, et iga lapsega kaasneb emadel 1,2% väiksem palk võrreldes lastetute naistega. Tulles veel tagasi näitaja juurde, mille kohaselt 25-44aastaste naiste palgaerinevus on suurim, tuleb märkida, et see puudutab ka lastetuid naisi. Jällegi võib tuua paralleele soolise võrdõiguslikkuse monitooringust, mille kohaselt 61%lt 20-39 aastaselt naiselt on küsitud tööle kandideerimisel perekonnaseisu kohta. Teisisõnu eeldatakse teatud vanuses naiste puhul, et pere planeerimine ja laste kasvatamine on aktuaalne ning seetõttu ei peaks nendesse töötajatesse niivõrd palju panustama. Uuringust selgus ka teistmoodi huvitav näitaja – mehed, kes on abielus või vabaabielus teenivad võrreldes vallaliste meestega 11,2% rohkem palka.
Kas need numbrid räägivad sellest, et meeste ja naiste palgaerinevus tuleneb veel inertsist iganenud hoiakutest, et mehed on peamised leivateenijad ja naised koduhoidjad, kes tööl käies veidi perele lisa teenida võiksid?
Soolise palgalõhe uuring vältas 2009 aasta sügisest kuni 2010 aasta lõpuni. Seega nii nagu on palgalõhet põhjustavaid tegureid palju, on ka kirjutamis- ja mõtteainest palju. Seda võib aga kindlalt öelda, et arvamus palgalõhest kui otsitud-, pseudoprobleemist, pole õigustatud, kuna võrdväärse töö eest võrdne palk on elementaarne inimõigus. Samuti ei tasuks unustada, et palk ei mõjuta vaid olevikku, vaid mõjutab ka meie erinevaid hüvitisi, pensioni tulevikus.
Sellest, mida palgalõhe vähendamiseks teha annaks, kirjutan teinekord.
Või kui soovite ise uuringuraportitega tutvuda, siis raportid leiate siit: http://www.praxis.ee/index.php?id=832
