6. aprillil toimus Praxise mõttehommik “Eesti maksusüsteem – lahendustest probleemideni”, mis tõi kokku valdkonna eksperdid, ametnikud ja poliitikakujundajad, et üheskoos sõnastada peamised probleemid ja tulevikuriskid, millele Eesti maksusüsteem peaks vastama järgmise 5-15 aasta perspektiivis. Toome teieni arutelude kokkuvõtte.

Mõttehommiku peamine eesmärk oli pöörata ühiskondlik maksudebatt lahenduste otsimiselt tagasi probleemide sõnastamise juurde. Peamise kitsaskohana maksupoliitika kujundamises tõid mõttehommikul osalenud eksperdid välja üksiklahenduste domineerimise süsteemse vaate üle. Sageli märgitakse maksuküsimustes maha nn punased jooned ning probleemide asemel, mida maksusüsteem peaks lahendama, jäävad poliitilise debati keskmesse dogmaatilised lahendusviisid, üksikud meetmed ja muudatused.

Poliitikakujundamise protsessi kitsaskohti võimendavad omakorda poliitilise tsükli lühidus, kiiresti sõlmitavad koalitsioonilepped ning poliitiline vastandumine. Terav väitluskultuur ei jäta ühisosa leidmiseks mänguruumi. Mõttehommikul leiti, et stabiilse maksusüsteemi tagamiseks oleks tarvis pikaajalist strateegiat, mis soodustaks liikumist maksusüsteemi ühtlasema arengu suunas. Poliitilise tsükli negatiivset mõju aitaks leevendada kokku lepitud arengusuunad ehk üldised maksusüsteemi põhimõtted, mis raamistaks ära erinevad ühiskondlikud probleemid ja väljakutsed, mida maksusüsteem peaks lahendama, nii et konkreetsete lahenduste väljapakkumisel oleks poliitikutel mänguruumi.

Terava probleemina toodi esile ka praeguste maksulahenduste kesist analüüsi. Kuna koalitsioonilepped sõlmitakse kiiresti, siis jääb probleemide läbi analüüsimiseks ja alternatiivsete lahenduste kaalumiseks aega napiks. Et poliitikud küsivad valijalt mandaati valmis lahendustele, võistlevad need seejärel koalitsioonileppe sõlmimisel, ja alternatiivseid lahendusi enam ei kaaluta. Samas tõdeti, et läbi analüüsitud alternatiivsete lahenduste komplekti loomine on ressursimahukas protsess ja seda ka kaasamise mõttes. Üks viis neid probleeme leevendada oleks anda ministeeriumitele suurem vastutus erinevate alternatiivsete stsenaariumite loomisel ja lahenduste „menüü“ välja töötamisel, pakkudes poliitikutele analüütilist tuge probleemi lahendamiseks, mitte aga kindla lahendusskeemi rakendamiseks.

Ühe võimaliku lahendusena pakuti mõttehommiku aruteludel välja ka koalitsiooniläbirääkimiste protsessi pikendamist näiteks 3 kuule, et kaoks ajasurve (sh meedia ja avalikkuse surve) panna koalitsioonilepe kokku nädala-paariga.  Samuti tõid arutelul osalenud välja esindusorganisatsioonide senisest sisulisema kaasamine vajaduse. Erinevad ideed ja maksulahendused võiksid rohkem esindusorganisatsioonide surve vastu peegelduda – maksumuutused, mida muidu läbi analüüsimata tehtaks, oleks vastusurvega vaevalisemad ja see võiks takistada kiiretele lahenduste läbisurumist.

Kevadise mõttehommiku tulemused jõuavad Praxise maksusüsteemi analüüsipaberisse ning sellele järgneb teine mõttehommik sügisel, kus peamiste probleemkohtade sõnastamise järel arutatakse võimalikke maksusüsteemi valikukohti, lahendusviise ja alternatiivseid stsenaariumeid.

Taani poliitik Karl Kristian Steincke tegi oma 1948. aastal ilmunud autobiograafias sarkastilise märkuse, tõdedes, et “ennustamine on keeruline asi, eriti mis puutub tulevikku.” Ometi ei ole meil sellest kellelgi pääsu. Me kõik teeme oma igapäevastes toimetamistes tulevikku suunatud valikuid, mille eeldusteks on mõni ennustus.

Taani poliitik Karl Kristian Steincke tegi oma 1948. aastal ilmunud autobiograafias sarkastlilise märkuse, tõdedes, et “ennustamine on keeruline asi, eriti mis puutub tulevikku”. Ometi ei ole meil sellest kellelgi pääsu. Me kõik teeme oma igapäevastes toimetamistes tulevikku suunatud valikuid, mille eeldusteks on mõni ennustus. Nii näiteks ei osta me palgapäeval kogu laekunud raha eest kõiki asju, mida hing on ihaldanud — sest me lähtume vaikivast ennustusest, et me elame veel vähemalt neli nädalat, mis meid järgmisest palgapäevast lahutab ning selle aja jooksul tekib meil kulusid, mis vajavad katmist. Kui me kaalume autoliisingut või majalaenu, siis ulatub sama eeldus veel palju pikema perioodi peale tulevikku.

Samas teame me muidugi ka seda, et keegi meist ei ela igavesti. Selle osas, kui pikalt täpselt meil oleks mõistlik oma elu kõige üldisemais piires ette planeerida, ei ole muidugi üksmeelt. Üheks selliseks võimalikuks ettevaatavaks horisondiks on “oodatava eluea” näitaja, mis kõige lihtsamalt väljendudes tähistab seda vanust, milleni antud riigis ja antud hetkel inimesed keskeltläbi tõenäoliselt elavad.

Statistikaameti andmetel oli Eestis 2016. aastal oodatav eluiga keskmiselt 77,78 aastat. Iseenesest on see huvitav näitaja, mis võimaldab võrrelda erinevaid riike omavahel või ka jälgida, kuidas on oodatav eluiga muutunud läbi aja. Samas eraldiseisvalt ja lihtsalt ühe numbrina on see umbes sama illustratiivne, kui näiteks öelda, et Eesti metsades on puud keskeltläbi kuus meetrit pikad. Igaüks, kes kunagi metsa sattunud on, teab omast kogemusest, et täpselt kuuemeetriseid puid võib seal näha harva ning see (väljamõeldud ja näitlik) keskmine ütleb väga vähe selle kohta, mis pilt metsas tegelikult avaneb.

Esiteks tuleb oodatavast elueast rääkides silmas pidada, et see on inimese keskmine eeldatav eluiga arvestades sünnist ning eeldades, et suremusnäitajad jäävad selliseks, nagu nad sel hetkel on. See viimane eeldus on muidugi väga kahtlane. 1930. aastatel oli Eesti mehe keskmine oodatav eluiga ca. 51 aastat, täna on sama näitaja 73 aastat. Seega on selle täna 73 keskmise Eesti mehe oodatav eluiga tema elu jooksul pikenenud umbes 22 aastat. Teisisõnu — iga päevaga selle 73 aasta jooksul, mille puhul see keskmine Eesti mees elusana õhtuni vastu pidas, pikenes tema oodatav eluiga keskeltläbi 6 tunni võrra.

Neil igapäevaselt lisanduval kuuel tunnil on paar erinevat põhjust. Ühelt poolt on selle taga elutingimuste paranemine ja meditsiini võimaluste avardumine, nagu näiteks vaktsineerimise lai levik, mis on radikaalselt vähendanud haigustesse suremise riski varasel eluperioodil. Teiselt poolt töötab siin aga ka lihtsalt statistika efekt — iga elatud päev, kuu ja aasta parandab veidi meie väljavaateid elada veel veidi kauem. Nii elab täna 65-aastane Eesti mees keskeltläbi mitte 73, vaid juba vähemalt 80 aasta vanuseni.

Aga ka keskmised on petlikud — need näitavad pelgalt populatsiooni keskmist, millest mõlemale poole jääb palju nii lühemaid kui ka pikemaid elukaari. Eluigade distributsiooni kohta lähevad erinevate ennustajate prognoosid veidi lahku: kindlustusseltsid kipuvad siin olema konservatiivsemad, demograafid jälle omakorda optimistlikumad.

Üldiselt võib aga öelda, et tänaste prognooside kohaselt on minusugusel 46-aastasel mehel umbes 25-protsendiline šanss elada veel vähemalt pool sajandit ning ligikaudu üks kümnest minuga samal aastal sündinud mehest saab tähistada oma 100. sünnipäeva. Kui aga vaadata seda põlvkonda, kes sünnib praegu, siis nende seast näeb Eesti 200. sünnipäeva hinnanguliselt vähemalt iga neljas/viies ning umbes pooled neist elavad 95.

Ja veelkord: see ennustus põhineb tänasel statistikal selle kohta, kui vanaks inimesed keskeltläbi täna elavad, mis ajalooliselt on tegelikku eluiga milleni inimesed päriselt keskeltläbi jõuavad tublisti alahinnanud.

Meie pikeneval elueal on terve hulk erinevaid huvitavad tagajärgi. Muuhulgas on need numbrid, mida tasuks meeles pidada, kui me räägime viimastel nädalatel ja kuudel taaskord palju vastakaid seisukohti põhjustanud pensioni teisest sambast. Käivad tõsimeelsed arutelud teemal, et kas keskmine eestlane üldse jõuab pensionieani ning et seega pole tal selleks puhuks mingit mõtet täna investeerida.

Neile inimestele, kes usuvad, et nad oma pensionipõlve pärast muret tundma ei pea kuna nad enne lihtsalt ära surevad, on mul halb uudis: väga tõenäoliselt nii ei lähe.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Tänavusel vabariigi juubeliaastal on saanud kombeks heita pilk 100 aasta tagusesse aega. Üks põhjustest, miks me seda tehes võime õigustatult uhkust tunda, on tõsiasi, et Eesti oli esimeste riikide seas, kus naised juba sajand tagasi said õiguse nii valimistel osaleda kui ka neil valitud saada. 

Täpsemalt said naised Eesti territooriumil valimisõiguse juba 1917. aastal tollase Ajutise Valitsuse määrusega. See õigus kandus edasi ka 1918. aastal Ajutise Maanõukogu poolt vastu võetud Eesti Asutava Kogu valimisseadusse, mis ütles sõnaselgelt, et „… valimistest osavõtmise õigus on mõlemast soost Eesti Vabariigi kodanikkudel“.

1920. aasta põhiseaduse 6. paragrahv sätestas Eesti kodanike ühetaolisuse seaduse ees ning mainis eraldi: „Ei või olla avalikõiguslikke eesõigusi ja paheõigusi, mis olenevad sündimisest, usust, soost, seisusest või rahvusest.“ Huvitava remargina võib ära märkida, et see usu, soo ja rahvuse otsene äramärkimine tekitas toona Asutavas Kogus ka põgusa vaidluse, kuid kogu otsustas August Rei parandusettepaneku (need sõnad 6. paragrahvist välja jätta) siiski tagasi lükata.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et võrreldes mitmete muude Euroopa riikidega, kus naiste poliitiliste õiguste üle käis kohati päris tõsine madin, lahenes Eestis küsimus suhteliselt lihtsalt. Sellel oli küll mitmeid arvestatavaid ja prominentseid vastaseid – ilmselt kõige kuulsamana võib ära mainida Jaan Tõnissoni –, kuid Eestis ei jõudnud asi kunagi nii kaugele nagu Inglismaal, kus sufražetid haamrid käes tänavatel marssisid ja aknaklaase purustasid.

Poliitilised õigused – kui olulised need ka ei oleks – on aga vaid üks osa laiemast poliitilisest osalusest. Kui esimesega olid lood head, jäi naiste poliitiline esindatus aga kehvaks läbi kogu „esimese vabariigi“ aja. Asutava Kogu 120st kohast olid vaid seitse naiste käes ning riigikogu esimeses viies koosseisus oli saja rahvasaadiku hulgas naisi vastavalt kolm esimeses, üks teises, kolmandas ja neljandas ning kaks viiendas koosseisus.

Selle ajaga võrreldes on olukord muidugi märgatavalt paranenud. Tänases, riigikogu 13. koosseisus on naisi 101 liikme hulgas 28 ehk 27,7 protsenti. Samas – kui sada aastat tagasi oli Eesti naiste poliitiliste õiguste osas maailmas selgelt esirinnas, siis täna annab see arv meile esindatuse osas tulemuseks tagasihoidliku koha alles kusagil viiendas kümnes, koos selliste riikidega nagu Kasakhstan, Turkmenistan, Vietnam ja Alžeeria.

Tõsi, Kesk- ja Ida-Euroopa võrdluses ei ole see positsioon sugugi halb ning niisamuti oleme me kaugel ees ka näiteks Ameerika Ühendriikidest, kus naisi on Kongressis alla 20 protsendi. Skandinaavia maadega võrreldes ei ole aga rõõmustamiseks paraku põhjust: nii Rootsis, Soomes kui Norras on naiste osakaal parlamentides üle 40 protsendi.

Kui vaadata selle edetabeli tippu, võib sealt meie Skandinaavia naabrite kõrvalt leida mitu riiki, kelle kõrge koht on ilmselt üllatav – näiteks Ruanda, Nikaraagua, Boliivia, Mehhiko, Senegal ja Lõuna-Aafrika Vabariik. Kõigi nende puhul on tegu maadega, kus naiste positsioon ühiskonnas ei ole üldiselt kindlasti parem kui Eestis.

Vastus küsimusele, kuidas nad sellegipoolest naiste poliitilise esindatuse osas meist nii palju ette on jõudnud, on lihtne: need riigid on tunnistanud, et naiste kehvem ühiskondlik positsioon ning poliitiline alaesindatus on üksteisega tihedalt seotud probleemid, mis moodustavad omamoodi nõiaringi: kui naisi peetakse üldiselt avalikus sfääris vähem kompetentseteks, siis mõjutab see otseselt nende võimalusi valituks osutuda, mis aga omakorda vähendab võimalusi näidata, et see eelarvamus paika ei pea.

Üks võimalus sellest ringist välja pääseda on muidugi oodata, kuni naiste ühiskondlik positsioon tasapisi paraneb ning sedamööda tõuseb ka nende poliitiline esindatus. See on põhimõtteliselt see, kuidas meie oleme oma tänase 27 protsendini oleme jõudnud. Varem mainitud riigid (nii Aafrika ja Ladina-Ameerika kui Skandinaavia) on aga valinud teise tee ja võtnud ette erinevaid seadusandlikke samme, et soodustada ning suurendada naiste osalust poliitikas. See mitte ainult ei paranda naiste positsiooni avalikkuses, vaid aitab kaasa ka konkreetsete poliitikate kujundamisel, mis erinevaid soolise ebavõrdsuse probleeme tulevikus leevendada aitaksid.

Pärast seda, kui Saudi Araabia 2015. aastal naiste valimisõiguse seadustas, on Vatikan jäänud viimaseks riigiks, kus naistel seda õigust ei ole. Sajakonna aastaga oleme seega kogu maailmas jõudnud sinnamaani, et poliitiliste õiguste osas on meeste ja naiste võrdsus saanud kõikjal enesestmõistetavaks. Jääb üle loota, et ei pea ootama teist sajandit, et me kõik ka poliitilise osaluse osas sama kaugele jõuaksime.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.

Võimuliidu juhid on oma reitingu järsku kukkumist põhjendanud sellega, et valitsus ei ole suutnud muutusi rahvale piisavalt selgitada ja edaspidi tuleb kommunikatsiooni parandada. See on poolik tõde, kirjutab Praxise riigivalitsemise ekspert Rauno Vinni.

Eesti poliitilises teatris on viimastel nädalatel silmapaistvaid tükke välja tulnud. Lavale on toodud näiteks ministrite umbusaldamine mitmes vaatuses, kus poliitikutest näitlejad teevad mitmeplaanilisi rollisooritusi, kehastades eri sihtrühmadele kas positiivseid või negatiivseid kangelasi. Kriitikud analüüsivad seejuures hoolega, kas näitlejate mäng on veenev ja lugu jookseb. Näitejuhte on mitu ja saalis on erinevate kunstiliste eelistustega vaatajad. Enamgi veel, osa publikust lööb etenduses kaasa ja mõjutab mängu. See on avatud poliitikas normaalne.

2019. aasta parlamendivalimiste hooaeg on vara alanud ja ühismeediat täitev poliitiline ilukõne on kaunikesti ründav. Pealtvaatajatel on toimuvat raske mõtestada, sest laval hõigeldakse läbisegi ja näidendi faabula on keeruline. Vaidlusi läbivaks süžeeks on küsimus, kas võimuliit saab riigi juhtimisega hakkama või mitte?

Vastus sõltub loomulikult vastajast, sest nii nagu hea teater, on ka poliitika mitmekihiline. Eri ilmavaadete kooseksistents ongi üks toimiva demokraatia tunnustest. Ent peale ideoloogia tuleks riigi juhtimisele hinnangu andmisel arvestada ka seda, kuivõrd vastab praegune riigijuhtimine avatud valitsemise põhimõtetele, milleks on läbipaistvus, kodanike kaasatus ja vastutus. Sageli on esmaklassilise riigijuhtimise kriteeriumide nimekirjas veel niisugused printsiibid, nagu uue tehnoloogia kasutamine, ausus, korruptsiooni ennetamine, faktidest lähtuv otsustamine jms. Praeguse valitsusliidu alusleppest leiamegi avalduse, et seisaku murdmiseks vajab Eesti koostöövõimelist, seesmisele usaldusele toetuvat, laiapõhjalist ja ideedele avatud valitsust, mis kuulab ettevõtjaid, eksperte, vabakonda ja opositsioonierakondi.

Ükski vaba maailma valitsus ei saagi midagi muud kui avatud valitsemist deklareerida. Opositsioon on küll üsna edukalt maalinud Eesti tuleviku mustadesse toonidesse ja esitab justkui Titanicu põhjamineku viimast vaatust. Kas on aga mõni vähem dramaatiline, erapooletum poliitika kvaliteedi näitaja kui opositsiooni hinnang?

Hea õigusloome kriteeriumid on Eestis kirja pandud riigikogu dokumendis «Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018». Meil on mitmeid kohustuslikke poliitikategemist reguleerivaid norme, eeskirju ja juhiseid, mis aitavad kaasata, mõjusid hinnata ja otsuste kvaliteeti analüüsida. Probleem on selles, et hea õigusloome kriteeriume järgitakse valikuliselt.

Eelmise aasta lõpus tegi justiitsminister Urmas Reinsalu ülevaate Eesti õigusloomest 2017. aastal. Väga hea analüüs! Seadusloome küsitavused on ilusasti välja toodud. Selgub, et 2017. aasta esimese seitsme kuu jooksul on seaduste eelhindamise ehk väljatöötamiskavatsuste arv vähenenud. Kiireloomulisuse tõttu loobuti mitme olulist mõju ja suuri muutusi kaasa toova eelnõu eelanalüüsist, mis on kvaliteetsete poliitiliste otsuste vundament. Eelanalüüsi puudumine viitab sellele, et poliitikaprobleem ei ole selgelt sõnastatud, eesmärgid on ähmased, alternatiive ei kaaluta ja mõjuanalüüsid on puudulikud. Lühidalt, poliitikate ettevalmistamise nõrk tase toob kaasa kehvad otsused!

Õiguspoliitika arengusuundade elluviimise analüüs ütleb üsna selgelt, et valitsuse poliitikate kvaliteet teeb vähikäiku. Kuidas sai näiteks juhtuda see, et pool elanikkonnast on õigluse suurendamise nimel ette võetud tulumaksureformi suhtes kriitiline ja see meeldib vaid kolmandikule? Ootuspärane reformi toetuse ja vastustamise proportsioon oleks ju vastupidine. Või miks on alkoholiaktsiisi alalaekumine ikkagi sedavõrd suur?

Võimuliidu juhid on oma reitingu järsku kukkumist põhjendanud sellega, et valitsus ei ole suutnud muutusi rahvale piisavalt selgitada ja edaspidi tuleb kommunikatsiooni parandada. See on poolik tõde. Jooksu pealt ette valmistatud otsuseid ongi raske põhjendada. Tahe oma ideid nobedasti ellu viia on igas uues koalitsioonis mõistetav, kuid ruttamisel ja rapsimisel on vahe. Liigne agarus ei tohiks kahjustada otsuste legitiimsust.

Üks võimuliidu õppetund võikski olla see, et poliitiliste otsuste elluviimise edukus ei sõltu ainult headest kavatsustest ja lihtsakoelisest retoorikast. Esiteks, kavatsus võib olla õilis, kuid kõrvalmõjude mittearvestamine võib saada saatuslikuks. Üks valitsuse populaarsuse languse põhjustest detsembris ja jaanuaris on see, et varasemate otsuste – nt aktsiiside tõus, tulumaksureform jne – negatiivseid kaasmõjusid tunnevad inimesed nüüd oma nahal ja küllap mõistetakse, et kõik mis särab, ei ole kuld.

Teiseks, tulemuse legitiimsuse kõrval on oluline ka see, et otsusteni jõudmine oleks õigesti ja õiglaselt korraldatud. Ühiskondlikult aktiivsed ja häälekad valijad tahavad, et ka n-ö vorsti tegemise protsess oleks aus, kaasav ja läbipaistev. See on inimestele järjest olulisem. Avatud valitsemise põhimõtete valikuline rakendamine ja poliitiliselt ebamugavate küsimuste tõrjumine lõhuvad kõvasti kodaniku usaldust riigi vastu.

Vajakajäämised poliitikate kvaliteedis iseloomustasid muidugi ka varasemaid valitsusi. Praeguse valitsuse toetuse languse taga ei ole aga ainult valitsuse kesine ja opositsiooni hea lugude jutustamise oskus. Tõejärgne poliitika on küll moes, aga sellele vaatamata on Eestis kindlasti vaja rohkem tõendipõhist poliitikat ja vähem poliitikale rajatud tõendamist.

Valitsuse poliitikat võib hinnata nii, et liiga palju on poliitilist initsiatiivi, mille probleemid ja eesmärgid ei ole selged, alternatiivid ei ole teada ja kvaliteetne mõjuanalüüs puudub. Meil on palju lahendusi, millel ei ole selget probleemi. Tasuta transport maakonnaliinidel on vaid üks näide. Mis küsimust me sellega lahendame? Kas me teeme sotsiaalpoliitikat või transpordipoliitikat või regionaalpoliitikat? Millised on probleemi lahendamise alternatiivid? Mis juhtub kommertsliinidega? Kuhu lõppude lõpuks välja tahame jõuda?

Jah, põhjalikule analüüsile ja kaasamisele rajatud poliitiline protsess on ideaal, sest päris elus on otsustamisel isiklikel või parteilistel eelistustel määrav roll. Ka heas teatris on sisse harjutatud rollijoonise ja autori teksti kõrval tähtis improviseerimise võime, ent toorest näidendit ei peaks sellegipoolest valmis šedöövri pähe rahvale müüma.

Inimesed saavad lõpuks aru, kui näitlejad lati alt läbi jooksevad. Digilahendused lubavad kodanikel valitsuse tegevust senisest paremini kontrollida. Teisest küljest aitab e-valitsemine riigimasina suhtlemist kodanikuga lihtsustada. Avatud poliitika džinni on raske pudelisse tagasi toppida, et bütsantslikku valitsemist edasi harrastada. Oleks mõistlik, kui nii praeguse kui ka tulevaste koalitsioonide jutt avatud valitsemisest ja nende tegelik otsustamise stiil edaspidi paremini kokku klapiksid. See oleks tõeliselt tore kingitus vabariigi juubeliks.

Arvamus on ilmunud Postimehes 6. veebruaril 2018.

Äkki saame siiski ka Maarjamäe monumenti ühel päeval suhtuda kui märki meie sõjakast minevikust, millega me oleme rahu teinud, arutleb Tarmo Jüristo Vikerraadio päevakommentaaris.

1789. aasta 14. juulil leidis Pariisis aset sündmus, millest sai Prantsuse revolutsiooni ajalooline haripunkt ning mida tähistatakse tänaseni Prantsusmaa olulisima rahvuspühana – Bastille’ kindluse ründamine.

Bastille oli selleks ajaks seisnud samal kohal veidi üle neljasaja aasta, olles algselt ehitatud kaitsma linna idakülge Saja-aastases sõjas. 15. sajandil sai kindlusest aga riiklik vangla, kuhu erinevad Prantsuse kuningad hakkasid sulgema ennekõike neid, kelle tegevust nad nägid otsese ohuna oma võimule. Ja kuigi Bastille’ ründamise konkreetne põhjus sel juulikuu päeval oli tegelikult sealsete püssirohuvarude kättesaamine, sai vallutatud vanglast revolutsiooniliselt meelestatud prantslaste jaoks despotismi, rõhumise, ebaõigluse ja ülekohtu sümbol.

Nii ei olegi imestada, et kohe pärast kindluse komandöri Bernard-René de Launay hukkamist ning selle kongidest leitud seitsme vangi vabastamist otsustas üks revolutsiooni juhtidest, krahv de Mirabeau, lasta Bastille’ lammutada. Juba sama aasta novembriks oli see töö lõpetatud.

See õpetlik ajalooline episood meenus mulle seoses läinud nädalal puhkenud aruteluga Maarjamäe monumendi tuleviku üle, mille tõukeks sai justiitsminister Urmas Reinsalu raadiousutluses öeldud märkus, et võib-olla tuleb memoriaali praeguse ümberehituse ja remondi käigus seal ka üht-teist lammutada.

Ühelt poolt sai Reinsalu öeldust ennekõike Vene meedia vahendusel kähku kindlas kõneviisis tõdemus, et valitsus on otsustanud järjekordse Teise maailmasõjaga (või Suure Isamaasõjaga, nagu sellele Venemaal tavatsetakse viidata) seotud memoriaali lammutada.

Teisalt sai teema aga uue tuule tiibadesse ka Eesti avalikus arutelus nii sotsiaal- kui ka pärismeedias. Hulk inimesi hakkas juba aastaid Pirita tee ääres rahus seisnud rohtuvale ja tasapisi lagunevale kompleksile ühtäkki ilmse enesestmõistetavusega viitama kui „Maarjamäe punamonumendile“ ning arutama, et kui sellest nii suurt jama ei tuleks, siis võikski mõistlik olla see “betoonkolakas” sealt ära kaotada.

Mulle tundub see ühtaegu nii ohtlik kui ka täiesti ebavajalik suund. Ilmselgelt on Venemaa meediareaktsiooni eesmärk tõsta Maarjamäe kompleks sümboli staatusse, mis rõhutaks reljeefselt erinevaid minevikukäsitlusi ning tooks selle erinevuse teravalt tagasi ka tänasesse päeva. Rääkides „punamonumendist“ mängime me ise seda mängu kaasa.

Ajalugu on juba kord selline asi, mille suhtes meie vaated ja arusaamad kipuvad aja jooksul muutuma. Näiteks on Eestimaa täis erinevaid mõisakomplekse, mis omamoodi on ju samuti mälestusmärgid kunagisele ajaloolisele ebaõiglusele. Toompea loss, kus täna meie riigikogu koos käib, oli algselt taanlaste püstitatud ordulinnus. Ometi ei kaalu me täna ju enam tõsiselt, kas peaks neid kasvõi „osaliselt“ lammutama.

Nii tunduks mõistlik, et me ka Maarjamäe lammutamismõtetega veidi hoogu peaksime. Meie ajaloos on kahtlemata olnud episoode, mille üle meil ei ole suuremat põhjust rõõmsad olla, kuid ka need õnnetud episoodid on siiski osa meie ühisest ajaloost. Monumente lammutades ja nende asemele uusi püstitades ei tee me midagi olematuks.

Kui me tahame oma minevikuga rahu teha, siis on võti ennekõike meis endis – ennekõike selles, milliste silmadega me mingeid mälestusmärke vaatame, mitte selles, milliseks me nad füüsiliselt vormime. Kui Bastille oleks 1789. aasta suvel maha lõhkumata jäänud, seisaks ta tõenäoliselt täna seal nii, nagu Toompea linnus Tallinnas või Toweri kindlus Londonis — turistide ja linnakodanike rõõmuks ilma, et keegi end sellest väga puudutatuna tunneks.

Äkki saame siiski ka Maarjamäe monumenti ühel päeval samamoodi suhtuda: kui märki meie sõjakast minevikust, millega me oleme rahu teinud.

Arvamus on avaldatud ERR portaalis.