Pirjo Turk, Praxise külalisuurija
Eestlaste, kui väikerahva jaoks, on kahanev rahvaarv olnud pidev murekoht. Viimastel aastatel on aga seoses vananeva rahvastiku, madala sündivuse ja suureneva väljarändega hakatud mõistma ka üha kasvavat töökäte puuduse probleemi. Kuigi iive sõltub nii sündidest kui ka surmadest, nähakse positiivse iibe saavutamiseks siiski eelkõige sündimuse suurendamist läbi perepoliitika meetmete, mis on põhiliselt suunatud 25-40-aastastele. Tööturu aspektist on aga ka selles vanusrühmas elanikkond parimas tööeas, tegu on üldjuhul eriala omandanud ja eelneva töökogemusega inimestega. Seega on Eesti poliitikakujundajatele suureks väljakutseks leida viisid, kuidas soosida ja toetada laste saamist samal ajal mainitud sihtrühma töö tegemise potentsiaali võimalikult efektiivselt ära kasutades.
Väikelaste vanemate töötamisvõimaluste parandamiseks on vajalik soodustada töö- ja pereelu ühitamist ning pakkuda vanematele piisavalt valikuvõimalusi enda ja oma pere huvidest lähtuvalt neid kahte eluvaldkonda kombineerida. Praxise 2013. aastal koostatud Eesti vanemapuhkuste süsteemi analüüsist järeldub, et täna Eestis kehtivaid vanemapuhkuseid ja nendega kaasnevaid rahalisi toetuseid ja hüvitisi reguleeriv kord on paindumatu ega toeta töö- ja pereelu ühitamist kuigivõrd.
Ilma süsteemi täiendamata ja muutmata, ei ole lapsevanemate töö- ja pereelu ühitamist võimalik senisest enam toetada. Oluliseks teguriks paremate võimaluste saavutamiseks on ka isade julgustamine senisest rohkem laste eest hoolitsema ning emadega hoolduskoormust jagama. Praxise analüüsi aruandest selgub ka, et tasakaalustatum lapsehoiu jaotus on saavutatud vaid riikides, kus on teatud osa lapsehoolduspuhkusest isadele reserveeritud. Ka OECD poolt hiljuti välja antud Eesti majandust käsitlevas uuringus jõuti järeldusele, et naiste ja meeste hoolduskoormuse tasakaalustamine aitaks Eestis kaasa tööjõu efektiivsemale kasutamisele ning ühtlasi looks tööturul naistele võrdsemaid võimalusi.
Vanemahüvitise saajad soo lõikes
Pidades silmas nende kahe uuringu järeldusi ja soovitusi, vaatlesime kas ja milliseid lahendusi näevad 2015. aasta Riigikogu valimistel kandideerivad erakonnad töö- ja pereelu ühitamiseks läbi vanemapuhkuste süsteemi muutuste. Üldiselt võib öelda, et enam kui pooled erakonnad näevad vanemahüvitise süsteemi muutmises potentsiaali paremaks töö- ja pereelu ühitamiseks.
Reformierakond on mitmed aastad jäigalt vastu olnud suuremate muudatuste tegemisele vanemahüvitise süsteemis. Nende eelmiste Riigikogu valimiste üks lubadus oli tagada, et vanemahüvitise süsteemi ei muudetaks. 2015. aasta valimislubadustes on nad aga avatumad ning perepoliitika programmis lubatakse vanemahüvitise täiendusettepanekuid, kuid klausliga, et vanemahüvitise aluspõhimõtted ei muutuks. Täpsustades Reformierakonnalt, millistena peetakse aluspõhimõtteid, selgus, et siinkohal peetakse silmas nii vanemahüvitise arvutamise põhimõtteid (ehk ei toetata vanemahüvitisele madalama lae seadmist) kui ka vanemahüvitise maksmise kestust. Praegusest valimisprogrammi sõnastusest selgub seega vaid valmisolek vanemahüvitise süsteemi mingil määral muuta, kuid konkreetseid samme pole veel otsustatud. Ka Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on oma lubadustes üldsõnaline, lubades kehtestada õiglasema vanemahüvitise süsteemi täpsustamata, mida selle all silmas peetakse.
Konkreetsemaid lubadusi vanemahüvitise süsteemi paindlikumaks muutmiseks on andnud nii Sotsiaaldemokraatlik Erakond kui ka IRL. Sotsiaaldemokraadid lubavad anda lapsevanematele võimaluse kasutada poolteist aastat makstavat hüvitist jao kaupa kuni lapse 8-aastaseks saamiseni ning ka vanemahüvitise saaja vahetamise sujuvamaks muutmist. Ka IRL on lubanud võimalust kasutada pooleteise aasta pikkust vanemahüvitist pikema perioodi vältel pakkudes Sotsiaaldemokraatidest tagasihoidlikumat nelja-aasta pikkust perioodi. Lisaks lubab IRL katta lapse hooldamiseks kuluvat aega ka siis, kui vanem osaajaga töötab ehk senisest suuremat võimalust vanemahüvitise saamise perioodil töötada vähendades hüvitist proportsionaalselt töötamise koormusega.
Nagu eelnevalt kirjeldatud, saab erinevate riikide kogemusele tuginedes öelda, et töö- ja pereelu ühitamine (mis on vanemahüvitise seaduse üks põhieesmärke) on olnud kõige edukam riikides, kus isade aktiivsus vanemapuhkuste kasutamisel on suurem. Analüüsides sellest lähtuvalt erakondade lubadusi, võib järeldada, et erakonnad kas ei näe vajadust suurendada isade panust lapse eest hoolitsemisel või kardetakse, et sellised lubadused ei leia positiivset vastuvõttu valijate poolt. IRL on ainsana oma perepoliitika valimisprogrammis lubanud reserveerida vanemahüvitisest kaks kuud kasutamiseks vaid ühele vanemale.
Teisisõnu kohustatakse seeläbi mõlemat vanemat vanemahüvitise perioodil olema vähemalt kaks kuud lapsehoolduspuhkusel (erandid on aktsepteeritud vaid juhul, kui lapse sünniaktis puudub märge teise vanema kohta, kui teine vanem on surnud lapse sünnil, sünni järgselt või hüvitise maksmise perioodi jooksul). Kui üks vanematest loobub kahekuusest lapsega kodus olemise võimalusest, kaotatakse need kaks kuud vanemahüvitise perioodist. Kuigi pooleteise aasta pikkuse vanemahüvitisega kaetud lapsehoolduspuhkuse perioodist võib kaks kuud näida naiste tööturupositsiooni muutmiseks ja traditsiooniliste soorollide murdmiseks lühikese ja ebapiisava ajana, oleks see oluline algus ja sõnum toetamaks isade suuremat osalust laste kasvatamisel.
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et kuigi Eesti Sotsiaaluuringu andmetel on potentsiaalseid vanemahüvitise kasutajaid Eesti isade hulgas umbes 90%, ei näe suurem osa erakondasid selles kasutamata võimalust töö- ja pereelu paremaks ühitamiseks ja olemasoleva tööjõuressursi paremaks kasutamiseks. Arvestades, et isade suurem osalus laste eest hoolitsemisel on üks meede sündide soodustamiseks (kuna nii et tunne emad hoolitsemiskohustust vaid oma õlul) ning samuti on see võimalus vähendada soolist ebavõrdsust tööturul, on kahetsusväärne, et vaid üks erakond on oma valimislubadustes seda teed läinud.
Vaadeldud on täisnimekirjadega kandideerivate erakondade platvorme.
