12. mail toimus Praxise mõttehommik „Kuidas kiirendada Eesti tervishoid infoajastusse“, mille arutelu teemaks oli Eesti e-Tervise senised arengud ja võimalused edaspidiseks. Kohal olid sotsiaalminister, mitmed Riigikogu liikmed, tervishoiu valdkonna sihtgruppide esindajad ja eksperdid. Mõttehommikut modereeris Hansson, Leego & Partner juhtivpartner Erkki Leego.
Poliitikaanalüüs „Kuidas kiirendada Eesti tervishoid infoajastusse“
Mõttehommiku juhatas sisse Praxise tervisepoliitika valdkonna juht Ain Aaviksoo värskelt valminud poliitikaanalüüsi „Kuidas kiirendada Eesti tervishoid infoajastusse“ tutvustusega. Analüüs toetus kirjandusele, ekspertide arvamusele ja spetsiaalselt analüüsi jaoks läbiviidud küsitlustele. Sellele järgnes kaks aruteluvooru oma sissejuhatavate ettekannetega. Arutelude meelsus oli positiivne ja konstruktiivne.
Analüüsist jäid kõlama mõtted:
1) Eesti positsioon ja potentsiaal IT ja infotöötluse rakendamisel tervishoius on jätkuvalt hea
2) Arstid ja juhtivtöötajad on vaatamata mõnede projektide keerulisele kulgemisele, jätkuvalt entusiastlikult valmis uusi lahendusi ja tehnoloogiaid juurutama
3) Oluline on koostöö, koordineerimine ja kommunikatsioon
4) Jooksvalt on vaja olukorda ja arengut mõõta
I aruteluvoor „Mida on Eesti patsientidel ja tervishoiutöötajatel infoajastu saabumisest reaalselt võita?“
Esimene aruteluvoor keskendus küsimusele Miks? – „Mida on Eesti patsientidel ja tervishoiutöötajatel infoajastu saabumisest reaalselt võita?“ Aruteluvooru stardi andis Kristjan Port, kes tutvustas Arengufondi töörühma aruande „EST-IT tervishoid“ SWOT-analüüsi tulemusi.
Järgnenud mõttevahetuses said oma arvamuse välja öelda enamik osalejaid. Kandvamateks mõteteks said:
1) Patsiendid ise tahavad uusi mugavaid lahendusi
2) Rohkem õigeaegselt kättesaadavat informatsiooni tagab parema ravi ja kvaliteetsema elu
3) Eesti üldine infotehnoloogia kasutamise praktika dikteerib huvitavate lahenduste leidmist ka tervishoiu IT-s
4) Tähelepanuväärne kasu tehnoloogiliste lahenduste rakendamisel on vigade vältimine
II aruteluvoor – Milline on olukord täna ja kuidas kiirendada maksimaalse kasu saamist?
Teise aruteluvooru juhatas sisse Ida-Tallinna Keskhaigla arsti Toomas Kariisi ettekanne „Arvuti arsti teenistuses“. Toomas kirjeldas tänast tervishoiu infotöötluse olukorda läbi enda kui arsti igapäevase töö ning tõi esile vajadused ja visioonid tulevikuks. Tema üks suuremaid ootusi on, et infotehnoloogilised lahendused annavad tervishoiutöötajale rohkem aega mõtlemiseks ja otsustamiseks.
Järgnenud aruteluvoor keskendus küsimustele: mida head võib tänasest olukorrast esile tuua ja kuidas edasi? Sellest aruteluvoorust jäid rohkem kõlama mõtted:
1) Eestil on olemas selged edulood ja vaatamata mitmetele tagasilöökidele oleme kahtlusteta maailmaareenil e-tervise võimaluste rakendajate esigrupis
2) Meil on tervishoiusektoris tööl positiivset tahet täis inimesed
3) Väga oluline on riigi tasemel tugev koordineerimine ja tervishoiusektori kõikide osapoolte (haiglad, ministeerium, e-Tervise SA, Haigekassa, IT-teenuseid osutavad ettevõtted, patsiendid, arstid) tugev koostöö
4) Kindlasti on vaja jõuliselt edasi pingutada ja infotehnoloogia rakendamist tervishoius igati toetada
Päeva ettekannete ja arutelu kokkuvõttena võib esile tuua positiivse meelestatuse üheskoos edasi pürgida. Meil on olemas hea vundament, teotahtelised inimesed ja säravad ideed tulevikuks. Potentsiaali realiseerimise suurimaks takistuseks on tugeva koordinatsiooni ning ühise visiooni ja kokkulepete puudumine. Palju jõudsamalt saame edasi liikuda kui kõik initsiatiivid ja ressursid koonduvad ühise visiooni suunas.
Usun, et mõttehommik täitis kenasti ülesande kuulda ja mõista üksteise seisukohti ning andis hea impulsi edasiliikumiseks.
Erkki Leego
Hansson, Leego & Partner juhtivpartner
Mõttehommikul osalenud patsiendilt 20.05.2010
Tähelepanekud patsiendi pilgu läbi:
Praegu ei tohi tühja lasta seda, mis mõistlikult juba olemas, katsetatud ja toimib. (e: kuidas saada olemasolevast kasu?). Mõne asjaga tuleb aga alata uuesti, s.t uuesti seada täidetavad eesmärgid, seejuures kindlasti ka patsiendi huvist lähtudes, neid kuulates (ka pisiasjades).
Näiteid digiretseptist: a) Arst teeb oma arvutis digiretsepti mitmele ravimile, praegu patsient digiretsepti ei näe. Patsient peab selle iga arsti juures kuulmise järgi ise üles kirjutama, et hiljem teada, mis rohud, kaua retseptid kehtivad, milline on ettenähtud soodustus. Mõned arstid on vahetevahel meelespea andnud, aga see peaks olema mitte erand, vaid reegel, kusjuures meelespeas sisalduva info kohta peaks kehtima standard. Muist infot tuleb küll apteegi kassatšekile, aga seda alles siis, kui rohi juba ostetud.
b) Praegu toimib (nõnda apteegis väideti) süsteem retseptipõhiselt, nt üks retsept N100 ei luba anda sama retseptiga kolme N30 originaali (kui apteegis parajasti N100 pakendit pole), üks retsept seega kustub tervikuna. Patsiendil on vaja uut retsepti, mis on ebamugav nii patsiendile kui ka arstile.
Vist on puudujääke ka arstide ja apteekrite pädevuses e-vahendite kasutusel.
Mõnel puhul on tunda, et arst suhtleb nüüd patsiendiga suuliselt vähem, arvates, et kõik on arvutis. Näide: varem sai patsient perearstile viimiseks eriarstilt uuringukokkuvõtte, diagnoosi või analüüsivastuse paberil. Sealt nägi neid patsient ka ise (ja võis nende kohta lisaselgitust küsida). Nüüd ta seda.ei näe. Alati neid arvutis pole (praegu mitte kõik arstid ja raviasutused diagnoosi sisestamist arvutisse ei järgi).
Kui täielik on patsiendile nähtav E-terviselugu ja mida nt perearst näeb, patsient õigupoolest ei tea.
Paistab silma, et E-tervise süsteemi on liiga vara liiga palju kiidetud. Vaja on rohkem asjalikkust ja arutelu. Kuulata oleks vaja ka patsiente, seejuures mitte ainult n.ö tädi Maalit, vaid erinevaid ühiskonnakihte ja patsiendirühmi, kasutades selleks nii meediakanaleid kui ka patsientide töörühmadesse arutelusse kaasamist.
Kui lähteülesandeid muudetakse, ei tohiks süsteemi patsiendile määratud osa liiga ära kärpida!
Reklaamida aga patsiendile ikka seda, mis juba proovitud ja toimib.
Selgitada tuleks, missugune on seis eri raviasutuste andmevara ja võimaluste lõikes patsiendi aspektist.
ITKs on E-terviselugu (patsient saab näha analüüse – arhiivi ja koondit ning osaliselt uuringuid, kuid missuguseid terviseandmeid ning milliste raviasutuste arstid sealt kasutada saavad, ei tea).
PERHis on ID-kaardiga digiregistratuur, kuid patsiendi e–terviselugu ei ole.
LTK – saab meilivahetusega aega kinni panna, muud ei ole.
Patsient tahab teada, mis on digiretsepti asjus planeeritud eelolevaks sügiseks ning missugused on kogu süsteemi kaugemad eesmärgid ja teostus.
George Kenneth 13.06.2010
Praegu ei tohi tühja lasta seda, mis mõistlikult juba olemas, katsetatud ja toimib. (e: kuidas saada olemasolevast kasu?). Mõne asjaga tuleb aga alata uuesti, s.t uuesti seada täidetavad eesmärgid, seejuures kindlasti ka patsiendi huvist lähtudes, neid kuulates (ka pisiasjades).Näiteid digiretseptist: a) Arst teeb oma arvutis digiretsepti mitmele ravimile, praegu patsient digiretsepti ei näe. Patsient peab selle iga arsti juures kuulmise järgi ise üles kirjutama, et hiljem teada, mis rohud, kaua retseptid kehtivad, milline on ettenähtud soodustus. Mõned arstid on vahetevahel meelespea andnud, aga see peaks olema mitte erand, vaid reegel, kusjuures meelespeas sisalduva info kohta peaks kehtima standard. Muist infot tuleb küll apteegi kassatšekile, aga seda alles siis, kui rohi juba ostetud.b) Praegu toimib (nõnda apteegis väideti) süsteem retseptipõhiselt, nt üks retsept N100 ei luba anda sama retseptiga kolme N30 originaali (kui apteegis parajasti N100 pakendit pole), üks retsept seega kustub tervikuna. Patsiendil on vaja uut retsepti, mis on ebamugav nii patsiendile kui ka arstile.
+1
Toomas Kadarpik 26.01.2011
e-tervise kohta ei ole tehtud ühtegi katvat infotöötluse mudelit, süsteemid on fragmentidest kokku pandud ja teostajad on nendega üsna hädas. Domineerib 80-ndatel IT-s juurdunud andmete analüüs ja ainutl IT süsteemile kitsalt tähelepanu juhtimine. V
aja on luua kogu süsteemi hõlmav infotöötlusmudel, mis võimaldab optimeerida süsteemi tervikuna. Eesmärk panna andmed arvutisse võib teinekord olla täiesti tagurlik mõtlemine kui luuakse irdunud süsteem, kus inimesed näevad vaeva andmete kopeerimisega sinna, süsteemide hooldamisega ja muutuste juurutamisega. Eestis on tehtud palju vigu, digiretsept on vast üks näide, id kaardi kasutamine piletina on sama hull näide ja hea et Tallinn on lõpuks loobunud, see lihtsalt ei tööta. ID kaart on väga hea asi aga tehnokraatia selle ümber on kahjuks inseneride käekirjaga ja raiskab tihti ka meie raha ja närve.
Sama totter on kasutada retseptide puhul ID kaarti, nagu oleks tegu miskite üliturvaliste operatsioonidega. Need süsteemid võivad kompromiteeruda ühel lihtsal hommikul täies mahus ja siis on riigis liiga paljud asjad väga raskes seisus ja ka need, mis tegelikult suurt turvalisust ei nõua. Samuti on tülikas kui kaart ei kehti või kaob või läheb katki.
Toome mõned lihtsad näited:
1. Id kaart osutub kompromiteerituks, uue autentimise kasutuselevõtt nõuab parasjagu aega aga ilmselt on see võimalik.
2. IT süsteemid on täiesti halvatud, viirused ründavad kõiki apteekide ja arstide arvuteid, väga tõenäoline juhtum. Kui manuaalset retsepti pole, siis mis saab edasi. Vajalik oleks hoopis kasutada nõrgalt sidestatud off-line süsteemi, mis sellistest asjadest ei sõltuks.
3. Kuna süsteem on keskne ja haavatav, on teoreeriliselt võimalik inimestel saada valesid ravimeid ja on võimalikud ka surmajuhtumid.
4. Toimingute tagasiside puudumine ja inimese poolt arhiveerimise puudumine Eesti süsteemides on lausa lapsekingades. Näiteks ei ole võimalik inimesel isegi aru saada, et ta digitaalse allkirja andis ja tihti ei saa isegi dokumenti näha, millele konkreetselt allkiri anti, tulemuseks on teostatud toimingute hajumine musta kasti. Eriti raskeks läheb olukord kui
toimingud tehakse näiteks id-kaardiga viiruse toimetamisel ja selline tagaside puudub.
Probleeme saab lahendada aga ma ei saa aru, miks ollakse väga ükskõiksed ja võetakse
tohutuid riske. Loodan asja paranemist.