Eesti Reumaliidu rahastatud projekt „Liigesepõletike haigus- ja majanduslik koormus“ on Praxise esimeseks tõsisemaks ettevõtmiseks, et toetada Eesti tervishoiusüsteemi kujunemist inimeste elukvaliteeti kõigiti toetava süsteemi suunas nn kiirabimeditsiini-keskse lähenemise asemel.

Liigesepõletikud on üheks näiteks järjest kasvavast probleemide reast, mida iseloomustab tõhusate uute ravivõimaluste ja hetkeliste rahaliste võimaluste konflikt tervishoiukulude raamides. Olukorda võimendab riigi ja ühiskonna kulutuste käsitlemine killustatult eri sotsiaalkaitse süsteemi osade vahel.

Praxis viis projekti raames 29. novembril läbi mõttehommiku, millel otsisime erinevate osapooltega üheskoos konkreetseid lahendusi krooniliste liigesepõletikega kaasneva majandusliku ja haiguskoormuse vähendamiseks ravisüsteemile, sotsiaalsüsteemile ning patsiendile.

Mõttehommiku avaettekandes kutsus Poliitikauuringute Keskuse Praxis tervisepoliitika programmi direktor Ain Aaviksoo üles arutama selle üle, kuidas mahutada kuluefektiivse „kiirabimeditsiini“ kõrvale ka täisväärtuslikult elatud aastaid toetav tervishoiu- ja sotsiaalkaitsesüsteem. Eestis on üles ehitatud väga hästi ja kuluefektiivselt toimiv meditsiiniteenistus ägedate haiguste puhuks. Enamus meie patsientidest aga kannatab krooniliste haiguste käes, mis ei ähvarda kohese surmaga, vaid pikka aega kulgeva elukvaliteedi halvenemisega. Seoses ühiskonna vananemisega kasvab krooniliste haiguste absoluuthulk kui ka suhteline esinemine ühiskonnas. Seega vajavad rõhuasetused tervishoiusüsteemi finantseerimises põhimõttelist muutust.

Siinkirjutaja tutvustas kohalolijaile projekti raames  valminud kuluhinnanguid: arvutuste kohaselt on autoimmuunsete liigesepõletike hind Eesti ühiskonnale 2010. aastal 27,4 miljonit eurot, otseste ja kaudsete kulude osakaal oli seejuures võrdne. ¾ kõikidest kuludest oli seotud töövõimetusega – riik maksis 2010. a liigesepõletike patsientidele 7,2 miljoni eurot rahaliste töövõimetushüvitistena, liigesepõletike patsientide kahanenud töövõime ja tööpanuse tõttu jäi riigil hinnanguliselt saamata 7,3 miljoni euro eest makse.

Vaadates ravisüsteemile reumatoloogi pilguga tõi Eesti Reumatoloogia Seltsi esimees dr Tõnu Peets esile, et liigesepõletike ravi on teinud taasiseseisvumise järel tervitatavad arengud. Samas juhtis ta tähelepanu ka mitmetele kitsaskohtadele – näiteks liigesepõletike patsientidest, kelle haigus tavapärasele ravile ei allu ja kes vajavad seetõttu kulukat bioloogilist ravi, saab seda vaid 15%.

Tervise Arengu Instituudi direktori Maris Jesse modereeritud arutelul tõdeti, et viimasel kümnendil on ravisüsteemis toimunud olulisi positiivseid muutusi, kuid pikka aega on lahendamata mitmed murekohad. Erinevad huvirühmad käisid välja mitmeid ettepanekuid, mille rakendamisel oleks võimalik liigesepõletikega patsientide ja teiste krooniliste haiguste patsientide olukorda oluliselt parandada. Valik ettepanekuist, mille elluviimiseks on võimalik juba täna samme astuda, on toodud allpool.

1)      Luua varase artriidi kabinettide võrgustik, kuhu perearst saaks varajase liigesepõletiku kahtlusega patsiendi suunata ilma tavapärase järjekorrata, mis võib ulatuda kuni 6 või enama nädalani. Uurimuste kohaselt on autoimmuunsete liigesepõletike kulg soodsam, kui ravi alustamine mahub terapeutilisse aknasse ehk kuni kaheteistkümne nädala jooksul arvates haiguse algamisest.

2)      Lisada tervishoiuteenuste loetellu ka patsiendi harimisega seotud teenused või rahastada muul viisil patsienti toetavaid koolitus- ja eneseabiprogramme. Haigestudes haigusesse, mis jääb inimest kogu edasiseks eluks saatma, tahab patsient sellest haigusest enamasti rohkem teada saada. Teadlik patsient teeb koostööd paremini ja tema ravitulemused on paremad.

3)      Töötada välja juhend perearstidele, kuidas toimida artriidikahtlusega patsientide puhul. Perearsti viivitus patsiendi reumatoloogi juurde saatmisel võib kahjustada kogu edasise ravi tulemuslikkust. Sage reumaatiliste haiguste all mitte kannatavate patsientide suunamine reumatoloogi juurde pikendab aga ravijärjekordi ning teha karuteene ka tegelikult reumaatiliste haiguste põdejaile.

4)      Muuta liigesepõletike haigete bioloogilise ravi alustamise ajalisi kriteeriumeid oluliselt lühemaks. Täna Eestis nõutavad tingimused eeldavad patsiendilt 3-6 kuu kestusega seisundi püsimist, mis suure tõenäosusega põhjustab inimese töövõimetust isegi siis, kui talle võimaldatakse bioloogilist ravi. Kriteeriumide lõdvendamine aitab ka ravi täiendavalt finantseerimata säilitada hulgal tööealistest inimestest oma töövõime.

5)      Lisada reumaatiliste haiguste jälgimine perearstide kvaliteedisüsteemi. Täna on esmatasandil võimalik teostada kõiki peamisi uuringuid, mis on vajalik reumatoloogile ravi edukuse hindamiseks. Motiveerides perearste panustama senisest enam liigesepõletike haigete ravi jälgimisse, on liigesepõletike patsientide ravile seatud eesmärke võimalik tõenäolisemalt täita.

6)      Tagada liigesepõletikega haigetele insuldihaigetega samaväärne, s.o omaosaluseta esmane taastusravi. Kui suur hulk tööealisi insuldihaigeid ei pruugi enam kunagi tagasi tööturule pöörduda, siis liigesepõletike patsientidel on ravi toetava taastusravi toel võimalik töötamist pikaajaliselt jätkata. Tänane arvestatav omaosalus võib sundida patsiente taastusravi teenuseid edasi lükkama või sellest loobuma. Puudulik ravi kahjustab ravitulemusi ning põhjustab nii ajutist kui püsivat töövõimetust.

7)      Tagada kahjustuste eest kaitsvatele abivahenditele soodustatud ligipääs ka neil kroonilistel haigetel, kel ei ole administratiivselt tuvastatud veel kõrvalabi vajadust (st määratud puuet). Võimaldades ortoosidele ja teistele liigeseid säästvatele abivahendeile tänasest soodsam ligipääs juba enne kahjustuste tekkimist, on võimalik inimesi puude välja kujunemisest säästa.

8)      Tagada kroonilistele haigetele madala omaosalusega ligipääs baasravimitele kohe pärast haiguse diagnoosimist, mitte alles pärast töövõimetuspensioni määramist. Madala sissetulekuga patsiendile võib lisanduv ravimisoodustus aidata vältida baasravi katkemist ning töövõimetuse väljakujunemist.

9)      Suurendada Sotsiaalministeeriumi valitsemisala valdkondade ülest analüüsivõimekust. Mitmed ülal kajastuvad kitsaskohad on tekkinud seetõttu, et poliitikakujundajad ei ole suutnud näha ravikulutuste, maksutulude ja sotsiaalkaitsekulutuste omavahelisi seoseid. Panustamine inimeste tervisesse on riigile otseses mõttes investeering – töövõime säilitav liigesepõletiku patsient on pikas perspektiivis riigile tulus ka siis, kui talle ravi algusfaasis mitmete aasta vältel võimaldada äärmiselt kallist bioloogilist ravi; tööealine inimene, kes jääb täna rahapuudusel vajaliku ravita ja peab invaliidistumise tõttu tööturult varakult lahkuma, on riigile kulukam kui tema arvelt kokkuhoitud ravikulu. Suur hulk tervishoiu ja sotsiaalkaitse valdkonda puudutavaist otsuseist langetatakse Eestis ühes ja samas ministeeriumis, mis loob head eeldused nende valdkondade integreeritumaks käsitlemiseks.